Minust jäid Poldarkid oma 1793. aasta jõule tähistama eelmise aasta juunis. Kirjanik Winston Graham ise naasis nende juurde alles 20 aastat hiljem, kuid minul läks vähem aega. Sukeldusin septembris taas Poldarki maailma ning neelasin järjest 5. ja 6. osa, vastavalt "Must kuu" ja "Neli luike". Minu arvamust eelnevatest osadest saate lugeda siit: 1, 2, 3, 4.

1794-95, Cornwall. Elizabethil sünnib kuuvarjutuse ajal poeg, Warleggani pärija, kelle üle George suurt uhkust tunneb. Naise eelmisest abielust pärit pojale Geoffrey Charlesile võetakse hoidjaks naise sugulane Morwenna Chynoweth. Poldarkid on samal ajal paremal järjel kui kunagi varem. Risk kaevandusega tasus end igati ära ning jõukus lubab Nampara maja laiendama hakata. Ka neile on oodata perelisa: Demelza kannab last. Paari külastavad kaks Demelza vendadest, kes paluvad tööd. Neile leitakse rakendust, kuigi Ross aimab, et see ei tõota head. Vanem vend Sam hakkab ajama metodisti kogudust ning nooremale Drake'ile sõbruneb Morwenna ning Geoffrey Charles'iga. Kui George sellest teada saab, on tüli oodata. Kõige kehvemas seisus on Dwight Enys, kes on Prantsusmaal vangi langenud. Ross hakkab planeerima päästeretke.

"Must kuu" on Poldarkidele helgem kui eelnevad osad, kuid siiski sama põnev kui mitte rohkemgi. Raamatu esimeses pooles Rossi või Demelza pärast muretsema ei pea, kuid oht on kaotada armsaks saanud doktor Dwight Enys. Plaan tema vanglast päästmiseks on kindlasti üks sarja põnevamaid ettevõtmisi. Sekeldusi lisab veelgi nii Demelza vendade saabumine kui ka Elizabethi noore sugulase Morwenna armumine. Lisaks tuleb mängu uus tegelane, keda George'i kõrval vihata. Kõige rohkem hinge läks aga raamatu lõpp, kus valasin isegi paar pisarat tegelase pärast, kellest ma enne eriti midagi ei arvanud.

Eelmistes osades ma seda ei märganud, aga selles raamatus oli huvitavaid ja vananenud väljendeid, nagu "küünlaid nuuskama" või haigus nimega influentsa (tänapäeval tuntud kui gripp). Tänu Keiti Vilmsile teadsin vähemalt, mida meldima tähendab.

1795-97, Cornwall. Rossi suur päästeretk Pranstusmaale on talle toonud au ja kuulsust ning soovitakse, et ta poliitikasse astuks. Mees lükkab pakutud koha tagasi ning see läheb George Warleggani kanda. Morwenna sünnitab poja ning tema elu on ohus. Arstiabi ei tundu aitavat ning abikaasa nõuab naiselt abielukohustuste täitmist. Naise kannatusi leevendab lõpuks doktor Enys, kelle käe all ta lõpuks taastuma hakkab. Whitworth leiab teise koha, kus oma vajadusi rahuldada, kuid peab kallilt maksma. Drake ei ole endiselt Morwennast üle saanud ning Ross aitab tal osta sepikoja. Warleggan, kes on ikka kunagise konnaintsidendi pärast pahane, näeb võimalust kätte maksta, kuid Drake'i pole kerge murda. Tema vend Sam on hädas kohaliku neiu Emmaga. Ross räägib esimest korda üle kahe aasta Elizabethiga nelja silma all. Naine avaldab talle George'i kahtlused ning Ross annab talle nõu. Demelza kuuleb nende kohtumisest ja eeldab hullemat, mis lubab tal noore mereväeohvitseri lähenemiskatsed vastu võtta.

Arvasin kaanepildi järgi, et 6. osas on fookuses Caroline, kes on kaanepildil, kuid temast on üpriski vähe juttu. Lisaks ei kujuta ma teda üldse Gabriella Wilde'i näoga ette. Raamatus on neiu ju punapea. "Neli luike" jäi eelmisest osast veidi nõrgemaks, sest palju on juttu poliitikast ning klassidevahelistest intriigidest, mis mind nii väga ei huvitanud. Lisaks ei meeldinud mulle Demelza intriig. 

