Järgmise audioraamatuna laenutasin Libby äpist Tomi Adeyemi fantaasiaromaani "Children of Blood and Bone". Raamatu pikkuseks oli koguni 17 h ja 52 min. Selle on sisse lugenud Bahni Turpin. Tema aafrikapärane aktsent oli alguses harjumatu, kuid andis loole mõnusa nüansi juurde. Valisin romaani kuulamiseks, sest olen selle kohta mitmeid häid hinnanguid kuulnud ning lisaks pälvis see 2018. aasta Goodreads Choice Awards auhinna debüütautori kategoorias. Minu arvates on sellel raamatul igav, mitte midagi ütlev pealkiri ning selle alusel mul tema vastu huvi ei oleks tekkinud. 

Orïsha kuningriik. Kunagi olid siin maji-d austatud ja armastatud, kuid nüüd on nad põlu all ning kuningas Saran ihkab kõik 'tõugud' elimineerida. Kuigi maagia kadus 11 aastat tagasi, jäi alles selle sümbol - lumivalged juuksed. Nende kandjad on ränkade maksude all ning neid ähvardab pidevalt sunnitööle saatmine. Zélie on oma valged juuksed pärinud emalt, kes oli võimas maji. Tüdruk elab koos venna ja kalurist isaga, kes peale naise hukkumist enam endine ei ole. Üha tõusvate maksude katmiseks raha hankimiseks suundub Zélie pealinna, et müüa maha haruldane kala. Tema tee ristub Amariga, kuningatütrega, kes põgenes paleest, kui nägi pealt oma teenijast sõbra hukkamist. Neiu haaras kaasa võimsa artefakti - kirjarulli, mille puudutamine annab maji-le tema võimed. Zélie ja tolle venna abiga õnnestub Amaril linnast pääseda ning kolmekesi suundutakse retkele, et taastada maagia. Kuningaväed eesotsas Amari venna Inaniga on neil tihedalt kannul.

Selle audioraamatu muutis kindlasti eriliseks Bahni Turpin. Tema aktsent ning hääletoon sobis looga imeliselt kokku ning aitas kujutluspilte tekitada. Kuulates oli tunne, nagu võõralt maalt saabunud vanaema räägiks lapselapsele oma noorpõlvest. Selle mulje purustas küll see, et tegelasi, kelle vaatepunktist lugu edastati, oli kolm. Veel ehedam mulje oleks jäänud, kuid oleks olnud vastavalt ka kolm lugejat või kui lugu oleks ainult Zélie jutustanud. Lisaks sain aru, et raamatu kuulamisel on veel üks suur eelis: tundmatud nimed hääldati välja ja ma ei pidanud neid kuidagi oma peas väänama hakama.

"Children of Blood and Bone" võlub oma maailma ülesehitusega. Selle trumbiks on põhinemine joruba kultuuril ja Lääne-Aafrika mütoloogial. Värskendav oli lugeda fantaasialugu, kus puuduvad hallihabemelised võlurid, hobustel rüütlid, euroopapärased lossid jne. Selle asemel on tumeda naha ja valgete juustega maji-d, sarvedega kaslased (nt lõvitaoline - lionaire), vaiadel rannaküla. Tänu sellele, et tegelased rändavad läbi kuningriigi, sai näha mitmeid kohti: templit mäe otsas, lindpriisid džunglis, võitlusareeni kõrbes jne. Ma ei oskagi öelda, milline neist paikadest mu lemmik oli, sest kõik olid värvikad ja paeluvad. Veidi segaseks jäi ainult maagiasüsteem, pealegi oli võluvõimete kasutamist minimaalselt. Loodan, et järgmine osa toob selgust.

Raamat algas ilma pikema sissejuhatuseta ning haaras kohe kaasa. Kiire pilk argiellu heidetud, said seiklused alata. Ühele sündmusele järgnes kohe teine ning tekkis mitu küsimust, mis vastust tahtsid ja lugemas hoidsid. Kõige põnevam küsimus oli kindlasti, kuhu kadus maagia. Mulle meeldis, et selgitused tulid alles hiljem. Kuskil keskosas hakkas mu huvi lahtuma, loo tempo oli kohati aeglane ja siis juhtus järjest palju asju. Võib-olla oli asi mitmes vaatenurgas, sest Amari ja Zélie kippusid üksteist kordama, kuna reisisid koos. Samuti tundus see halastamatu kuninga ja allasurutud maagide vastasseis pruugitud teemana, mis on mitmest noorte fantaasiaraamatust läbi käinud. Seda elavdas küll julm viis, kuidas maage koheldi. Siinkohal kiidaksin kirjanikku, et ta julgelt kujutas mõttetut verevalamist ning ei kartnud oma tegelasi tappa.

Romaanis oli mitu kohta, mis tekitas mul tahtmise pead vastu seina taguda. Zélie küll meeldis mulle alguses, aga loo edenedes võttis ta järjest vastu väga rumalaid otsuseid ja langes soosingust välja. Esimesena häiris mind, kuidas ta üüratult riskis, et Amari linnast välja toimetada, kuigi too oli täiesti suvaline võõras. Ka teised tegelased tegid kummalisi valikuid. Näiteks ei suutnud ma taluda, kuidas džunglirahva juures pidu hakati pidama. Kuulates karjus mul iga rakk kehas, et sellest ei saa midagi head tulla. Kummaline oli ka see, milliseid tegelasi autor omavahel paari tahtis panna. Olin lausa õnnelik, kui üks neist surma sai, sest nüüd ei saa see romanss järgmises osas jätkuda.


Tomi Adeyemi on 1993. aastal sündinud nigeeria-ameerika kirjanik. Ta on lõpetanud Harvardi ülikooli ning õppinud Brasiilias Lääne-Aafrika kultuuri. Naine alustas romaani "Children of Blood and Bone" kirjutamist 2016. aasta juunis, kui oli selge, et tema eelmise kolme aastaga kirjutatud raamat ei ole avaldamiseks piisavalt hea. Uue raamatuga läks kiiremini ja paremini. Adeyemi leidis mentori ja agendi ning 2018. aastal ilmus tema debüütromaan. Idee sündis Brasiilias, kus ta nägi ühes kingipoes aafrika jumalaid ja jumalannasid, keda oli kujutatud nii võrratul ja pühal moel, et ta hakkas mõtlema kõigist ilusatest piltidest, mida me tumedanahalistest inimestest ei näe. Soov kirjutada eepiline lugu, mille juured on Lääne-Aafrikas klappis kokku ihaga vastata politsei brutaalsusele mustanahaliste ameeriklaste vastu.  (allikad: 1, 2)

"Children of Blood and Bone" on seikluslik fantaasiaromaan, milles kolm noort üritavad maagia tagasi tuua. Joruba kultuuril ja Lääne-Aafrika mütoloogial põhinev maailm oli uudne ja elevust tekitav aga süžee ise oli kulunud. Lisaks oli loo tempo ebaühtlane: kohati kiire ja siis jälle veniv. Põnevaid katsumusi ja seiklusi tuleb tegelastel oma rännaku jooksul aga nii palju ette, et igav ei hakka. Kohati on nad edukad, kuid teevad ka väga frustreerivaid otsuseid. Lugemissoovitus läheb neile, keda huvitab fantaasialugu aafrikahõngulises maailmas!