Jaanuari lõpetasin ulme lainel ning võtsin ette noorteromaani "Põrguline", autoriks S. J. Kincaid. Raamat jäi mulle silma Päikese kirjastuse kodulehel. Leidsin, et sellel on goodreadsi keskkonnas kõrge keskmine hinne, mis hetkel on 4.07. See muidugi tekitas loo vastu veelgi huvi.

Tulevik, Krüsanteem. Nemesis on põrguline, inimolend, keda on geneetiliselt muundatud, et ta oleks halastamatu ja surmav. Põrgulisi arendataksa vaid ühe eesmärgiga - kaitsta iga hinna eest oma omanikku. Nemesise omanik on Sidonia, senaatori tütar ja pärija. Tüdruku isa on uuendusliku mõtteviisiga mees, kes pooldab loodusteaduste õpetamist, mis ammu ära on keelatud. Selle seisukohaga vastandub ta keisrile ning palju ei puudu, et ta reeturiks tembeldataks. Keiser kutsub Sidonia oma õukonda, ilmselge tagamõttega tema isa ohjeldada. Tütre kaitsmiseks saadab perekond teele hoopis põrgulise. Ainult nii saab Nemesis teda kaitsta. Ta peab üksi suutma ära petta nii keisri perekonna kui ka teised õukonda saabunud senaatorite lapsed. Palees ootab põrgulist palju üllatusi, üks ohtlikum kui teine.

"Keiser soovib, et saadaksin oma süütu lambukese tapale. Ei. Ma saadan talle hoopis anakonda."

"Põrguline" on üks neist noortele suunatud lugudest, mida iseloomustavad geneetilisted muudatused, võime iga päev välimust muuta, eliidi võimumängud, meelemürgid, paranoiline türann jne. Ent seal on ka teisi detaile: põrgulised, hull pärija, keelatud loodusteadused. Selles loos oli midagi, mis mind endasse haaras ja ei tahtnud lahti lasta. Ootasin põnevusega, mis edasi saab, kuigi põhilised loopöörded olid etteaimatavad ning mõni lahendus oli liiga lihtne. Näiteks saab ju tegelase rasket dilemmat kergendada, kui üks valikuvariantidest lihtsalt elimineerida. Siiski nautisin lugu ja oleksin tahtnud veel ja veel ja veel. 

Kosmoselood ei ole tegelikult mu erilised lemmikud, kuid see maailm suutis võluda. Ilmselt peaksin ulmele rohkem võimalusi andma. Kõige põnevam aspekt oli minu arvates see, et tehnika, mida kasutatakse on väga vana ning igasuguste parandustööde ja riketega tegelevad ainult masinad. Inimestel pole vastavaid teadmisi ning nende omandamine on suisa keelatud! Selle tehnika alla kuuluvad muidugi ka kosmoselaevad, millel eliiklass elab. Alamad inimesed on pagendatud planeetidele orjama. Üks lõbus stseen oli see, kui Nemesis esimest korda kogeb, milline on elu planeetidel.

Minu abosluutne lemmikstseen raamatust oli aga see, kus viidati muinasjutule "Keisri uued rõivad". See sobis looga nii hästi. Mul oli lausa kahju, et tegelased seda kohta hiljem ei meenutanud. Just siis toimub esmakohtumine raamatu põnevaima tegelase Tyrusega. Tema hulluse erinevad episoodid annavad sellele raamatule palju juurde. Oleks neid rohkemgi tahtnud. Ka Nemesist peategelasena oli põnev jälgida, tema reaktsioone teiste jaoks igapäevastele asjadele, kiskjalikkust ja siseheitlust inimlikkuse teemal. Mulle meeldis, et tal olid nii negatiivsed kui ka positiivsed küljed. "Põrguline" paneb arutlema, mis teeb inimesest inimese. On see geneetika? Armastus? Kaastunne?

Tempo poolest kaldub romaan pigem keskmiste hulka. Algus keskendub maailma ja ühiskonna tutvustamisele, sündmused leiavad küll aset, aga pinget ei ole. See-eest lõpus toimub väga palju. Viimase 10 leheküljega juhtub pea sama palju kui eelneva 100-ga.

S. J. Kincaid tahtis saada astronaudiks, kuid sellele unistusele tõmbas kriipsu peale tema läbisaamine matemaatikaga. Temast sai hoopis ulmekirjanik, kuid ka see tee polnud lihtne. Ta kirjutas kuus romaani, mida keegi avaldada ei tahtnud. Alles 2012. aastal läks seitsmendaga katsega õnneks ning ilmus naise debüüt "Insignia". Sellest loost kasvas lausa triloogia. Seejärel saatis Kincaidi jälle ebaedu. Ta oli õppinud õeks ning oli valmis teadmisi värskendama ja haiglasse tööle minema. Veel viimase katsena saatis naine kirjastusse romaani "Põrguline". Selle loo inspiratsiooniks olid Robert Gravesi "Mina, Claudius" ja üks varasem käsikiri, kus figureerisid automaatsõdurid. (allikad 1, 2)

“Põrguline” on raamat neile, kellele meeldivad kosmoselaevad, keelatud armastus, mõttemängud ja salasepitsused! Romaanil on palju sarnaseid jooni teiste hetkel populaarsete noortele suunatud ulmekate ja fantaasiasarjadega, kuid mind see ei häirinud ning nautisin põnevast maailmast ja sümpaatsetest tegelastest lugemist. Eriti meeldis mulle Tyrus!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

Loe, mida teised arvavad: