New York on linnana küpseks saamas, sünnitanud hulga avatare ning võitnud esimese raundi kaugelt tulnud vaenlasega, kes end selles maailmas Valge Naisena näitab. Enamik metropoli kehastustest ühines ähvardavate jõudude tagasi löömiseks ning nad sunniti taanduma, aga mitte kuigi kaugele. Vastase kants R'lyeh paistab üle lahe, heidutades igapäevaselt oma kohaloluga. Lisaks sigineb Valgele Naisele ootamatuid liitlasi New Yorki olemuse õõnestamisel, kui valged mehed uue linnapea valimise eel oma uhkust ja üleolekut näidata soovivad. Maailma päästmiseks ei pruugi piisata kogu linna ühinemisest, vaid tuleb veenda iidsemate asulate avatare, et oht on päris.

Mul oli raske selle raamatu kohta midagi öelda, kui ma ta lõpetasin ja nüüd mitu kuud hiljem ei ole see ülesanne sugugi lihtsamaks läinud. Jemisin viib võrratult veidrasse alternatiivmaailma, kus paksu ulmekihi all peitub suurlinnade olemus ja mured, millest meil siin kodumaises konnatiigis halli aimugi pole. Esimene osa "The City We Became" vaimustas sellega, kui intiimselt tutvustati New Yorki ja selle jagude iseärasusi, andes igaühele näo, õieti kogu keha - avatari. Manhattaniks sai Manny, noor sisserännanud rahahai. Bronxi kehastas Bronca, seitsmekümnendates kunstikeskuse direktor. Brooklyn ongi Brooklyn, endine räppar, praegu aga jurist. Queensiga ühtis Padmini, matemaatikalembeline magistrant, kes immigreerus linna ainult õppima ja seda sugugi ei salli. Staten Island ei saa olla keegi muu kui Aislyn, valge naine, kes ülejäänud linna pelgab. Kogu linna sümboliseerib Neek, kodutu tänavakunstik. 

"The World We Make" tõstab üleloomulike jõudude varjust esile taas inimesed, kel teispoolsusega rähklemisega paralleelselt käsil isiklikud võitlused - kes kandideerib linnapeaks, keda ähvardab riigist välja saatmine. Linna antud võimed kipuvad alt vedama. Vaenlane ei maga, töötades usinalt selle nimel, et suurest säravast õunast saaks ussiauke tulvil viss. Kui New York poleks enam ameerika unistus, mille poole miljonid õhkavad, oleks teda palju lihtsalt teelt koristada. Viimaks selgub ka põhjus, miks NYC üldse Valgele Naisele ning tema hõimlastele pinnuks silmas on. Kusjuures linna olemuse määrimiseks pole üldse teise dimensiooni esindajaid vaja, inimesetel on enda anti-newyork: vanade väärikate hoonete asemele näotute uusarenduste kerkimine, oranžinäoline poliitika, valge inimese heaolu eest seisvad uhked mehed, rassism päise päeva all.

Algul plaanis Jemisin kirjutada kolm raamatut, kuid toob järelsõnas välja, miks ta nüüd piirdub kahe osaga. Nimelt muutus päris maailm liiga hirmsaks. Ühest küljest mõistan, aga üüratult kahju on ka, et see seiklus juba läbi sai. Oleksin hea meelega edaspidigi New Yorki ja muude suurlinnade olemust avastanud ning probleeme lahanud. Siin raamatus tutvume nii mõnegi teisega ja need kohtumised olid kindlasti mu lemmikosa teosest. Jälgin põnevusega, mis kirjaniku sulest veel ilmub ning õnneks ootab mind endiselt "Lõhenenud maa triloogia" (I - "Viies aastaaeg", II - "Obeliskivärav") viimane osa. Loodetavasti ei ole eesti keelelt inglise keelele üleminek liiga järsk.

