17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna. Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju" ei ole ainus viiesõnalise pealkirjaga raamat, mis aasta jooksul mulle kätte sattus, kuid see oli esimene, mille puhul ma endale teadvustasin, et selle abil saab väljakutse teema täidetud. Raamat jäi Varraku ilmuvate teoste seast silma ka tänu väliseestlasest autorile.

Tulevik, nimetu maa. Linn on hea koht kus elada. Kui midagi läheb valesti või kui linnal lihtsalt kedagi enam vaja ei ole, siis saadetakse nad Tasandikule. Tasandikul rabavad inimesed ümbertöötlusjaamades, sorteerides Linna jäätmeid. Ise elatakse seal pidevas puuduses, kus hädavajaliku saamiseks tuleb peale tööd seista pikkades järjekordades. Tasandikul elab kolmest naisest koosnev perekond: Marie, tema ema Astrid ja vanaema Sabine. Viimased kaks elasid kunagi Linnas ning olid heal järjel kuni nad ühel päeval pagendati. Marie oli siis veel ema kõhus. Tema isa elab endiselt Linnas ning Astrid, kes oma endist elu kuidagi selja taha ei suuda jätta, otsustab tagasi Linna jõuda ning tütre kaasa võtta.

Linn seal ülal oli metallraamistuses ristkülikute, ruutude ja rombide kogum, helendav klaasist mesitaru. Arvud olid täpsed. Vormid olid täiuslikud. Inimesed liiklesid nende arvude ja vormide vahel ning teadsid, et neil on oma koht loogikas, mis valitseb universumit tähtedest maapealse tolmuni.

Kolme naise vaatenurgad annavad hästi edasi elu Tasandikul ning selle lakkamatut võrdlust Linnaga, kus kõik paremana tundub. Nooruke Marie pole küll ise Linna näinud, kuid ta varastab töölt tihti sellest kirjutatud materjale. Astrid on möödunus kinni ning toimetab Tasandikul kui unenäos. Elukogenud Sabine on ainsana uue olukorraga leppinud. Õieti on talle lohutuseks mahajäetud hoonesse rajatud kasvuhoone, kus ta taimede olelusvõitlust jälgib. Kolmest naisest sümpaatseim oli mu jaoks just vanaema, kes olukorraga kohanes ning ei jäänud möödunut taga nutma. Ka Marie peatükke oli huvitav lugeda, sest need andsid kõige paremini edasi elu Tasandikul. Astridi minevikuheietused olid mu jaoks igavad, kuid raamatus kontrasti loomiseks hädavajalikud.

Mingil perioodil lugesin hulganisti düstoopiaid, kuid viimasel ajal on neid mulle kätte sattunud harva. "Maa, kus puudel pole varje" ehitab üles usutava ühiskonna. Mulle väga meeldis, et kujutatud maailma detailid jäid ähmaseks. Kirjeldused tõid silme ette elavaid pilte Tasandikust. Nägin nii süngeid halle kitsukesi kortereid kui ka kontrastina Sabine'i lopsakat rohelist kasvuhoonet. Erinevate tegelaste vaatenurgad paljastavad kord killukese siit ja hiljem killukese mujalt. See annab õhkkonda hästi edasi, kuid tervikpilt tuleb ise juurde mõelda.  Linna algusaastaid kujutlesin ette kui Mairi Lauriku ulmeromaani "Novembriöö kirjad" Tamsalu. 

Katrina Kalda on eesti päritolu kirjanik. Ta sündis Tallinnas ning kolis 10. aastasena Prantsusmaale. Oma loominut kirjutab Kalda prantsuse keeles. Varasemalt on kirjanikult ilmunud 2 romaani: "Eesti romaan" ja "Jumalate aritmeetika".

