Ruth Ware "Nullpäev" pajatab turvariskidest, politsei mitte usaldamisest ning naisest, kes on oma armastatu nimel kõigeks valmis. Aasta esimeseks raamatuks sobis see hoogne lugu hästi. Varem olen kirjanikult lugenud peaaegu kõiki eesti keeles ilmunud teoseid: "See tüdruk", "Üks teise järel", "Luku taga", "Valetamise mäng", "Naine kajutist nr 10" ja "Pimedas pimedas metsas".

Tänapäev, London. Naissoost Jack ja tema abikaasa Gabe peavad huvitavat ametit. Nimelt tegeleb paar ettevõtete turvalisuse testimisega. Mees on häkker, naine tegeleb füüsilise poole ehk sissemurdmisega. Ühel õhtul töölt saabudes leiab Jack abikaasa surnuna. Kui selgub, et politsei teda kahtlustab, laseb naine jalga ja paneb kõik oma nõksud mängu, et oma armsama tegelik tapja leida.

Ware'i eelnevate romaanidega võrreldes võtab "Nullpäev" uue suuna. Selles on tublisti rohkem märulit ning enneolematult kõrged panused, kuna peategelane põgeneb politsei eest, üritades ise tõde välja selgitada, samal ajal kui tema tervis aina kehvemaks muutub. Rahu ei saa ta küll hetkekski. Arvestades nappide pääsemiste arvu, on Jackil supervõimed. Natuke raske oli uskuda, kuidas naine iseend täiesti ära kaotas, ei hoolinud absoluutselt oma heaolust ega isegi oma süütuse tõestamisest, tahtes üksnes välja selgitada, miks tema kallim surema pidi. Teiseks häiris, kuidas rõhutati, et politsei peamine huvi on kiirelt keegi süüdi mõista ja trellide taha pista. Sain aru, miks peategelane võmme ei usaldanud, aga oleks selle must-valge maailmapildi asemel veidi rohkem halle värve soovinud.

Kuna olen üksjagu Ware'i lugenud, on kirjaniku käekiri mulle tuttav. Alates hetkest, kui teda esimest korda mainiti, olin veendunud, kes on süüdlane, ja ma ei eksinud. See ei vähendanud aga sugugi põnevust, kuna autori filmilik stiil ning elukutselise sissemurdja tegutsemine klappisid hästi kokku. Eriti nautisingi neid stseene, kus Jack oma tugevaid külgi näitab ehk igasuguseid kavalaid võtteid, mis aitavad ta mängeldes kohtadesse, kuhu ta ei peaks ligi pääsema. Uksi, mis peaks jääma suletuks, aitavad avada nii kirjatarbed kui ka suruõhk. Romaan pani korralikult mõtlema nii enda toimetuste kui keskkonna turvalisuse peale. Kas sa hoiad võõrastele uksi lahti? Kas sa jälgid, kes sinu järel sisse lipsab? Kas veendud iga kord, et uks sulgub ja lukustub sinu taga? Kas aitad, kui lifti sisenejal on käsi kaela riputatud, mis põhjustab raskusi kiipkaardi leidmisega?

Aitäh, Helios, raamat eest!

Oxford. Algab uus õppeaasta. Hannah on üks põnevil esmakursuslastest, kel veab - talle määratakse ühikatuba ühes vanemas osas, mitte uues hoones. Tüdrukul klapib kohe ka toanaabriga, kuigi nad on erinevad kui päev ja öö. April on See Tüdruk - kaunis ajudega blondiin, seltskonnatäht ja rikas pärijanna. Ühel saatuslikul õhtul peolt naastes leiab Hannah tema surnukeha. Abi otsima tormates meenub talle, et nägi vahetult enne nende trepikäigust väljuvat Johni, seda valvurit, kes talle algusest peale judinaid on tekitanud. Hannah' tunnistus saadab mehe trellide taha, kuigi muud tõendid puuduvad. John ei tunnista kunagi oma süüd ning sureb 10 aastat hiljem vanglas. Hannah, kes on seda õhtut kõik see aeg unustada püüdnud, hakkab järsku kahtlema. Rase ja minevikust traumeeritud, üritab naine selgusele jõuda, mis sel ööl ikkagi toimus, aga ega ta sõbradki selle meenutamisest kuigi vaimustuses pole.

Põneviku tegevus pendeldab oleviku ja mineviku vahel. Minevikus seatakse üles lava - tutvume tudengitega, kes tragöödias rolli mängivad. Ise otsisin esimestel tudengiaastatel nagu tikutulega taga ülikooliromaane ja ei leidnud väga midagi. See raamat näitas miks, sest seal ei toimud väga muud kui õppimine ja joomine. Ware'i "Valetamise mäng", mis räägib internaatkooli elust, oli palju sündmusterohkem ja kaasahaaravam.

Olevikus ehk kümme aastat hiljem üritab Hannah eluga edasi minna. Naisel on peagi sündimas esimene laps, aga Aprili surm on endiselt hell teema. Hannah on sellele mõtlemist kõik need aastad vältinud, ta isegi ei mäleta sõbranna laiba leidmise hetke. Kui lõpplahendus välja tuli, ei saanudki ma pihta, mis tema mälestustes nii kohutavat oli, et ta aju need blokeeris. Kuigi aega on küllaga möödunud ja arvatav süüdlane on ammu vangis, küsitakse endiselt vana juhtumi kohta kommentaare, mida oli raske uskuda. Muidugi käib ühel hetkel klõps ja ma-ei-taha-sellest-midagi-kuulda-Hannah'st saab topin-oma-nina-igale-poole-Hannah. Mulle ei meeldinud absoluutselt kumbki versioon temast. Veel vähem sallisin Willi, kuna ta oli liiga hooliv ja nende suhe tundus üldse veider.

