Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.

2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.

"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.

Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.

Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?

Kust see üldse algab - depressioon, meie sajandi haigus? Arvan, et see algab asjaolust, et oleme hakanud elama üksi, kuubikutes, puutumas maailmaga kokku eelkõige ekraani kaudu. Minu enda depressiivsete episoodide põhjustaja on paljuski sensoorne ilmajäetus. Ma ei näe, tunne ega katsu nii palju, kui mu keha ja mõistus seda vajaksid.

Käisin raamatuesitlusel Susannat kuulamas ning seal kõrvu jäänud vaimustus kandus täpipealt edasi ka raamatu lehtedele. Tema Iraan on tulvil maagilisi hetki ja erakordseid kogemusi, mis igaühele osaks ei saa. Vastukaaluks leiab teosest seiklusi ja olukordi, millesse sattuda kuidagi ei sooviks. Raamat hoiab kauget maad tutvustades hästi tasakaalu isikliku mõõdu, hariva-huvitava ning soovituste jagamise vahel. Lugesin, nautisin, imestasin, vaimustusin.

Kui nuriseda, siis kordused jäid silma ning see ei selgunudki, milline koht Susanna jaoks see kõige-kõige oli. Iga teise linna ja paiga kohta ütles ta, et see on lemmik. Erinevatest islamimaadest kõnelevad raamatuid on varemgi kätte sattunud, aga ma ei mäleta, et enne Iraani oleksin sattunud. Kultuurišokke tuli teoses ridamisi. Kõige rohkem ei üllatanud mind mitte ranged reeglid, vaid inimeste piiritu lahkus.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

2018-2019, Uruguayst Antarktikasse. Kertu tohutu reisikirg ajendab tal võtma palgata puhkuse, et neli kuud seljakotiga Lõuna-Ameerikas ringi reisida. Iga päev on arvel. Linnast linna ja riigist riiki kiirustades ei jõua vaatamisväärsusi kokku lugedagi. Uruguays vaadeldakse ornitoloogide paradiisis linde ja hipikülas merilõvisid. Paraguays väärivad mainimist varemed, mis on maailma kõige harvemini külastatav UNESCO maailmapärand. Boliivias avaldab muljet soolajärv. Peruus võetakse muuhulgas ette Machu Picchu. Argentinas vallutatakse läänepoolkera kõrgeim mäetipp Aconcagua. Tšiilis tehakse esmalt põgus peatus pealinnas ja hiljem ringiga tagasi jõudes väisatakse vapustavat Patagoonia loodust. Ecuador lisandub plaani džunglikülastuseks. Colombias tutvutakse värvikirevate linnadega. Panamasse põigatakse muidugi kanalit vaatama. Pika reisi kirsiks tordil on Antarktika.

"Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas" ja Antarktikas (!) kirjeldab maailmaränduri unelmaid. Kui juba teisele poole maakera lennata, siis tuleb võtta viimast ja kavva pressida nii palju kui vähegi võimalik. Raamatusse jõudis vastupidiselt kogetust vaid killuke. Loos säravad mõned kõrghetked, mille kõrval kõik muu kahvatub. Aconcagua mäetippu tõusmisest, ehtsa džunglihõimu külastusest ja kaugest lõunamandrist on Kertul rohkelt muljeid jagada. Ülejäänud teos koosneb külastatud kohtade loetelust mõne omapoolse kommentaariga. Nautisin küll sihtkohtade kohta kogutud põnevaid fakte, aga oleks tahtnud rohkem vahetuid muljeid. Viimaseid esineb enim siis kui Kertu kohtub mõne loomariigi esindajaga - roosad delfiinid, kodutud koerad, pingviinid. Pea sama palju kui vaatamisväärsustega tutvumist, kirjeldatakse ühest kohast teise kiirustamist, bussis loksumist, et ületada järgmine piir ja vallutada järgmine riik. Enda reisiplaani koostades saaks raamatust üht ja teist kõrva taha panna. Raamatut tasub lugeda juba puhtalt selle džungliküla pärast, kuna Kertul avanes (kalli raha eest) harukordne võimalus viibida paigas, mida aastas külastavad huvireisijad saab sõrmedel kokku lugeda.

Aitäh, kirjastus Postimees, raamatu eest!

