Tänapäev, Põhja-Soome. Linnaservast kaugel, metsa põues asub karuküti talu, kus sirgumas 7 tütart. Isa on neile pähe tagunud umbusu linnarahva vastu. Ei leidu midagi hullemat kui kohtutäitur. Vaid vanimal tütrel õnnestus lühikest aega koolipinki nühkida, kuni isa õpetamise enda kanda võttis, nii et lugemise-kirjutamise-matemaatika asemel oskab too väiksemaid kamandada ja metsloomi jahtida. Lisaks on lapsed kasvanud ka ema ja lõputuid majapidamistöid põlgama. Kui vanemad lühikese vahega manalateed lähevad ning kodutare on kokkukukkumise äärel, ei põgene õed tsivilisatsiooni rüppe, vaid võtavad ette 150-kilomeetrise jalgsimatka, et end sisse seada veelgi sügavamal põlislaanes, isa metsamajakeses.

"Karuküti tütred" ei vastanud absoluutselt mu ootustele. Ma ei ole lugenud romaani aluseks olevat Aleksis Kivi klassikut "Seitse venda", nii et kujutasin ette lugu metsas kasvanud tüdrukutest, kes peavad pärast vanemate surma moodsa ühiskonnaga toime tulema. Selle asemel suunduvad naised hoopis veel sügavamale padrikusse. Raske oli hoomata, miks õed säärastes tingimustes elada tahtsid, ja seda ei tee ka kirjanik, sest jutustajaks on uudishimulik kohalik, kes kohalikku ajalugu talletab. Ta ei mõista metsaelu võlu ja ei suuda seda ka lugejale edasi anda.

Romaan rabas jõhkruse ja vägivallaga, kujutades metsas elavaid õdesid täpselt nii metsikult nagu ühiskond neid näeb - sagris, kasimata, julmad, labased, näljas, kombeteta, klohmitud. Nende juuksed pole näinud ei šampooni ega kammi, riided ja jalanõud kantakse räbalateks, kusjuures mingi häda pole käia ka poolpaljalt, erimeelsusi lahendatakse rusikatega, lendab verd ja hambaid. Eriti ehmatas raamatu algus, kus kujutatakse tütarde kujunemist, suhteid isa ja emaga. Kui esiti sulab kamp kokku, siis tasahilju joonistub välja, kui erinevad on õdede huvid ja vajadused. Ühel jagub rammu, teisel kunstiannet, üks ihkab minna kooli, teine jutuvestja ametit, üks armastab mehaanikat, teine jumalat.

Jutustus on haaravalt kirja pandud, viies otse loo keskmesse, mis on küllaltki ebamugav paik, kus olla. Vaimusilma kerkisid õdede eluaseme viletsus ja kõik kaasnev: kirbed ihumahlad, käre pakane, torkiv näljatunne. Majesteetlikud põlislaaned ja sillerdavad rabajärved kahvatusid nägurielu kirjelduste kõrval. Ma ei teagi, kas paeluvam oli lugeda elust metsas või harvadest kokkupõrgetest tsivilisatsiooniga. Positiivseid emotsioone ei pakkunud kumbki. Oleks veidigi tahtnud rõõmu ja hellust. Viimaks jõuab lugu sinna punkti, mida kirjeldusest eeldasin - tüdrukud, vähemalt osa neist, jõuavad tõdemuseni, et nende isa õpetused pole puhas kuld, aga peagi peale uuele rajale asumist sai raamat kahjuks läbi.

Lühidalt, "Karuküti tütred" on huvitav lugemine, aga igaühele ma seda soovitada ei julgeks. Ise peaksin nüüd ette võtma "Seitse venda", et näha ka nende metsaelu.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Carl Mothander "Kulinaarsed vested" annab võimaluse kiigata baltisaksa kaotatud paradiisi - mõisarahva ellu ning toidulauale. Seda raamatut on korduvalt mu Instagrami väljakutse erinevate teemade raames soovitatud ning seetõttu ostsin ta endale viimasel raamatumudijate kokkusaamiselt mälestuseks.

