2019, Inglismaa-Šotimaa. Addie ja Deb alustavad enne kukke ja koitu pikka sõitu sõbranna Cherry pulma. Õed on väljasõiduks hästi valmistunud, varudes näksimist ja plaanides peatusi. Lahkelt on õed küüti pakkunud ka võhivõõrale Rodneyle. Dylan ning Marcus asusid samuti varavalges teele ja ühe õnnetu prügiauto taga teevad autod kõksu, misjärel ainult Debi Mini on võimeline edasi sõitma. Naistel pole südant mehi tee äärde jätta, kuigi Dylaniga ühes autos viibimine on viimane asi, mida Addie soovib. Nimelt läksid nad kaks aastat tagasi lahku ja haavad pole paranenud.

Imeilus kaas on täiesti eksitav. Esiteks sõidab seltskond kollase Mini mitte punasega. Teiseks ei ole raamatus sõnagi sellest imelisest Šotimaa loodusest, mis pildil ilutseb. Romaan keskendub üksnes sellele, mis toimub autos - milline Taylor Swifti lugu mängib kõlaritest, kes on roolis, kes kelle kõrval kitsal tagaistmel, milliseid suhtepuntraid parasjagu lahti harutatakse, mitu tundi jääb veel sihtkohtani. Sõit oleks seejuures võinud toimuda ükskõik millisel maanteel.

Raamatu kohta, millest pool kõneleb ühest autosõidust, juhtus nii mõndagi. "Väljasõit" sisaldab vist kõike, mis ühel väljasõidul ette võib tulla, alates auto katkiminekust kellegi maha unustamiseni, ummikutest ja teetöödest rääkimata. Romaan ei koonerda absoluutselt totrate olukordadega. Autoretkega paralleelselt jookseb Addie-Dylani suhte minevik. Ajahüpped kahe teema vahel ajasid mind leebelt öeldes hulluse äärele, kuna neid oli nii palju. Läinud aja näitamine oli oluline, et oleviku käärivast õhkkonnast sotti saada, aga kohati kiskus igavaks. Lisaks ei suutnud tegelased mulle naha alla pugeda, kuna kiindumus oli liiga esimese silmapilgu tüüpi. Mulle meeldib lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse, aga ühte raamatusse on raske mahutada nii esimeste tunnete tärkamist, lahkuminekut kui ka teineteise taasleidmist. Venivast keskkohast läbi pressimine oli siiski seda väärt, kuna lõpus sai välku ja pauku, mida ma üldse ei oodanud.

Kokkuvõttes oli "Väljasõit" mõnus ajaviiteromaan, kus jagub muigama ajavat draamat. Vaataksin seda lugu romantilise komöödiana suurima heameelega teleekraanilt. Palun tehke film ilusa Šoti loodusega, aitäh!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, põhiliselt Palm Springs, California. Poppy ja Alex kohtusid ülikooli tutvumisnädalal. Neist said lähedased sõbrad, kel tekkis traditsioon iga suvi ühine reis ette võtta. Poppyl on aastate jooksul korduvalt peast läbi käinud: "mis oleks kui...", aga ta on alati selle mõtte maha surunud, kuna nad on niivõrd erinevad. Tema kireks on maailma avastamine ja uute inimestega kohtumine, mida suurepäraselt pakub töö mainekas reisiajakirjas ja New Yorkis elamine. Alex unistab vastupidiselt kodu ja perekonna loomisest, olles rahul väikelinnaelu ja õpetajaametiga. Viimasel suvereisil kaks aastat tagasi nende suhtlus katkes. Poppy on kogu selle aja õnnetu olnud ning haarab nüüd härjal sarvist ja kirjutab Alexile, kes on varmalt nõus järjekordsele suvereisile minema. Sihtkohaks, kus suhted uuesti jonksu ajada, on põrgukuum Palm Springs.

Tabavaid pealkirju ei oska Emily Henry endiselt oma raamatutele panna. Suvereisid võib kohe unustada ehk kui sind huvitavad reisikirjeldused, siis tasub lugemiseks parem mõni reisiblogi otsida. Tõsi, otsetõlge originaalpealkirjast oleks hoopis "Inimesed, keda puhkusel kohtame", aga see jääb teose tuumast veel kaugemale. Kõik tagasivaated eelnevatele suvedele on fokusseeritud näitamisele, kui väga Alex ja Poppy teineteisest hoolivad. Romaan räägib sõprusest ja armastusest ja õhukesest joonest nende vahel. See oli nii ilus, kuidas joonistus välja, et asukoht pole absoluutselt oluline, kui kõrval on õige inimene.