Seda soojust, mis tekib südamesse, kui kirjanik soovib, et just mina tema raamatut loeksin, ei saa millegagi võrrelda. Ühest küljest ihkasin Mae Lenderi "Minu lõunamaa. Klantspildi taga" kohe käsile võtta, teisalt aga tahtsin seda maiuspalaks hoida.

Mae kirjutab oma lõunamaa reisidest, ootustest ja reaalsusest. Raamat viib nii lähemale Prantsusmaale, Kreekasse, Portugali, Türki kui ka kaugemale Singapuri, Mauritiusele, Brasiiliasse, Indoneesiasse ja Kuubale. Kirja ei saa sugugi mitte kõik ilus ja vahva, vaid omajagu pettumusi ja äpardusi.  

Ma võiks lõpmatuseni reisimuljeid kuulata, eriti kui pildimaterjal ka kõrval on. "Minu lõunamaa" avab Minu-sarja jälle uuest vaatenurgast, täiesti tavalise huvireisija silme läbi, ja viib koguni üheksasse riiki. Mõnest on rohkem lugusid vesta, teised muljed mahuvad ühte peatükki. Lugedes oli igatahes tunne nagu autor päriselt ise pajataks mulle kogetust, sest jutt oli nii muhe ja vahetu.

Sihtkohad on raamatus kauged, soojad ja põnevad. Esimene peatus, Nice, Prantsusmaa, pakkus äratundmismomenti. Muidugi esiti juba seetõttu, et see oli ainuke paik, kus ka mina olen käinud, aga kogu see situatsioon, kus oled enda arust hullult kaval ja leiad otsetee, aga see lõppeb tupikus, tuli kordi tuttavam ette, kuigi ma konkreetset näidet kohe ei oskagi tuua. Edasi järgnesid kõik võõrad paigad ja elamused. Kui enamik reisikirjandust ajab kadedaks, siis siin on ikka momente, kus mõtlesin, et hea et mina seal ei olnud. Teos mind siiski ära ei hirmutanud ja ühtki sihtkohta ma kuskilt maha ei tõmmanud, olgugi et Mae ausalt kõik ebaõnnestumised letti laob.

Liigagi kiirelt sai raamat otsa. Kas võib järge oodata? Kuidas oleks põhjamaadega? Muidugi sobiks ka idamaad või hädapärast ka läänemaad.

Tahtsin midagi kiiret ja kerget lugeda, sestap pöördusin oma Minu-sarja riiuli poole. Mul seal veel paar lugemata raamatut on. Kõige rohkem tõmbas seekord Enn Kaup "Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud". Mõtlesin küll, kuidas ma siin kevadel nüüd sellist lumist ja külma raamatut tutvustama hakkan, aga näe, kohe oli lumetorm platsis.

1972, Enn sõidab esimest korda Antarktikasse. Ta on hakkaja noormehena rääkinud endale välja koha teadusekspeditsioonil. Eestlasi on varemgi Lõunamandril helkivaid ööpilvi uurimas käinud. Talv möödubki Nõukogude polaarjaamas ilma vaadeldes, aga veelgi kirglikumalt suhtub ta järvedesse. Järgnevatel Antarktiktise retkedel tegeleb ta juba nende ökoloogia uurimisega. 1993, Enn on vaba Nõukogude Liidu suletud teadusruumist ning osaleb Austraalia korraldatud suvisel teadusekspeditsioonil. 2018, Enn teeb giidina kaasa hiljutisel turismireisil, kus on lihtsamad ettevalmistused ja harjumatult luksuslikud tingimused.

See on mul vist kõige aeglasemalt kulgev Minu-sarja raamat, mida siiani olen lugenud. "Minu Antarktika" ülesehitus on hoopis teine - sidusa jutu asemel on palju üksikuid päevaraamatu katkeid. Ühest küljest oli huvitav teada saada, mis tundus parasjagu nii oluline, et päeva kohta üles märkida. Muidugi oli palju juttu ilmavaatlusest, krõbedatest külmakraaditest ja valjust tuulest. Aina kasvab kirg järvede uurimise suhtes ja mure, kas saaks ehk kauemaks jääda. Meelde jäi ka hetki elust polaarjaamas: napsuvõtmist, suhtlemist teiste baasi elanikega, muljeid õhtuti vaadatud filmidest, raadiogrammide vahetamine Eestiga. Teisalt polnud see vorm just kuigi kaasahaarav lugeda. Hoogu tõmbas maha ka inimeste hulk, mis lehekülgedelt läbi käib, kuna ma ei suutnud järge pidada. Eelistasin neid lõike, kus rohkem seletati, miks midagi toimus.