20. sajandi algus, Tohisoo mõis & Toompea. Kõik elu mured ja rõõmud lunastatakse rikkaliku või vähem rikkaliku pidusöögiga: Suupistelauad. Ainuõigel viisil valmistatud kohv. Segaliha. Värsked aiasaadused. Koduvein. Seened. Rammusad võileivad. Bool. Kanapojad. Kompott. Kilu ja heeringas. Köömnejuust. Vähid. Supp. Tilk Madeirat teeb kõik paremaks.

"See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrma ümber mässida!"

"Kulinaarsed vested" jutustab muheda kõnepruugiga mõisarahva elust, kuhu kuuluvad suplus ja värskendav bool, külaskäigud ja võõrustamised, piinav flirdipõud, lauda ehtivad lilleõied (aga mitte vaasis, et vaadet segada!), jääle serveeritud külmad toidud, tants grammofoni saatel, luuletuste lugemine, neidude mehele panek, saanisõit aurava glögiga. Kui oled kunagi mõelnud, mida saksad sõid, siis leiad viimaks vastuse. Lisaks saab veel teada: Mida teha, kui külla saabub krahvinna, aga koer on just õhtusöögiks mõeldud liha nahka pistnud? Kuidas napsiga liialdanud sõber enne Kalli Kaasa saabumist elule turgutada? Kuidas kostitada hädamaandunud lendureid? Milline kodumaine vili ananassimaigulise veini valmistamiseks sobib? Mis on piisavalt romantiline, sentimentaalne ja pikantne magustoit kihluspeoks? Miks on krahvinna soolapulkade söömine tabu? Kuidas kõik tüdrukud mehele saada? Kuidas peaks poissmees endale süüa tegema õppima? Järelsõnast selgus küll, et kirjaniku elu nii roosiline ei olnud, näiteks härrastemaja asemel elas mees hoopis valitsejamajas, seega puhta kullana ei maksa iga sõna võtta.

Kui ma oleks ise köögis usinam, siis leiaks raamatust väga põnevaid ideid, mida süüa teha. Oma erilisi lemmikuid korrutab Mothander peatükist peatükki, nagu ainuõiget viisi kohvi valmistamiseks või milline delikatess on külma vahustatud võiga artišokid. Toredaks avastuseks olid veel Reine-Claude'i ploomid ehk renklood, mille üle tundis suurt uhkust kokk hiljuti loetud "Tormi märkides". Minu vaieldamatu lemmik kogu raamatus oli aga väljend "vaimne kardemon", mida Mothander kirjandusliku meelelahutuse kohta pruugib. Kavatsen selle oma sõnavarasse juurutada.

"Me ei saa sellest rikkamaks, kui kardinad ette tõmbame või köögis sööme."

Tänapäev, Västervik, Rootsi. Noral on kaks reliikviat, mida põlvest põlve on pärandatud: linna vanim kondiitriäri ja juuretis. Tema ema suri 8 aastat tagasi ja sellest ajast on naine äri üksinda pidanud. Talle meeldib mälestusi säilitada ning kõike endisena hoida: menüüs on ikka 13 koogikest, juustukukli ja kohvi kombo maksab endiselt 25 krooni. Aga ajad on muutunud ja äri on pankroti äärel. Viimase õlekõrrena on Nora valmis osalema telesaates, kus kuulus pagar Henrik aitab hättasattunud kohvikuid. Naine pole siiski valmis oma tõekspidamisi mutta trampima ega laskma end kogu rootsi ees lolliks teha. Henriku ja Nora konflikt võib tuua mehele kõrged vaatajanumbrid, mida ta väga tahab, aga kas see on kõige olulisem?

Tänapäev, üks ridamajadega tupiktänav Rootsi väikelinnas. Ove on 59-aastane vana kooli mees, kes tahab, et maailmas valitseks kord. Tal on kindlad tavad ja põhimõtted, näiteks on mees kogu elu olnud ustav ühele automargile - Saabile. Muidu Ove suurt juttu ei tee, aga oma tõekspidamisi kaitseb raevukalt. Mees on hiljuti ilma jäänud nii abikaasast kui ka töökohast. Ta ei näe enam enda elul mõtet ja tahab selle lõpetada, kuid plaani keeravad korduvalt tuksi tüütud naabrid. Esiti tuleb tal appi tõtata kõrvalmajja kolinud saamatutele, kes ei saa haagisega tagurdamisega hakkama, pealegi tänaval, kus on suur autoliiklust keelav silt!

