V.E. Schwab "The Fragile Threads of Power" viib taas nelja Londonisse seiklema - punasesse, halli, valgesse ja musta. See on järg suurepärasele "Võlukunsti varjundite" triloogiale ("Võlukunsti tumedam pool", "Tihenevad varjud", "Valguseloits") ja noh, see ei tule ilmselt Kellilegi üllatusena, et ma Schwabi loomingut jumaldan. Kuna kahtlen sügavalt, et see eesti keelde jõuab, võtsin inglise keelse raamatu ette.

Must/Valge/Punane/Hall London. Sellest, kui Oberon üritas maailma vallutada on möödunud seitse aastat ja erinevate Londonite vahel enam läbikäimist ei toimu. Mustas ja hallis Londonis on kõik vanaviisi. Valge on uue valitseja, lapseohtu Antari Kosika kätes õitsele puhkenud, kuid väe hoidmine nõuab ohvreid. Punases Londonis toimub vastupidiselt allakäik, tundub et maagia hääbub vaikselt ning rahvas pöörab pilgud ilma võimeteta kuningale. Kui siis ujuvalt turult, mis peaks kõigi varguste eest kaitstud olema, pannakse pihta artifakt, mis võib palju halba külvata, on Lilal ja Kellil taas aeg maailma päästma asuda. Segaduse keskele satub Tes, neiu, kel on eriline võime väeniite näha ja põimida.

Olin veendunud, et "The Fragile Threads of Power" pakub hubast fantaasiaküllast seiklust ja täpselt seda see tegigi. Minu suureks rõõmuks käib tegevus läbi kõigist neljast Londonist, keskendudes muidugi Punasele ja Valgele. Teos balansseeris mõnusalt vanade armsate tuttavatega aja veetmise ning uute kangelaste tutvustamise. Muidugi ootasin Kelli, Lila, Rhy ja Alucardi järgmistest seiklustest lugemist, aga ette tuleb ka ootamatuid kohtumisi teiste eelmise sarja osalistega, mis olid täpselt sama südantsoojendavad. 

Senitundmatud tegelased lisasid värsket verd, kohati lausa sõna otseses mõttes, ning maailm saab ka põnevat täiendust. Mulle meeldisid nii Kosika kui ka Tesi taustalood, põnevad võimed ja sekeldused, mida need need pakkusid. Selle kõrval mõjusid triloogiast edasi kandunud teemad, nagu Lila seiklusjanu, Kelli killustunud maagia või Luci vaen vennaga, isegi veidi iganenult, kuna neis puudus nooruse uljus. 

Nagu triloogiagi puhul, valdas mind lugedes tunne, et lugu võiks kesta igavesti. Romaan pakub küllalt seiklust ning müsteeriume, mida laiali harutada, ja uue sarja avaosana jääb mitmelt saladuselt veel loor kergitamata. Põhiküsimused on muidugi, kuhu kaob Punase Londoni maagia ja kas Valge London jääbki lokkama? Ma söön oma mütsi ära, kui ühe õnn teise õnnetusega seotud ei ole.

Selle sarja puhul ei saa ma üle ega ümber nimedest. Olgugi, et olen sellega harjunud, kriibib Kell ikka veidi kõrva ning uues teoses ajas itsitama, kuidas luudest öökull sai nimeks Vares, mis kohalikus keeles printsi tähendab. Tesi nimi võiks vabalt olla Tass, nagu ma seda postitust kirjutades näpuka tegin.

Ma ei jaksa Schwabi raamatuid ära soovitada, aga enne selle kallale asumist tasub ikkagi alustada "Võlukunsti varjundite" triloogiast. Ise jään kannatamatult järge ootama ja tõenäoliselt loen vahepeal veel mõne senilugemata teose tema repertuaarist.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

V.E. Schwab "Gallant" pajatab ajatut lugu soovist kuhugi kuuluda, vaikusest ja varjudest ja vanast majast, mis varjab väravat kuhugi mujale. Mulle väga meeldib Schwab, mistõttu tellisin selle raamatu viimasel e-esmaspäeval ning hiljuti Halloweeni paiku oli ideaalne aeg selle lugemiseks.

Tänapäev, Suurbritannia. Olivia sirgub orbudekodus üksikuna teiste tüdrukute keskel, kes ei mõista tema vaikimist. Tema ainsaks lohutuseks on emast maha jäänud päevik, milles üks sissekanne on segasem kui teine. Viimases palub too tütrel kellest või millestki Gallantist eemale hoida. Tuleb välja, et tegu on suguvõsa häärberiga, kui saabub kiri, mis Oliviat just sinna kutsub, saatjaks onu, kelle olemasolustki tüdruk midagi ei teadnud. Uudishimu ja võimalus oma perekonda tundma õppida saavad ema hoiatusest võitu. Gallantisse saabudes selgub ruttu, et seal toimub midagi veidrat ning onu seda kirja Oliviale ei saatnud.

“Gallanti” võlu peitub 100% atmosfääris ja Schwabi kirjakeeles, mis tegevuspaigad lehtedelt ellu äratab. Alguses maalib kirjanik masendava pildi orbudekodust, kus Olivia üles kasvas. Seejärel võtab ta mõnuga aega, et Gallant silme ette manada. Häärber pakub Oliviale rohkelt avastamist, kuid küsimusi aina kuhjub ja vastuseid ei paku keegi. Tumma tüdruku uudishimu on lihtne ignoreerida. Kuidas sa nõuad tähelepanu, kui ei saa karjuda?