Mulle meeldis eriti, et raamatus on juttu kolmest erinevast reisist, mille vahel on nii palju erinevusi ja mõnus kontrast - nõukaaeg, sajandi lõpp, tänapäeva turismireis. Proportsioonid pole neil küll võrdsed ja üle poole raamatust on esimene, 1972. aasta ekspeditsioon. Eks mitmekuusest retkest on ka rohkem kirjutada kui 11-päevasest.

Ise ei ole ma kunagi mõelnud, et tahaks just Antarktikasse reisida. See on ju nii kaugel! Ja reisi pikkusega võrreldes ei tundu seal just kuigi palju teha või vaadata. Pealegi ei kutsu mind ekstreemsed külmakraadid. Lugedes olid mul pidevalt silme ees pildid sellest Lõunamandri näitusest, mis kunagi Lennusadamas oli ja Scotti ning Amundseni võidujooksu kirjeldas. See on paeluv lugu, kangelaslik ja kurb. Enn Kaup on aga raamatusse valanud oma kire Antarktika vastu ja mis seal salata, ikka tekkis ka mul soov seda kogeda - eraldatud elu baasis, vaadet puutumatutele lumeväljadele, pikka laevasõitu.

2017-2020, Hongkong. Teele viis Hongkongi soov Aasia mõnusas kliimas ajakirjandust õppida. Õpingute kõrvalt naudib ta looduses matkamist ja kohalikku ööelu. Kui iga teise jaoks oleks linnas puhkev meeleavalduste laine, kus tänavad lahingupaikadeks saavad, õudusunenägu, siis tema jaoks on see pigem unistuste täitumine - olla pöördeliste sündmuste keskpunktis ja seda rindeajakirjanikuna kajastades endale nime teha.

Hongkongi ajalugu on keeruline ja pole sugugi lihtne mõista, mis asi see Hongkong siis ikkagi täpsemalt on - endine Briti koloonia, nüüd Hiina osa, aga ometi eraldiseisev, seda ajutiselt. Mina ei olnud küll endale seda kunagi teadvustanud. Eeldasin, et see on üks järjekordne suurlinn, aga tegelikult on seal ka džungel, mäed ja liivarannad. Ei pea sugugi piirduma kõrghoonete vahel jalutamisega, vaid võib külastada kloostreid, templeid või vaiadele rajatud kaluriküla. Mainimata ei saa jätta ka raevukaid torme! Kõiki neid paiku tutvustab autor kirega, igal lehel on tunda, kuidas Hongkong on talle südamesse pugenud.

Teine oluline teema, mis teeb ühe Minu-sarja raamatu heaks, on kohaliku elulaadi ja inimeste tutvustamine. Ka sellega saab Teele hakkama. Rohkem on küll juttu välisüliõpilaste igapäevast ja kohalike kohta jagatab ta pigem tähelepanekuid. Stiil on raamatul hästi mõnus ja kaasahaarav, rikka sõnavara ja teravate märkustega. Kusjuures õppetööd puudutab autor üllatavalt vähe. Päevad on matkamiseks ja ööd pidutsemiseks. Muidugi on raamatus ka kolmas kohustuslik osa - peatükk toidust. Kohaliku köögi fänn Teele väga ei ole ja mu meelest jagas ta seal samas instagrami ülevõtmisel palju huvitavamat infot kui raamatus. Ehk üht-teist maitsmisväärt seal ikka on.