Kas ma soovitan? Kindlasti, kui tahad midagi sootuks teistsugust, ulmet, kriitikat ja poliitikat, lahinguid inimkonna nimel, siis Jemisin on sinu kirjanik. Veel võid proovida, kui sulle sümpatiseerib New York, iseäranis tuleb kasuks, kui oled seal ise käinud. Lihtsat lugemist oodata ei tasu, pigem lähevad ajud krussi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Manchester. "Kummaliste sõnumite" toimetuses valitseb tavapärasest tohuvabohust veelgi suurem kaos. Hannah on ootamatult tööle selja pööranud ning läinud tagasi endise abikaasa juurde, kuna mees on üleöö normaalseks muutunud. Õieti suundubki naine asutusse, kus säärane ime sündis, et seda protsessi omal nahal kogeda. Tema asemele saabub tarmukas Betty, kes ajab vaese Grace'i ahastuse äärele, kuna mainib ajalehe rahaasjade auditeerimist. Peatoimetajast pole ajalehe juhtimisel mingit tolku, kuna Banecroft on veendunud, et tema naine saadab talle teispoolsusest sõnumeid, mistõttu ei jagu tal ühegi muu teema jaoks tähelepanu. Reggie ja Ox võtavad endi õlule uurimise, kuhu kadus kolumnist, kes ajalehte vandenõuteooriatega vürtsitas. Kas mõnel pöörasemast pöörasemal lool oli tõepõhi all?

"Armastus kisub meid lõhki" kätkeb kõike, mis mind selles sarjas vaimustab - maru äge tegelaste kamp, salajane maailm, lahendust vajavad müsteeriumid, absurdsed uudised ja muud juhtumised. Nautisin väga tuttavasse maailma sukeldumist ning pöörast sündmustikku, mis laginal naerma ajas. Eelmistest raamatutest juba tuttavatele kujudele lisandus jälle paar uut, suurem pilt muutus taas veidi selgemaks. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas McDonnell toob mängu ühe klassikalise õudusromaani, aga ma rohkem sel teemal ei ütle, et mitte midagi reeta.

Kui eelmised kaks raamatut kulgesid enamvähem sirgjooneliselt, siis selles tegelased hargnevad ja lugu valgub heas mõttes laiali. Igaühel on oma rada käia, kuni need lõpuks rahuldustpakkuvalt kokku jooksevad ja isegi ajaleht saab välja antud. Kõige põnevam oli jälgida Hannah't, kuna utoopilistes asutustes (loe: sektides) on midagi äärmiselt paeluvat. Lisaks tegi romaani eriti nauditavaks, et Banecroft, keda ma siiani ei salli, oli siin teistsugune, leebem. Ootan neljandast raamatust eriti suure huviga, kas ja kuidas selle loo kogemused teda mõjutasid.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Ükssarvik on just nii imekaunis, kui kuulnud oled, ja elab täpselt sellises võlumetsas, nagu ette kujutad, kus alati valitseb kevad ning tema kohalolek muudab kõike veidi täiuslikumaks. Ühel päeval uudistab surematu olend põlislaande sattunud jahimehi ning kuuleb pealt jutukatket, et ta olevat oma liigist ainsana maamunale alles jäänud. See ei anna ükssarvikule rahu ning ta asub tõde välja selgitama. Kodusest paradiisist väljudes avastab ta esmalt, et keegi ei tunne teda ära, nähes vaid kentsakat valget hobust. Algab pikk teekond, mis toob kaasa nii hädaohte kui ka reisikaaslasi.

"Viimane ükssarvik" väärib lugemist! Esiteks on muinaslugu vapustavalt ilusalt kirja pandud ja Krista Kaera tõlge teeb eesti keelele au. Teiseks kiidan seiklust ennast, kus on klassikalist otsiretke teelt leitud sõpradega, mis on täpselt minu tassike teed, aga see on veel nii palju enamat. Ükski tegelane pole vormi järgi voolitud, vaid neil on küljes oma head ja vead. Ükssarvikule appi tõtanud võlur käkib lihtsaid loitse ega oska koorest võidki teha. Hirmus kuningas on lihtsalt kõigest tüdinud. Ja kujutage pilti, kangelane ei võidagi printsessi südant, kui mitu lohe maha lööb ning neiule nende pead toob!

