Satu Ramö “Hildur” jutustab lastekaitsele spetsialiseerunud islandi politseinikust, kelle argitööd segab sarimõrvar. Valisin selle krimka oma Islandi reisi esimeseks lugemiseks.

November 2019, Ísafjörður. 25 aastat tagasi kadusid koduteel jäljeltult kaks tüdrukut. Nende vanemast õest Hildurist sai politseinik, kelle südameasjaks on laste aitamine. Tema igapäeva vürtsitavad kadunud või ülekäte läinud teismelised, peretülid ning lahingud hooldusõiguste üle. Mõistagi lööb naine kaasa ka muude juhtumite juures ning määratakse uue kolleegi, Soomest tulnud praktikandi ülemuseks. Jakob ei jõua igapäevarutiini vajudagi, kui ilmneb midagi ootamatut - laviini alla mattunud majast ellujäänuid otsides leitakse laip, mille surm kuidagi loodusjõududega seotud pole.

“Hildur” sobib hästi esmatutvuseks Islandiga - põnev krimka sarimõrvariga, mis ei keskendu roimade jõhkrusele, vaid ühe saarenurga eluoludele ja kohalikele kommetele. Mina lugesin seda raamatut enda jaoks ideaalsel ajal. November ja Island - pihtas-põhjas. Paar tunnikest tuulises Reykjavikis jalutamist ja juba mõjuvad kõik ilma kirjedused hoopis teisiti. Lisaks tegelane, kes nii hoogsalt kampsunit koob, et paneb näpud sügelema ja tekitab kange isu lõngapoest üks roostekarva isend üles otsida, kuigi vaevalt mõned tunnid tagasi lõpetasid enda kudumiga. Ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud ja sedavõrd loo sisse läinud, et on tõesti tunne, nagu piiluks tegelastel üle õla. Isegi esimene õhtusöök oli “Hildurist” mõjutatud - kuna kirjeldus ajas isu peale, sõin oma elu kalleima, umbkaudu 20-eurose supi ja ei pidanud pettuma. Lisaks otsisime poest üles raamatus mainitud rohelises paberis jõulukoogi.

Hildur on selline Pipi-tüüpi iseseisev ja sõnakas naine, kes hobuse tõstmise asemel surfamas käib. Tuletan meelde, et endiselt on juttu Islandist ja novembrikuust. Lisaks on tal kuues meel, mis põhjustab halba enesetunnet enne iga halba sündmust. Kiirelt saab sümpaatseks ka Soomest saabunud nägus Jakob, kes märkab islandlaste muumiarmastust, ei lase nõmedal eksil end maha murda, vaid laseb teraapiaks varrastel käia. Põnevaid tegelasi on veel ja üldse haarab tegevus Läänefjordides endasse. Islandil ei lange tegelikult inimesi loogu nagu krimkades, seega rõõmustasin, et ometi leidsin ühe, kus politsei teeb argiselt masendavat ja üüratult tänuväärset tööd. Müsteerium keerleb siiski ümber sarimõrtsuka ja mõistagi ainult laipadest ei piisa, vaid neile on vaja juukseid suhu toppida. See teatraalsus tundus liiast, aga iseenesest oli lahendus huvitav ja õpetas midagi islandlaste kohta.

Kõrvalseisja pilk saadab kogu raamatut, tutvustades saart ja sealseid kombeid. Kui autor lõppsõnas seletab, kuidas ta üliõpilasena saabus, loksus kõik mu jaoks paika, kuna täpselt selliseid tähelepanekuid võib leida vahetusõpilaste kirjutistes. Näiteks pööratakse tähelepanu kiiruspiirangutele maanteel, jalgrataste talvisele hoiupaigale, iseloomulikule kõnepruugile, suvemajadele, kus talvel elada ei tohi. Toitu mainitakse samuti ohtralt - magusroog konservpirnidest ja aftereight šokolaadist, hõrgutavad supid, rupskivorst, kuivatatud kala, Hilduri lemmiksnäkk - kuivatatud mango. Tänavusel Iceland Noir festivalil (kust ma seda postitust kirjutan) tuli kohalike krimikirjanike mõtetest välja, et paljudel on sihiks välispublik ja nii pikivad tegelikult ka nemad oma teostesse ohtralt seletusi. Satu romaanide islandi versioonides tehti seevastu kõvasti reha, aga tuli ka midagi kohalikele lisada - täpsustavaid kohanimesid, sest igal kivil on nimi ja see on väga oliline.