Meeldejäävaks muudab raamatu meeleavalduste kajastamine. Sündmuste keerisest raamatut kirjutada on midagi muud, kui lihtsalt välismaal elamisest. Ma ei saa öelda, et oleksin ise just protestidel silma peal hoidnud, aga osa teemast oli juba eelmainitud blogi tõttu teada ja midagi üllatavat ei lisandunud. Meeldetuletus politsei vägivallast, sinise veega kahurist, pisargaasist - kõik oli isiklikumast nurgast. Targemaks sain aga taustast, protestide põhjustest. Kuigi meeleavalduste kulgu oli huvitav jälgida, siis uued teemad, nagu ülemaailmne pandeemia, tulid peale ja rohkem ma Hongkongile ei mõelnud. Nüüd siis sain teada, mis vahepeal toimunud on.

"Minu Hongkong" räägib Teele ülikoolielust ja osalemisest protestidel. Nautisin lugemist tänu autori kirele teema vastu. Sai mõnusa läbilõike nii Hongkongi ajaloost, tänapäeva eluoludest kui ka võimsast loodusest. Lisaks on raamatus ääretult köitev "minu" osa - tänavatel pulbitsev revolutsioon. Huvi Hongkongi ise külastada tärkas ka. Soovitan haarava stiili, hea ülevaate ning põnevate sündmuste pärast!

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Minu Vormsi on kodutütarde sügislaager ja geopeituse tiir ümber saare aprillikuises lumetormis. Kõik kohustuslikud vaatamisväärsused on ammu nähtud, ainult jäätee kogemust puudub. Raamatu kirjelduses lubab autor Väinamere Twin Peaksi, lugusid ja saladusi. Ma seda sarja ise küll näinud pole, aga olen kuulnud, et see on tulvil põnevust ja müstikat. Seletamatut on selles raamatus küll üsna napilt. Paralleelid, kuidas saarel pole asjad nii nagu esmalt näib, ei olnud piisavalt veenvad. Üht-teist uut sain küll saare kohta teada. Raamatus on loodust, ajalugu, elu, surma, poliitikat, kaks nõida. Barbi Pilvre Vormsi on ajaloovaimustus, kasside taevas ja lõputu remont.

Mulle ei sobinud kohe üldse Barbi Pilvre kirjutamisstiil. Häirisid kordamised ja laused stiilis “sellest kirjutab hiljem”, “sellest juba kirjutasin enne”. See ei olnud nii pikk raamat, et samu lugusid mitu korda lugeda. Lisaks on alguses pikalt Vormsi ajaloost, aga see jäi kuidagi kuivaks ja igavaks. Paar põnevat fakti jäi ikka ka meelde, eriti kui eri paigust on saarerahvas kokku tulnud - ümberasustatud venelastest polnud mul aimugi. Autori eeltöö on põhjalik ja allikad on raamatu lõpus ka välja toodud, kui tekib huvi saarest põhjalikumalt lugeda. Selle asemel, et saare ajalugu oma kogemustega põimida, on eraldi peatükid ajaloost ja peatükid tema enda elust. Tegelasi on väga palju, fakte ja nimesid on palju, aga sisu jäi enamjaolt pinnapealseks. Seetõttu tuli üllatusena, kui surm pisara silma võttis. See oli küll ainus emotsioon, mida raamat pakkus. Vormsit oli küll, aga seda "minu"-osa jäi väheks.

"Minu Vormsi" räägib Barbi Pilvre suvedest ja talvedest Vormsil ja ka saare enda ajaloost. Pettusin, et raamatus oli vähe lubatud müstikat ja mulle ei sobinud autori stiil, mistõttu kippus kohati huvi kaduma. Vormsi ajaloo ja elu kohta sai sellegipoolest üht-teist huvitavat teada ja kui seal varem käinud pole, siis on raamat kindlasti heaks teejuhiks. Soovitan, kui tahad teada, kuidas saar kujunenud on ja kuidas seal tänapäeval elatakse!

Raamatublogi on tore pidada, sest nii jõuavad minuni ka raamatud, mida ilmuvate teoste virvarris ehk muidu tähelegi ei paneks. "Preili Berta Itaalia-reis" on üks selline pärl, viljandlanna Berta Tederi reisipäevik 1935. aastast, mille sugulane on raamatuks toimetanud.

1935, Eesti-Itaalia-Eesti. 24. juulil stardib Tallinnast autobuss Itaaliasse, tehes vahepeatusi ka teistes marsruudile jäävates huvipunktides. Berta Teder on turismireisil koos sõbranna Ursulaga ning talletab vahetud muljed teel olles päevikusse. Kuu aega hiljem on naine kodus tagasi, kaasas unustamatud mälestused kogetust.