Kohe alguses mul tegelastega sidet ei tekkinud. Kardan, et see on mineviku ja oleviku vahel pendeldamise tulemus. Just hetkel toimuv jättis külmaks, kuna mulle meeldib koos tegelastega areneda, mitte lennata sisse hetkel, kui nad keerutavad ümber millegi, mis toimus kaks aastat tagasi, aga asjast endast ei räägi. Oleks see siis mingi suur võimas saladus olnud, aga tagatipuks pani põhjuse välja tulemine õlgu kehitama. "Rannaraamat" astus täpselt samasse ämbrisse. Muide, kui juba jutt sellele teosele läks, siis maru vahva oli, et Alex loeb romaanis Gus Everetti raamatut! Sellised väikesed vihjed on mu lemmikud.

Igatahes, pilguheidud möödunud suvedele pakkusid õnneks täpselt oodatut ja sulatasid mu südame. Kuskil viienda reisi paiku olin täiesti raamatu kütkeis. Võimatu oli Alexile ja Poppyle mitte kaasa elada. Ainult üks "reis" käis veidi vastukarva. Nimelt ei meeldi mulle, kui suurte tunnete näitamiseks kasutatakse põetamist, kuna palavikus sonimise juures ei ole ju midagi romantilist. Lisaks meenus Sally Thorne'i absurdne "Vihkamismäng". Õnneks Emily Henry ei rõhuta iga paari lehekülje järel kui lühike on Poppy ja kui pikk on Alex.

Kõige rohkem nautisin vastastikkust aasimist ja kaua hõõguvat romantikat. Selleks, et lendavatest sädemetest leek puhkeks, kulub väga palju lehekülgi. Ma vahepeal mõtlesin küll, kaua võib, kuidas need tegelased saavad üksteise tunnete suhtes nii pimedad olla, aga kui viimaks südamete puistamiseks läheb, on kõik ilusti ära seletatud. Võiks arvata, et kui nad teineteise tunnetes selgust saavad, on õnnelik lõpp käes, aga vat kus lops, lastakse veel marineerida. Üheski raamatus pole ükski suhe olnud nii läbimõeldud, kõik tagajärjed ära kaalutud. See ootamine oli nii magus.

Jään pikisilmi järgmist tõlget ootama! Senikauaks, palun soovitage mulle armastusromaane, kus ei ole minevik-olevik pendeldamist ja tühiseid saladusi.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Inglismaa. Kaks Eileeni, maal elav vanaema ja Londonis elav lapselaps, vahetavad kaheks kuuks elukohad. Noorem Eileen ehk Leena on nii ületöötanud, et saab tähtsa ettekande ajal ärevushäire, mistõttu saadetakse naine puhkusele. Vanem Eileen saab peagi kaheksakümmend, kuid on tarmukas ja tahaks endale uut kaaslast, kuid tema väikeses kodukülas on temaealiste poissmeeste valik nigel. Vahetus tuleb mõlemale kasuks. Vanaema hakkab suurlinnas uut kavaleri otsima ja lapselaps saab mõtted tööst eemale, võttes üle tema kohustused, nagu ühe külaelaniku koeraga jalutamine ja maipidustuste korraldamine.

"Vahetus" pakkus täpselt sellist kerget lugemist, mida ma ühelt ajaviiteromaanilt ootan. See on soe, armas, südantsoojendav ja muhe romaan, just see, mida lugeda kui vajad korralikku annust positiivsust. Üks Eileen on asjalikum kui teine, mistõttu raamat pulbitseb elust. 79-aastane läheb Londonisse uut armastust otsima, näidates, et vanus on lihtsalt number ja internetitutvusportaalides on alati mõni petis. 29-aastasele pakuvad väljakutset väikese küla ellu sulandumine ning sassis suhted. Imetlesin väga, kuidas mõlemad uut keskkonda rikastasid. Oh, oleks mina ka pooltki nii ettevõtlik kui kumbki neist. Ka kõik kõrvaltegelased ja nende lood haaravad kaasa. Lisaks nautisin mõnusat inglise külaõhkkonda, kus kõik joovad kohvi asemel teed. 

