Arelon. Kümme aastat on möödunud riigi kroonijuveeli, Elantrise linna hukust. Kunagi säras see võluväest, nüüd on mattunud limakorra ja oigavate inimvarede alla. Elantrislaste saatus on surmast hullem, süda lakkab löömast ja välimus moondub, ükski vigastus ei parane ja kaasnev valu jääb igaveseks saatma, kuni nende kuhjumine inimese murrab. Elanikke, keda linna kõrgete müüride taha lukustatakse, tekib endiselt juurde. Needus võib ootamatult tabada igaüht talunikest troonipärijateni. Nii leiabki prints Raoden end Elantrisest ning naaberriigi printsess, kes temaga abielluma pidi, avastab end üksinda võõrast riigist. Naine on südi ja asub nukrutsemise asemel habrast riigikorda päästma, seistes vastu usupööret kavandavale preestrile.

"Elantris" on selles suhtes kummaline raamat, et kogu süžee keerleb Elantrise linna ümber, samas kui selle müüride vahel toimub vaid umbes kolmandik tegevusest. Ülejäänu keskendub Elantrise kujulisele augu täitmisele ehk olukorrale, mis on kujunenud aastatega, mil võimu ei suunanud võluvägi. Kui mind huvitas küsimus, miks suursugune linn ning tema maagiat kandvad inimesed päevapealt needuse kaela said, siis ei tegeleta üldsegi mitte paaniliselt vastuste otsimisele, vaid hoopis riigipöörete ja usuvahetusega. Iidse paiga saladuste avastamiseni, mis muide on üks mu lemmik lugemisteemasid, jõutakse tunduvalt hiljem. Kusjuures müsteeriumi lahendus oli äärmiselt lihtne, kogu aeg kõigi silme all. Tahaks arvata, et kui selline mure on kimbutanud juba 10 või rohkem aastat, siis keegi oleks pannud otsad kokku ja pakkunud välja milles asi. Teisest küljest ega me tihti ei panegi tähele, mis otse nina ees on ja tahame probleemidele keerukamalt läheneda.

Poliitika kõrval säravad inimesed, nende kodumaa armastus, mured, šokk, ambitsioonid, kavalus, heatahtlikkus, sõnakus, sihikindlus. Mitme peategelasega lood on Sandersonile iseloomulikud ja siin ei ole neid jälgimiseks liiga palju, kõigest kolm - prints, printsess ja preester, sealjuures iga vaatepunkt haarab kaasa. "Elantris" annab üleüldse hea ülevaate kirjaniku stiilist. Maailmaloome on tõeliselt rikkalik mitme rahva ja nende kommetega. Muidugi ei puudu iseäralik maagia, mis on mõnusalt kokku põimunud kohaliku keele ja kultuuriga, imbudes isegi nimedesse. Minu lemmik tema loomingu juures on see, kuidas ta ei luba õnsaid hetki lugudest välja rookida. Nii leiab neist ka igapäeva, seltskonna, hea söögi või tehtud töö viljade nautimist, ilma et peaksid kramplikult tooliservast kinni hoidma, kartes et kohe-kohe sajab kuskilt vaenlane sisse ja rikub selle idüllilise momendi. Muidu koosnevad imeulmekad üksnes üksteisele järgnevatest võitlustseenidest, intriigidest või seiklustest. Minu arust Sanderson on ainuke, kes laseb neid argipäeva mõnusid maitsta. See ilmselt on üks põhjustest, miks tema raamatud nii mahukad on.

Leidsin "Elantrise" tegelastest, maailmast, süžeest mitu paralleeli "The Stormlight Archive'iga". Kõige ilmsemalt sarnanesid prints Raoden ja üks tormivalguse kangelane Kaladin. Kasvatuselt on mehed erinevad, aga mõlemad suudavad lootusetust olukorrast parima välja pigistada. Maagia osas jäi silma, kuidas täiesti erinevad süsteemid viivad sama tulemuseni, näiteks illusiooni maagia inimese välimuse muutmiseks toimis täpselt samamoodi. Tekkis kohe suur huvi, kui võtta näiteks kirjaniku järgmine hitt "Mistborn" ette, kas seal domineerivad paralleeleid või erinevused?

Tagasi Elantrise juurde tulles, paelus see maailm mind nii, et nüüd kui mured lahendatud, loeks hea meelega edasi. Arvasin ekslikult, et tegu on üksiku looga, aga siis jäi silma, et Sanderson tahab kirjutada järge, aga kuna ta tahab kirjutada ka palju teisi raamatuid, siis lihtsalt neid teoseid, mida ta prioritiseerib enne "Elantrise" teist osa on üksjagu, nii et lähimal ajal seda oodata ei ole. Oma loo saab "Elantris" jutustatud, nii et tulevaste järgede ootamine ei tohiks olla põhjus, miks seda raamatut hetkel mitte lugeda. Soovitus tuleb minu poolt igatahes!