Maagiast pakatava sündmustiku varjus peitub kenakesti argisust ja eksimusi. Ainsad, mis mind kaasa ei haaranud, olid värsid ja laulukesed. Lugu kätkeb mõnusalt huumorit ja oi, kui palju elutõdesid. Eriti jääb kõlama, kuidas miski pole nii nagu näib, alates ükssarvikust endast, kellest inimesed teevad oma kujutlustes valge mära. Pea võimatu on tabada asjade tõelist olemust. Kindlasti tahan kunagi teose uuesti kätte võtta ja soovitan sulle ka soojalt, eriti kui armastad "Väikest printsi"!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Kilahito/Torio. Painter, Maalija, Nikaro elab musta loori mattunud maailmas, kus õudusunenäod käivad kahel jalal ning temasugused kunstnikud püüavad neid piltidesse. Yumi maailmas paistab palav päike ning maapinnast õhkub kuuma. Yoki-hijona koosneb tema elu rituaalidest ning vaimude rõõmuks kividest meisterlike tornide ladumisest. Nad ei tea teineteisest midagi, kuni ühel päeval on noormees ja neiu ühte köidetud, ärgates kordamööda üksteise kehas, kusjuures selle õige omanik saab vaimuna kõrval seistes ahastades juhtnööre jagada.

"Yumi and the Nightmare Painter" on eraldiseisev romaan, killuke Sandersoni suurest Cosmere'i universumist. Kartsin enne lugema asumist, et üht-teist jääb tähelepanuta, kuna olen lugenud ainult "The Stormlight Archives'i". Kui seal midagi ka oli, siis ma ei saanud sellest absoluutselt aru. Küll aga olin õnnelik, et Stormlight loetud, sest esiteks on üks sealsetest (mu lemmik) tegelastest jutustajaks ning teiseks on viiteid Roshari nähtustele, mis muidu oleks jäänud pelgalt taustamüraks. Loo sisu mõistmiseks pole siiski seda eelnevalt vaja lugeda, need detailid on lihtsalt tore boonus.

Romaan ise oli NII hea! Mulle meeldisid hullupööra kummalised paigad ja ebatavalised ametid ja kehade vahetamine ja vau, milline loopööre. Süžee haaras kohe kaasa: võõras keskkonnas hakkama saamine, kellegi teise teesklemine, kiirkorras uue kunsti õppimine ja muidugi välja uurimine, mis toimub. Veidike liiga palju oli ainult rituaalseid vanniskäike või üldse juttu pesemisest, sest üks tegelastest pole kunagi duši kasutanud. Muidu jäid teemad, mis tavaliselt esile kerkivad, kui mees end naise või naine mehe kehas leiab, puudutamata ehk kohmetut juttu kehaosadest napib.

Nautisin eriti kontrastide maiuspala, mida valgusküllase ja pimedusse mattunud maailmade vahel pendeldamine pakkus. Kirjeldused viisid fantaasia lendu, nii türkiissiniste ja erkroosade energiajoontega linnatänavatele siksakitama kui ka külavahele, kus tulikuum maapind sunnib taimi õhus hõljuma. Põneval kombel kannab mõlemas maailmas kunst tähtsat rolli, kuigi vormid on väga erinevad. Nägin pintslitõmbeid ja nägin kivide ladumise kunsti (guugelda "rock balancing"). Mõlemad peategelased defineerivad end oma ande kaudu ja muu kõrval pakub lugu veel kunsti väärtuse teemalist avastusretke. Nikaro kutsub end lausa sünninime asemel ametinimetusega, kuid samas tunneb end tähtsusetuna. Yumil ei lasta tema olulisust unustada, kuid neiu tahaks vahel tunda ka teistsugust elu. Liigutav oli lugeda, kuidas nad koostööd õppisid tegema ning üksteise ebakindlusi lappisid.

