Lugesin neli päeva enne aasta lõppu läbi järjekordse väljakutse punkti alla sobiva raamatu, mille haarasin vanaema juurest jõulusöögilt kaasa. Robert Louis Stevensoni romaan "Must nool" aitab mind 13. punktiga: raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik. 

1460-1461, Rooside sõda, Tunstalli laas ja selle ümbrus Inglismaal. Richard Shelton on sir Daniel Brackley eeskostel. Aeg on rahutu, sest käib sõda Yorki ja Lancasteri vahel. Mõned aadlikud, nagu ka sir Daniel, on sõja käigus korduvalt poolt vahetanud. Kõige rohkem kannatab muidugi lihtrahvas, kelle õiguste eest astuvad välja metsas elavad lindpriid, kes on koondunud musta noole nimelisse salka, mida juhib salapärane Jon Heakstegia. Vennaskonna jäetud vihjed panevad Richardi sir Danieli oma isa surmas kahtlustama ning aadlik pöördub tema vastu. Noorukil õnnestub põgeneda ning ta on sunnitud lindpriidega ühinema, et võita tagasi oma südamedaam ning maksta kätte oma isa surma eest. Nooruse ja hulljulguse tõttu äpardub Richard korduvalt, kuid see ei takista tal rüütliks saamist.

Ema ütles, et see oli tema lemmikraamat, sest oli põnev. Tempo on tõesti kiire ning juba esimestel lehtedel lastakse lendu esimene must nool. Pinget hoiavad õhus ka Richardi ebaõnnestumised. Poiss langeb korduvalt kinni, kuid pääseb tänu oma julgusele ja kavalusele. Tema lollustel on kahjuks teiste jaoks kurvad tagajärjed. Eriti kahju oli mul vanast kiprist, kelle laev rööviti, mis mehe hoobilt purupaljaks muutis. Raamat oli üpriski verine ning enamik tegelastest, kes Richardi retkel osalevad, saavad surma.

Lancaster ja York meenutasid mulle musta ja punast lohet romaanis "Seitsme kuningriigi rüütel". Viimased on muidugi saanud inspiratsiooni Rooside sõjast. Selle kuulsa osaga Inglismaa ajaloost olen siiani tegelikult vähe kursis. Sain lugedes aimu, kuidas George R. R. Martin sellest ideid on ammutanud. Veidi uurisin ise ka juurde. Uudishimulikuks tegid raamatu joonealused märkused, kus viidati ajaloolisele ebatäpsusele tulevase Richard III osas, kel on loos oluline roll. See on muide sama kuningas, kelle luud paar aastat tagasi parkimisplatsi alt leiti. Sellest rääkiv raamat "Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III" on mul veel samuti lugemata, kuid tahaksin selleni järgmisel aastal jõuda! Richard III tundub väga huvitav kuningas, keda küll raamatus näidati küllaltki südametuna. Internetist leitud teooria järgi kujutas teda sellisena esmalt Thomas More ja seejärel Shakespeare ning ülejäänud, sealhulgas Stevenson, on traditsiooni jätkanud. See klapib ka Tudorite müüdiga, mis väidab, et selleks, et Tudorite ajastu eriti heana paistaks, on varasem sajand tembeldatud veriseks kaoseks. See on väga huvitav teooria, mis näitab, kui lihtne on ajalugu oma soovidele vastavaks vormida. Ma küll ei jõudnud süveneda (sest mul oli ju endiselt väljakutse vaja lõpetada), kuid esmapilgul tundus müüt asjalikuna. 

Veel meenus raamatut lugedes mulle muidugi Robin Hood kui tuntud lindprii, kes sarnaselt Heakstegija Jonile vahva vennaskonna seltsis metsas elas, osavalt nooli lasi ning ebaõiglase võimu vastu võitles. Sellised metsavennad olid muidugi Rooside sõja kaose ajal loomulik nähtus ja Robin Hood ei ole mingi üksikjuht, kellega iga teist lindpriid võrrelda tuleks.

Seiklused on pigem "poisilikud", kuid tüdrukute meeleheaks on raamatus ka kena romantiline lugu, kus armastus küll noorte vahel hetkega tärkab. Mu meelest on veidi naljakaski, kuidas vanemates ajaloolistes romaanides armumine käib ning inimesed üksteisele juba peale esmast kohtumist armastust vannuvad. Siin küll elasid tegelased koos paar seiklust enne läbi, kui abielutõotuse andsid ja pealegi ei teadnud Richard tükk aega, et ta noor teekaaslane üldse vastassoo esindaja on. Loo peategelased on küllaltki noored. 

