2019, Inglismaa-Šotimaa. Addie ja Deb alustavad enne kukke ja koitu pikka sõitu sõbranna Cherry pulma. Õed on väljasõiduks hästi valmistunud, varudes näksimist ja plaanides peatusi. Lahkelt on õed küüti pakkunud ka võhivõõrale Rodneyle. Dylan ning Marcus asusid samuti varavalges teele ja ühe õnnetu prügiauto taga teevad autod kõksu, misjärel ainult Debi Mini on võimeline edasi sõitma. Naistel pole südant mehi tee äärde jätta, kuigi Dylaniga ühes autos viibimine on viimane asi, mida Addie soovib. Nimelt läksid nad kaks aastat tagasi lahku ja haavad pole paranenud.

Imeilus kaas on täiesti eksitav. Esiteks sõidab seltskond kollase Mini mitte punasega. Teiseks ei ole raamatus sõnagi sellest imelisest Šotimaa loodusest, mis pildil ilutseb. Romaan keskendub üksnes sellele, mis toimub autos - milline Taylor Swifti lugu mängib kõlaritest, kes on roolis, kes kelle kõrval kitsal tagaistmel, milliseid suhtepuntraid parasjagu lahti harutatakse, mitu tundi jääb veel sihtkohtani. Sõit oleks seejuures võinud toimuda ükskõik millisel maanteel.

Raamatu kohta, millest pool kõneleb ühest autosõidust, juhtus nii mõndagi. "Väljasõit" sisaldab vist kõike, mis ühel väljasõidul ette võib tulla, alates auto katkiminekust kellegi maha unustamiseni, ummikutest ja teetöödest rääkimata. Romaan ei koonerda absoluutselt totrate olukordadega. Autoretkega paralleelselt jookseb Addie-Dylani suhte minevik. Ajahüpped kahe teema vahel ajasid mind leebelt öeldes hulluse äärele, kuna neid oli nii palju. Läinud aja näitamine oli oluline, et oleviku käärivast õhkkonnast sotti saada, aga kohati kiskus igavaks. Lisaks ei suutnud tegelased mulle naha alla pugeda, kuna kiindumus oli liiga esimese silmapilgu tüüpi. Mulle meeldib lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse, aga ühte raamatusse on raske mahutada nii esimeste tunnete tärkamist, lahkuminekut kui ka teineteise taasleidmist. Venivast keskkohast läbi pressimine oli siiski seda väärt, kuna lõpus sai välku ja pauku, mida ma üldse ei oodanud.

Kokkuvõttes oli "Väljasõit" mõnus ajaviiteromaan, kus jagub muigama ajavat draamat. Vaataksin seda lugu romantilise komöödiana suurima heameelega teleekraanilt. Palun tehke film ilusa Šoti loodusega, aitäh!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1990-2020, London. Minnie Cooper sündis uue kümnendi esimestel minutitel. Naine on veendunud, et ta sünnikuupäev on neetud, sest just 1. jaanuaril juhtuvad temaga alati kõige nõmedamad asjad. Täpselt samal päeval ja samas haiglas, napid sekundid varem nägi ilmavalgust Quinn Hamilton. Osa oma ebaõnnest tahaks naine mehe kaela ajada, kuigi nad pole tuttavad. Minnie kireks on küpsetada ja laiali jagada heategevuslikke pirukaid, tulles ots otsaga kokku. Quinn on samuti ettevõtja, kuid temal rahaga probleeme ei ole. On see juhus või saatus, aga nad kohtuvad viimaks taas just oma sünnipäeval.

Kas Minniel lasub needus? Kas saatusesõrm toob ta Quinniga kokku? Need küsimused meenutasid mulle filmi "Just my luck", kus Lindsay Lohan kaotab suudlusega kogu oma õnne, aga hiljem leiab muidugi kompu kuti ja suure armastuse. Saatusega mängimine veab süžee muinasjutu piiri peale, ja kuigi on 2020, on see pandeemiaeelne maailm, nagu ka kirjanik ise järelsõnas ütleb: "2020, mis eksisteerib ainult raamatutes". Üldjoontes seisab lugu ikkagi kahe jalaga maa peal. "Täpselt aasta pärast" on elujaatav, muhe ning täpselt parajalt pöörane ajaviiteromaan. 

Nautisin väga pilguheite möödunud aastavahetustele, mis vihjasid, et Minnie ja Quinn on ammu kokku köidetud. Olevikus pole kõik aga sugugi nii klaar. Tegelased kõhklevad-kahtlevad, neil on juba kaaslased ja muud mured. Lisaks on Minnie kaua ihunud vihakirvest mehe vastu, keda ta isegi ei tunne. Algusest peale on siiski teada, kuhu lugu lõpuks välja jõuab, kuigi romantika areneb maruaeglaselt, tahaksin ikkagi öelda, et tegu on armastusega esimesest silmapilgust, nii et imestasin, kui kaua kohale jõudmine aega võttis.

Kuigi naine-ja-mees-kohtuvad moodustab raamatust suure osa, siis rohkem on see jutustus Minnie enesearengust - 30. eluaasta, karjääri, elukaaslase ja lasteta, sunnitud vanemate juurde tagasi kolima. Tal on, nagu raamatutes tüüpiline, värvika iseloomuga parim sõber ja kass ning, mis mulle eriti meeldis, hea suhe oma vanematega. Ka Quinn ei ole mingi iseloomutu muinasjutuprints, kuigi pani imestama, et ta tahtis Minniega tegemist teha, kui naine korduvalt tüli üles kiskus.  

Minu jaoks oli raamatus veel põnev avastus, et Londonis asub selline koht nagu Hampstead Heath, nõmm suurlinnavaatega, kus saab tiikides ujuda! Etteruttavalt, veel huvitavam oli see, et juba järgmine loetud raamat viis mind sinna tagasi.

1945-1966, Barcelona. Ühel päeval viib Danieli isa, raamatukaupmees, poja Unustatud Raamatute Surnuaeda, salajasse raamatute labürinti. Poiss leiab sealt Julián Caraxi romaani "Tuule vari" ning satub sellest vaimustusse. Kui ta üritab autori kohta rohkem uurida ilmneb, et nii kirjanik kui ka tema teosed on kui peoga pühitud. Keegi on võtnud oma elu eesmärgiks kõik Caraxi raamatud tuhaks põletada. Daniel aga jätkab müstilise kirjaniku otsimist ning saab kildhaaval teada tema traagilise eluloo. 

