Lucy töötab juhiabina värskes ettevõttes, mis tekkis kahe kirjastuse ühinemisel. Ta on päikesekiir, kes tahab kõigile meeldida, nii et neiule käib hullupööra vastukarva, kui ta ei suuda ära võluda teist juhiabi, meest, kellega ta ühes ruumis tööle asub. Joshua Templeman on Lucy vastand. Kui naine on soe ja avatud, on tema külm ja kinnine. Kui nad pole sõbrad, on nad järelikult vaenlased, kes üksteist avalikult vihkavad. Kogu kontor on vastaseisu tunnistajaks. Lucyl ja Joshil on välja kujunenud mängud, millega tööpäeva vürtsitada. Näiteks jõllitamise mäng seisneb selles, et näha, kes enne alla annab ja pilgu ära pöörab. Peagi terendab silmapiiril kõige suurem mäng - kumb saab ametikõrgenduse?

Ütlen kohe ära - see teos oli mulle paras piin. "Vihkamismäng" on tulvil kummalisi kirjeldusi, segaseid dialooge ja kuumi stseene. “Vaatan vilksamisi talle sülle. Tänavalatern näitab mulle abivalmilt suurt ja vägevat telki.” Peale seksuaalse iha pole raamatul mingit sisu. See koosneb lihastest ja Hugo Bossi särkidest ja sarimõrvarisilmadest, Leegiheitja-punastest huultest ja kleidikestest. Mõlemad peategelased on piltilusad ja neid kirjeldatakse väsimatult. Mulle ei ole igas peatükis vaja meelde tuletada, kui punane on Lucy huulepulk või kui treenitud on Joshi lihased, et mees on väga pikk ja tüdruk väga lühike. Ja muidugi rõhutab romaan, mis kummalgi parasjagu seljas on. Kuigi näiliselt on nad teineteise vastandid, oli vestlustes kohati keeruline eristada, kes räägib. Samas oli vastastikkune tögamine raamatu parim osa.

Josh ja Lucy ei tundunud üldse reaalsete inimestena. Kummalgi pole sõpru, erilisi hobisid või tööväliseid ambitsioone. Ainuke looliin seisneb Joshi lahti muukimises. Mees on sama arrogantne ja salapärane kui Edward Cullen. Ka pidev nuusutamine ja enese tagasi hoidmine meenutas "Videvikku". Kuigi kuulun #teamedward sekka, ei sallinud ma Joshi üldse. Lucy oli veidi sümpaatsem, aga neiu enesehinnang on küll madalam kui muru. Nõme oli lugeda, kuidas mõlemad nimetavad nii end kui ka teisi haledateks jobudeks, luuseriteks, väärakateks jne. Kääbik pole ka üldse hea kõlaga hüüdnimi. Töö, mida peategelased teevad, oli üldse täiesti teisejärguline. Ime, et selleks kõigi mängude kõrvalt üldse aega jäi. Kui nii suur fookus on võidujõllitamisel, ei tundu võistlus tegevjuhi koha nimel üldse oluline. 

Ma tõesti tahtsin raamatut armastada, aga ma ei sallinud seda silmaotsastki, sest terve romaan on pelgalt sisutühi kiimlemine. Mulle käisid närvidele Lucy alaväärsuskompleks ja see, milline tõbras oli Josh. Lisaks on teos väga välimusekeskne ning peategelaste kirjeldusi väsitavalt palju. Romaan aina kordab, kui lühike on Lucy, kui pikk Josh, kui ilusad lihased on mehel, kui punane on naise huulepulk. Ahjaa, minu meelest pole eriti romantiline, kui hellitusnimedeks on luuser või jobu. Ainukesed asjad, mis vähegi sisu lunastavad on naljakas dialoog ja raamatu lõpp. Soovitan, kui sulle meeldivad lõputu aasimine, palju seksuaalset pinget ja lihasedlihasedlihased!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!