Tänapäev, Põhja-Soome. Linnaservast kaugel, metsa põues asub karuküti talu, kus sirgumas 7 tütart. Isa on neile pähe tagunud umbusu linnarahva vastu. Ei leidu midagi hullemat kui kohtutäitur. Vaid vanimal tütrel õnnestus lühikest aega koolipinki nühkida, kuni isa õpetamise enda kanda võttis, nii et lugemise-kirjutamise-matemaatika asemel oskab too väiksemaid kamandada ja metsloomi jahtida. Lisaks on lapsed kasvanud ka ema ja lõputuid majapidamistöid põlgama. Kui vanemad lühikese vahega manalateed lähevad ning kodutare on kokkukukkumise äärel, ei põgene õed tsivilisatsiooni rüppe, vaid võtavad ette 150-kilomeetrise jalgsimatka, et end sisse seada veelgi sügavamal põlislaanes, isa metsamajakeses.

"Karuküti tütred" ei vastanud absoluutselt mu ootustele. Ma ei ole lugenud romaani aluseks olevat Aleksis Kivi klassikut "Seitse venda", nii et kujutasin ette lugu metsas kasvanud tüdrukutest, kes peavad pärast vanemate surma moodsa ühiskonnaga toime tulema. Selle asemel suunduvad naised hoopis veel sügavamale padrikusse. Raske oli hoomata, miks õed säärastes tingimustes elada tahtsid, ja seda ei tee ka kirjanik, sest jutustajaks on uudishimulik kohalik, kes kohalikku ajalugu talletab. Ta ei mõista metsaelu võlu ja ei suuda seda ka lugejale edasi anda.

Romaan rabas jõhkruse ja vägivallaga, kujutades metsas elavaid õdesid täpselt nii metsikult nagu ühiskond neid näeb - sagris, kasimata, julmad, labased, näljas, kombeteta, klohmitud. Nende juuksed pole näinud ei šampooni ega kammi, riided ja jalanõud kantakse räbalateks, kusjuures mingi häda pole käia ka poolpaljalt, erimeelsusi lahendatakse rusikatega, lendab verd ja hambaid. Eriti ehmatas raamatu algus, kus kujutatakse tütarde kujunemist, suhteid isa ja emaga. Kui esiti sulab kamp kokku, siis tasahilju joonistub välja, kui erinevad on õdede huvid ja vajadused. Ühel jagub rammu, teisel kunstiannet, üks ihkab minna kooli, teine jutuvestja ametit, üks armastab mehaanikat, teine jumalat.

Jutustus on haaravalt kirja pandud, viies otse loo keskmesse, mis on küllaltki ebamugav paik, kus olla. Vaimusilma kerkisid õdede eluaseme viletsus ja kõik kaasnev: kirbed ihumahlad, käre pakane, torkiv näljatunne. Majesteetlikud põlislaaned ja sillerdavad rabajärved kahvatusid nägurielu kirjelduste kõrval. Ma ei teagi, kas paeluvam oli lugeda elust metsas või harvadest kokkupõrgetest tsivilisatsiooniga. Positiivseid emotsioone ei pakkunud kumbki. Oleks veidigi tahtnud rõõmu ja hellust. Viimaks jõuab lugu sinna punkti, mida kirjeldusest eeldasin - tüdrukud, vähemalt osa neist, jõuavad tõdemuseni, et nende isa õpetused pole puhas kuld, aga peagi peale uuele rajale asumist sai raamat kahjuks läbi.

Lühidalt, "Karuküti tütred" on huvitav lugemine, aga igaühele ma seda soovitada ei julgeks. Ise peaksin nüüd ette võtma "Seitse venda", et näha ka nende metsaelu.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Dörte Hansen "Mere äärde" heidab pilgu ühele Põhjamere saarele ning käputäie kohalike igapäeva, esitades küsimuse, mis on ehe saareelu. Võtsin raamatu ette HeadRead festivali tõttu, kuid kahjuks ei saanud kirjanik tänavu osaleda.

21. sajand, üks väike saar Põhjameres. Kunagi elasid siin kaptenid, kelle võimsad majad andsid tunnistust uhketest mereretkedest, ja kanged naised, kelle enamik päevi koosnes suurest ootusest, millal või kas üldse mees koju tuleb. Tänapäeval defineerivad saareelu euroremondi läbinud suvilad ning läbisõitjad, turistid, kes peatuvad ehk ööks või paariks, ostavad kitše suveniire ja on siis taas läinud. Alles pole kuigi palju põliseid elanikke nagu pastor või perekond Sander, mille iga liige on omal kombel saare külge köidetud.