"Mees nimega Ove" oli just selline, nagu Backmanilt ootasin - kohati naljakas, kohati kurb. Sekeldused naabritega vahelduvad peatükkidega, milles saab aimu Ove lapsepõlvest, kohtumisest eluarmastusega ning kaigastest, mida elu talle kodaratesse on loopinud. Tähelepanu tõmmatakse mitmele ühiskonna valukohale, kuid probleemide lahendamisega teos ei tegele. Ove reaktsioon kõigele, mis talle vastukarva, on, kas hakata valjuhäälselt õigust taga nõudma või panna käed külge ja näidata ette, kuidas asju ära tuleb teha. Kõik mulle teose juures ei meeldinud, nagu see et enesetapumõtted naljaks keerati. Romaani sõnum läks aga hinge - rohkem mõistmist!

“Mees nimega Ove” on nagu täiskasvanute versioon raamatust "Maja, mis ärkas ellu", mida eelmiste jõulude paiku lugesin. Mõlemas on sünge vanamees, kes vajab oma elule uut eesmärki. Ove on lasteraamatu vanamehest veel tõredam, veel rõõmutum, veel üksikum. Algus maalib temast õige ebasümpaatse pildi, et siis iga järgneva peatükiga lugejat mehe suhtes üles soojenedada. Ma ütleks, et see ongi raamatu võlu, kuidas vastik vanamees võetakse osadeks lahti, näidates, mis peitub kibestumuse ja tülikiskumiste taga.

Aitäh, ACME Film, raamatu eest!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ma ei ole nii ammu ühtki lasteraamatut lugenud, et isegi ei mäleta, millal seda viimati tegin. Kuni ühest raamatupakist tuli üllatuslikult välja Martin Widmark "Maja, mis ärkas ellu", mis kutsus kohe nii väga lugema, et seal samas kuuse all ta läbi saigi.

Raamat räägib üksikust vanamehest Larsonist, kellest on kadunud kogu elurõõm. Tema suur maja on muutunud nii süngeks, et isegi kass on jalga lasknud. Jäänud on ainult närtsinud lilled, seisnud õhk, mälestused ja harjumus igal õhtul kõikides tubades tuled kustutada. Üks õhtu on aga teistmoodi, sest enne kui mees jõuab uinuda, heliseb uksekell. Seal on naabripoiss, kes suundub perega puhkusereisile ja soovib, et Larson nende äraoleku ajal tema potilille eest hoolitseks. Ta ei taha seda sugugi teha, aga ei suuda ka poisile ei öelda ega veel vähem teda kurvastada.

Mind võlusid raamatu juures kõige rohkem imelised illustratsioonid. Just kaanepilt rohkete treppidega oli see, mis kohe lugema kutsus. Selle ja pealkirja järgi ootasin tegelikult veidi maagilist lugu, kus maja sõna otseses mõttes ellu ärkab. Treppidel ronivad väädid muutusid mu vaimusilmas roheliseks ja puhkesid õide. Päris lugu seisis siiski rohkem kahe jalaga maa peal, kuigi oli siiski sama maagiline. Tuleb välja, et vaja on ainult üht väikest poissi, et üks vastik vanamees uuesti elust rõõmu tundma panna.