"Tuule vari" on ja jääb minu lemmikute hulka. Ka teistkordsel lugemisel valdas mind sama lumm. Sellest õhkub nii palju armastust raamatute ja lugemise vastu. Ma olen võlutud mõttest suunduda Unustatud Raamatute Surnuaeda, ekselda riiulite vahel, kuni üks raamat mind enda poole tõmbab. Müsteeriumite austajana olin vaimustuses kogu salapärast, mis ümbritses "Tuule varju" ja Julián Caraxi. Mulle meeldis, milline mõju oli romaanil poisi üle. Oli tohutult vaimustav, millist seiklust pakkus üks raamat ning selle mineviku lahti harutamine. Mulle meeldis Danieli noor uljus. Mulle meeldis kentsakas Fermin, kelle pikk nimi mul kuidagi meeles ei püsi. Mulle meeldis Fumerot vihata ja Juliani pärast südant valutada. Jumaldasin Barcelonat, mis seekord lehtedelt eriti teravalt ellu ärkas.

Loo detailid olid vahepeal mälus tuhmunud ja ma ei üritanud neid meeleheitlikult meenutada, vaid lasin tegevusel end kaasa kanda. See oli mõnus rahulik kulgemine, mille käigus üht-teist meelde tuli. Panin rohkem tähele taustal läbi käivat sõda ning seda, kui sarnaseks muutusid Danieli ja Juliáni elud. Mäletasin suurt nukrust, aga lõpus valasin ikka pisaraid. Loodan sel aastal lõpuks läbi lugeda Zafóni viimaseks jäänud romaani "Vaimud labürint" mõlemad köited, mis juba ammu riiulis oma aega ootavad.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Västervik, Rootsi. Noral on kaks reliikviat, mida põlvest põlve on pärandatud: linna vanim kondiitriäri ja juuretis. Tema ema suri 8 aastat tagasi ja sellest ajast on naine äri üksinda pidanud. Talle meeldib mälestusi säilitada ning kõike endisena hoida: menüüs on ikka 13 koogikest, juustukukli ja kohvi kombo maksab endiselt 25 krooni. Aga ajad on muutunud ja äri on pankroti äärel. Viimase õlekõrrena on Nora valmis osalema telesaates, kus kuulus pagar Henrik aitab hättasattunud kohvikuid. Naine pole siiski valmis oma tõekspidamisi mutta trampima ega laskma end kogu rootsi ees lolliks teha. Henriku ja Nora konflikt võib tuua mehele kõrged vaatajanumbrid, mida ta väga tahab, aga kas see on kõige olulisem?

Tänapäev, Inglismaa. Kaks Eileeni, maal elav vanaema ja Londonis elav lapselaps, vahetavad kaheks kuuks elukohad. Noorem Eileen ehk Leena on nii ületöötanud, et saab tähtsa ettekande ajal ärevushäire, mistõttu saadetakse naine puhkusele. Vanem Eileen saab peagi kaheksakümmend, kuid on tarmukas ja tahaks endale uut kaaslast, kuid tema väikeses kodukülas on temaealiste poissmeeste valik nigel. Vahetus tuleb mõlemale kasuks. Vanaema hakkab suurlinnas uut kavaleri otsima ja lapselaps saab mõtted tööst eemale, võttes üle tema kohustused, nagu ühe külaelaniku koeraga jalutamine ja maipidustuste korraldamine.

"Vahetus" pakkus täpselt sellist kerget lugemist, mida ma ühelt ajaviiteromaanilt ootan. See on soe, armas, südantsoojendav ja muhe romaan, just see, mida lugeda kui vajad korralikku annust positiivsust. Üks Eileen on asjalikum kui teine, mistõttu raamat pulbitseb elust. 79-aastane läheb Londonisse uut armastust otsima, näidates, et vanus on lihtsalt number ja internetitutvusportaalides on alati mõni petis. 29-aastasele pakuvad väljakutset väikese küla ellu sulandumine ning sassis suhted. Imetlesin väga, kuidas mõlemad uut keskkonda rikastasid. Oh, oleks mina ka pooltki nii ettevõtlik kui kumbki neist. Ka kõik kõrvaltegelased ja nende lood haaravad kaasa. Lisaks nautisin mõnusat inglise külaõhkkonda, kus kõik joovad kohvi asemel teed. 

Tegevus on üsna sirgjooneline ja ettearvatav, kõik keerleb ümber inimsuhete - vanad sõprused ja uued tutvused, sassis suhete lahtiharutamine, sekka muidugi romantikat. Suhkruse pealispinna all leidub leina, üksindust ja kuhjaga enesearengut, mis kaasneb mugavustsoonist väljas käimisega. Kui oled omadega puntras, tuleb keskkonnavahetus ainult kasuks ja millegi uue proovimiseks pole kunagi liiga hilja, kui vaid pealehakkamist on. Üks õpib, kuidas kodust ära olla on tore, aga tagasi tulla on veel toredam, kuna pikemalt eemal olles hakkame hindama seda, mis muidu tundub iseenesest mõistetav. Teine mõistab, et vajab oma elukorralduses hädasti muutust.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Miranda Cowley Heller "Paberloss" jäi mulle silma pilkupüüdva kujunduse tõttu. Esmapilgul jätsin meelde heleda kaane ja tumeda risti, aga hiljem alles panin tähele, et rebitud paberi all ei peitugi rist. Raamatu sisust ei olnud ma midagi kuulnud ja ei osanud seega enne lugemist mitte kui midagi oodata.

Massachusetts. Paberloss on suvekodu Cape Codil, rodu kämpinguid ja peamaja keset metsa järvekaldal, kus elavad kaimankilpkonnad. Siin möödusid Elle'i lapsepõlvesuved ning nüüd veedab ta siin omakorda aega oma lastega. Paik on näinud naise elu helgemaid aegu ja tumedaimaid momente. Eelmisel õhtul murdis Elle oma abikaasale truudust ja seisab nüüd raske otsuse ees - jääda mehe ja laste juurde või anda võimalus oma lapsepõlvekallimale ja hingesugulasele, kellest kord tragöödia lahku viis.

Kas minnalaskmine tähendab, et kaotad kõik, mis sul on, või tähendab see, et saad kõik, mida sul pole iial olnud?

"Paberloss" on aeglane perekonnadraama, mis rullub lahti kipakas suvemajas järvekaldal. Ühest küljest toimub tegevus 24 tunni jooksul, teisest küljest viivad Elle'i mälestused aastate taha kõigi hetkedeni, mis on ta toonud tänasesse päeva. Pooleldi olevikus, pooleldi minevikus loo jutustamine toimis hästi. Suvepäev on rahulik ja vaikne, aga minevikust koorub järjest välja häirivaid detaile: vägivalda, väärkohtlemist. See on vastuoluline romaan äärmiselt keeruliste suhetega, kus iga rea vahelt võis lugeda, kuidas probleemid sünnivad asjade rääkimata jätmisest. Kohati oli väga frustreeriv ja ma oleks tahtnud pea iga tegelast raputada - räägi ometi oma ema, õe, isa, sõbra, abikaasa, lastega.

Perekonnadraamad ei ole tegelikult minu tassike teed, aga ometi meeldis "Paberloss" mulle väga. Alguses võib-olla mitte, aga märkamatult puges lugu hinge, nii et ootamatult löristasin nutta. See on vaikne ja mõtlik. See on valus. See on korratu. Ma ei ole väga midagi taolist lugenud. Andsin romaanile maksimumpunktid selle eest, kui palju emotsioone ta minus tekitas.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Lizzy Dent “Suvetöö” valisin lugemiseks, kuna tahtsin midagi suvist ja kerget. Šotimaast on pealegi alati tore lugeda.

Birdy on varemgi teeselnud, et on Heather, tema parim sõbranna, noor ja tunnustatud sommeljee. Ta on käinud  naise nime alt veiniüritustel, kuhu too ise ei viitsinud minna. Šotimaa suvetöö tundus sama teema. Mis see kuskil maakolkas veinide soovitamine ikka on. Aga seekord Heather ei tea, et Birdy teda teeskleb.

Head veini pole mõtet loota, kui sa ei võta aega taime kasvatada, teda hooldada ja armastada.

Raamatud, mille süžee põhineb mingil suurel pettusel või valel teevad mind alati veidi ärevaks. On ju teada, et mingil hetkel tuleb tõde ilmsiks ja peategelane on suure supi sees. Pinge aina kruvis, aga “Suvetöö” pakkus jahmatavalt vähe draamat. Lõpus ootas küll üks  üllatus. Imestasin, kui kaua Birdy paljastamiseks aega kulus ja kui lihtsalt ta pääses. Ma olen veinimaailmas täielik võhik, aga eksperdi teesklemine ei ole kindlasti nii lihtne, isegi kuskil Šoti maakolkas.

Kuigi Birdy oli petis, oli sommeljeetööst huvitav lugeda. Romaanis on parajalt vaheldust, ei lähe üksluiseks, kuidas naine aina veinisoovitusega puusse paneb ja end naljaga välja vabandab. Tal on paar suuremat katsumust ja lisaks on loos arengut ja muidugi suveromanss, õigemini armukolmnurk. Minu suureks rõõmuks ei olnud Šotimaa vaid isutekitaja tagakaanel, vaid Birdy jõuab ka loodusesse ning Skye saarele, nii et maaliline autosõit ja Portree värvilised majad olid mul kenasti silme ees.

“Suvetöö” on mõnus suvine ajaviiteromaan, milles oma sõbrannat teesklev Birdy avastab end ja armastust. Suur vale tekitab parajalt pinget ja taustaks olev Šotimaa kauneid kujutluspilte. Kartsin suuremat draamat, aga kulminatsioon oli pigem rahulik ja lõpplahendus  naiivsevõitu. Soovitan kergeks lugemiseks!

Aitäh, Varrak, raamatu eest! 

Eelistan iga kell pikema pealkirjaga raamatut ühesõnalisele. Virginie Grimaldi "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" püüdis mu tähelepanu veel sisututvustusega. Matkaautoga Skandinaavias seiklemine, et peremuresid lahendada kõlab ju vingelt. 

Anna on võlgades üksikema. Ta on viimased aastad hommikust õhtuni tööd rüganud ja tunneb, et lapsed üha kaugenevad temast. Isa elab Marseilles' ja ei toeta neid rahaliselt. Kui naine koondatakse, otsustab ta võlgade maksmise asemel tütardega koos matkaautoga Skandinaaviasse põrutada, lootes, et ühine reis neid taas lähendab. 17-aastane Chloé on koolile käega löönud ja otsib armastust, aga pettub järjest poistes. 12-aastane Lily on omamoodi tüdruk, keda klassikaaslased ei mõista, mistõttu teda kiusatakse. 

"Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" on raamat aja maha võtmisest, perekonnast ja suhetest. Sõna saavad kõik kolm - Anna, Chloé ja Lily. Igaühel on omad mured ja mõtted, kuigi Anna ja Chloé sulasid veidi kokku. Kõige rohkem meeldisid mulle Lily muhedad päevikukanded. Tema elurõõm ja postskriptumid tõid pidevalt muige suule. Üldse oli lugu hästi soe ja südamlik, puudutades pinnapealselt ka kurbi teemasid. Nauditav oli jälgida tegelaste arengut ja perekonna dünaamikat. Ühegi tegelasega ma küll ei samastunud. Ma olen liialt kohusetundlik, et käituda nagu Anna ja kahtlen, et päriselus selline teguviis nii positiivse lõpuga oleks. Chloé mured jäid veidi segaseks.

Suhete kõrval moodustab reis ise suure osa raamatust. Mulle meeldis väga, kuidas teoses võrreldi elu bussisõiduga, kus vahel teed ristuvad ja keegi sõidab koos sinuga, vahel hoopis hargnevad ja keegi läheb bussi pealt maha. Perekond juhtub kokku teiste matkaautodega, kel kõigil sama sihtmärk on ning lüüakse kampa. Seltskond on kirju. Äge oli see, et mitmed kohad, kust perekond läbi vurab, olid mulle juba tuttavad, näiteks Vigelandi park Oslos. Selle raamatu järgi võiks lausa reisimarsruudi paika panna, sest huvitavaid paiku külastatakse palju. Eriti paelus mind Norra oma mägede ja fjordidega. Natuke valmistas pettumust, et Soomet mainiti vaid möödaminnes, nagu seal peale jõuluküla midagi muud vaadata polekski.

Virginie Grimaldi on 1977. aastal sündinud prantsuse kirjanik. Ma ei ole varem tema raamatuid lugenud. Eesti keelde on tõlgitud ka "Küll sa suuremana aru saad". "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" on naise neljas romaan. (allikas: 1)

 Soovitan romaani neile, kellele meeldivad südant soojendavad õnneliku lõpuga lood!

Kui lugemise väljakutset eest vedada, siis eeldaks, et võiks ise ka kaasa lüüa. Iga kuu võtsin hoogu, aga alles viimase kuu viimasel päeval sain hakkama. #kikael2021 väljakutse 12. teema ehk keelatud raamat - D.H. Lawrence "Lady Chatterley armuke" tekitas kõmu sündsustunde tõttu ja jõudis seetõttu kohtusegi. Kolm süüdistust olen välja toonud ka postituse pealkirjas - abielurikkumine, pornograafia, obstsöönne sõnavara. Minust oli see teos küll kuidagi täiesti mööda läinud. Ei mäleta, et sellest enne ilmumist midagi kuulnud oleksin.

Constance "Connie" Reidist saab Lady Chatterley, kui ta abiellub Cliffordiga. Mees suundub üsna pea sõtta ja naaseb alakehast halvatuna. Abikaasa kaugeneb naisest ka emotsonaalselt ning muutub Conniele vastumeelseks. Ka Chatterley suguvõsa häärber Wragby muserdab teda. Naisel on mitu armukest, kuid ta pole ikka õnnelik, kuni tutvub lähemalt nende metsniku Mellorsiga ja tema enda armukeseks võtab. Mees õpetab talle, et armastuses on kehaline pool sama oluline kui hingeline.

"Lady Chatterley armuke" kippus mul venima, eriti vaevaliselt läks esimene pool. Eeldasin keelatud raamatust sisututvustuse tõttu, et raamat keerlebki ainult seksi ja abielurikkumise ümber, aga alguses ei toimu eriti midagi. Ei paistanud ka midagi sündsusetut, mida oleks tsenseerida tahtnud. Vahepeal tegin pausi ja lugesin läbi "Armastus jõuluturult". Kummalisel kombel oli mõlemal raamatul sama nimega peategelane - Connie.

Kuna ükski tegelane mind ei kõnetanud, proovisin rohkem tähelepanu pöörata muudele detailidele - kõrgklassi igapäevaelule, Inglismaa loodusele, söekaevandamise hingitsemisele. Sain juba peaaegu raamatuga samale lainele, aga siis jõudsin afäärini. Selle suhte algust ei saa kuidagi normaalseks pidada. Kirjeldus meenutas kangesti vägistamist. Naine küll omapoolset huvi välja ei näidanud, vaid lasi lihtsalt mehel teha, mis tahtis. Õigupoolest enamiku raamatust Connie lihtsalt oli ja midagi toimus.  Tunnetest tuli juttu palju hiljem ja siis sain juba aru, miks see teos nii skandaalne omal ajal oli. Seksi üle arutlemine on raamatu huvitavaim osa. Connie nimetab seda algul tüütuks kohustuseks, mis ilmselt peagi evolutsiooniga kaob. Hiljem hakkab ta seda nautima.

Mulle meelepäraseks see raamat ei meeldinud, aga lõpu poole nautisin rohkem vestlusi, mis Conniel ja Mellorsil omavahel olid. Üks huvitav arutelu oli raha üle: kuidas inimesed ei oska elada, vaid selle asemel teenivad ja kulutavad raha. Kui nad oskaksid elada, saaks nad palju vähema rahaga hakkama. Enamiku ajast ei tundunud küll ükski asi loomulik, mis neil suust välja tuli. Ma ei tea, kas tõesti inimesed rääkisid nii. Tõlge oli igatahes priima. Mulle meeldis, kuidas Mellorsi sõnu rahvapärasemaks oli muudetud.

Ajastu hõngu on tekstis tugevalt tunda. Mitmed detailid, millele palju tähelepanu pööratakse tunduvad hetkel tühised. Kui Connie lõpuks oma afäärist õele ja isale räägib, siis mõlemat šokeerib ainult see, et tema armuke on alamast klassist. Kõrgklassi ja tööliste võrdlemine ongi üks olulisemaid teemasid. Connie on ju ikkagi leedi ja Mellors lihtne tööline. Seda ilmestab seegi, et mehest rääkides kasutatakse perekonnanime. Vahepeal ma isegi ei mäletanud, mis ta eesnimi oli. 

Kõige veidram osa raamatust oli lõpuosa, kus lord Chatterley mingiks veidraks lapsmeheks muutub.

"Lady Chatterley armuke" on olnud sündsustunnet riivavate teemade tõttu mitmel pool maailmas keelatud. Peategelane Lady Chatterley tunneb end halvatud abikaasa kõrval üksildasena ja leiab mehe, kes talle naudingut valmistab - metsavaht Mellorsi. Romaan annab hästi aimu ajastust, milles tegevus toimub ja rõhk on hoopis teiste nurkade peal, kui tänapäevastel teostel. Mul kippus teos venima, tegevusel läks kaua aega, et käima minna ja lisaks ei läinud mulle ühegi tegelase käekäik korda. Peategelane oli äärmiselt passiivne ja armastus tundus pealesurutud, mitte loomulik. Lõpu poole oli mitmeid huvitavaid arutelusid seksi ja  klassivahe üle. Eeldasin veel, et kogu see afäär lõpeb suurema pauguga, aga lõpp on maru rahulik.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jojo Moyes "Pärast sind" on järg kirjaniku menukile "Mina enne sind", mis mulle väga meeldis. Teadsin küll, et on olemas ka teine ja kolmas osa, aga mul ei olnud nende vastu suurt huvi, kuna esimene oli niivõrd terviklik. Kui "Pärast sind" mulle riiulisse jõudis, siis ikkagi hakkas kripeldama, mis ikkagi edasi saab. Pealegi otsustasin oktoobri pühendada oranžide ja punaste raamatute lugemisele.

Will muutis Louisa elu. Tema lahkumisest on nüüd möödas pea kaks aastat. Lou on maailmas ringi reisinud, tutvunud paljude inimestega, vahetanud elukohti ja ameteid, aga ei tunne ikka, et elab päriselt. Mees on pidevalt ta mõtetes. Naine on omadega jõudnud Londonisse, kus ta päevad koosnevad lennujaama iiri baaris töötamisest ja õhtusest Pinot Grigiost. Kaks sündmust sunnivad Louisa rutiinist välja murdma. Esiteks kukub ta majakatuselt alla. Kõik tema lähedased on veendunud, et naine tahtis end tappa ja nende rahustamiseks läheb ta leinarühma. Seejärel ilmub välja Willi teismeline tütar, kes tahaks oma isa tundma õppida.

"Pärast sind" on ühest küljest täpselt see, mida pealkiri lubab ehk raamat sellest, mis saab pärast, siis kui suur seiklus, suur armastuslugu on läbi. On lein, on asjade paika loksumine, on rutiin, on eneseareng. Teisest küljest oli kogu raamatu süžee mu meelest totter, alates sellest, et välja ilmub tütar, kellest isa midagi ei teadnud, ja lõpetades sellega, kuidas Lou uueks silmarõõmuks saab kiirabiarst, kes ta kokku lappis. Raamatus puudus minu jaoks see elulähedus, mis oli eelmises osas. Tegevus oli kuidagi pingutatud ja üleliia dramaatiline.

Kõige vähem sallisin selles raamatus Louisat. Kui eelmises raamatus samastusin temaga, siis siin ei olnud meil ühtki ühist joont. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, et täiskasvanud naine võttis põhimõtteliset võõra teismelise enda juurde elama ja ei kontrollinud üldse mida too teeb. Kuigi jääb mulje, et ta on end valmis tüdruku aitamise nimel ohverdama (appi, kuidas ma sisemiselt karjusin, kui ta eluvõimalusele ära ütles), siis tegelikult ei tegele ta Lily probleemidega karvavõrdki. Ta küll räägib tüdrukule Willist, nagu lubas ja viib ta kokku allesjäänud Traynoritega, aga samas lubab 16-aastasel katusel suitsetamas käia ja läheb koos temaga klubitama (!).

Ma ei kannatanud ka Lilyt, isegi siis, kui kirjanik tema tegusid õigustada püüab. Ta probleemne teismeline, kellele ema on enam-vähem käega löönud. Neiu käitumine oli nii veider. Kuidas sa lähed võõra juurde elama ja siis hakkad sinna ütlemata vedama oma sõpru? See isekus ja hoolimatus hakkas mulle nii vastu.

Kahe kohutavalt käituva naise vastandiks on raamatus Sam, Lou uus silmarõõm, nägus kiirabiarst. Ta oli küll meeldiv mees, aga mu meelest ei sobinud kuidagi peategelasega kokku. Nende vahel ei olnud sädet ja seda raamatut ma armastusromaaniks ei nimetaks. Emotsioonidest jäi selles raamatus üldse kuidagi vajaka. Isegi huumor ei olnud enam sama, kuigi naljakaid seiku iseenesest oli. Ainus koht, mis mulle pisara silma tõi oli see, kui Louisale kallis ese kaotsi läks. Mälestusesemed on mu Achilleuse kand. 

Jojo Moyes on 1969. aastal sündinud inglise ajakirjanik, romaanikirjanik ja stsenarist. Naise esimesed kolm käsikirja lükati tagasi ning ta lubas endale, et kui ka neljas sama rada läheb, siis ta lõpetab pingutamise. Sellega läks siiski edukalt ning 2002. aastal ilmus naise debüütromaan "Sheltering Rain". Samast aastast on ta täiskohaga kirjanik. Järgneval kümnendil ilmus Moyesilt veel 7 romaani, kuid ükski neist ei olnud hitt. Naise kirjastaja Hodder & Stoughton ei tahtnud tema järgmist romaani "Mina enne sind" ning ta müüs selle kirjastusele Penguin. Sellest sai aga rahvusvaheline menuk. Oma raamatuteks leiab naine inspiratsiooni tavaliselt millestki, mida ta näeb või kuuleb. "Mina enne sind" sai inspiratsiooni uudistest noorest kvadripleegikust, kes veenis oma vanemaid, et nad aitaks tal tema elu lõpetada. Ta ei planeerinud raamatule järge kirjutada, kuid fännid nõudsid teada, mis Loust edasi saab. Ühel hommikul ärkas kirjanik vastusega sellele küsimusele. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Pärast sind" räägib Louisast, kes pole üle saanud armastatu kaotusest, ja Lilyst, kes isegi ei kohtunud oma pärisisaga. Kui "Mina enne sind" võlus mind elulise stsenaariumi, veenvate tegelaste, muheda huumori ja suure südamevaluga, siis selle järg mind ei vaimustanud. Süžee ei tundunud sugugi loomulik, tegelastest ei samastunud ma kellegagi ja emotsioone nappis. Lilyt ma ei sallinud ja Louisa käitus vastikult. Kõige rohkem oli mulle vastukarva, kuidas ta võttis teismelise tüdruku oma hoole alla, aga tegelikult ei hoolitse õieti tema eest. Lisaks ei kütkestanud mind Lou uus silmarõõm. 

“Petlik tõde” on Colleen Hooveri esimene põnevik. See räägib ühest raskustesse sattunud kirjanikust, kes palgatakse lõpetama teise kirjaniku raamatusarja, kuid avastab seejuures ühe häiriva käsikirja. Põnevik oli iseenesest päris hea ja mulle meeldis raamatu idee, kõhe õhkkond, umbusaldust äratavad tegelased ning lõpp, mis küll kedagi külmaks ei suuda jätta. Ma ei sallinud aga peategelast ja kogu seda suhtedraamat. Seksi oli liiga palju ja ma ei suuda uskuda, et seda kirjutan, aga mul hakkas igav. Olin kuulnud siit ja sealt raamatu suunas kiidulaulu, aga kõrged ootused ei olnud õigustatud, lugu oli üsna keskpärane.

Lowen on noor kirjanik, kellel on näpud nii põhjas, et teda ähvardab kodutuks jäämine. Üks kohutavalt alanud hommik päädib aga päästerõngaga - naist soovitakse palgata lõpetama kuulsa krimikirjaniku uut sarja, kuna Verity ise ei suuda pärast ränka autoavariid seda teha. Palganumbri kõrval motiveerib teda tööd vastu võtma Verity nägus abikaasa Jeremy. Lowen seab end mõneks ajaks Crawfordide pool sisse, et töötada läbi terve kabineti jagu materjale. Märkmeid otsides leiab ta käsikirja, mis pole sugugi sarja järgmine romaan, vaid autobiograafia, mis manab kuulsast kirjanikust sootuks teistsuguse pildi ette ja iga loetud peatükiga kasvab Loweni hirm juurviljaseisundis Verity ees.

Tekstis esinev sisureetev osa on kirjutatud valge värviga - kui tahad lugeda, tõmba tekst aktiivseks.

Algus oli paljulubav. Noor raskustesse sattunud naine. Uskumatult hea võimalus. Mis saaks valesti minna? No näiteks see, et Lowen armub esimesest pilgust oma abielus tööandjasse. Või siis see, et ta leiab tolle abikaasa käsikirja, mis kogu situatsiooni hoopis teise valgusesse asetab. Põnevikule kohaselt muutub õhkkond aina kõhedamaks ja nautisin eriti seda, kuidas kirjanik suutis mind panna iga tegelast halvimas kahtlustama - abitut Verityt, tema hoolitsevat abikaasat, isegi väikest Crew'd ja muidugi peategelast.

Esialgu tundus Lowen asjalik, aga mida peatükk edasi, seda vähem ma teda sallisin. Ta tegi nii küsitavaid asju, näiteks see hambajälgede teema, ja muutus aina kahtlasemaks oma joomise, tablettide ja uneskäimisega. Ta saabus Crawfordide juurde nagu tööd tegema, aga seda ta väga teha ei jõudnudki. Verity märkmeid sarja kohta ta küll ei leidnud. Eriti ajas närvi, kui kaua tal läks aega, et see neetud käsikiri läbi lugeda. Mind selle sisu isegi ei šokeerinud, kuna lugesin juba aasta alguses midagi taolist. Pigem häiris see, et seksikirjeldusi oli nii palju, et igav hakkas. Ma ei mäleta, et ükski teine Hooveri raamat mul niimoodi veninud oleks. Midagi muud ju õieti ei toimunud peale ootuse, et Lowen julgeks edasi lugeda.

Kui muidu oli põnevik veel nauditav, siis see armukolmurk ei sobinud sinna üldse. Jeremy ja Loweni suhe oli mulle äärmiselt vastukarva. Mul ei olnud otseselt midagi selle vastu, et Lowen Jeremysse armus, sest mees näitas end ju igati heast küljest. Aga, khm-khm, hambajäljed... ja siis tuli välja, et see pole sugugi ühepoolne. Eriti banaalne oli see, et mees tahtis naist juba nende esimesest kohtumisest peale. Ja siis see asjatamine Verity voodis, kui too ise oli "juurviljastununa" ülakorrusel. Niimoodi alanud suhe ei saa küll kuidagi tervislik olla.

Kes vähegi moodsaid põnevikke on lugenud, see aimab ühe peamise loopöörde kohe ära. Vihjeid on palju, isegi sedavõrd, et hakkasin juba ise kahtlema, kas asi saab tõesti nii ilmselge olla. Ka peategelane näeb kõiki neid märke ja teeb omad järeldused, aga ka siin läheb piinavalt kaua, enne kui on selge, et tal on õigus. Mu meelest ei olnud see kuigi loogiline, et Verity juurvilja teeskles. Esiteks, kuidas keegi, eriti arstid aru ei saanud? Teiseks, oli kogu tema motiiv väga veider. Kas tal tõesti ei olnud paremat plaani kui päevade kaupa juurvilja teeselda?

Raamatu lõpp mulle meeldis ja ei meeldinud ka. Ütlen kohe ära, et mind ei häirinud mitte lahtine lõpp, vaid Loweni ja Jeremy happy end. See oli kaval lahendus, et Verity lugu sai kaks versiooni, üks jubedam kui teine. Ise eelistan seda varianti, kus oli suur armastus ja suur ebaõnn, mõlemad nii suured, et ei oskagi öelda, kumb oli suurem. Aga jah, kuna Lowen ja Jeremy mõlemad lõpuks kahtlase mulje jätsid, siis selline lõppversioon ei olnud kuigi rahuldav. Proovisin väga mõelda välja lahendust, mis mu kahtlustusi Loweni suhtes õigustaks ning jõudsin lõpuni, kus selgub, et käsikirja ei kirjutanudki Verity, vaid hoopis Lowen, et Jeremy endale saada. Ta oli ju kirjanik, tal oli palju vaba aega, ta võis leida Verity päris päeviku ja lisainfot Jeremylt hankida.

"Petlik tõde" sisaldab häirivaid detaile - mõrv, laste väärkohtlemine, aga kokkuvõttes ei olnud raamatus minu jaoks midagi eriti uut või üllatavat. Õhkkond oli nagu põnevikes ikka, sisu ja käsitletud teemad meenutasid mitmeid varasemalt loetud raamatuid - Ruth Ware "Luku taga", Emily Henry "Rannaraamat", Ashley Audrain "Kahtlus", Alex Michaelides "Vaikiv patsient". Kõige meeldejäävam oligi lõpp, mis ei andnud ühest lahendust.

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Kirjanikuks tahtis Hoover saada juba lapsepõlves, kuid ei pidanud seda karjäärivalikuks ja suundus ülikooli sotsiaaltööd õppima. Tehes parajaks aega, mida naise keskmine poeg veetis näiteringi proovides, hakkas ta oma lõbuks üht lugu kirjutama. Kui see valmis sai, otsustas ta selle oma kulu ja kirjadega avaldada, et sõbrad-tuttavad ka lugeda saaks. Teda saatis kohe edu. Oma sõnul kirjutab naine sügavatest teemadest ja traumeerivatest asjadest, sest ta ei ole ise eriti emotsionaalne inimene ning tundmaks, mida tegelased läbi elavad, on vaja piire nihutada. "Petlik tõde" ilmus 2018. aastal. Raamatul oli kaks põhilist inspiratsiooniallikat. Esiteks õudusfilm, mille lõpus Hoover pettus, ja teiseks naise abikaasa, kes ei loe tema raamatuid, sest ei suuda tegelaste moraali kirjaniku omast eristada. (allikad: 1, 2)

Olen varasemalt päris palju Hooverit lugenud. Tal on mitu suurepärast armastusromaani, kus romantika kõrval on fookuses tõsised probleemid, aga on ka raamatuid, mis mulle eriti meeldinud ei ole. Osa on jõudnud ka blogisse:

• "Mõrad südameluus"
  
• "Kõik su täiuslikkused"
• "Pihtimused"
• "Ei iial enam"
• "Ugly Love"

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Colleen Hoover "Mõrad südameluus" on kirjaniku uusim eesti keeles ilmunud teos. Varasemad on mul nüüdseks kõik loetud. Hoover on kindla peale minek, kui on soov lugeda tugevatest tunnetest, aga alati on selle juures mingi oluline teema, ühiskonna valukoht. Ta kirjutab väga kaasahaaravalt, nii et raamatut on raske käest panna.

2015-2019, Kentucky ja Texas. Vaesuses ja hüljatuna kasvanud Beyah on näinud tohutult vaeva ja võidelnud välja täisstipendiumi, et pääseda temataoliste saatuse eest. Tüdruku ema sureb üledoosi, kui kooli alguseni on veel kaks kuud aega ja ta peab nende treilerist kiiremas korras välja kolima. Nii ei jää neiul muud üle, kui sõita isa juurde, keda ta vaevalt tunneb. Beyah'le tuleb üllatusena, et isa on vahepeal jõukamaks saanud ning tal on nüüd kasuema ja -õde Sara. Pere veedab suve Texases ookeani kaldal. Luksuslikus kõrvalmajas elab kuum kutt, kellega Sara Beyah't kokku üritab panna. Samson on saladuslik ning ei taha endast midagi rääkida. Pealtnäha pole noortel midagi ühist, aga katkised hinged tunnevad üksteist ära, näevad silmis peituvaid saladusi. Neid tõmbab üksteise poole ja nad hakkavad suhet looma, teades et suve lõpus lähevad nende teed lahku.

"Mõrad südameluus" on täiuslik suveraamat - viimane suvi enne ülikooli, päevad ja ööd ookeani kaldal, suveromaan naabripoisiga. See on veidi küpsem noortekas, kus tegelased pole enam teismelised, aga ka mitte täiskasvanud. Ilmselt sihtgrupiga arvestades ei ole nii kirge täis seksistseene, nagu teistes Hooveri raamatutes, on rohkem suudlemist ja lihtsalt koos aja veetmist. Muidugi ei puudu saladused, eriti see suur-suur saladus, mis lõpuks kõik pea peale pöörab. Lisaks pöörab kirjanik tähelepanu olulisele murele ühiskonnas - inimesed, kes elu hammasrataste vahele on jäänud, lapsed ja noored, kes vajavad märkamist ja abi, et allakäigu spiraalist pääseda.

Colleen Hooveri raamatutes kipuvad esinema mu jaoks üpriski võõrad nimed. Kummagi peategelase oma polnud ma kunagi varem kuulnud - Beyah ja Samson. Tüdruku oma ei oska õieti hääldadagi. Kõrvaltegelastel on palju tavalisemad nimed - Sara, Marcos, Alana, Brian. 

Lugu kulgeb üsna aeglaselt. Kuigi tegevus toimub vaid mõne kuu vältel, tundub nagu oleks aeg palju pikem. Beyah ja Samson ei sukeldu pea ees suhtesse, vaid avavad end üksteisele aegamisi. Mõlemad on harjunud saladusi hoidma ning õpivad alles, miks on parem end avada, teisi usaldada selle asemelt, et kõike endas hoida. Suur osa arengust toimub ka lehekülgedest väljaspool. Mulle nende omavaheline dünaamika meeldis. Veider oli ainult see, et Beyah't poisi salapära ei häirinud, aga noh suveromanssi puhul ei ole ju vahet.

Beyah ise on alguses päris vastik, ründab abivalmis võõrast ja ei oska üldse oma isa hinnata. Sarnaselt peategelasele olin minagi esiti umbusklik, ootasin, millal draamaks läheb. Ei saa ju olla, et üks kasuõde või -ema raamatus nii heasüdamlikud on. Mind üllatas väga nende avatus. Beyah tuleb enam-vähem põrgust ja astub muinasjuttu, kus kõik inimesed on ilusad ja head. Kohati on üsna roosamanna. Üks detail häiris mind veel väga - see, et Beyah oma ema surma peaaegu raamatu lõpuni varjas. 

Tundsin, kuidas romaan sisendas positiivsust ja lootust, julgustas olema heausksem. Vahelduseks oli mõnus lugeda niivõrd õnneliku lõpuga lugu. Oleksin isegi eelistanud mõnda lahtist otsa, aga siin tõmmatakse kõik kokku ja seotakse kena lips ka peale.

Ei saa mainimata jätta, et tekstis oli kummaliselt palju vigu - tähti ning sõnu oli üle ja puudu. Ma väga tihti selliseid asju ei märka, aga selles raamatus raputasid vead mind mitu korda loost välja, sest lause tähendus muutus veidraks. Näiteks kohe esimeses lõigus oli üks "mis" saanud ühe k juurde.

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Kirjanikuks tahtis Hoover saada juba lapsepõlves, kuid ei pidanud seda karjäärivalikuks ja suundus ülikooli sotsiaaltööd õppima. Tehes parajaks aega, mida naise keskmine poeg veetis näiteringi proovides, hakkas ta oma lõbuks üht lugu kirjutama. Kui see valmis sai, otsustas ta selle oma kulu ja kirjadega avaldada, et sõbrad-tuttavad ka lugeda saaks. Teda saatis kohe edu. Oma sõnul kirjutab naine sügavatest teemadest ja traumeerivatest asjadest, sest ta ei ole ise eriti emotsionaalne inimene ning tundmaks, mida tegelased läbi elavad, on vaja piire nihutada. "Südameluud" ilmus 2020. aastal. (allikad: 1)

Varem olen lugenud:

• "Kõik su täiuslikkused"
  
• "Pihtimused"
  
• "Ei iial enam"
  
• "Ugly Love"
  

"Mõrad südameluus" on noortekas viimasest suvest enne ülikooli, suveromansist vaestes oludes kasvanud Beyah ning luksuslikus suvemajas elava Samsoni vahel. Seksi on vähe, saladusi mõõdukalt ja roosamannat palju. Ükski varasemalt loetud Hoover pole niiviisi headusest pakatanud. See raamat sobib kõigile õnnelike lõppude fännidele!

Emily Henry "Rannaraamat" tundus romaanina, mida PEAB suvel lugema. Seetõttu ma ta augustis ette võtsingi. Kirjaniku "Miljon Juunit" meeldis mulle väga, mistõttu ootused olid kõrged. Eeldasin rohkelt romantikat ja mõnusat ajaviitmist rannal - jalutamist, päikeseloojanguid ja -tõuse, ujumist, päevitamist jne.

Tänapäev, North Bear Shores, Michigan. January uskus alati, et tõeline armastus eksisteerib, mis on aidanud tal kirjutada mitu imelist armastusromaani. Kui ta isa sureb, kukub naise maailm kokku, sest tuleb ilmsiks, et mehel oli kõrvalsuhe ja tütar oli ainus, kes peres sellest ei teadnud. Isa pärandab talle rannamaja ning January sõidab sinna, et vastikut armupesa müümiseks ette valmistada ja lõpetada oma viimane romaan, mille tähtaeg on suve lõpus. Kirjanikul on suur probleem: ta ei suuda enam kirjutada armastusest, sest ei usu enam ise sellesse. Soola raputab haava see, et tema uueks naabriks on naise ülikooliaegne rivaal ja silmarõõm Augustus, hinnatud romaanikirjanik. Ka too on oma järgmise raamatuga ummuksisse jäänud. Nad sõlmivad kihlveo, et kirjutavad raamatu teise stiilis - January tõsise romaani, Augustus armastusloo.

Raamatut ei tasu kaane järgi hinnata. Sellel romaanil on meelega eksitav pealkiri. "Rannaraamat" ei ole teps mitte kuumast suvesuhtest rannaliival, vaid kahest kirjanikust, kes veedavad suve järvekaldal, tõsi, aga enamiku ajast kirjutavad nad oma rannamajades romaani või vähemalt üritavad seda teha. Ülejäänud aja hõivavad väljasõidud, nii et rannatemaatika puudub pea täielikult - ei mingit ujumist ega pikki päevi päikeselõõsas. Eelmises loetud raamatus oli kõike seda rohkem. Pettusin veidi, kuna ei leidnud seda, mida ootasin.

Romantikat on, sellist aeglasemat sorti, mitte armastust esimesest silmapilgust ja kergeks suvelugemiseks sobib teos hästi. Ühest küljest on see väga lõbus lugu, täis sarkasmi ja armsaid "kohtinguid", kuhu January Gusi viib, et inspireerida teda romantikat kirjutama. Teisest küljest on teemadeks surm, vähk, lapsepõlvetraumad ja intervjuud endiste sektiliikmetega. Mõlemal peategelasel on minevikus teemasid, millega nad veel hästi toime ei tule. Lisaks on neil veel ühine minevik.

Nende varasemast tutvusest oli liiga vähe juttu ja ma ei jõudnud kuidagi January ja Gusiga ühele lainele. Lisaks ootusärevusele, millal neist paar saab, on üleval ka küsimus, mis ikkagi ülikooli ajal toimus. Tänapäevased raamatud kannatavad mu meelest sageli selle all, et ülearu palju asju hoitakse saladuses, tekitamaks põnevusmomenti, et lugejat kütkes hoida. Häirib just see, kui varjatakse mingeid pisikesi asju, mille väljatulekul ei ole mingit vau efekti. Faktidest - 1) nad olid rivaalid; 2) January oli Gusist sisse võetud; 3) nende vahe juhtus midagi - ei piisanud, et ma tegelastega suhestuda saaksin. Ma ei tajunud nende vahel ligitõmmet, hoolimata kõigist teravmeelsetest vestlustest. Kui aus olla, siis selline loba ajamine tundub mulle raamatutes alati üle pingutatud.

Tegelased olid tegelikult ägedad. Ma ei ole just ülearu palju lugenud raamatuid kirjanikest. Vastandite tõmbumine on alati tore teema, samuti kihlveod. Eriliseks tegid teose arutelud kirjanduse teemadel. Vaevlemine käsikirja kallal on ilmselt pärit elust enesest, Emily Henry omast siis. Romaan, mille January lõpuks valmis saab, kõlas täitsa huvitavalt, isegi ainulaadsemalt, kui "Rannaraamat" ise. Mu lemmikteema oli aga see, kuidas osasid žanre peetakse teistest etemaks ja meesautoreid tõstetakse millegipärast naistest kõrgemale. Armastusromaanid ei ole ju väärtkirjandus, naistekaid ja krimi nimetatakse sopakateks ja noortekatest ei maksa üldse rääkida. Olen isegi öelnud, et viimased on mu "salarõõm", aga tegelikult ei ole siin ju midagi häbeneda. Igal raamatul on oma väärtus ja nii kergekäeliselt ei peaks üht žanri teisele eelistama.

"Rannaraamat" räägib kahest vastandlikust kirjanikust, kes satuvad suveks ühte väikelinna ning leiavad üksteisest inspiratsiooni. Romaani põhiteemaks on minevikuga sina peale saamine, aga sekka on romantikat, kirjutamist ja perekonnateemasid. Asusin ise lugema liiga suurte ootsutega ja pettusin, sest ei saanud üldse tegelastega ühele lainele. Soovitan, kui sulle meeldivad armastusromaanid, kus on teravmeelset loba ja ka sügavam sisu!

André Aciman "Kutsu mind oma nimega" oli mulle nime poolest tuttav raamat. Pealkiri on siit ja sealt läbi käinud ning korduvalt silma jäänud, aga sisust teadsin vaid nii palju, et tegu on suure armastuslooga. Kuidagi oli minust seegi mööda läinud, et sellest on hinnatud film tehtud.

Suvi 1987, Itaalia Riviera. Elio on varaküps 17-aastane, kes veedab aega raamatuid lugedes ning klaverit mängides. Ta isa on professor ning nende juurest voorib pidevalt läbi intelligentide seltskond. Igal suvel võõrustab pere üht doktoranti, kes saab oma tööga tegeleda ning peab vastutasuks veidi professorit aitama. Selleks aastaks valiti välja Oliver, karismaatiline 24-aastane ameeriklane. Eliot hirmutab, kuidas mees kõik ta mõtted vallutab ja millist iha ta tunneb. Meeste vahel on kahtlemata side. Seda suvesuhet ei unusta kumbki kunagi.

"Kutsu mind oma nimega" kulgeb aeglaselt nagu kuumad suvepäevad ikka. Itaalia on võrratu sündmuspaik: meri ja mäed, uhke villa ja armas väikelinn, rattasõidud ja basseinis vedelemised. Olustik tuleb hästi silme ette, need hilisteismeea suved, kui kuhugi polnud kiiret ja suvises leitsakus võis tunde mitte midagi tegemata lebada. Sellisest rammestunud jõudeelust võiks olla väga igav lugeda, aga rahuliku sündmustiku kontrastiks on Elio mõtted, mis on väga intensiivsed. Seal on ebakindlust, endas kahtlemist, hirmu, aga ka intiimseid salasoove ja julgeid fantaasiaid.

Elio on ülepeakaela Oliverist sisse võetud. Ta peaaegu muust ei mõtlegi kui temast. Imetlesin, kui paljude sõnadega kirjanik tema armumist suutis kirjeldada: kõik need väikesed tähelepanekud ning püüdlused teise inimese hoiakust, sõnadest, tegudest välja lugeda, kas tunded on vastastikkused. Iga pisiasi saab tähenduse, tead ju küll, kuidas ujumispükste värv seostub kandja meeleoluga jne. Lugedes pinge aina kasvab. Ootasin, et Elio ometi midagi ütleks või teeks. Ta jõuab nii-nii lähedale, aga ei midagi. Tuleb hoopis pingelangus ja siis hakkab sama otsast peale, uuesti keritakse pinget üles. Vähemalt esimene osa raamatust on üks suur ootamine.

Noormehe siseheitlust oli huvitav jälgida, no milline naine ei tahaks aru saada, kuidas mehed mõtlevad, aga lõpuks hakkas see intiimsus ja intensiivsus mus ebamugavust tekitama. Ei tundunud sünnis Elio peas olla ning kõiki tema salasoove ja -mõtteid kuulda. Nii mõnigi tema iha või fantaasia oli eemaletõukav ja siis on veel see kurikuulus virsik. Vot see peaks olema keelatud vili, unustage paradiisiõun. Ainuüksi lugedes tekkis tunne, nagu teeksin midagi lubamatut või vähemalt midagi sellist, millest tahaksin, et keegi kunagi ei kuuleks. Natuke imelik oli mõelda ka sellele, et üks mees oli 17 ja teine 24, kuigi enamiku ajast ma seda ei teadvustanud. See on kindlasti kõige intensiivsem suvesuhe, millest ma lugenud olen - nukker ja magus, läbi imbunud ebakindlusest ja ihast.

André Aciman on 1951. aastal sündinud itaalia-ameerika kirjanik. Ta on sündinud ja üles kasvanud Egiptuses, Alexandrias. Perel ei olnud võimalik saada kodakondsust ja 1965. aastal nad emigreerusid ning ostsid itaalia kodakondsuse. Aciman on Egiptusest kirjutanud memuaari, mis ilmus 1996. aastal. "Kutsu mind oma nimega" sündis ühel aprillihommikul unistusena mereäärsest Itaalia villast. Kirjanik töötas samal ajal teise romaani kallal ja vahelduseks oli mõnus paar rida midagi muud kirja panna. Paarist reast sai neli lehekülge, villakirjeldusele lisandus natuke romantika. Aciman tõi Itaaliasse oma Egiptuse lapsepõlve, perekonna rannamaja, inimesed, hilise noorukiea täitumata soovid. (allikad: 1, 2) 

"Kutsu mind oma nimega" on romaan suvest, mil 17-aastane Elio armub ülepeakaela 24-aastasesse Oliveri. Raamat kulgeb laisklemise rütmis, aga on samas meeletult intensiivne. Pinge kerib aeglaselt ja ootus muudab uskumatult rahutuks. Mul  hakkas ebamugav, sest oli tunne, nagu loeksin midagi keelatut: kaks noormeest, suur vanusevahe, Elio salasoovid ja seksuaalfantaasiad. Kohati oli kõike minu jaoks liiga palju, nii et magus ootusärevus muutus eemaletõukavaks. Soovitan, kui tahad sukelduda suviselt sooja Itaaliasse ja süveneda hilisteismelise poisi mõtetesse!