Soovitan novembris Islandile lennates lennukilektüüriks! 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

~1550-1600, Tallinn mõne kõrvalepõikega. Balthasar Russow' elu keerdkäigud viivad teda alatasa sündmuste keerise keskele. Juba poisipõlves, kui Tallinna linnarahvast tulevad lõbustama õhuakrobaadid, teeb krutskitest tulvil Pall Rüsso koolist poppi ning rahvamassis ülespoole vahtimise asemel nihverdab end Oleviste torni. Ka hilisemas elus viib leidlikkus teda edasi, aga  eesti juurte ja saksa kasvatuse vahel laveerides tuleb ette ka ootamatusi. Näiteks õnnestub Balthasaril Stettinis, Wittenbergis ja Breemenis kõrgema tarkuse kogumise keskel põigata kodumaale ning osaleda talupoegade mässus. Kogu ülejäänud elu hoiab ta hinge kinni, et see seos välja ei tuleks. Õpingutelt naastes tõuseb mees Pühavaimu koguduse õpetajaks, ent teda kistakse üha ja jälle võimude virvarri, nii et ta võtab pähe kirjutada Liivimaal toimuvast tõetruu kroonika.

Romaan on täis suuri ajahüppeid, kalpsates ühest olulisest episoodist teise, kusjuures võib mööduda mitu aastat, enne kui taas peategelase kannule asume. Loo teises pooles esineb ka tagasivaatamist sündmustele, mis omal ajal ei tundunud murrangulised, aga tagasivaadates omandavad kaalu. Asju, millega sammu pidada jagus külluslikult - milliste raehärrade või aadlikutega on Balthasar heas kirjas, millistega halvas; kes parasjagu Tallinnas võimule tahab saada (moskvalased, poolakad rootslased, taanlased), Pühavaimu õpetajahärra isiklikest muredest rääkimata. Kohati jälgib teos Balthasari kõrval ka teisi tegelasi. Ma ei ole kuigi osav poliitika jälgimises ja kui lisada veel religiooniteemad ning arhailine kõnepruuk, siis muutub lugemine maru aeglaseks. Ometi oli kuu aega kogu loost läbi tuhisemiseks kindlasti kõikide nüansside tabamiseks liiga kiire tempo. Igale tummisele peatükile tuleks anda vähemalt päev või siis kaks.

Loetud väljaanne koondas kõik neli köidet ning algas 10-leheküljelise detailse sisukorraga. Esmatutvus krutskeid täis Pall Rüssoga on muhe, nii tundidest viilimine kui ka kaasaegsed Jaan Roosed. Ma ei ole siiamaani saanud silme eest pilti, kuidas Oleviste tornist üle linnamüüri köis jookseb. I osast leiab koolipoisi tempude kõrvalt maal elavate sugulaste külastamise, keeleoskusega valitseja ülekohtu leevendamise, salajase põllu soosaarele rajamise ning asjatamise doktorihärraga, kel palju salasidemeid. Lõpu poole hakkab noore mehe veri vemmeldama ning viimane peatükk kõigub reaalsuse ja maagilise realismi vahel, sest naine näib nõituud ja tuppa imbub kurat. II osas liigub tegevus koos peategelasega kaugetesse paikadesse tuhteerima. Tagasi Maarjamaale jõudes õnnestub tal sattuda otse maarahva mässu keskele. III osa keskendub Balthasari tööle Pühavaimu koguduse õpetajana ning kroonika kirjutamisele, mis tekitab kõmu ja salapära, kellele ta ometi infot kogub. Selles osas on ka mitu Tallinna piiramist ja katkulainet. Kusjuures ootasin, et pealkirjas olev katk sündmustikku rohkem direkteerib, aga katkulained on pigem ajastu igapäeva osa, mis aeg-ajalt kummitama tuleb. Rohkem määrab takti ikka poliitika. IV osa kõneleb eelkõige kroonika järelkajast, aadli rahulolematusest ja Balthasari armudraamadest.