"Maa, kus puudel pole varje" kujutab kolme põlvkonna naiste elu düstoopia ühiskonnas kuskil tulevikus. Romaan hoiatab ning annab mõtlemisainet. Soovitan lugeda, kuid hoiatan, et revolutsiooni asemel on nukker leppimine!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Varraku ilmuvate raamatute nimekirjast jäi mulle kohe silma debüütromaan "Domineeriv värv: Tumepunane", mille autoriks on Prantsusmaal elav eestlanna Koidu Ferreira. Ma ei olnud ammu ühtki taolist ulmekat lugenud ning eriti huvitas mind, kuidas see eesti autori sulest kõlada võiks. Viimaste aastate jooksul on mulle kätte sattunud nii mõnigi noortele suunatud düstoopilise maailmaga fantaasiaromaan ja ma ei uskunud, et "Domineeriv värv" midagi uut žanri suudab tuua. Asusin põnevusega raamatu kallale ja kirja sai väljakutse punkt number 34 - raamat, mille suhtes on sul eelarvamused.

Cordevia elab maa-aluses baasis, kus kehtivad karmid reeglid. Vastassugu ei tohi puudutada, lapsed tulevad katseklaasidest, paarilised valib arvuti - kõik selleks, et inimkond ellu jääks, sest kogu planeedi pind on söestunud. Neiu läheb retkele naaberbaasi, kuid teda hammustab teel tundmatu mürgine liblikas ning ei kusagilt ilmub välja nägus võõras nimega Clay, kes tüdruku surmasuust päästab. Cordevia armub ning on noorukile valmis kõikjale järgnema. Peagi avaneb neiule täiesti uus maailm, kus kõik on võõras, imekaunis ja ohtlik. Ta peab harjuma, et kõik teda tappa tahab ning taltsutama ka oma tundeid Clay vastu.

"Domineeriv värv: Tumepunane" algas nagu tüüpiline düstoopiline noortekas, meenutades mulle kohe sarja "Under the Never Sky", sest mõlemas on maailm muutunud suhteliselt elamiskõlbmatuks ning inimesed on endale ehitanud kinnised baasid. Ka Clay, kui väljaspoolt süsteemi tulija, mängu toomine jälgis tuttavaid radu, kuid edasi läks romaan mõnusalt fantaasiarikkaks. Jumaldasin maailmaehitust, olendeid, taimestikku ning lisaks paelusid mind veel ka toidukirjeldused, kuigi ma pole kindel, kas neist midagi suhu julgeksin pista. Kindlasti oli romaanis ka kaheldavaid kohti, loogikavigu, näiteks tabasin end mõttelt, et kui kogu planeedi pind on söest, kust tuleb hapnik.

Tegelaste poole pealt ma teost nii väga ei kiidaks. Mulle ei meeldinud Cordevia otsused. Algus oli paljutõotav, sest neiu oli iseseisev, kuid peale Clay kohtamist ning esimest reegliterikkumist muutus ta täiesti noorukist sõltuvaks ning unustas kõik oma põhimõtted. Poiss ise oli liiga imal nunnu unistuste prints, kel pole ühtki viga. Nende suhe meenutas kohati Edwardit-Bellat Videviku saagast, kus mõlemad on kõrvuni armunud, kuid mees ei julge tunnetest lähtuda. Pealegi veel kõik see lõhnast rääkimine. Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest hoopis Luna ning olen kindel, et ka mitmed teised leiavad nii. 

Raamatu algus jälgis küll tuttavaid radu, kui leidsin ometi ka midagi uut, mis mind meeldivalt üllatas. Nüüd ei jää üle muud kui järgmist osa oodata. Muide, autor on sarja planeerinud neljaosalisena. Mulle igatahes kokkuvõttes meeldis ja fantaasiahuvilistele soovitan. Ameeriklastele alla ei jää! Looma- ja taimeriigi poolest samavõrd rikkaid noortele suunatud fantaasiaraamatuid ei oskagi esimese hooga rohkem nimetada.

Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!