Mulle tundusid need kaks osa eelmistest millegipärast põnevamad. Eriti kaasahaarav oli muidugi vanglast põgenemine. Lisaks püstitatakse huvitav hüpotees, mis George'ile kohe kuidagi rahu ei anna. Nauditavaks muutsid lugemise ka uued mängu tulnud tegelased: Sam ja Drake Carne ning Morwenna Chynoweth. Viimasest oli mul ääretult kahju ja loodan, et järgmistes osades ooab teda midagi head. Huvitav karakter oli ka Rowella, kelle motiive ma absoluutselt ei mõistnud. Tahaksin ka temast rohkem lugeda.

"Must kuu" ja "Neli luike" on suurepäraseks täienduseks Poldarki saagale. Neis on esindatud kõik jooned, mida armastasin eelnevate osade juures: suurepärane ajastu ja olustiku kirjeldus, mitmedimensioonilised tegelased, elutruud sekeldused, ohtralt draamat, armastust, reetmist ja vaenu. Winston Graham suutis mind panna läbi elama erinevaid emotsioone: tundsin tegelaste rõõmu, vihkasin nende vaenlasi ja kurvastasin, kui vedas viltu. Halb uudis on see, et juba pool sarjast on loetud, aga positiivse poole pealt on veel pool eest. Pean ennast kordama: "Poldarki saaga on tõeline pärl ajalooliste suhtedraamade austajale. Soovitan!"

Aitäh, Varrak, raamatute eest!

Heade sarjadega on ikka nii, et kui juba alustad, siis pooleli jätta ei saa. Winston Grahami sari hoiab mind samuti enda lummuses. "Warleggan" on juba neljas Poldarki raamat.

1792-1793, Cornwall. Poldarkid on laostumise äärel ning raskused varitsevad neid ka teistel rinnetel. Ross riskib ning panustab vanale kaevandusele Wheal Grace'ile, kuid loodetud vasesooni ei leita. Kaevandus nõuab kolme mehe elud ning suletakse. Raha tuleb talle veel vaid salakaubandusest, kuid see tähendab hirmus elamist, sest vahele jäämise korral ootab karm karistus. Demelza ja Rossi suhted halvenevad veelgi. Põhjus peitub Warlegganis ning Elizabethis. Lõpuks hakkab siiski paremini minema. Ross saab anonüümselt toetajalt paraja summa raha, mis päästab ta võlavanglast ning tal õnnestub ka salakaubitsejaid püüdma tulnud meestel nina eest lipsata. Poldarkide arst ja hea sõber Dwight Enys on Caroline Penveneni kütkes ning nad plaanivad põgeneda.

"Warleggan" oli väga emotsionaalne romaan, sest peategelastel läks niivõrd halvasti. Reetmine, kättemaks ja enesepõlgus vürtsitasid lugu korralikult, kuid ei puudunud ka armastus ja andestamine. Soovisin muidugi, et tegelastel hakkaks paremini minema, eriti Rossil ja Demelzal oma väikese pojaga. Autor oskab lugu täpselt piiri peal hoida, nii et on lootust helgemale tulevikule, aga säilib ka oht täielikult põruda.

Romaani nimitegelane George Warleggan on üks jäle kuju. Mida edasi lugesin, seda vastikumaks ta muutus. Seda raamatut ei saakski muudmoodi pealkirjastada, sest mehe teod kumavad kõikjalt läbi. Just tema on kõikide Poldarkide murede algpõhjus. George ei ole kahjuks ainuke, kelle teod vastumeelsed on. Ross suudab samuti parajad käkid kokku keerata ning isegi Demelza astub väga valele rajale. Just tegelaste eksmused on üks põhjustest, mis muudavad sarja nii heaks, sest nad teevad vigu ning tunduvad seetõttu tõeliste inimestena.

Siiani olen üritanud telesarja mitte vaadata, et romaani huvitavam jälgida oleks. Ometi see päris nii ei õnnestunud, nagu tahtsin. Teadsin nimelt paari "Warleggani" põhipunkti kahjuks juba enne lugemist, sest sattusin olema elutoas, kui ema parasjagu sarja vastavat osa vaatas. Seetõttu jäid šokk ja üllatus raamatu puhul ära. Nüüd kui raamatud loetud, võiks küll sarja vaatama hakata, et näha, kui täpselt lugu ekraniseerida on suudetud.

"Warleggan" oli palju põnevam kui eelmine osa, aga kahjuks ka kurvem. Poldarki saaga on tõeline pärl ajalooliste suhtedraamade austajale. Soovitan! 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Winston Grahami romaan "Jeremy Poldark" on Poldarki saaga kolmas raamat. Esimesed kaks on "Ross Poldark" ja "Demelza". Juba uue osa pealkirjast võib välja lugeda, et Poldarkide perre on oodata lisa, kuid nimitegelane sünnib alles raamatu lõpus.