Tegevus on üsna sirgjooneline ja ettearvatav, kõik keerleb ümber inimsuhete - vanad sõprused ja uued tutvused, sassis suhete lahtiharutamine, sekka muidugi romantikat. Suhkruse pealispinna all leidub leina, üksindust ja kuhjaga enesearengut, mis kaasneb mugavustsoonist väljas käimisega. Kui oled omadega puntras, tuleb keskkonnavahetus ainult kasuks ja millegi uue proovimiseks pole kunagi liiga hilja, kui vaid pealehakkamist on. Üks õpib, kuidas kodust ära olla on tore, aga tagasi tulla on veel toredam, kuna pikemalt eemal olles hakkame hindama seda, mis muidu tundub iseenesest mõistetav. Teine mõistab, et vajab oma elukorralduses hädasti muutust.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest! 

Mul on tunne, et alustan iga teist blogipostitust sellega, kuidas raamat mulle kiidulaulu tõttu silma jäi, nii ka Kristin Hannah "Neli tuult". Kui see nüüd hiljuti eesti keeles ilmus, võtsin kohe kätte. Ma ei ole kirjanikult varem midagi lugenud, aga mõned tema raamatud on mul juba tükk aega lugemislistis olnud.

1920-40, Texas ja California. Saatusele kohe meeldib Elsale kaikaid kodarasse loopida. Lapsepõlves jäi ta raske haiguse kiuste ellu ja ei taha midagi rohkem, kui armastust. Vanemad ei hooli temast kuigivõrd ja heidavad tütre kodust välja, kui too lapseootele jääb. Elsa on sunnitud abielluma ja linnast maale kolima. Ämma-äia juures leiab ta ühtekuuluvustunde ja õpib tegema tööd. Seejärel saabuvad pikk põud ja tolmutormid, mis räsivad Suurt tasandikku. Maapind lõheneb, loomad surevad, kõhud mulda täis, kõik mattub tolmu alla, tuhanded inimesed on juba põgenenud. Elsa armastab oma uut kodu ega taha lahkuda, kuid on lõpuks siiski sunnitud. Algab rännak, lapsed ja nii palju vara kui mahub autokasti, ja sõit tundmatusse.

"Neli tuult" on köitev ja hariv romaan, mis jutustab ühest tugevast naisest, tohutust looduskatastroofist, põgenikuelust omaenda kodumaal ja suurest armastusest. Mulle jätsid kõige sügavama mulje tolmutormide kirjeldused. Need olid väga elavad, viies otse sündmuste keskele. Looduse jõud on võimas, purustab aknaklaase ja kukutab taevast linde, tumedad tolmupilved muudavad päeva ööks, kus tuleb käsikaudu õues liikuda, terad nägu nõelamas. See oli ühekorraga pelutav ja paeluv. Toit saab otsa, koduloomad hukkuvad üksteise järel, aga ikka püsib lootus, et tuleb vihm ja tärkab kuldne nisu. See kõik paneb enda elu rohkem hindama ja igapäevamured tunduvad tühised. Ma ei olnud varem tolmukausist (Dust Bowl) lugenud ega mäleta, et sellest üldse varem kuulnud oleks.

Elsa on võrratu peategelane, hall hiireke, kes sirgub emalõviks. Imetlesin väga tema sihikindlust ja vaprust. Elu ei anna talle armu, vaid tõesti vintsutab korralikult. Naise võitlus oma pere eest, raske elu, suur armastus, töörügamine, kõik meenutasid Ahvenamaa Katrinat, kes oli sama sitke. 

Kui Elsa otsustas viimaks Texasest ära minna, aga pool raamatut oli veel ees, oli selge, et katsumused pole sugugi veel läbi. Teine pool raamatust on vilets põgenikuelu räpases laagris ja sentide eest töörügamine. Loos on palju katsumusi ja õõvastavat ebaõiglust, mis pani mul seest keerama ja tahtsin ahastusest jalgu trampida, kui hoolimatud ja omakasupüüdlikud inimesed olid. Samal ajal on kontrastiks meedias, kuidas ukraina põgenikele igasugust abi pakutakse, mis paneb omakorda seda olukorda teise pilguga vaatama.

Tegelikult suutis pere kõige hullemast hoiduda. Ma olin nii valmis, et neid röövitakse teel või juhtub Loredaga midagi kohutavat, kui ta jäärapäiselt üksi kuhugi kondas. Neil ei olnud ju ühtki meest kaitseks. Saan aru, justkui üks raamatu sõnum on, et tugevad naised saavad ise enda eest seistud, aga oleksin tahtnud rohkem seda vastasseisu ja võitlust näha. Päris palju asju tuli perele kätte hea õnne tõttu. Eriti vajus ära mu meelest lõpp - Jack ja kolimine majja. Kui seal tohtisid elada ainult perekonnad, siis oleks ju pidanud hiljem ikkagi silma jääma, et neil ei ole meest, kes koos nendega töötaks. 