Voldemar Veedam & Carl B Wall "Purjetamine Vabadusse" on reisil osalenud eestlase ja ameerika ajakirjaniku ühisteos, millest kuulsin esmakordselt alles eelmisel aastal ning see tundus haruldane kui kuuvarjutus. 1952. aastal kirjapandud lugu eesti paadipõgenikest ei võinud loomulikult Nõukogude liidus ilmuda. Rahvusvaheliselt sai sellest menuk, samal ajal kui seiklejate rahvuskaaslased veel siiani sellest suurest mereretkest teadmatuses elavad. Minu suureks üllatuseks ilmus kui tellitult aasta alguses kordustrükk, mis on raamatupoodide müügitabeleid vaadates väga populaarseks saanud. Loomulikult pidin ka ma selle endale kohe hankima ning ruttu läbi lugema. Õigustatult kuulub memuaarile "Purjetamine Vabadusse" väljakutse punkt number 24 - raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla.

Neljakümnendatel õnnestus paljudel eestlastel põgeneda Soome, Rootsi ja kaugemalegi. Stockholmis hakkasid aga peagi levima kuuldused, et nõukogude valitsus avaldab rootslastele survet eesti põgenike välja andmiseks. Käputäiel hakkas kujunema plaan osta endale merekõlbulik alus ning otsida varju kaugemalt. Sihtpunktiks sai Ameerika. Seltskond aina kasvas ja kasvas, sest kulusid oli palju ning iga lisanduv mees tähendas lisakapitali. Teele asuti 16-pealise seltskonnaga ühel hilissuvisel õhtul ja teekond kestis 127 päeva. Pardal oli koguni neli väikest tüdrukukest, neist noorimad kolmeaastased! Peatusi tehti Norras, Šotimaal ja Iirimaal, kus neile ka peidupaika pakuti, kuid hirm oli suur ning põgenikud soovisid endi ja Venemaa vahele suuremat vahemaad. 

"Purjetamine Vabadusse" oli väga kaasahaarav ning ma lugesin huviga igast eestlaste katsumusest. Tõestisündinud loo puhul on muidugi algusest saati oli küll teada, et nad pääsevad, kuid põnevust see ei vähendanud. Kõik proovikivid, mis ette tulid, olid ju minu jaoks uued. Näiteks, kukkus üle parda meeskonna ainuke ämber ning üks meestest hüppas sellele järgi. Teised seda kohe tähele ei pannud ning paat aina eemaldus abitult lainetes hulpijast.

Mis on selles raamatus siis nii erilist, et seda on tõlgitud enam kui 20 keelde, millest osad üpriski eksootilised? "Erma" ei olnud ainuke põgenikepaat, mis Atlandi ületas. Järgnes veel kümneid erinva suurusega aluseid ja eestlased said viikingikuulsuse. "Purjetamine Vabadusse" menu üheks põhjuseks on kindlasti külm sõda, sest ameeriklased soovisid maailmale näidata, milliseid katsumusi on inimesed valmis Nõukogude liidu eest põgenemiseks läbima. Mitmed tõlked ilmusid just tänu Ameerika Ühendriikide Informatsiooniagentuurile. Juttu oli ka filmist, kuid kahjuks jäi see plaan soiku. Mina tahaks küll väga "Erma" meeskonna seiklust kinolinnal näha ning loodan, et kunagi saab see teoks. 

Raamatus on ka meresõnastik, kuid avastasin selle alles peale loo lõpetamist, millest on kahju, sest see oleks nii mõndagi palju arusaadavamaks teinud. Oleksin tatnud mõnda viidet, mis tagumistele lehtedele suunaks. Üle-eelmisel aastal õnnestus mul läbi lugeda Minu-sarja Uku Randmaa "Minu Maailmameri", millest saadud teadmiste abil ma siiski aimasin, mida tähendas halssimine või grootpuri.

Ma ei kujuta ka peale raamatu lõpetamist seda merereisi ette. Atlandi ookean tundub päratu lai ning fotodelt nähtud "Erma" ikka imepisike. Kaasa ei aita ka see, et oleme tänapäeval oleme kõiksugu mugavustega ära harjunud. Sestap tundubki palju reisi juures uskumatuna: kuidas viis meest jagasid ühte kokpiti, kus veel pealegi laiutas laeva mootor; kuidas nappide varudega merel hakkama saadi. Palju andsid juurde pildid: fotod, kaardid, joonistused