Dörte Hansen "Mere äärde" heidab pilgu ühele Põhjamere saarele ning käputäie kohalike igapäeva, esitades küsimuse, mis on ehe saareelu. Võtsin raamatu ette HeadRead festivali tõttu, kuid kahjuks ei saanud kirjanik tänavu osaleda.

21. sajand, üks väike saar Põhjameres. Kunagi elasid siin kaptenid, kelle võimsad majad andsid tunnistust uhketest mereretkedest, ja kanged naised, kelle enamik päevi koosnes suurest ootusest, millal või kas üldse mees koju tuleb. Tänapäeval defineerivad saareelu euroremondi läbinud suvilad ning läbisõitjad, turistid, kes peatuvad ehk ööks või paariks, ostavad kitše suveniire ja on siis taas läinud. Alles pole kuigi palju põliseid elanikke nagu pastor või perekond Sander, mille iga liige on omal kombel saare külge köidetud.

Esimene pool raamatust ootasin, millal ometi ilmub välja tagakaanel lubatud vaal, teine pool juurdlesin, millega lugu lõpeb, kuna sündmustik ei tüüri justkui kuskile. Lehekülgedel laotuvad lahti tükikesed elust, läbi mille tegelased kulgevad. Nad ei võitle, et traditsiooniline saareelu jääks püsima, ei hoia 10 küünega minevikust kinni, ei ürita tagasi tuua muistseid kombeid, vaid tõdevad aja muutumist ja rühivad mööda oma rada edasi. Ka suursündmus, rannale uhutud vaal, libiseb mööda, puudutab küll saare asukaid, kuid ei võta peategelase rolli, andes jälle tunnistust, et mingi ajajärk on otsa saanud. Nautisin väga seda rahulikku loksumist.

Me ei tea, kus saar täpselt asub või kui suur ta on, aga see ei omagi tähtsust, sest lugu, traditsioonide hääbumine, asendumine tunglevate läbisõitjatega, on universaalne. Kui tervikust üksikud eluteed välja noppida, siis pole neis aga miskit tavapärast või üheülbalist. Kogemused käivad teineteisele lausa vastu. Kui üks igatseb pansionaadi pidamist sellal, kui suvitajad jäid nii kauaks, et said pea pereliikmeteks, siis teine meenutab vastikusega seda aega, kui pidi oma toa puhkajatele loovutama.

Kõik see jätab veidi nukra maigu, igatsuse möödunud aegade järele. Samas ei saa öelda, et kirjanik mereäärset elu ega ulgumere troostimist romantiseeriks. Külm ei kao kunagi kontidest. Meri on hirmus, uputab laevu ja mehi. Möödunud ajad pole ei paremad ega halvemad kui praegused ajad, nad on lihtsalt teistsugused. Ent muutumatuna püsib igavesti see, et saareelu pole sama, mis mandrielu.

Kui siis viimaks lõpp kätte jõudis, oli see nii tabav ja emotsionaalne, et mu esimene mõte oli - aga kuidagi teistmoodi ei olekski saanud lugu lõppeda. Viimane akord oli võimas. "Mere äärde" jääb kindlasti tükiks ajaks minuga.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Norman Ohler "Kõige võimsam aine" käib autori kannul, kui too uurib psühhedeelsete ainete ajalugu, keskendudes lüsergiinhappe dietüülamiidile ehk LSD-le. Selle raamatuga on põnev lugu - nimelt sain kaasa lüüa sisu toimetamises keemia alal! Varem olen lugenud ja kiitnud sama autori raamatut "Patsient A", mis kõneleb Hitlerist ja tema lemmikutest uimastitest - metamfetamiin, opioidid, kokaiin.