Aitäh raamatu eest, Rahva Raamat!

Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.

2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.

"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.

Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.

Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?

Kust see üldse algab - depressioon, meie sajandi haigus? Arvan, et see algab asjaolust, et oleme hakanud elama üksi, kuubikutes, puutumas maailmaga kokku eelkõige ekraani kaudu. Minu enda depressiivsete episoodide põhjustaja on paljuski sensoorne ilmajäetus. Ma ei näe, tunne ega katsu nii palju, kui mu keha ja mõistus seda vajaksid.

Malgrange-sur-Nancy/Brancion-en-Chalon, 1985-2017. Violette kannab ühes väikeses prantsuse linnakeses surnuaia eest hoolt. Elu on kandnud naist ühest raskusest teise, kuid lõpuks on ta leidnud rahu. Kalmistul tööd jagub alates öiste külaliste hurjutamisest kuni leinajatele lohutuse pakkumiseni. Surnuaia müüride vahel peitub igasuguseid lugusid, millest kõige kurvemat teab üksenes Violette. Paika loksunud rutiini kõigutab iseäraliku sooviga saabunud politseikomissar Julien, kes jagab naisega järjekordset lugu. 

Kui mõtled, mida huvitavat kalmistuvahist kõnelevast raamatust ikka leida võib, eksid sügavalt. "Lilledele värsket vett" põimib elu ja surma ning mitmete inimeste saatused. Ma ei kujutanud ettegi, et elavate kirjast lahkumisest nii ilusalt ja tundeküllaselt kirjutada võib. Violette'i igapäeva kuuluvad leinajad, matusetalitused ja kaotusvalu, aga ta tunneb end kui paradiisis. Raskustes kasvanuna oskab ta pisiasju hinnata. Pealegi on kalmistuvaht ideaalne amet neile, kellele meeldib inimesi jälgida. Terava pilguga naise tähelepanekute kõrval selgub tasamisi tema enda muserdav minevik. Tundsin algusest peale, et kogu see jutt surmast valmistab millekski südantlõhestavaks ette, aga ma ei olnud valmis, kuidas raamat nuga haavas keerama hakkab.

Surma ja leinaga käsikäes käib armastus. Ka seda leiab teosest mitmes varjundis. On noort ülepeakaela armumist, on ettevaatlikku kompamist vanemas eas, on luhtaläinud abielu, mida mees-naine ei suuda tunnetest hoolimata toimima panna, on aastatepikkune kirglik afäär, on imelist ootamatutest oludest võrsunud sõprust. Vana päeviku kaudu avanev armastuslugu ei suutnud kõnetada, kuid oli sündmustiku sütitajana siiski väga vajalik. Teised liinid pugesid seevastu hinge ja kõlama jäi mõte, mille peategelane kohe alguses välja ütleb: "Õnnetu olek lihtsalt peab ühel hetkel lõppema."

Kui kurvad teemad, lein ja surm sind liiga rängalt ei rõhu, siis soovitan kindlasti lugeda!

Aitäh, jõuluvana, raamatu eest!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Ühest küljest ajendas Evelyn Hugo lugu uuesti kätte võtma minu viimane väljakutse teema, teisalt ei mäletanud ma pealkirjas mainitu kõrval sisust suurt midagi ja tahtsin teada, kuidas romaan ajahambale vastu on pidanud. Meeles püsis, kes oli Evelyni eluarmastus, aga ülejäänud süžeest polnud halli aimugi. Ajan selle puhtalt audiovormi kaela. Lõpetasingi nende kuulamise ära, kui panin tähele, et lood vupsavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

"Evelyn Hugo seitse abikaasat" võlus endiselt oma elujõulisuse, skandaalide ja ühiskonna normide raputamisega. Kui eelmistest muljetest kumab nimitegelase sihikindluse imetlust, siis teisel lugemisel tõusis ta rohkem esile antikangelannana, kes lükkab-tõmbab, et ainult oma tahtmist saada. Silma jäid külmad sõnavõtud, näiteks et lahutus pole midagi muud kui ainult sõnad paberil. Hoolimata kohutavas koguses isekusest elasin ikka kaasa, sest naine olla on nii keeruline. Pideva enesetõestuse teel jõuab Evelyn lõpuks küsimuseni, mis on tegelikult elus oluline. Ta ei kohku millegi ees, on meister meediaga manipuleerimises, aga sellegipoolest ei ole kuidagi võimalik saavutada seda, mida ta kõigest hingest ihkab.

Kuna ka eelmine raamat, mida lugesin ehk Jennette McCurdy elulugu "Mul on hea meel, et ema ära suri" kõneles näitlemisest, siis hakkasid kaks teksti omavahel resoneeruma. Välja mõeldud superstaari ja endise lapsnäitleja lood olid muidugi tohutult erinevad, aga sama rusuvad. Mõlemad teosed kirjeldavad, kuidas tippu jõudmiseks peab kõigeks valmis olema, sealhulgas iseenda kaotamiseks. Kuulsus ei ole meelakkumine.

