Viktoria Berezina "Minu Herson. Kirjad Ukrainast" kõrvutab 21. sajandi sõjakoledused ning igapäevaelu okupeeritud linnas. Alustasin sellega juba detsembris, aga sain kähku aru, et ei taha aastat niivõrd süngel noodil lõpetada. See teos vajab lugemiseks aega, mitte kiiret läbi vuristamist.

Veebruar - oktoober 2022, Herson, Ukraina. Kunstnik Viktoria väisas äsja Tartut, aga koostöö arutamise asemel muutus järgnenud kirjavahetus sõjapäevikuks. Alguses valitseb segadus ja usk, et alanud sõda saab kohe-kohe läbi.  Päevade ja nädalate möödumisega tekib harjumine okupatsiooniga, kuigi olud linnas muutuvad aina raskemaks: hinnad aina kerkivad, asjad saavad poest otsa, okupandid avaldavad survet. Saabub ka tõdemus, et sõda ei lõpe nii pea. Oktoobris jäetakse kodu maha ja võetakse ette ohtlik põgenemine läbi Venemaa Eestisse. Lootus ja Ukraina kangelaste kiitmine ei rauge aga hetkekski.

Venemaa sõjakuritegusid on meediast piisavalt läbi käinud. Viktoria Berezina toob oma kirjades samuti välja õõvastavaid seiku, aga suurte õuduste kõrval kajastuvad ka väikesed rõõmud. Kunagi ei teadnud ette, kas järgmises kirjas tuleb juttu turul käigust või pommitamisest, loomeelust või röövimistest. Sürreaalne, aga kõigi nende koleduste keskel on võimalik säilitada usku headusesse, nagu autor ise septembris kuulutab: "valgus mu südames on siiski veel alles". Enda jaoks noppisingi teosest välja asju, mis teda rõõmustasid: lähedastega veedetud aeg, maasikate või niidetud muru lõhn, Tšornobajivka, maniküür, jäätisekokteil, teetseremooniad, uued kunstitarbed, soojad ja suvised mälestused, kingid sõpradelt, borši jõudmine UNESCO kultuuripärandite nimekirja, ema küpsetised, perseiidid, vabastatud linnad, annetused armeele.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!