Seostan ajaviitromaani sarja põhiliselt romantikaga ja olin meeldivalt üllatunud, et raamatus keskenduti vanemate-laste armastusele. Lugu läheb kindlasti veel rohkem südamesse, kui juba endal lapsed on. 

Soovitan, kui sulle meeldivad raamatud, kus peategelaseks on tugev naine!

Aitäh, Varrak, raamatu eest! 

Eelistan iga kell pikema pealkirjaga raamatut ühesõnalisele. Virginie Grimaldi "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" püüdis mu tähelepanu veel sisututvustusega. Matkaautoga Skandinaavias seiklemine, et peremuresid lahendada kõlab ju vingelt. 

Anna on võlgades üksikema. Ta on viimased aastad hommikust õhtuni tööd rüganud ja tunneb, et lapsed üha kaugenevad temast. Isa elab Marseilles' ja ei toeta neid rahaliselt. Kui naine koondatakse, otsustab ta võlgade maksmise asemel tütardega koos matkaautoga Skandinaaviasse põrutada, lootes, et ühine reis neid taas lähendab. 17-aastane Chloé on koolile käega löönud ja otsib armastust, aga pettub järjest poistes. 12-aastane Lily on omamoodi tüdruk, keda klassikaaslased ei mõista, mistõttu teda kiusatakse. 

"Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" on raamat aja maha võtmisest, perekonnast ja suhetest. Sõna saavad kõik kolm - Anna, Chloé ja Lily. Igaühel on omad mured ja mõtted, kuigi Anna ja Chloé sulasid veidi kokku. Kõige rohkem meeldisid mulle Lily muhedad päevikukanded. Tema elurõõm ja postskriptumid tõid pidevalt muige suule. Üldse oli lugu hästi soe ja südamlik, puudutades pinnapealselt ka kurbi teemasid. Nauditav oli jälgida tegelaste arengut ja perekonna dünaamikat. Ühegi tegelasega ma küll ei samastunud. Ma olen liialt kohusetundlik, et käituda nagu Anna ja kahtlen, et päriselus selline teguviis nii positiivse lõpuga oleks. Chloé mured jäid veidi segaseks.

Suhete kõrval moodustab reis ise suure osa raamatust. Mulle meeldis väga, kuidas teoses võrreldi elu bussisõiduga, kus vahel teed ristuvad ja keegi sõidab koos sinuga, vahel hoopis hargnevad ja keegi läheb bussi pealt maha. Perekond juhtub kokku teiste matkaautodega, kel kõigil sama sihtmärk on ning lüüakse kampa. Seltskond on kirju. Äge oli see, et mitmed kohad, kust perekond läbi vurab, olid mulle juba tuttavad, näiteks Vigelandi park Oslos. Selle raamatu järgi võiks lausa reisimarsruudi paika panna, sest huvitavaid paiku külastatakse palju. Eriti paelus mind Norra oma mägede ja fjordidega. Natuke valmistas pettumust, et Soomet mainiti vaid möödaminnes, nagu seal peale jõuluküla midagi muud vaadata polekski.

Virginie Grimaldi on 1977. aastal sündinud prantsuse kirjanik. Ma ei ole varem tema raamatuid lugenud. Eesti keelde on tõlgitud ka "Küll sa suuremana aru saad". "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" on naise neljas romaan. (allikas: 1)

 Soovitan romaani neile, kellele meeldivad südant soojendavad õnneliku lõpuga lood!

Emily Henry "Rannaraamat" tundus romaanina, mida PEAB suvel lugema. Seetõttu ma ta augustis ette võtsingi. Kirjaniku "Miljon Juunit" meeldis mulle väga, mistõttu ootused olid kõrged. Eeldasin rohkelt romantikat ja mõnusat ajaviitmist rannal - jalutamist, päikeseloojanguid ja -tõuse, ujumist, päevitamist jne.

Tänapäev, North Bear Shores, Michigan. January uskus alati, et tõeline armastus eksisteerib, mis on aidanud tal kirjutada mitu imelist armastusromaani. Kui ta isa sureb, kukub naise maailm kokku, sest tuleb ilmsiks, et mehel oli kõrvalsuhe ja tütar oli ainus, kes peres sellest ei teadnud. Isa pärandab talle rannamaja ning January sõidab sinna, et vastikut armupesa müümiseks ette valmistada ja lõpetada oma viimane romaan, mille tähtaeg on suve lõpus. Kirjanikul on suur probleem: ta ei suuda enam kirjutada armastusest, sest ei usu enam ise sellesse. Soola raputab haava see, et tema uueks naabriks on naise ülikooliaegne rivaal ja silmarõõm Augustus, hinnatud romaanikirjanik. Ka too on oma järgmise raamatuga ummuksisse jäänud. Nad sõlmivad kihlveo, et kirjutavad raamatu teise stiilis - January tõsise romaani, Augustus armastusloo.