1918-2022, Saksamaa, Šveits & USA. LSD juured ulatuvad Šveitsi, Sandoze värvivabrikusse, kus haisteti, et ravimiturul liiguvad suured rahad ning laiendati oma tootmist. Uute potentsiaalsete ainete otsing meenutab võidurelvastumist, kus osalevad nii looduse saladuste uurijad kui ka sünteetilisele keemiale tuginevad firmad. Sandozes oli valdkonna eestvedaja huviorbiidis tungaltera, teraviljadel parasiteeriv seen. Tal õnnestus selle toimeaine eraldada ning teedrajava ravimiga ettevõte võidukäigule viia. Kui konkurendid kümme aastat hiljem järele jõudsid, uuringud ühendiga jätkusid ning siis sünteesitigi lüsergiinhappe dietüülamiid, mille võimas toime avastati takka juhuslikult. Pea sada aastat hiljem asub Norman Ohler arhiivides tuulama, et saada selgust, miks LSD, mis taas potentsiaalse ravimina pead tõstab, kunagi turule ei jõudnud, vaid ära keelati. Vihje: siinkohal on tegu juba tõelise võidurelvastumisega.

"Kõige võimsam aine" haarab kaasa esimesest peatükist, kus lugu juhatatakse sisse II maailmasõjajärgse kaosega Berliinis, rääkides lähemalt uimastite lokkamisest ning ühtse keelupoliitika luhtumisest. Edasi läheb aina põnevamaks. Raamat näitab suurepäraselt, miks üldse erinevaid molekule uuritakse. Esimese motiivina ilmneb kasumiiha, aga kaugel pole ka soov inimesi uuenduslike ravimitega aidata. Siinkohal tulevad mängu pahaaimamatutele katsejänestele tundmatute ainete sissesöötmine ja valitsuste salaoperatsioonid. Ma isegi ei oska kommenteerida, milline osa raamatust kõige paeluvam oli, sest ühe aine ümber käis säärane trall.

Ohleri teeb huvitavaks veel see, kuidas ta keskendub ebatavalisele narratiivile. "Patsient A" vaatas Kolmandat Reichi läbi narkootikumide prisma, tekitades huvi ja jälestust. "Kõige võimsam aine" seevastu üllatab tõstes LSD pjedestaalile kui imeravimi, mida nõmedate seadustega luku taga hoitakse. Kirjanik annab seda motiivide ja põrkuvate huvide tihedat lugu väga ladusalt ning muhedalt edasi. Mulle meeldis tohutult tema isiklik mõõde. Nimelt kirjeldab mees minevikus toimunuga paralleelselt, kuhu uurimistöö teda kannab, nii et LSD-ni jõudmise kõrvale saab lugeda, kuidas kirjanik aine ajalugu avastab. Mis te arvate, kas lisaks teooriale jõuab ta ka praktiliste katseteni?

Kui sisutoimetamise kogemus lühidalt kokku võtta, siis pidin tublisti kammitsema oma lugemistempot, sest tavaliselt kipun loo sisse minema, nii et ei märkagi, mismoodi see kirja on pandud, kui just väga kriipiv tekst pole. Pilguheit kirjastamise telgitagustesse ning toimetamata raamatu lugemine oli igatahes äärmiselt põnev ettevõtmine. Erialaspetsiifiliste lausete lahti muukimiseks lihtsalt tõlke muutmisest kohati ei piisanud, vaid pidin paaris kohas saksakeelse algteksti kallale minema. Kõige raskem oli tegelikult hoopis see, et pakatasin peale lugemist faktidest ja mõtetest, mida tahtsin jagada ja arutada, aga polnud seda kellegagi teha. Jään põnevusega ootama, mille Norman Ohler järgmiseks luubi alla võtab!

Aitäh, Helios, raamatu ja ägeda võimaluse eest!

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Mulle meeldivad väga igasugused sünnilood, kust tulevad geniaalsed ideed, uuendused ja leiutisd, mis maailma muudavad; miks mõni toode saab kohe üle maailma kuulsaks ja teine vajub unustusse, milline on teekond vaimuvälgatusest lõppproduktini. Moemaailm ja Coco Chanel on pigem kauged teemad, aga Michelle Marly "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" tundus paeluv. Kas sina oled kunagi mõelnud, mis Chanel No. 5 eriliseks teeb, või kuidas see kuulus lõhn sündis?

