Sylvain Neuvel "Kõigest inimesed" on kolmas osa Themise failide triloogias (Esimene - "Magavad hiiglased", teine - "Ärkavad jumalad"). Arvasin, et see on üks neist sarjadest, mis jäävadki eesti keeles poolikuks, aga võta näpust. Ma ei ole ammu ühegi raamat ilmumise pärast nii palju rõõmustanud.

Kõik algas sellega, kui Rose Franklin lapsena maa seest hiigelkäe leidis ning oma elu selle uurimisele pühendas. Üheksa aastat pärast seda, kui naine pani kokku roboti, kes ristiti Themiseks, ilmus Maale veel trobikond roboteid. Sellest on veel üheksa aastat möödunud. Eelmised kokkupuuted hiigelrobotitega raputasid maailma ja miski pole enam sama. Planeedil valitseb paranoia ja kõik riigid on pannud püsti vangilaagrid inimestele, kelle ainus süü on see, et nad on erinevad. Nüüd on Themis tagasi ja koos temaga ka Rose. Enne kui naine saab välja mõelda, kuidas olukorda parandada, peab ta aru andma, kus nad kõik need aastad viibisid.

Kogu triloogia oli täpselt mulle meeltmööda. Tsiteerides iseennast: "Mind ei paelu tulnukad ega poliitika ja lugema ei kutsu ka ametlikest dokumentidest koosnev raamat, aga ometi on Neuvel just neist komponentidest sellise kompoti kokku kirjutanud, et ahmin õhku ja ihkan veel." Mulle meeldis idee, mulle meeldis teostus. Nautisin nii mõtteainet, huvitavat formaati, teaduslikke seletusi kui ka meeldejäävaid tegelasi. Esimesed kaks osa lõid pahviks ja kolmas tõmbas suurepäraselt otsad kokku. Suuri müsteeriume, mida lahendada, enam polnud, kõik pakilised küsimused said eelmise raamatuga vastatud. Samas niivõrd põnev oli ikka, et lugesin teose ühe päevaga läbi. Ma lihtsalt pidin teada saama, millega kõik lõpeb.

Olin valmis igasugusteks üllatusteks, aga mitte selleks, et raamat saab alguse Eestist (!) Vaimustus küll rauges, kui selgus, et võim on vabatahtlikult loovutatud Venemaale ja just sinna liigub tegevus. Huvitav oli see, kuidas venelasi kujutati leebemana kui ameeriklasi. Meie idanaabrite peened ülekuulamismeetodid jäävad kuhugi tagaruumidesse ja nendega ükski tegelane kokku ei puutu, samas kui ameeriklaste käes olev isik saab korduvalt peksa. Rohkem suuri ootamatusi ette ei tulnud. Lõpplahenduse aimasin üsna varakult ära, kuna ainuke teine loogiline variant oleks olnud totaalne tuumasõda ja mulle tundus, et kirjanik ei kaldu selle poole.

"Kõigest inimesed" hüppab eri aegade vahel. Põnevuse tõstmiseks ei saagi kohe teada, mis toimus 9 aasta jooksul, kui Themis kadunud oli. Segamini on failid ülekuulamistest, mis toimuvad pärast roboti naasmist, ning hetked tulnukate juures. Mured on neil seal samasugused nagu meilgi siin - rassisim, korruptsioon, usuküsimused. Võiks arvata, et uue planeedi jagu võimalusi tähendab veelgi rohkem tegevust, aga "Kõigest inimesed" on hoopis sündmusvaesem ja mõtlikum. Eriti meeldis mulle Vincenti vestlus ühe venelasega kodumaa armastuse teemadel.

9 aastat on möödunud Maa kaitsekorpuse asutamisest ja maa sisse peidetud iidse hiigelroboti Themise leidmisest. Selle kohta pole endiselt kuigi palju teada, kuid tasapisi õppitakse maavälist tehnoloogiat paremini kasutama. Isegi see on veel välja uurimata, kuidas teda liigutada kõike teele jäävat lömastamata. Äkki ilmub sarnane hiiglane keset Londoni. On selge, et Themise loojad on tulnud Maale, aga keegi ei mõista, mida nad tahavad. Esialgu uus robot lihtsalt seisab midagi tegemata. Läheb lahti suur arutelu, mida ette võtta. Maa kaitsekorpus sooviks olukorda pikemalt uurida, aga London ei suuda käed rüpes seista ja saadab sõjaväe robotit piirama, mis ei lõppe hästi. Kõige keskel on muidugi jälle Rose, kes lapsena esimese Themise osa, hiigelkäe leidis.

"Ärkavad jumalad" oli absoluutselt mu jaanuarikuu lemmik. See ei jäänud sugugi sarja avaosale alla, vaid täiendas seda suurepäraselt. Lahendatud said mitmed müsteeriumid, mis "Magavad hiiglased" vastuseta jättis, näiteks miks peaks keegi hiigelroboti tükkidena üle maakera laiali peitma. Need vastused olid üle mõistuse head! Kui esimesed mosaiigitükid paika said, vajus mul küll suu lahti ja oleksin tahtnud kohe kellegagi loetut arutada. Eriti vaimustas mind teaduslik pool, kuidas autor seletas inimeste ja tulnukate geneetilisi erinevusi, ning muidugi põhjus, miks hiiglased maale saabusid. Vahepeal mõtlesin, et raamatule järge küll vaja pole, kuna seletused rahuldasid mind ja mulle täitsa meeldib, kui päris kõiki otsi kinni ei sõlmita ja kujutlusvõimele ka ruumi jääb. Autor viskas aga viimases peatükis sellise kinda õhku, et ootan põnevusega kolmanda osa lugemist. Väga-väga loodan, et see ka kunagi ikka eesti keelde jõuab...

Alati on huvitav lugeda raamatuid, kus lugu ei jutustata traditsioonilisel viisil. Vahepeal lugesin üht teist ulmesarja, mis samuti lugu erinevate failide kaudu jutustab. Räägin muidugi "Illuminae" sarjast, kus Kaufman ja Kristoff kasutavad eriti loomingulist lähenemist ning teksti kõrval on rohkelt pilte, jooniseid, kunsti. "Themise failid" mõjub palju ametlikumana, aga seegi ei ole sugugi kuiv. Tegelased ärkasid lehekülgedelt ellu. Lisaks on selles osas eelmisest rohkem tegevust, sest uue maavälise roboti ilmumine tõstab panused palju kõrgemale kui vana tehnoloogia uurimine.