1790-1791, Cornwall. Rossi ootab ees kohtuistung seoses eelmise osa lõpus toimunud laevahukuga, kus suur rahvahulk mässama hakkas. Teda süüdistatakse nende õhutamises ning riigiametniku ründamises. Demelza tahab meest aidata, kuid saatus on siiski rohkem mehe enda teha. Ta leiab õiged sõnad ning mõistetakse õigeks, mis pahandab Warleggane. Poldarkide õõnestamiseks õnnestub neil osta Wheal Leisure'i aktsiaid. Ross saab aru, et peagi kuulub kaevandus ta vaenlastele ning otsustab maha müüa ka pooled enda aktsiatest ning saadud raha ja onupoja Francisega taasavada isale kuulunud Wheal Grace. Kui pikaajaline tüli Poldarki võsude vahel lõpeb, siis õnnetuseks Rossi ja Demelza suhted jahenevad pärast kohtuistungit. Põhjuseid on mitu: mees ütles, et ei soovi rohkem lapsi ning naine ei julge talle tunnistada, et ta ühte ootab; rahapuuduses on Ross nõustunud salakaubitsejate randumisega oma maadel ning lisaks on ta mõtted taas Elizabethil.  Samal ajal üritab maa-arst Enys Dwight leevendada piirkonnas levivaid hädasid ning satub järjekordse naisega sekeldustesse. Lõpuks sünnib Jeremy Poldark ning on lootust paremale tulevikule.

Kolmandas raamatus jälgitakse väiksemat hulka tegelasi ning lisaks peetakse kohtuistungile eelneval ajal Rossi kinni, mistõttu on temast kohati vähem juttu. Vähe keskendutakse ka kaevandustele, sest esmatähtis on mehe õigeks mõistmine ning tal ei ole aega neile pühenduda. Oleksin meelsasti maagi otsimisest ning maa all kondamisest rohkem lugenud, sest midagi on neis kaevanduste kirjeldustes, mis min köidab, kuid põnev oli jälgida ka kohtuprotsessi ning hoida Rossile pöialt. Eeldasin, et ta võidab, aga kindel ei võinud olla, sest ma ei ole uurinud, mis järgedes toimub.  Kõige muhedam stseen oli kindlasti peiedel, mis ei kukkunud sugugi välja nii nagu võiks oodata, sest kaaniti nii palju, et vaene kadunuke kirstust ära kadus.

"Jeremy Poldark" oli lühem kui eelmised kaks osa, aga sama intrigeeriv. Tegevust ei tundunud üldse vähem olevat, kuigi kaetakse lühem ajaperiood. Poldarkide jaoks on ajad eriti rasked, sest isegi armastus pole nii tugev kui enne. Loodan südamest, et järgmises osas jõuavad nad uuesti üles viivale rajale ning Rossi vaist ei vea teda alt. Kõige positiivsem osa raamatust oli Verity ning Francise ära leppimine. Mind hakkas väga huvitama naise käekäik, sest ta tutvus lõpuks ometi oma mehe lastega, kes kaua kodust eemal viibisid. Kindlasti tuleb sellest järgmises osas juttu, seega loodan et see tõlgitakse kiirelt.

Poldarki saaga on võrratu ajalooline ilukirjandus, sest sari ei ole liialt romantiseeritud. Eluoludest kirjutatakse lihtsalt ja argipäevaselt ning ka kõrvaltegelased poevad hinge. Soovitan kindlasti rahulikuma tempoga kirjanduse nautijatele, sest teekond Cornwalli on vahva!

Köögitüdruk Demelzast sai Rossi naine, nagu võiski arvata, ning peagi on nende perre oodata lisa. Naisele ei anna rahu Verity kurb saatus ning ta üritab salaja sõbrannale õnne tuua. Heade kavatsustega tegutseb ta oma mehe selja taga, kuid lõpuks tuleb ikka kõik välja. Samal ajal langevad vase hinnad aina, paljud kaevandused suletakse ning muidugi kannatab ka Rossi uus kaevandus. Oma huvide kaitseks luuakse ühine vasesulatuskompanii, mis mõneks ajaks vase hindu tõstab, kuid plaani läbi kukkudes ähvardaks kõiki osalisi täielik pankrott. Salaküttimise eest vangi mõistetud Jim on peagi vabanemas, kuid teda tabab uus õnnetus. Külla tulevad rändnäitlejad ning Mark ahvatleb ühe kena näitsiku põgenema ning endaga abielluma. Paraku on kaevuri naise elu hoopis igavam, kui neidis arvas ning nii otsib ta endale uut meelelahutust. Kokkuvõtteks on Rossil palju probleeme, millega tegeleda, kuid oma tolerantse meele ning uuenduslike mõtetega saab ta pea kõigega hakkama. Lisaks on teda toetamas südikas kaasa, kuid ka nende abielus tuleb ette proovile panevaid raskusi.