Vahepeal lugesin läbi ka Jenkins Reidi järgmise raamatu "Daisy Jones & The Six", mis jättis täiesti külmaks, nii et oli meeldiv tõdeda, et asi ei olnud tõlkes. Ju siis rokkstaarid ei lähe mulle nii korda kui filmitähed. Olen üpris veendunud, et katsetan veel sama autori raamatutega. Nii põnev, kumba spektri otsa järgmine paigutub!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1992-2019, California. Väike Jennette ei unista näitlejaks saamisest, vaid see tung tuleb emalt, keda ta idoliseerib. Naisel on lihtne tütart oma soovidele vastavaks voolida. Esimese rolliga katsub pisipiiga õnne 6-aastaselt. Seejärel upitab ema teda karjääriredelit pidi üha kõrgemale, kuni tütrest saab Sam Puckett, kes Nickelodeoni sarjas "iCarly" miljoneid noori naerutab. Teismelisest Jennette'ist on saanud staar, kes teenib oma perele kena kopikat, aga tema austajad ei tea, et kaadri taga on neiu kimpus nii psüühika kui ka söömishäiretega ning ema kontrollib endiselt iga tema liigutust.

Kui hakkad mõtlema ameerika lapstähtede peale, siis kui palju meenub neid, kes on kimpus erinevate ainete ja karile jooksvate suhetega, pahuksis skandaalide ja seadustega? Jennette'i raamat teeb puust ette ja punaseks, miks üha ikka ja jälle nii läheb. Tema lugu on õõvastav, aga hästi kirja pandud, täis tooreid emotsioone. Naiivse pilgu ja tumeda huumori kombineerimine tabab korraga nii autori noorema mina sinisilmsuse kui ka vanema versiooni hingehaavad. Filtrita ausus pani kohati tundma, kuidas ma ei peaks seda kõike autori kohta teadma: ema toksilisus, tema enda purjutamine ja näppude kurku lükkamine, esimesed kogemused meestega, kadedus teiste laste kui konkurentide suhtes. Raske on valida, mis kogu kompotis kõige rohkem šokeeris. Head kandidaadid on prügisse mattunud lapsepõlvekodu (!), kuidas ema nõudis, et saaks 16-aastast tütart duši all pesta (!) või tema anoreksiat tagant õhutas (!).

Pealkiri seab õigustatud ootuse, millal ebajumalast ema troonilt kukutatakse. Kui manipuleerija kammitsad on kadunud, peavad asjad ju ometi ülesmäge liikuma hakkama. Lühike vastus oleks aga: "Ei". Kuna ema oli Jennette'i universumi keskpunkt, ei oska ta tema gravitatsiooniväljata edasi liikuda ning kõik läheb hoopis veel rohkem käest ära. Raamatu teise poole vahetu ausus rabas mind rohkemgi kui kõik need lapsepõlveõudused. See ei ole "ma läksin teraapiasse ja mul hakkas parem", vaid "ma läksin teraapiasse ja see ei toiminud, ma ei saanud hakkama, see oli raske, ma tulin ära". Korduvate tagasilöökide kujutamisest kumas läbi ka uhkust, et minevik on seljatatud. Selle kõige üle elamine ja kogu maailmale lugeda andmine väärib imetlust. Jennette ütleb üsna raamatu alguses, et talle meeldib kirjutada, aga ema seda hobi ei soosi. Mul on hea meel, et ta selle kire taas leidis ning loodan, et see ei jää tema esimeseks ja viimaseks raamatuks.

Eelmainitud podcast lahkab lapsnäitlejate vorpimisest tulenevaid probleeme süvitsi. Jennette ei analüüsi, vaid näitab otse, kuidas rollist rolli astuval lapsel ei kujune minapilti ega tervislikku suhet oma kehaga, kui tuleb võidelda naiseks saamisega, et vastata paremini noorematele rollidele. Võttepaigad ei valmista ette päris eluks ega anna haridust. Järgmine kord filmi vaadates on hoopis teine tunne lapsi ekraanil näha ja ei kipu kiruma, et keskkooliõpilasi mängivad küpsed 30-aastased, mitte piinatud 14-aastased. Jennette'i mõtetest jäi kõige rohkem kõlama see, kuidas teda defineeritakse millegi kaudu, mida ta tegi lapsena. Kujuta ette, kui sind kirjeldaks miski, mida tegid 13-aastasena, ja ükskõik, kuhu sa edasi arened, taandud alati sellele asjale minevikus.

Pärast "Mul on hea meel, et ema ära suri" lõpetamist kummitab peas vaid üks mõte - miks üldse keegi näitlejaks tahab saada, rääkimata oma laste sellele rajale suunamisest. Kui rasked teemad sind ei häiri, siis palun loe!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!