A kiss doesn't need to be good to be valuable. It doesn't serve any real purpose. It's valued solely because of the person you share it with.

Things only have the value we give them And likewise, actions can be worth whatever we decide them to be worth.

And so, to these two, that kiss was priceless.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Saar. Mõnel hommikul kogevad inimesed ärgates, et midagi on ööga kustunud. See tähendab, et kõik sellega seotud tunded ja mälestused haihtuvad. Vahel on kohe selge, mis kadus, vahel selgub see päevapeale. Mälust hääbunud esemed hävitatakse: visatakse jõkke või põletatakse ära, ning unustatakse seejärel sootuks. Elu liigub edasi ja kadunut jäävad leinama vaid inimesed, kes ei suuda unustada. Mälupolitsei kogub kokku nii sellised isikud kui ka hävitamata jäänud kustunud asjad. Romaanikirjanik, kelle ema hulk aastaid tagasi ära viidi, saab teada, et ohus on tema toimetaja, niisiis ehitab ta vanaonu abiga endale koju peidiku, et meest varjata.

"Kustunud mälestuste saar" kulgeb vaikselt, jättes rohkelt aega mõtisklemiseks. Iga kadunud asi viis mälestusterajale, mis mul sellega seondus. Panin tähele, millised esemed rohkem emotsioone tekitasid, millised jätsid külmaks. Mõtlesin, milline minu elu ühe või teise asjata oleks. Imestasin, kui kergelt suutsid tegelased lahti lasta. Kui varitseb oht, et homme kaob mõni armas asi koos kõigi mälestustega, eeldaks et ühiskond elab pidevas hirmus, aga seda ei ole. Raamatus kirjeldatakse üht tsirkuse ebardit, keda hoitakse kastis, kuni ta keha selle kuju võtab. Saar oli täpselt nagu see kast, painutades oma elanikke. Nad ei juurelnud, mis järgmiseks haihtub, vaid tõdesid seda hiljem, eemaldasid jäänused ja läksid eluga edasi. Isegi see ei morjenda kedagi, et ühel hommikul ärgates võib olla läinud tema elatisallikas. Mul tekitas kõik see vastupidiselt tunde, kuidas iga eset oma elus tuleks rohkem hinnata. Iga söödud mandariin võib olla viimane, viies endaga tükikese jõuluajast.

Tegevuse poolest on romaan väga rahulik. Kuigi peategelane kavaldab üle mälupolitsei, varjates üht inimest, ja mitmeid kadunud asju, siis suurt vastuhakku pole ja ükski probleem lahendust ei leia. Peidiku sisse seadmine meenutas kangesti Anne Franki päevikut, nii et ma ei imestanud üldse, kui kirjaniku tutvustusest selgus, et ta kadunud juuditüdrukuga hingesugulust tundis. Küll kummastas, kuidas mees, kelle kirjanik oma põranda alla peitis, oli varmalt valmis maha jätma oma raseda naise. Siinkohal mainin, et tegu ei ole armuasjadega, vaid ülim on kirjaniku-toimetaja liit. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas sellises ühiskonnas üldse suhteid hoida, kui järjest kaovad ühised huvialad ning jututeemad. Tajusin selgelt kui üksik on noor peategelane. Pole vanemaid, pole kavaleri, pole sõpru.

Muidugi jõuab ühel hetkel kord raamatuteni ja temperatuur tõuseb 451 Fahrenheidini. Kirjandusel pole saarel erilist kohta ka enne seda kui romaanid haihtuvad. Peategelane on kirjanik, aga lugejaid tal eriti pole. Tal on parasjagu pooleli teos masinakirjutajast, kes kaotab oma hääle. Ka varasemad romaanid on omal moel millegi haihtumisest kirjutatud. Mind see lugu paelus, eriti see, kuidas alguses kumavad õrnad seosed autori maailmaga ja hiljem kõneleks teos justkui temast endast.