Praegu, kui reisimine oli piiratud, on teretulnud kõik raamatud, mis kaugetele maadele viivad. Kes teab, milline on turism tulevikus, aga "Preili Berta Itaalia-reis" pakub pilguheitu minevikku. Huvitav oli lugeda, millised kontrastid on 20. ja 21. sajandi vahel: spetsiaalne reisimiseks ehitatud suur buss oma iseärasustega, näiteks järsul mägiteel pidi reisiseltskond bussi kõrval kõmpima; hotellide kõrval ööbisid osad reisilised vahepeal hoopis sugulaste juures; nüüdseks kadunud vaatamisväärsused. Mõned asjad on ikka muutumatuks ka jäänud. Kõige suurem äratundmisrõõm oli Münchenis ja Veneetsias. Läti-Leedu on sel reisil läbisõidumaad ja muud mainitud paigad on mul veel nägemata. Olen lugenud päris mitut raamatut, kus võetakse ette kellegi kunagine retk ja käiakse samu radu. Päris huvitav oleks selle raamatu teekond aluseks võtta.

Berta päevikusse täheldatud märkused annavad aimu teisest ajast - näiteks kommenteerib ta palju lehmi ja taimestikku, mis erinevad kodumaal nähtust. Reisipäevikule mõeldes ei tule mul küll esimesena kariloomade kirjeldamine pähe. Naine on julge kriitik, öeldes kohe välja kui mõni koht tema jaoks igav või mõni arhitektuuristiil ei meeldi. Talle jäävad silma ka juudivastased sildid Saksamaal. Kuiv pole raamat küll ühestki otsast, sest nii mõnigi Berta kommentaar võtab muigama. Kohati küll esineb läbisõidetud kohtade loeteluid, kus tal midagi lisada pole. Kõige rohkem jääb kõlama, kuidas peatuspaikades aega napib ja kõike vaadatud ei jõua.

Kange kohvi lõhn käib üle linna. Segunedes igasuguse lõunamaa puuvilja ja laguunide lõhnaga moodustab see sellise "aroomi", et hoia nina kinni. Siia juurde veel need karjuvad kaupmehed. Lausa elamise isu võtab ära see haruldaselt omapärane ilus linn.

Lisatud infokillud täiendavad algset päevikut suurepäraselt, eriti neis kohtades, kus Berta ise on napisõnalisem. Koonerdatud pole ka pildimaterjaliga, mis teksti mõnusalt illustreerib. Eriti meeldisid mulle vanad postkaardid ja piletid. Nii pikalt alles hoituna tekib neil omaette väärtus ja tore on teada saada, kui palju mõne kohe külastus tollal maksis. Pidevalt keerasin tagasi ka raamatu alguses oleva reisimarsruudi kaardini, et ka seal näpuga järge ajada. Muidugi tärkas huvi, mis päevikupidajast peale reisi edasi sai. Õnneks pakub lõpetuseks Berta ja reisikaaslase Ursula elulugusid.

"Preili Berta Itaalia-reis" pakub pilguheitu 1935. aasta turismireisile Tallinnast Itaaliasse noore naise päeviku ja lisatud kommentaaride kaudu. Raamatus on hulganisti pildimaterjali, fotosid, ajaloolisi postkaarte ja pileteid, mis juttu täiendavad. Minul jagus uudistamist igatahes pikemalt. Soovitan, kui ka sind huvitab, kuidas eestlased enne II maailmasõda Euroopas reisisid!

Ka 3. osa pakkus eelmistega sarnaselt parajalt pöörase sündmustikuga lugu, mis kohati lausa õhku ahmima pani. Raamat oli mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud ja täis meeldejäävaid tegelasi ning seiku. Usuteemad jätsid küll pigem külmaks, no ei ole minus seda religioossuse pisikut. Aašramielust oli sellegipoolest huvitav lugeda, eriti kuna Epp oli asjad kogu hingega sees ning valas selle kogemuse lugemiseks raamatusse. Veidi tundus sealne elu roosamannana, üldse mitte reaalsena. Turvaline ja rahulik paik, kus magamiskoht ning söök maksid õige vähe. Enam-vähem võid seal maapealses paradiisis elu lõpuni lille lüüa, vahet pole, kui viisa vahepeal aegub. Midagi halba seal ju ei sündinud. Raske uskuda, et selline paik tõesti siin maamunal leidub, ja veel Indias!