Esimene pool raamatust ootasin, millal ometi ilmub välja tagakaanel lubatud vaal, teine pool juurdlesin, millega lugu lõpeb, kuna sündmustik ei tüüri justkui kuskile. Lehekülgedel laotuvad lahti tükikesed elust, läbi mille tegelased kulgevad. Nad ei võitle, et traditsiooniline saareelu jääks püsima, ei hoia 10 küünega minevikust kinni, ei ürita tagasi tuua muistseid kombeid, vaid tõdevad aja muutumist ja rühivad mööda oma rada edasi. Ka suursündmus, rannale uhutud vaal, libiseb mööda, puudutab küll saare asukaid, kuid ei võta peategelase rolli, andes jälle tunnistust, et mingi ajajärk on otsa saanud. Nautisin väga seda rahulikku loksumist.

Me ei tea, kus saar täpselt asub või kui suur ta on, aga see ei omagi tähtsust, sest lugu, traditsioonide hääbumine, asendumine tunglevate läbisõitjatega, on universaalne. Kui tervikust üksikud eluteed välja noppida, siis pole neis aga miskit tavapärast või üheülbalist. Kogemused käivad teineteisele lausa vastu. Kui üks igatseb pansionaadi pidamist sellal, kui suvitajad jäid nii kauaks, et said pea pereliikmeteks, siis teine meenutab vastikusega seda aega, kui pidi oma toa puhkajatele loovutama.

Kõik see jätab veidi nukra maigu, igatsuse möödunud aegade järele. Samas ei saa öelda, et kirjanik mereäärset elu ega ulgumere troostimist romantiseeriks. Külm ei kao kunagi kontidest. Meri on hirmus, uputab laevu ja mehi. Möödunud ajad pole ei paremad ega halvemad kui praegused ajad, nad on lihtsalt teistsugused. Ent muutumatuna püsib igavesti see, et saareelu pole sama, mis mandrielu.

Kui siis viimaks lõpp kätte jõudis, oli see nii tabav ja emotsionaalne, et mu esimene mõte oli - aga kuidagi teistmoodi ei olekski saanud lugu lõppeda. Viimane akord oli võimas. "Mere äärde" jääb kindlasti tükiks ajaks minuga.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Tänapäev, Sowell Bay, Washingtoni osariik. Tova võiks ammu pensionil olla, kuid õhtutundidel akvaariumi koristamine hoiab teda krapsakana, aitab leinaga ning lisaks naudib ta mereolendite seltskonda, eriti Marcelluse, Vaikse ookeani hiidkaheksajala. Mereelukas on nutikas ja kui poleks piirangut, kui kaua ta veest väljas hakkama saab, oleks ta ammu jalga lasknud. Hea, et tal see õnnestunud pole, sest kaheksajalg on ainus, kes oskab olukorda lahendada, kui akvaariumisse satub Cameron, 30-aastane õnnetusehunnik, kes isa otsides Californiast Washingtoni rändas.

"Erakordselt taibukad olevused" on tulvil õnnelikke kokkusattumusi. Üsna algusest on selge, kuhu naiivsevõitu süžee tüürib, aga nautisin väga kui palju soojust teekond pakkus ning õnnelikku lõppu, kus vanad lood viimaks enam katkisi perekondi ei paina. Kõik tegelased on kirjutatud armastusega alates põhikolmikust kuni abivalmis poepidajate ja kinnisvarahaideni. Meie maailmas võiks rohkem olla nii südamlikke inimesi!

Seitsmekümneaastasele Tovale on võimatu mitte kaasa elada. Aastad on röövinud kogu memme perekonna, kuid ta ei löö vankuma. Heldisin naise armsast kudumisklubist ning vägisi tema ellu trügivast kassist lugedes. Romaani vaieldamatu staar on aga muidugi kaheksajalg, kes pereleidmise loole oma lühikeste peatükkidega niivõrd palju juurde annab. Jumaldasin tema krutskeid ja aardeid. Kolmas peategelane Cameron kahvatub esimese kahe kõrval. See lontrus vaid laseb võimalusi käest ja paneb igal sammul pead vangutama. Ma ei saanud aru, kuidas kena neiu oli valmis temaga kohe kohtama minema, kui nende esmakohtumisel mees kuse järgi haises.

Positiivsust tasakaalustavad minevikutragöödiad. Ükski konflikt ei suuda siiski helgusemulli purustada, kuigi kartsin mitu korda, et see juhtub, kui kauahoitud saladused pinnale hakkavad ujuma või vastupidi ähvardavad igaveseks ookeanipõhja vajuda. Kui ma üldjuhul ei salli üksteisest mööda rääkimist ja hoian õudusega peast kinni, kui peategelased ilmselge suhtes pimedad on, siis selles raamatus ei kriipinud isegi arusaamatused.

Ideaalne suvelugemine, soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Séamas O’Reilly “Kas sa kuulsid, et emme suri ära?” jutustab ema surmale järgnenud elust 11-lapselises perekonnas vanuselt üheksanda pilgu läbi. Mul oli selle raamatu lugemine juba aasta alguses plaanis ning tegin 1. jaanuaril pildidki juba ära, aga kuidagi jõudsin selleni alles aprillis.

1948-2015. Tillukeses majas silmapaistmatus inglise külakeses elas kord üks väike poiss, kes ei sallinud lugemist silma otsastki, kuni tema kätte sattus see õige raamat. Peagi katsus ta ise kirjutamises kätt ja juba 15-aastaselt sai temast ulmeajakirjas avaldatud autor. Kirjanikuks saamine ei käi aga üleöö ja merre voolas veel hea hulk vett, enne kui ta oma esimese romaanini jõudis. Kui esimeste raamatutega läks vaevaliselt, siis hiljem sai ta hoo sisse ja vorpis mitu menukit aastas. Aastaid sellele kirjanikule kahjuks palju ei antud.

Lugesin seda teost eelkõige kui kirjanikuks kujunemise lugu. Terry pakub ehedat näidet, kuidas vaja on ainult seda üht õiget raamatut, et sünniks lugeja. Nautisin väga kirjaniku töövõtetest ja ekstsentrilisest iseloomust lugemist! Eriti kõnetas kuidagi see hetk, kui Rowling Pratchetti troonilt tõukas. Mees oli uskumatult viljakas ja kindlasti jätkan Kettamaailma avastamist. Tegelikult lugesin veel vahetult enne elulugu lõpuks läbi "Morti". Kirjutamine ja ulmearmastus moodustasid suure osa Terry elust, aga raamatus on killukesi ka ülejäänust - abikaasast, tütrest, majapidamisest igasuguste toredate pudulojustega.

"Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega" ei olnud kerge lugemine. Esiteks külvab Rob teksti üüratult nimesid, inglise ulmekirjanikke, Terry iidoleid ja kaasaegseid, näitlejaid ja produtsente, millest enamik mulle midagi ei öelnud. Lugesin huviga mehe nooruspõlvest ja kirjanikuteest, aga paratamatult hiilis sisse nukker toon. Ühest küljest kirjutab Rob Wilkins biograafiat kronoloogilises järjekorras, teisalt ei lase unustada Terry varast lahkumist, kuna tuleb haakuvaid teemasid sisse põimides selle juurde pidevalt tagasi. Tundsin kogu lugemise aja tuska, et olen millestki ilma jäänud - kirjaniku autobiograafiast, esinemistest, kirjutamata romaanidest. Mul ei olnud enne lugemist kirjanikust endast sooja ega külma, aga tema elutee lõpp rusus sellegipoolest. Olgugi, et kogu tekst valmistas ette, siis lõpus ikka pisarad voolasid lahinal. Kujutan, et Terry tulihingelise austajana teost lugedes valmistaks helged kohad rohkem rõõmu ning Alzheimer ängistaks veel enam. Kokkuvõttes on tegu suurepärase ning armastusega kirjutatud elulooga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Milena Busquets "Ka see läheb mööda" jutustab leinast, täpsemini 40-aastase naise toimetustest peale oma ema matuseid. Ma ei olnud raamatust midagi kuulnud, kuni see mu 12-sõpra-12kuud-12soovitust väljakutsesse potsatas.

Tänapäev, Barcelona/Cadaques. Blanca ema sureb. Peale matuseid sõidab ta idüllilisse lapsepõlvekoju, võttes kaasa nii oma kaks last kui ka kummagi isad, lisaks sõbrannad peredega, ning juhuslikult on samal ajal linnas ka tema armuke oma abikaasaga. Lähedaste keskel loodab naine sasipuntraks keerdunud elust uuesti sotti saada.

Hoolimata, et loo keskmes on lein, ei tundnud ma kordagi nukrust, pigem valitses põhilise emotsioonina segadus. Esiteks on suur tohuvabohu Blanca hinges, teiseks käib väljasõidul raju trall. Naine leiab siiski aega ka rahulikult mõtisklemiseks. Õnneks oli "Ka see läheb mööda" hea õhuke raamat, sest kahjuks ei kõnetanud see mind absoluutselt. Ma ei oska öelda, kas asi oli vanusevahes peategelasega, tema iseloomus või viisides leinaga toime tulemiseks, mis hõlmasid meelemürke ja semmimist iga mehega, kellega ta kokku puutus: eksabikaasa number üks, eksabikaasa number kaks, armuke, silmarõõm nooruspõlvest, matusel kohatud võõras. Mu lemmikosa raamatust oli Rey.