Aitäh, Postimehe kirjastus, raamatu eest!

N.K. Jemisin "The City We Became" on omanäoline ulmekas, milles linnade küpseks saamine väljendub inimkujul sündimisena. Mulle väga meeldib Jemisini Lõhenenud maa triloogia ("Viies aastaaeg", "Obeliskivärav"), kuigi viimane osa on mul endiselt lugemata, sest seda pole tõlgitud. New Yorki külastades hakkas mind väga huvitama see sari ja enne kui Bookdepository hingusele läks, tellisin esimese osa. Kusjuures, kuna raamat jäi täiega hiljaks, siis sain selle eest veel raha tagasi.

Kui Tallinn peaks kunagi valmis saama, ujutab Ülemiste Vanake selle teadagi üle. Jemisin kujutab linnade küpseks saamist teisiti, võttes aluseks, kuidas heades raamatutes on tegevuspaik üks peategelastest. Linna valmimist tähistabki tema sündimine inimkujul. Tavaliselt on avatare üks, aga New Yorkis esindab üks iga linnajagu - Manhattan, Brooklyn, Queens, Bronx, Staten Island. Jumaldasin, kui nüansirohkelt kirjanik terve linnajao ühes inimeses kokku suutis võtta. Kõik on nii põnevad isiksused huvitavate taustalugudega. Neil tuleb harjuda oma uue saatusega, üksteist üles leida ja seljatada vaenlane, sest muidugi on raamatus jõud, mis ei taha lasta linnal valmis saada.

Mul on kahju, et ma raamatut New Yorkis kohe ära ei ostnud ja keset linnamelu ei lugenud, sest see oleks kindlasti elamusele juurde andnud. Aasta hiljem oli äratundmisrõõmu ja raamat tutvustas ka uusi kohti, näiteks City Halli mahajäetud metroopeatus. Kõige rohkem kahetsesin seda, et ise teistes linnajagudes ringi ei kolanud, vaid piirdusime Manhattaniga (aga juba seal jätkus uudistamist nädalateks). Lugedes mõtlesin muidugi veel sellele, millised oleks Eesti linnade avatarid, tüüpilised tallinlased, sauekad, tartlased, pärnakad jne.

Jemisini fantaasialend on vapustav ja mulle meeldib, et ta ei hakka lugejale seletama, kuidas tema loodud maailm toimib, vaid kõigest tuleb lennult aru saada. Muidugi oli algus segane ja ma ei saanud kohe pihta, mis toimub. Lisaks süžee ka venis kohati, mistõttu lugesin teost päris kaua. Teine pool, kui tegelased enam pimedas ei koba, vaid eesmärgistatult tegutsevad, läks palju ladusamalt. New York on eriline paik ja "The City We Became" on eriline raamat. Nüüd peab muidugi teise osa ka kuskilt hankima.

Tänapäev/tulevik. Felix sureb ja ärkab paradiisis. Ta saab kähku aru, et midagi ei klapi. Tuleb välja, et kogu inimkond suri välja ning üksikuks jäänud tehisintellekt on seda uuesti virtuaalkujul elustama hakanud. Plaan näeb ette iga kunagi eksisteerinud indiviidi taastamist. Osade inimeste ettekujutus ei klapi aga AI nägemusega ning nad hakkavad mässama.

“Ajudraiver” pakub uue maailma avastamist, revolutsiooni ja peategelase arengu lugu. Selleks on eesti nooruk Felix, kes on alkoholismile kalduv mölakas. Ta ei meeldinud mulle alguses absoluutselt. Kaanetutvustus kirjutab, et ta sureb päeval, mis juba algusest peale viltu veab. Mina kujutaks seda ette kui päeva, mil komistad banaanikoore otsa, jääd bussist maha jne. Felix aga hilineb eelmise õhtu joomauima tõttu tööle, otsustab peaparanduseks töölaua taga ühe õlle teha ja jääb siis ülemusele vahele jne ehk siis riskib ja ebaõnnestub. Õnneks seikluste käigus mees areneb, kuigi õllelembus kandub kaasa ka virtuaalmaailma, ja lõpus on ta enam-vähem normaalne.