Kuna põhiteemaks on jumala otsimine, on raamatus muidugi palju selleteemalisi mõtteid ja küsimusi, mille abil oma maailmapilti laiendada. Epule meeldib näiteks väga otsida märke, kas tema otsused on õiged või kuidas asjad peaksid olema. Aašramist põikab Epp üllatuslikult edasi õigeusu radadele Kuremäe kloostrisse ja Moskvasse, mis ülejäänud looga kuidagi kohmakalt haakus, aga mida samasuguse huviga lugesin, sest ka see tee oli mulle võõras.

Omaette teema on veel India räpasus. Just see tuleb mulle alati silme ette kui sellele riigile mõtlen. Epp kirjutab selles muidugi ka ning need seigad panid õlgu võdistama - rongiistmed, mis olid nii paksu räpakihi all, et nende värvistki ei saanud aru; võigas mädakolletega nakkus, mille naine rokasel põrandal magamisest sai; kõhuhädad ka muidugi. No ei kutsu sinna reisima. Ma tegelikult imestasin väga, et peale paari haiguse midagi muud koledat kogu selle retke jooksul ei juhtunud või siis jäi negatiivne raamatust välja.

"Kas süda on ümmargune? 3. osa" keskendub jumala otsimisele, põhiliselt toimub tegevus India aašramis, mis on väga huvitav paik. Epu seiklused ja mõtisklused olid väga kaasahaaravad, kuigi usuteema mulle eriti korda ei lähe. Sellised raamatud õpetavadki teisest vaatenurgast maailma nägema. Soovitan, kui tahad lugeda vaimsetest otsingutest ja oma silmaringi laiendada!

1925/2005, Amazonase džungel. Percy Fawcett oli briti maadeuurija, kes kogus tuntust oma ekspeditsioonidega vihmametsa sügavusse. Neil retkedel tekkis tal kinnisidee, et džunglis peituvad iidse tsivilisatsiooni varemed, legendaarne El Dorado, kadunud linn Z. Oma teooriale leidis ta kinnitust ka 17. sajandi maadeavastajate ülestähendustest. 1925. aastal asus ta koos poja ning tolle hea sõbraga teele, et Z üles leida. Täpset marsruuti hoidis mees kiivalt saladuses, sest ei tahtnud, et keegi teine selle leiaks. Kaks aastat hiljem ei olnud neist keegi uuesti välja ilmunud ning kolmik loeti kadunuks. Mitmed inimesed on hiljem üritanud välja selgitada, mis Fawcettist ning tema kaaslastest sai. Samuti on korduvalt otsitud kadunud linna. See lugu jõudis ka ajakirjaniku David Grannini ning sai tema kinnisideeks, nii et ta otsustas 80 aastat hiljem käia Fawcetti jälgedes ning vaadata, mis tal välja õnnestub selgitada.

Fawcett on väga põnev ajalooline isik. Tema nimi oleks nagu ähmaselt tuttav, aga ma ei mäleta küll, et otseselt temast kuulnud oleks. Grann maalib sõnadega mehest väga meeldejääva pildi: kõvast puust tehtud, sihikindel ja kõigutamatu. Kui üldsus laitis maha idee tsivilisatsioonist džunglis, nimetades vanu tekste väljamõeldisteks ning vihmametsa suurele inimhulgale elukõlbmatuks keskkonnaks, jäi tema ikka oma veendumuste juurde. Fawcetti omadused võimaldasid tal Amazonases hästi hakkama saada, aga olid hädaks tema kaaslastele, sest mees ei sallinud nõrkust, aeglast tempot ega suuremate toiduportsude nõudmist.