Oleksin raamatut tunduvalt rohkem nautinud ilma selle kümne aastase ajahüppeta. Ma ei jõudnud kumbagi looliini sisse elada ega tundnud kummagi vastu huvi. Kui minevikus veel natuke toimub midagi, siis olevik venib ja on täis kordusi. Raamatus ei olnud ka nagu midagi uut. Põhiline teema oli igivana - kõik, mis hiilgab ei olegi kuld ja kedagi ei tohiks selle põhjal süüdi mõista, kui ta lihtsalt teistest veidi erinev on. Mõned loopöörded tabasin varakult ära, aga mitte seda, kes on mõrvar. Ühegi punase heeringa õnge ma ka ei läinud. Pigem on põnevike puhul nii olnud, et kõik on kahtlusalused, aga selles ei osanud ma vastupidiselt mitte kedagi kahtlustada. Ükski motiiv ei tundunud mõrva väärt. Kõige ootamatum lõpp tänapäeva põnevikule oleks see, kui lõpuks selgub, et süüdi on vahelduseks see, keda algusest peale kahtlustati. 

Minu jaoks oli "See tüdruk" tüütu algusega frustreeriv raamat, milles enamiku ajast mitte midagi ei toimunud. Kõik eelnevad Ruth Ware'id on rohkem meeldinud.

Varem olen lugenud:

• "Luku taga"
• "Pimedas pimedas metsas"
• "Üks teise järel"
• "Valetamise mäng"
• "Naine kajutist nr 10"

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Ruth Ware on mulle juba ammu tuttav kirjanik, kelle tugevaim külg on õhkkonna loomine. Õues on lumega üsna kehvad lood, nii et lumise kaanega "Üks teise järel"  kohe kutsub lugema ja autori teades oli selge, et see jäine ilu ei jää vaid raamatulehtedele, vaid poeb kindlasti hinge ja matab enda alla.

Tänapäev, Prantsuse Alpid, St Antoine'i suusakuurort. Snoop on järjekordne ükssarvik, sotsiaalmeedia äpp, mis lubab reaalajas nuhkida, millist muusikat teised kasutajad, näiteks kuulsused, parasjagu kuulavad. Idufirma korraldab töötajatele suusapuhkuse, aga kaasa on võetud ka Liz, kes asutusaegadel kampas oli, aga nüüd juba aastaid firmaga kokku pole puutunud. Ajakava on tihe, sest lisaks suusatamisele on plaanis mitmed esitlused. Nimelt tuleb reisi lõpuks otsustada, kas müüa ettevõte maha või mitte. Töötajad jagunevad kahte leeri ja õhk on pingest paks. Siis saabub looduskatastroof, lumelaviin, mis lõikab seltskonna ülejäänud maailmast ära. Nende seas peituv mõrvar hoolitseb selle eest, et kõik mäelt elusalt ei pääseks. 

Juba esimestest lehtedest on teada, et neli inimest sureb. Mägimajakeses on 5 osanikku, veel 5 idufirma töötajat ja lisaks 2 kohalikku. Millised 4 neist sureb? Tegelastega tutvudes kripeldas see küsimus pidevalt kuklas. Kui mõnes raamatus tekivad kiirelt lemmikud, kellele kaasa elada, siis siin oli mul ükskõik, kes hukkub ja kes pääseb. Pooli tegelasi ma isegi ei mäleta enam. Väga lihtne oli ära arvata, kes neist on surmade taga. See oli ilmselge juba paari peatüki järel ja ükski eksiteele viiv detail ei kõigutanud mu veendumust. Küll ei suutnud ma mõistatada, mis on motiiviks.

Ise ma kunagi suusapuhkusel käinud ei ole. Mäesuusad olen küll korra jalga saanud, aga selgeks see kunst küll ei saanud. Nautisin väga Ware'i loodud atmosfääri - lumised mäed, ohtlikud nõlvad, erksad suusakostüümid, luksuslik maja, uhked õhtusöögid ja järsk muutus, kui ilm halvaks läks ning laviin kõik endasse mattis. Katastroofides on midagi mind paeluvat ja loen alati huviga, kuidas inimesed sellises eriolukorras käituvad. Kui lõksus olemisele ning mugavuste kadumisele lisada veel surevad inimesed, on pinget ning põnevust topelt. Eriti ärevaks läks veel lõpp. See metsik suusatamise stseen jääb küll kauaks meelde.

Teine pool raamatust - start-up, Snoopi rakenduse eripärad, kõik need töötajad ja nende vahelised suhted mind väga ei lummanud. Pooled neist kirjeldustest ja tehnoloogilistest detailidest oleks vabalt võinud jääda ridade vahele.

• "Pimedas pimedas metsas"
• "Naine kajutist nr 10"
• "Valetamise mäng"
• "Luku taga"

• Castorbakar
  
• Triinu raamatublogi
  
• Õhtuleht - Annaliisa Köss
  
• Martinson ja sõbrad
  

• Manni lugemisblogi
• Raamaturiiulike
• Raamatukäpp
• Castorbakar
• Briti blogi
• Crime by the book