Ross Poldark on tugev karakter, parajalt jultunud, aga väga pühendunud. Oma ettevõtmisi teeb ta südamega ning ajab alati oma jonni, ei anna alla. Tema tegevus pakub huvi, kuna ta on oma ajastu mõttemaailmast ees. Naisegi võttis ta klasside vahelisi piire eirates. Mulle meeldis lugeda, kuidas Demelza õitsele lõi, kui kõrgseltskond järk-järgult teda omaks hakkas võtma. Meestele meeldis kena piiga eriti, kuid oli ka neid, kes ei lasknud tal oma madalat päritolu unustada. Üks mõnus joon sarja juures on see, et kuigi peategelaseks on ikka Ross, siis toob autor sisse ka mitu paraleelselt teistega toimuvat lugu. Kõige põnevamaks kõrvalliiniks oli siin Marki armulugu, mis kahjuks kurvalt lõppes.

Teine osa oli minu arvates esimesest põnevam, sest tegevust oli nagu rohkem. Loos on võrdselt armastust, kaotusvalu ning raskustega võitlemist. Ajaloolise ilukirjanduse lugejatele soovitan! Järgmist osa veel ilmunud pole, seega nüüd on paras aeg sarja vaadata ning Cornwalli ilu nautida.

Sellist teemat nagu postituse pealkirjas kahjuks küll lugemise väljakutses pole, aga võiks ju olla. Winston Grahami romaan "Ross Poldark" sobiks ju ideaalselt.  Kui ETV samanimelist sarja näitas, juhtusin emaga koos esimest osa vaatama. Seejärel kuulsin, et raamat ilmumas ja otsustasin edasi mitte vaadata ja pigem lugemist nautida. Raamat mulle meeldis ning ootan põnevusega juba järgmist osa. Sarjas on üldse kokku lausa 12 raamatut (!).

Lugu algab sellega, et sureb Joshua Poldark, noorem kahest vennast. Tema maad päranduvad pojale, kes on Ameerikas sõdimas, kuigi ringi liigub ka kuulujutt, et nooruk on mere taga hukkunud. Ross siiski naaseb koju ning leiab selle kohutavas seisus. Teener, kelle hoolitseda hoone jäi, on end härra eluruumides sisse seadnud ning peale joomise suurt midagi muud seal teinud pole. Ilmneb ka teine mure. Nimelt on Rossi armastatu Elizabeth abiellumas tema onupojaga. Murtud südamega sukeldub mees töösse, asudes oma elu uuesti rööpasse seadma, lagastatud kodu ja maid korrastama ning vaikselt raha kokku kraapima. Nähes laadal üht vaest tüdrukut peksa saamas, võtab ta ka selle vaese hinge oma katuse alla elama, mis muidugi põhjustab ümbruskonnas mahlakaid kuulujutte ning alandab Rossi mainet. Mees teeb muudki, mis on seisusekaaslastele mõeldamatu, näiteks plaanib uue kaevanduse avamist, kui mujal neid järjest suletakse, või asub kohtus oma sulast kaitsma.

Ross Poldark on silmanähtavalt uuenduslik mees, kes eirab põikpäiselt kõiki norme ning teeb mis tahab. Tänapäeval on paljud noored sellised ning taoline käitumine on pigem soosingus, kuid 18. sajandil polnud ta seda teps mitte. Südikas Demelza, kelle ta oma köögitüdrukuks võttis, on samuti parajalt mässumeelne ning kohe oli selge, kuhu suunas see lugu liigub. Ootan sellelt paarilt tulevikus suuri tegusid. Eriti huvitab mind, kuidas hakkab minema avataval kaevandusel. Pärast Zola romaani "Söekaevurid" lugemist, on see teema kirjanduses mind huvitama hakanud. Ise muidugi kaevuriks saada ei tahaks.

Romantikutele on see raamat kindlasti meelt mööda, kuid lisaks ilusale armuloole on autor loonud ka nauditavad tegelaskujud koos mõnusa ajastutruu taustaga.