Kõige rohkem jäävad raamatust meelde kindlasti kirjeldused tingimustest Amazonases. Džungel oli tõesti vaenulik, täis ohtlike elukaid ja ebasõbralikke pärismaalasi. Maod, piraajad või mürgiämblikud ei tundunudki kõige hullemad, vaid kõik need putukad, mis inimesi ja veoloomi piinasid. Jäsemed olid putukahammustustest pidevalt paistes ja valutasid, naha alla pugesid elama tõugud või putukavastsed, sääsed põhjustasid palavikku. Lisaks kõigile neile hädadele, mida nädalate ja kuude kaupa metsas kannatati, oldi veel pidevalt näljased, sest kaasaskantav toidukogus oli õige napp ja džungel ise pakkus kasinalt süüa. Sellistes tingimustes oli kõigil küllalt tegemist endal hinge sees hoidmise ning edasi rühkimisega, nii et mingit teadustööd ei jaksanud keegi teha. Endal igatahes küll ei tekkinud tahtmist Amazonast külastada.

Raamat oli ülesehituselt huvitav, pakkudes kõigepealt neid kirjeldusi Fawcetti varasematest ekspeditsioonidest ja nirudest džunglitingimustest, kus kogenud seiklejad ja avastajad hätta võivad jääda. Seejärel tuli juttu, kuidas kogemusteta ajakirjanik kavatseb mehe jälgedele asuda. Ootasin huviga, kuidas tal see õnnestub. 80 aastaga on palju muutunud. Muidugi on arenenud vaktsiinid, ravimid ja varustus. Lisaks on vahepeal hirmsas koguses vihmametsa maha võetud. Vahemaa, mille läbimiseks Fawcettil kulus kuu aega, on tänapäeval sõidetav kahe päevaga, mööda augulist maanteed BR-163. Tänu Grand Touri vaatamisele (kuigi seal nad päris seda teed mööda vist ei seigelnud) kujutasin päris hästi ette neid punaseid mudamülkaid. Teisest küljest külastas ajakirjanik ka üht rantšot, kus Fawcett ja teda otsinud retked läbi läksid, ning see hoone oli paarikümne aastaga hoopis looduse alla mattunud.

Ajakirjanik tegi samuti põnevaid avastusi, alates leiust, et Fawcett jättis valed surnud hobuse laagri koordinaadid. Tal õnnestus ka pärismaalaste juures mehe teekonna kohta veidi lisainfot leida, kuid ekspeditsiooni lõplik saatus jäi ikka müsteeriumiks. Kadunud tsivilisatsiooni kohta ilmneb samuti huvitav teooria. Sisureetev osa valge tekstiga: Fawcett otsis täitsa õigest piirkonnast, aga vale asja. Huvitav oleks teada, kas ta sai sellest aru, et jõudis kohale.  Hiljuti leitud Machu Picchu Peruus ja kivipüramiidid Mehhikos panid ta eeldama, et Amazonaseski on uhked kivist varemed. Tõde on aga see, et seal ei ole väga kive ning inimesed, kes seal ehitasid, kasutasid teisi materjale - muld, puud, lehed jne. Euroopast tulnud haigused suretasid maha inimesed ja loodus mattis asulad. Alles jäid ainult nende rajatud teetammid ja vallikraavid, mis on üsna muljetavaldavad.

David Grann on 1967. aastal sündinud ameerika ajakirjanik. Tema karjäär algas 1994. aastal Washington D.C. ajalehe The Hill juures. Hiljem on ta töötanud ka ajakirjades The New Republic ja The New Yorker. "Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames" on tema esimene raamat. Ta kuulis sellest loost esimest korda, kui uuris maailmakuulsa Sherlock Holmes'i eksperdi salapärast surma ning sai teada, et Fawcett inspireeris Arthur Conan Doyle'i romaani "Kadunud maailm". Otsides Fawcetti kohta edasi, hämmastasid teda artiklite pealkirjad kannibalidest, otsirännakust ja päästeretkedest. Edasi lugedes huvi aina kasvas. Mees ei saanud arugi, enne kui tegi lisa elukindlustuse ning suundus džunglisse. Raamatu põhjal valmis 2016. aastal ka film, milles Fawcetti kehastab Charlie Hunnam. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames" on lugu kinnisideest, džungliretkedest ning kadunud tsivilisatsioonist. Lahendamata mõistatused paeluvad mind ja selles teoses oli neid suisa kaks - maadeuurija ekspeditsiooni kadumine ja müütiline linn keset vihmametsa. Raamatus andis palju huvitavat infot nii raskete tingimuste kohta Fawcetti retkedel kui ka võimaliku teooria kadunud kultuurile. Ma ei saa öelda, et ma oleks kõiki kirjeldusi just nautinud, sest džungel ei ole maapealne paradiis, vaid pigem põrgu, aga elav kujutluspilt tekkis silme ette küll. Soovitan, kui naudid raamatuid ajaloolistest retkedest!