Robert Louis Stevenson sündis 1850 aastal Šotimaal ning suri 1894 Samoa saartel. Nii tema isa kui ka vanaisa olid majakate insenerid, kuid poeg kaldus juba varajases nooruses lugude kirjutamise poole. Stevensoni tervis oli äärmiselt nõrk ning sundis teda otsima tervislikuma kliimaga paiku kui niiske ja udune kodumaa. Ta rändas nii Euroopas, Ameerikas kui ka kaugemalgi. Mees oli kuulus kirjanik juba oma eluajal. Tema matused viisid läbi pärismaalased samaväärsete pidustustega kui oma pealikele. Tema kuulsaim teos on "Aarete saar".

"Must nool" on ajalooline seiklusromaan, kuhu on osavalt sisse punutud ka romantiline lugu. Tegevus kajastab Rooside sõda Inglismaal ning annab aimu 15. sajandi elust. Raamat meeldib kindlasti Robin Hoodi kui lindprii austajatele. Soovitan kui on isu seikluse järele või huvi ajaloo vastu! 

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Väljakutse täitmiseks valisin ungari kirjandusklassiku Ferenc Molnár "Pál-tänava poisid". See raamat pole mulle kunagi tegelikult eriti huvitavana tundunud. Lapsepõlves ma teda ei lugenud ning nüüdki sai määravaks raamatu paksus, sest aasta lõpp aina läheneb ja enamik sarja teisi teoseid on parajad tellised, mida on küll mõnus lugeda, aga kahjuks läheb sellele ka rohkem aega.

1889, Pest. On krunt. See on aiaga ümbritsetud vaba maalapike keset linna, kus poisid saavad olla poisid ja tegeleda poisteasjadega. Krundil tegutsevaid poisse nimetatakse Pál-tänava poisteks, kuna just selle tänava ääres asub värav, kust sisse pääseb. Platsi teises otsas asuvad puupinud, kuhu on kindlused ehitatud. Linna teise poistekamba pesaks on saar botaanikaaias, aga seal ei saa mängida palli. Seetõttu otsustavad punasärgid krundi vallutada. Poiste vahel algab sõda ning nad on valmis krunti kui oma isamaad kaitsma viimse veretilgani.

Lugu oli üllatavalt huvitav ja kaasahaarav. Ma ei osanud arvata, et poisikeste mängud mind liigutavad ning mõtlema panevad. Ühest küljest imetlesin poiste kamraadlust, hakkamist, sihikindlust. Üks prioriteet ehk sõprade eest seismine oli neil paigas, aga teisalt vangutasin pead, sest nad olid kirglikud asja pärast, millel tegelikult ei olnud lõppkokkuvõttes väärtust. Raamat näitas, kui lihtsalt saab mäng minna üle käte ning tekitas sellega tugeva emotsiooni. Kahjuks nägin lugemise ajal üht lauset, mis andis aimu, kuhu suunas lugu liigub. Kõige liigutavama koha peal, kus mul juba peaaegu pisarad silmis olid, pidin raamatu käest panema, ning hiljem edasi lugedes ma enam sama emotsionaalseks ei muutunud, kuid siiski kiskus nukraks.

Kõige rohkem mõtlesin just tänapäeva ja raamatus kirjeldatud aja sarnasustele ja erinevustele. Seal olid lapsed asjast väga haaratud, kuid praegu nad tüdivad kiiret, nõudes aina uusi ja uusi mänge. Pealegi on õues peetavad sõjad asendunud virtuaalsetega.  Poiste tegutsemine krundil oli kaasahaarav ja igati loomulik poiste tegevus, aga kitiühing oli totter ja see ühine kitinärimine lausa vastik. Poiste mängudest oleks kindlasti andnud kirjutada ka paksema raamatu, kus ühele seiklusele järgneb teine. Kuid selline formaat ühe looga, millel oli tabav lõpp, sobis kindlasti paremini. Lõpp ise oli ehmatav, ma ei mõtle seda ilmselget kurba osa, vaid seda mis sai edasi.

Ungari romaani- ja näitekirjanik Ferenc Molnár sündis 1878. aastal Budapestis edukasse juudiperre, kes võisid endale lubada nii lapsehoidjaid kui tuutoreid. Hiljem läks poiss gümnaasiumi, kus ta 14-aastasena töötas õpilaslehes. Ülikooliteed alustas mees Budapestis ning jätkas Genfis, lõpetades juristina. Esimeses maailmasõjas oli Ferenc rindel sõjakorrespondent ja Teise maailmasõja ajal põgenes ta juutide tagakiusamise eest Ameerikasse ning sai sealse kodakondsuse. Mehe neljakümne kahest näidendist on suur osa olnud laval ka Broadwayl. Autori romaanidest tuntuim ongi "Pál-tänava poisid", mis ilmus 1907. aastal.

"Pál-tänava poisid" oli omamoodi raamat, mis näitas, kui lihtsalt saab mäng minna üle käte. Romaani lõpp ei jäta kindlasti kedagi külmaks, andes kurbi või lausa vihaseid emotsioone. Sündmuste toimumisajast on möödas küll üle saja aasta ning mängud on muutunud, kuid leian, et ometi pole teema aegunud.