Veidi meenutas "Maja, mis ärkas ellu" Disney multikat “Up”.  Ma ei ole ei varem ega hiljem niimoodi kinos nutta lahistanud, nagu selle filmi algusstseenide ajal. Raamatu algus suures maja üksi elava Larsoni ja tema minevikumeenutustega tekitas sarnast emotsiooni, puudutades südant, aga seekord ma pisaraid päris ei valanud. Kui multikas läks edasi eriti lapselikult, siis raamatus pööraseid seiklusi ei tule, aga iga lehekülg muutub helgemaks. Täitsa huvitav oleks teada, mida lapsed sellest loost arvavad. Täiskasvanutele läheb igatahes hinge.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Järjekordselt raamaturiiuli ees seistes lugemist valides püüdis mu tähelepanu millegipärast Maria Grund "Surmapatt", mis mõni aeg tagasi kirjastuselt minuni jõudis. Kaanekujundus on küll üpriski eemaletõukav, aga sisukirjeldus seitsme lapse ja seitsme patuga kutsus lugema.

Tänapäev, saar Rootsi idarannikul. Kriminaalkomissar Sanna on uurijana tasemel, kuid isiklik elu on peale lähedaste hukkumist rööbastelt maha jooksnud. Naise partner on pensionile minemas ja mandrilt saabub asendajaks Eir, kes loodab peagi hea soovitusega tagasi kriposse suunduda. Juba esimesel tööpäeval tuleb väljakutse veega täitunud karjääri juurde, kust leiti neljateistaastase Mia Askari surnukeha, randmed läbilõigatud, ilmselge enesetapp. Järgmisel päeval leitakse jõhkralt mõrvatud rikas vanaproua. Juhtlõngu eriti pole, kuid tolle ratastoolis abikaasa on kui maa alla vajunud. Ei möödu kuigi palju aega, kui ilmub järgmine laip, täpselt sama jõhkralt tapetud, kui eelmine. Tuleb välja, et mõrvadel on seos Miaga ja edasi uurides ilmneb pidepunkte veelgi.

"Surmapatt" on üks õige põhjamaade krimka, milles on kuritegude kõrval fookuses uurijad ise, kellel leidub oma probleeme pea sama palju kui juhtumis endas. Niidiotsi ajavad taga kaks naispolitseiniku, üks keerulisem kui teine, aga mõlemad väga tahtejõulised. Sanna minevikus on suur tragöödia. Eiri probleemid on olevikus. Üks naine leinab meest ja last ning haub kättemaksuplaane karistuseta jäänud süütajale. Teine on keerulise iseloomuga ja peab sõltlasest õe eest hoolt kandma. Nad moodustavad küll huvitava duo, aga vahelduseks oleks mõnus lugeda mõnest komissarist, kelle elus kõik tip-top on.

Romaan ei olnud just kõige tempokam lugemine. Põiked uurijate eraellu võtavad hoogu maha ning väga palju on pimedas kobamist, enne kui õigele rajale jõutakse. See ei olnud päris see, mida ootasin. Kuna kirjeldus räägib seitsmest patust ja seitsmest lapsest, eeldasin, et nad kõik tulevad mängu, aga nii ei olnud. Ei ole rituaalmõrvu, mis pattudega seotud oleks või seitset surnud last. Võigast vägivalda on sellegipoolest. Lisaks eeldab autor, nagu teaks kõik lugejad une pealt, mis need seitse surmapattu on, ning täpsemaid seletusi ei paku. Mina nendega kursis ei olnud, aga google aitas muidugi hädast välja. Üle kivide ja kändude jõuab lugu rabava lõpuni, mis tekitas isu järje järele.

Maria Grund on rootsi kirjanik ja stsenarist. Ta on sündinud ja kasvanud Stockholmi külje all. Ta on pikalt töötanud filmi- ja meediamaastikul, elades nii Londonis kui ka New Yorgis. Nüüd resideerub ta Gotlandil. "Surmapatt" on naise debüütromaan. (allikad: 1)

"Surmapatt" on krimilugu kahest naispolitseinikust, kes Rootsi saarel mõrvarit püüavad tabada. Mõlemad on huvitavad tegelased, kelle eraelu probleemid samuti romaanis kajastuvad. Juhtumi uurimine edeneb üsna visalt ning ma ei leidnud surmapattude osas päris seda, mida ootasin. Ootamatu lõpp tegi siiski vahepealsed puudused tasa ja pani järge ootama. Soovitan põhjamaade krimkade huvilistele!