1919-1922, Prantsusmaa ja Itaalia. Gabrielle "Coco" Chanel elab raskelt üle oma armastatu traagilist surma ja ei suuda kuidagi minevikust lahti lasta. Viimase äriplaanina arutati koos klientidele eksklusiivse parfüümi tootmist. Coco haarab sellest ideest kinni. Kõrgseltskonnas puutub ta palju kokku Vene aadlikega, suursuguste naiste ja meestega, kes on jäänud kodumaast ilma. Talle jääb ninna suurvürstinna rätikult hoovav ebatavaline hõng. Otseloomulikult peab Eau de Chanel tekitama samasugust joovastust. Coco asub parfüümi jälgi ajama, kuid õnnetuseks kadus selle tootmine koos Vene Keisririigiga. Naine võtab pähe lõhna taastootma hakata.

Coco Chanel pole mulle varem eriti huvi pakkunud. Muidugi teadsin, et tal on moemaja ja kuulus parfüüm, aga tema huvitavast elukäigust mitte midagi. Esimene asi, mida romaan mulle õpetas, oli see, et tema nimi oli Garielle. Coco häbenes oma päritolu ja isegi see ei ole selge, kust tuli tema hüüdnimi. Romaan ütleb, et see tuli tema kabareeaegadest. Naise lapsepõlv ja tõus moemaja juhatajaks olid kahtlemata ebatavalised ja raamatumaterjal, aga mitte selle raamatu teemaks. Lehekülgedele on küll puistatud detaile ja fakte, mis natuke aimu annavad, kust Coco tulnud on.  Umbes poole peal googeldasin juurde ka, et saada selgemat pilti, kui palju on fiktsioon ja kui palju tegelikkus.

1919. aastaks, mil algab teose tegevus, on Chanel juba tuntud nimi. Minu jaoks oli huvitav, kuidas euroopa aadlikud teda omaks ei tahtnud võtta, kuigi tema moodi kandsid suurima heameelega. Päris algus küll kohe kaasa ei haaranud. Õnnetus ja Coco enesessetõmbumine ei tekitanud mingeid tundeid. Ma ei tundnud naise valu, ta oli lihtsalt nimi lehekülgedel. Loo edenedes muutusid ajaloolised tegelased inimlikumaks, sest see on ikkagi romaan, mitte elulugu. Coco suhted meestega olid õige kummalised. Stravinski mulle väga ei meeldinud, Romanov oli paeluvam. Pariisi pagenud vene aadlikud oli parfüümi loomise ja Coco afääride kõrval raamatu kolmas liin ja see teema huvitas mind samuti: annetustest, teiste lahkusest ja välja smuugeldatud juveelidest elatumine, kuidas vürstinnadest said modellid ja unistused kodumaale naasmisest.

Chanel No. 5 enda lugu oli ka muidugi huvitav. Michelle Marly on detailidest haarava loo välja võlunud. Vene õukonna parfüümimeister, uus keemiline koostis, Coco Chanelile paljutähenduslik nimi ja disain, kaval turundusstrateegia ning suur edu.

Michelle Marly on saksa kirjaniku pseudonüüm, mis tuleneb tema pärisnimest ning kohast Prantsusmaal Marly-le-Roi, kus kunagi elas Alexandre Dumas. Naine kasvas üles Hamburgis, kus talle olid väga lähedased muusika-, filmi- ja moemaailm. Ta töötas reporteri ja toimetajana, aga on nüüd täiskohaga kirjanik. (allikad: 1)

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" on viies raamat saksa sarjas "Mutige Frauen zwischen Kunst und Liebe" ehk "Julged naised kunsti ja armastuse vahel". Mulle jäi silma, et peagi ilmub eesti keeles ka üks teine sama sarja raamat: Caroline Bernard "Frida Kahlo ja elu värvid".

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" on ajalooliste detailidega armastusromaan Coco Chanelist ja tema parfüümi Chanel No. 5 sünnist. Raamat on nii hariv kui ka meelelahutuslik, tutvustades kuulsa moelooja põnevat elu ja eelmise sajandi alguse kõrgklassi elu Pariisis. Ma näiteks ei teadvustanud enne, kui palju seal elas põgenikest vene aadlikke. Soovituslik moehuvilistele!

Loe ka:

• Manni lugemisblogi
  
• Tekstivõlur