Raamatut ei tasu kaane järgi hinnata. Sellel romaanil on meelega eksitav pealkiri. "Rannaraamat" ei ole teps mitte kuumast suvesuhtest rannaliival, vaid kahest kirjanikust, kes veedavad suve järvekaldal, tõsi, aga enamiku ajast kirjutavad nad oma rannamajades romaani või vähemalt üritavad seda teha. Ülejäänud aja hõivavad väljasõidud, nii et rannatemaatika puudub pea täielikult - ei mingit ujumist ega pikki päevi päikeselõõsas. Eelmises loetud raamatus oli kõike seda rohkem. Pettusin veidi, kuna ei leidnud seda, mida ootasin.

Romantikat on, sellist aeglasemat sorti, mitte armastust esimesest silmapilgust ja kergeks suvelugemiseks sobib teos hästi. Ühest küljest on see väga lõbus lugu, täis sarkasmi ja armsaid "kohtinguid", kuhu January Gusi viib, et inspireerida teda romantikat kirjutama. Teisest küljest on teemadeks surm, vähk, lapsepõlvetraumad ja intervjuud endiste sektiliikmetega. Mõlemal peategelasel on minevikus teemasid, millega nad veel hästi toime ei tule. Lisaks on neil veel ühine minevik.

Nende varasemast tutvusest oli liiga vähe juttu ja ma ei jõudnud kuidagi January ja Gusiga ühele lainele. Lisaks ootusärevusele, millal neist paar saab, on üleval ka küsimus, mis ikkagi ülikooli ajal toimus. Tänapäevased raamatud kannatavad mu meelest sageli selle all, et ülearu palju asju hoitakse saladuses, tekitamaks põnevusmomenti, et lugejat kütkes hoida. Häirib just see, kui varjatakse mingeid pisikesi asju, mille väljatulekul ei ole mingit vau efekti. Faktidest - 1) nad olid rivaalid; 2) January oli Gusist sisse võetud; 3) nende vahe juhtus midagi - ei piisanud, et ma tegelastega suhestuda saaksin. Ma ei tajunud nende vahel ligitõmmet, hoolimata kõigist teravmeelsetest vestlustest. Kui aus olla, siis selline loba ajamine tundub mulle raamatutes alati üle pingutatud.

Tegelased olid tegelikult ägedad. Ma ei ole just ülearu palju lugenud raamatuid kirjanikest. Vastandite tõmbumine on alati tore teema, samuti kihlveod. Eriliseks tegid teose arutelud kirjanduse teemadel. Vaevlemine käsikirja kallal on ilmselt pärit elust enesest, Emily Henry omast siis. Romaan, mille January lõpuks valmis saab, kõlas täitsa huvitavalt, isegi ainulaadsemalt, kui "Rannaraamat" ise. Mu lemmikteema oli aga see, kuidas osasid žanre peetakse teistest etemaks ja meesautoreid tõstetakse millegipärast naistest kõrgemale. Armastusromaanid ei ole ju väärtkirjandus, naistekaid ja krimi nimetatakse sopakateks ja noortekatest ei maksa üldse rääkida. Olen isegi öelnud, et viimased on mu "salarõõm", aga tegelikult ei ole siin ju midagi häbeneda. Igal raamatul on oma väärtus ja nii kergekäeliselt ei peaks üht žanri teisele eelistama.

"Rannaraamat" räägib kahest vastandlikust kirjanikust, kes satuvad suveks ühte väikelinna ning leiavad üksteisest inspiratsiooni. Romaani põhiteemaks on minevikuga sina peale saamine, aga sekka on romantikat, kirjutamist ja perekonnateemasid. Asusin ise lugema liiga suurte ootsutega ja pettusin, sest ei saanud üldse tegelastega ühele lainele. Soovitan, kui sulle meeldivad armastusromaanid, kus on teravmeelset loba ja ka sügavam sisu!

Igatsesin väga vahelduseks üht ajaviiteromaani ning leidsin riiulist lugemiseks lakoonilise pealkirjaga Kathryn Hughes'i romaani "Saladus", mille sisukirjeldus kohe huvi äratas. Igasugused saladused ja müsteerumid on ju raamatutes alati põnevad.

• Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi
• Naisteleht - Silja Paavle