Kuigi Felix ise polnud sümpaatne, siis nautisin temaga koos uue maailma avastamist. Kõik oli põnev - Põhjasõja-eelne Tartu, tuleviku New York, tarkvara tagatoad, katkised zombimaailmad. Eriti meeldis mulle, kuidas kogu infot ei visatud talle korraga peale, vaid tükikeste kaupa, ja avastamist jagus ka raamatu teise poolde. Keeruline tehnoloogia, programmid ja koodid seletati üllatavalt hästi ära ning epiloog oli lihtsalt suurepärane.

Romaan on ehitatud väga ägedale ideele, kus tehisintellekt on korraga nii sõber kui ka vaenlane, äratades inimkonna uuesti ellu, kuid takistades selle arengut. Kordagi ei tekkinud küll tunnet, et midagi olulist on kaalul, kuna kõik panused langevad kui surm ei ole lõplik. See-eest sai nalja, näiteks on peategelase esimene mõte põrgusse jõudes, et see on isegi hullem kui Tallinn! Kirsiks tordil on raamatus võrratud illustratsioonid.

Aitäh, Joel, raamatu eest!

Lähitulevik. Mees ärkab koomast teadmata, kes, kus ja miks ta on. Ta on voolikuid täis topitud ja robotkäte hoole all. Ümbrust uurides selgub kaks asja. Esiteks viibib ta kosmoselaeval ning teiseks on seal ihuüksinda, kuna teised kaks meeskonnaliiget ei elanud reisi üle. Kildhaaval hakkab ka tema mälu tagasi tulema. Mehe nimi on Ryland Grace ja ta on ainus, kes saab päästa inimkonna ähvardava jääaja eest. Mida rohkem meenub detaile missiooni kohta, seda enam saab selgeks, kui palju on kaalul ja kui väike on šanss õnnestuda.

"Ave Maria" alguses on kõik üks suur müsteerium. Kuna saladuseloori kergitamine on üks teose võlusid, jään oma postituses napisõnaliseks, et mitte kellegi lugemisrõõmu vähendada. Põnev oli koos peategelasega avastada, kes ta on, kus ta täpsemalt on, kuidas ta sinna sattus ning muidugi miks. Kusjuures mõned olulised infokillud tulevad välja alles üsna lõpus.

Mälukaotusest üle saamine on alles esimene proovikivi probleemide jadas, millega mees rinda peab pistma. Nagu esmaklassilises seiklusjutus ikka, ei kulge asjad plaanipäraselt. Ette tuleb igasuguseid ootamatusi ja samal ajal lähevad panused aina kõrgemaks. Õnneks on kosmosesse saadetud mees nagu orkester teaduslabor, kel igas vallas teadmised tagataskust on võtta. Nautisin väga Rylandi leidlikust keeruliste situatsioonide lahendamisel ning seda, kuidas Weir mõnuga tema katsetamist ja lahenduskäike kirjeldab. Lugejale tehakse kõik puust ette ja punaseks. Mulle meeldib loogika ja kuigi "Ave Maria" tiirleb kosmoseavarustes, seisab see ka mõnusalt kahe jalaga maa peal. Kui übermensch peategelane kõrvale jätta, olen valmis uskuma, et kõik romaanis kirjeldatud võiks päriselt aset leida.