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Järgmisena tahtsin lugeda midagi kerget ja kiiret. Nendele kriteeriumitele vastas ilusti uus raamat Minu-sarjas - Marju Gellert "Minu Hispaania", mis hiljuti mu riiulit täiendas. Hispaaniat ma ise külastanud ei ole, nii et sukeldusin teosesse täitsa ilma eelteadmisteta.

2013-2020, Málaga, Andaluusia, Hispaania. Marju armub Hispaaniasse juba 15-aastaselt ja peab kaua-kaua sinna pikemalt elama kolimise plaane. Vahepeal jõuab ta veel abielluda ja poja saada, aga siis viimaks saabub see õige hetk. Plaanid on minimaalsed: sihtkohaks Lõuna-Hispaania, Málaga, esimesteks öödeks on broneeritud hotell ja edasine selgub kohapeal.

"Minu Hispaania" jätab täpselt sama päikeselise mulje kui kaas ise. See on nii-nii tore, kui inimene leiab selle päris tema enda koha. Marju Gellerti raamatus õhkub seda igalt lehelt ja see hispaaniaarmastus on natuke nakkav ka. Tekkis kohe tunne, et hakkaks nüüd keelt õppima ja pakiks kohvri ootele, et esimesel võimalusel ise Andaluusiat avastama sõita. Autor põimib Hispaania väga mõnusalt oma igapäeva, jagades infot, aga mitte lihtsalt tuimi fakte vaid ikka elu ennast.

Perekond seab end uues riigis sisse lausa muinasjutulise kergusega. Ülimalt mõnus oli niivõrd ägedatest ja ettevõtlikest inimestest lugeda. Nad leidsid väga leidlikult aina uusi viise, kuidas leiba lauale tuua. Alguses hämmastasin küll väga, kuidas nad enam-vähem, üks käsi taskus ja teine beebit hoidmas, Hispaaniasse kolisid, aga lugedes, kui osavalt nad kohanesid, ma enam nii väga ei imestanudki. Natuke võis ju õnne ka mängus olla, aga põhiliselt mängisid rolli ikka julgus ja hakkamine. Erinevad ettevõtmised pakkusid parajalt seiklusi ja rohkelt kolimist. Küll pidasid nad AirBnB'id, siis jõudsid omadega hoopis filmivõtetele.

Elu ise muidugi alati nii rõõmsates toonides ei ole. Raamatusse on ausalt saanud kirja ka mured. Läbipõlemine, tühi külmkapp, tühjaks varastatud rendiautod. Elasin kaasa ja probleemid kahvatusid, sest hispaania-armastus oli võimsam. Eriti põnev on lugeda nii uusi raamatuid, kus on sees juba hetkel päevakorras olevad mured. Kõik tundub nii palju rohkem "päris". Mõtlen muidugi koroonakriisi, mis Gellerti perele kaikaid kodarasse loopis. Senini kulges kõik tõusujoones ja siis selline langus. Perekond muidugi alla ei vannu.

Raamatul oli üks miinus ka. Kuidagi väga kiirelt sai läbi, leheküljed lendasid kui linnutiivul. Oleksin tahtnud rohkemgi Málaga elust lugeda. Seda võimalust pakub õnneks Marju Gellerti blogi.

"Minu Hispaania" oli minu esimene reis Andaluusiasse! Raamat räägib hispaania-armastusest, kolimis(t)est ning elu nautimisest. See oli väga mõnus ja kiire lugemine, natuke ehk isegi liiga napp, sest oleks rohkemgi aega Málagas tahtnud veeta. Nautisin väga, kui hakkamist täis Marju, Artjom ja lapsed olid ning seda sooja hispaania-pisikut, mida raamat minussegi süstis. Soovitan, kui tahad lugeda perest, kes on leidnud selle oma koha siin päikese all, kus end sisse seada ja kohaneda, nii halva kui ka heaga!