Muidugi asetab saladusteloori aeglane kerkimine Olivia ohtlikku olukorda. Hoogsat seiklust on siiski vähe ja õhustiku kõrval on rõhk emotsioonidel, eriti tundel, et sa ei kuulu kuhugi, kuna erined teistest. Lisaks sellele, et Olivia ei tunne oma perekonda, ei sobitu ta teiste orbude sekka, kuna pole kunagi ühtki häält kuuldavale toonud. Lisaks näeb ta guule, aga seda teised ei tea. Guul on see, mis jääb surnutest alles,  kuju, mis vilksatab silmanurgas, aga kaob, kui tema poole vaadata. Ühtäkki avaneb tüdruku ees teine maailm - kuskil on sugulased, kes teda otsivad, ja kui selgub, et tegelikult ei otsigi, pole hullu, sest nad on olemas ning tal tekib võimalus oma perekonda ja minevikku tundma õppida.

Ühest küljest meenutas “Gallant” mulle Gaimani "Coraline'i" ning teisalt tõi silme ette Netflixi seriaali "Locke & Key". Seega kui üks kolmest on sulle meeldinud, siis soovitan teisi ja muidugi kõiki ülejäänud Schwabi teoseid!

V.E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" on maagiline lugu mäletamisest, kunstist ja kokkuleppest kuradiga. Schwab kuulub mu lemmikkirjanike hulka, aga kuna ma hetkel eriti inglise keeles ei loe, polnud ma selle teoseni veel jõudnud. Seetõttu olen väga rõõmus, et Rahva Raamat selle välja andis.

1714 - 2016, Prantsusmaa & New York. Adeline on lihtne külaneiu, kes on minetanud meheleminekuea, aga ta ei soovigi abielluda. Siiski ilmub välja üks kosilane ning naisel ei jää muud üle, kui uutelt ja vanadelt jumalatelt abi paluda. Ta teab, et ei tohiks peale pimeduse langemist palvetada, kuid on meeleheites valmis kokkuleppe sõlmima pimeduse isandaga. Addie ihkab elada vabalt, aja kammitsaist priina, kellelegi kuulumata, ja on valmis oma hingest loobuma. Hiljem selgub konks - kõik unustavad ta niipea, kui ta silmist kaob. Jumal andis talle igavese elu, lootes et Addiel saab sellest kiirelt kõrini, kuid naine on kange ja nii lihtsalt ei murdu. Aastatega hakkab ta leidma teda kammitsevates reeglites mõrasid, viise, kuidas jätta maailma endast jälg. Ühel päeval leiab ta poisi, kes teda ei unusta.

"Addie LaRue nähtamatu elu" on võrratu raamat, mis kulgeb rahulikult, pole hullu tormlemist ega suurt pinget. Väärtustatakse hetkes elamist, mälestusi ja kunsti. Tegevust jagub peaaegu 600 lehekülgele, nii et nautimist jagub kauemaks. Paralleelselt selgub, kuidas peategelane 300 vabana veedetud aasta jooksul areneb, ja mis juhtub siis, kui ta äkki kohtab inimest, kellele ta meelde jääb. Romaane kuradile hinge müümisest on küll ja küll. Mulle meeldis väga, kuidas Schwab asetab rõhu vajadusele jätta maailma endast jälg. Teos annab julgustust, et kui seda suudab teha inimene, keda keegi ei mäleta, saab igaüks hakkama. 

Addie lugu, tema elu võlud ja valud läksid mulle korda. Algusaastad on kurvad ja katsumusterohked, kuna tal on keeruline leida oma kohta maailmas. Mida aeg edasi, seda tugevamaks naine muutub ning seda nauditavamaks läks minu jaoks lugu. Kõige rohkem meeldis mulle koos Addiega tema kokkuleppe nüansse tundma õppida. Vähe sellest, et keegi teda ei mäleta, ta ei saa öelda oma päris nime, ei saa midagi luua, kasutada nutiseadmeid, jääda selgelt fotodele. Piiride kompamise käigus leiab ta viise, kuidas endast märk maha jätta. 21. sajandi New Yorkis asetub Addie juba sujuvalt maailma ja oskab oma ainulaadset olukorda ära kasutada. Mulle tundub, et tänapäeva maailmas on see lihtsam, inimesed on liikuvad ja pea igapäev kohtutakse kellegi uuega.

Schwabile kohe meeldib oma tegelasi koletistega paari panna. Niisiis on romaani kolmandaks liiniks Addie vägikaikavedu selle jumalaga, kes teda õnnistas ja ühtlasi ära needis. Jumal üritab naise hinge endale meelitada, aga too ei anna alla. Olevikuliinis on kerge saladuseloor, vihjed, et nende vahel juhtus midagi olulist. Kui aastasadu eksisteerib vaid üks isik, kellega saad vabalt vestelda, siis tekib ju mingi side. See huvitas mind ausalt öelda rohkem, kui uus tegelane, kes pildile lisandus, inimene, kes Addie' ei unustanud. armumine kellegisse vaid seetõttu, et ta sind mäletab. Muidugi tahtsin Addiele õnne, aga teadsin kohe, et säärane ilmumine ei ole pime juhus, vaid pimeduse järjekordne vemp, kuidas naise hing kätte saada.  Romantiline pool selles loos jättis külmaks. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!