Lugematult on teoseid sellest, kuidas inimkonda ähvardab pihuks ja põrmuks teha suur kivimürakas, mille trajektoorile me juhuslikult jääme, või tulnukad, kes meie armast koduplaneeti endale sooviks, aga kirjaniku versioon on värskendav ja elegantne. Veel nautisin paralleele Robinson Crusoega. Muidugi ilmub välja ka ustav Reede, kes on ilmselt iga lugeja lemmik. Ma ei ole endiselt suurte kosmoselahingute fänn, aga selliseid seikluslugusid, eriti kui kamaluga füüsikat ja matemaatikat lisatakse, loen iga kell hea meelega. Andy Weir läheb lemmikute nimekirja.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Sylvain Neuvel "Kõigest inimesed" on kolmas osa Themise failide triloogias (Esimene - "Magavad hiiglased", teine - "Ärkavad jumalad"). Arvasin, et see on üks neist sarjadest, mis jäävadki eesti keeles poolikuks, aga võta näpust. Ma ei ole ammu ühegi raamat ilmumise pärast nii palju rõõmustanud.

Kõik algas sellega, kui Rose Franklin lapsena maa seest hiigelkäe leidis ning oma elu selle uurimisele pühendas. Üheksa aastat pärast seda, kui naine pani kokku roboti, kes ristiti Themiseks, ilmus Maale veel trobikond roboteid. Sellest on veel üheksa aastat möödunud. Eelmised kokkupuuted hiigelrobotitega raputasid maailma ja miski pole enam sama. Planeedil valitseb paranoia ja kõik riigid on pannud püsti vangilaagrid inimestele, kelle ainus süü on see, et nad on erinevad. Nüüd on Themis tagasi ja koos temaga ka Rose. Enne kui naine saab välja mõelda, kuidas olukorda parandada, peab ta aru andma, kus nad kõik need aastad viibisid.

Kogu triloogia oli täpselt mulle meeltmööda. Tsiteerides iseennast: "Mind ei paelu tulnukad ega poliitika ja lugema ei kutsu ka ametlikest dokumentidest koosnev raamat, aga ometi on Neuvel just neist komponentidest sellise kompoti kokku kirjutanud, et ahmin õhku ja ihkan veel." Mulle meeldis idee, mulle meeldis teostus. Nautisin nii mõtteainet, huvitavat formaati, teaduslikke seletusi kui ka meeldejäävaid tegelasi. Esimesed kaks osa lõid pahviks ja kolmas tõmbas suurepäraselt otsad kokku. Suuri müsteeriume, mida lahendada, enam polnud, kõik pakilised küsimused said eelmise raamatuga vastatud. Samas niivõrd põnev oli ikka, et lugesin teose ühe päevaga läbi. Ma lihtsalt pidin teada saama, millega kõik lõpeb.

Olin valmis igasugusteks üllatusteks, aga mitte selleks, et raamat saab alguse Eestist (!) Vaimustus küll rauges, kui selgus, et võim on vabatahtlikult loovutatud Venemaale ja just sinna liigub tegevus. Huvitav oli see, kuidas venelasi kujutati leebemana kui ameeriklasi. Meie idanaabrite peened ülekuulamismeetodid jäävad kuhugi tagaruumidesse ja nendega ükski tegelane kokku ei puutu, samas kui ameeriklaste käes olev isik saab korduvalt peksa. Rohkem suuri ootamatusi ette ei tulnud. Lõpplahenduse aimasin üsna varakult ära, kuna ainuke teine loogiline variant oleks olnud totaalne tuumasõda ja mulle tundus, et kirjanik ei kaldu selle poole.

"Kõigest inimesed" hüppab eri aegade vahel. Põnevuse tõstmiseks ei saagi kohe teada, mis toimus 9 aasta jooksul, kui Themis kadunud oli. Segamini on failid ülekuulamistest, mis toimuvad pärast roboti naasmist, ning hetked tulnukate juures. Mured on neil seal samasugused nagu meilgi siin - rassisim, korruptsioon, usuküsimused. Võiks arvata, et uue planeedi jagu võimalusi tähendab veelgi rohkem tegevust, aga "Kõigest inimesed" on hoopis sündmusvaesem ja mõtlikum. Eriti meeldis mulle Vincenti vestlus ühe venelasega kodumaa armastuse teemadel.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Frank Herbert "Düüni messias" on muidugi Düüni sarja teine osa. Mul on nii hea meel, et Varrak on võtnud nõuks kogu sari uuesti välja anda. See kujundus kutsub palju rohkem lugema kui vana oranž. Olen siin veidi hoogu võtnud sarja edasi lugemiseks. Esimest osa "Düün" lugesin eelmise aasta alguses. Siit ja sealt on silma jäänud, et esimene osa on küll priima, aga järjed ei kõlba lugeda. Kuna mulle see kõrbeplaneedi lugu meeldis, tahtsin ikka oma pilgu peale visata. Kui nüüd neljas osa mulle riiulisse jõudis, oli paras aeg teine kätte võtta.

