Aasta lõpp läks kiirelt ja tasapidi jõuan blogis tagantjärgi väljakutse raamatute lugemis-maratoni kajastamiseni. Nii otsustasin raamatukogust võtta Akinari Ueda "Vihma ja kuupaiste lood". Tegu on mitu sajandit vanade jaapani õudusjuttudega, mis sobisid veel lugemata žanri alla päris hästi.
Raamatus on mitu juttu, mis on teemadelt väga erinevad, kuid läbivaks jooneks kõigil on vaimude teema. Mõned jutud on positiivsemad, teised süngemad, kuid konkreetset sellist õudust, mis öösel üleval hoiaks ma kahjuks või õnneks ei kohanud. Minu lemmiklugu oli mungast, kes muutus kalaks.
Lugemist raskendasid vaid pidevad viited jaapani mütoloogiale jm, mille kohta seletusi pidi joonealustest märkustest otsima. Need aitasid lugude mõistmisele tublisti kaasa ning mõistan, miks rohkem õudusjutte ei tõlgitud, kui nende mõistmiseks veel rohkem eelteadmisi vaja oli.
Kiidaksin ka suurepärast eessõna, mis aitas hästi juttudega ühele lainele jõuda. Sain uue teadmise, et jaapani õudusjuttudele pandi alati külge väga täpne toimumisaeg ja -koht, et neile reaalsemat muljet enda.
Kokkuvõtteks oli see tore raamat ja ma ei kahetse, et seda lugesin. Mulle meeldis ta tunduvalt rohkem kui eelmine jaapani raamat, mille samuti alles lõpetasin ehk siis "Sajandi mäng". Sääraseid kummitusjutte loeks hea meelega veel.
Kiidaksin ka suurepärast eessõna, mis aitas hästi juttudega ühele lainele jõuda. Sain uue teadmise, et jaapani õudusjuttudele pandi alati külge väga täpne toimumisaeg ja -koht, et neile reaalsemat muljet enda.
Kokkuvõtteks oli see tore raamat ja ma ei kahetse, et seda lugesin. Mulle meeldis ta tunduvalt rohkem kui eelmine jaapani raamat, mille samuti alles lõpetasin ehk siis "Sajandi mäng". Sääraseid kummitusjutte loeks hea meelega veel.
Igatahes soovitan lugeda, kui vähegi huvi on teiste rahvaste ja kultuuride, nende mütoloogia ja kirjanduse vastu!
- 20:04
- 0 Comments