Sina seisad düünidevahelises orus. Mina olen luiteharjal. Mina näen seda, mida sina ei näe. Ning muuhulgas näen ma kaugust varjavaid mägesid.

Möödunud 12 aastat on läinud täpselt nii, nagu Paul Atreidese nägemustes. Tema tõusmisega imperaatoriks pääses valla džihaad, mis on levinud pea terves universumis, põrmustades miljardeid inimesi. Paul ei suutnud seda vältida ning on võimetu käima lükatut peatama Tulevikus näeb ta vaid veel hullemat hävitustööd. Lisaks kaasneb suure võimuga muidugi ka palju vaenlasi. Ei salli teda abikaasa, ei Gild ega benegesseriitlased. Üheskoos hauvad nad plaani, kuidas imperaatorist lahti saada, aga konks peitub muidugi selles, kuidas vandenõud varjata mehe eest, kes näeb tulevikku ette.

Täitsa mõistan, miks see romaan eelmisega võrreldes vähem hinnatud on. Düünide vahel seiklemist ja eepilisi seikluseid selles raamatus pole. Fookus on planeedilt nihkunud inimestele. Kui eelmises armastasingi Arrakist ja tegelased jätsid külmaks, siis nüüd soojenesin peategelase suhtes üles. "Düüni messias" on eelkäijast tublisti poliitilisem, aga kuigi intriige on rohkem, siis tegevust napib. Ainsas võitlusstseenis on vastaseks harjutusrobot. Ühest küljest keerleb süžee salaplaanide haudumise ümber. Teine külg näitab, et jumal ei ole sugugi lihtne olla. Tuleviku nägemine kammitseb Pauli, kuna kaovad tema vaba tahe ja valikuvõimalused, sest kõik alternatiivsed rajad viivad ainult veel suurema kaoseni. Mehe nõrkuste näitamine muutis ta palju huvitavamaks. Eelmises osas oli ta külm ja kauge, aga nüüd leidsin end talle kaasa elamast.

Pauli kõrval on palju juttu tema õest Aliast, kellest ma veel väga midagi arvata oska. Ta ei tekitanud minus küll absoluutselt mitte mingeid tundeid. Sama lugu oli ka Chaniga, kes on Paulile kõige olulisem isik, aga selle suhte sügavus ei tule romaanist kuidagi välja. Tegelane, kelle käekäiku huviga jälgisin, oli hoopis Hayt. 

Huvitavaim osa raamatus oli uus inimrühm, kes mängu tuleb - Tleilaxu planeedi asukad, näotantsijad. Ma ei mäleta, et neis eelmises osas sõnagi juttu oleks olnud, aga siin on nad kandvaks jõuks. Tleilaxud valitsevad inimkeha üle, valdavad keerulist geneetiliste muudatuste kunsti. Näotants tähendab välimuse muutmist, mis võimaldab haaravat vaatemängu, aga ka esmaklassilist spionaaži. Lisaks suudavad nad reanimeerida surnuid. Üks eelmises raamatus hukkunud tegelane tuleb siin tagasi, mis tõstatatab huvitavaid identiteedi küsimusi.

Ma ei ole kunagi kosmosepoliitika fänn olnud, aga midagi selles loos köitis mind.  Lõpp mulle ka meeldis, aga kohe kolmanda raamatu järgi ei haara.