Ma ei tea, kas asi on sellest, et võtsin alguses rahulikumalt ja hiljem kiirustasin, aga mulle sümpatiseeris rohkem just teose esimene pool. Üks meeldejäävamaid seiku kogu loos leidis aset kohe I osas, kui Balthasar öösel üle jää Soome, Helsingisse ja Turku kihutab. Algus jättis peategelasest ninaka kavalpoisi mulje, aga soojenesin tema suhtes üsna kähku üles, nähes kogu indu ja püüdlikkust. III osa esiteks venis ja venis, lisaks hakkas mu arvamus Balthasarist allamäge käima, sest teemaks tuleb abielurikkumine, kui  mõlemad abikaasad üksteisest tüdivad ning hakkavad keskeakriisis teisi ihaldama. Sama teema jätkub IV osas, kus peategelane armukesi-abikaasasid kui sokke vahetab. Ma ei oodanud üldse, et raamat, küll põgusalt, aga siiski üheks saamist kirjeldab. Lisaks on tegu romaaniga, kus naised, eriti aadlisoost, nina panevad krimpsutama. See tegelane, kelle ainus eesmärk näis olevat kõiki magatada Balthasarist erinevate tähtsate ninadeni välja, oli eriti absurdne.

Kokkuvõtteks, kuigi "Kolme katku vahel" käes ei lennanud, oli sündmustik huvitav ja kohati jahmatav. Samuti ehmatab ikka küll, kui kahe esimese peatükiga koguneb 40 joonealust märkust. Vanamoeline kõneviis vajas harjumist, aga miski ei tekita rohkem tunnet, et loed tõesti teisest ajastust, kui sõnavara, kuhu kuuluvad näiteks undlik, rojatama, kahmune, tuhteerima, nirss, türnus, ja hürmima. Head googeldamist!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Arelon. Kümme aastat on möödunud riigi kroonijuveeli, Elantrise linna hukust. Kunagi säras see võluväest, nüüd on mattunud limakorra ja oigavate inimvarede alla. Elantrislaste saatus on surmast hullem, süda lakkab löömast ja välimus moondub, ükski vigastus ei parane ja kaasnev valu jääb igaveseks saatma, kuni nende kuhjumine inimese murrab. Elanikke, keda linna kõrgete müüride taha lukustatakse, tekib endiselt juurde. Needus võib ootamatult tabada igaüht talunikest troonipärijateni. Nii leiabki prints Raoden end Elantrisest ning naaberriigi printsess, kes temaga abielluma pidi, avastab end üksinda võõrast riigist. Naine on südi ja asub nukrutsemise asemel habrast riigikorda päästma, seistes vastu usupööret kavandavale preestrile.

"Elantris" on selles suhtes kummaline raamat, et kogu süžee keerleb Elantrise linna ümber, samas kui selle müüride vahel toimub vaid umbes kolmandik tegevusest. Ülejäänu keskendub Elantrise kujulisele augu täitmisele ehk olukorrale, mis on kujunenud aastatega, mil võimu ei suunanud võluvägi. Kui mind huvitas küsimus, miks suursugune linn ning tema maagiat kandvad inimesed päevapealt needuse kaela said, siis ei tegeleta üldsegi mitte paaniliselt vastuste otsimisele, vaid hoopis riigipöörete ja usuvahetusega. Iidse paiga saladuste avastamiseni, mis muide on üks mu lemmik lugemisteemasid, jõutakse tunduvalt hiljem. Kusjuures müsteeriumi lahendus oli äärmiselt lihtne, kogu aeg kõigi silme all. Tahaks arvata, et kui selline mure on kimbutanud juba 10 või rohkem aastat, siis keegi oleks pannud otsad kokku ja pakkunud välja milles asi. Teisest küljest ega me tihti ei panegi tähele, mis otse nina ees on ja tahame probleemidele keerukamalt läheneda.

Poliitika kõrval säravad inimesed, nende kodumaa armastus, mured, šokk, ambitsioonid, kavalus, heatahtlikkus, sõnakus, sihikindlus. Mitme peategelasega lood on Sandersonile iseloomulikud ja siin ei ole neid jälgimiseks liiga palju, kõigest kolm - prints, printsess ja preester, sealjuures iga vaatepunkt haarab kaasa. "Elantris" annab üleüldse hea ülevaate kirjaniku stiilist. Maailmaloome on tõeliselt rikkalik mitme rahva ja nende kommetega. Muidugi ei puudu iseäralik maagia, mis on mõnusalt kokku põimunud kohaliku keele ja kultuuriga, imbudes isegi nimedesse. Minu lemmik tema loomingu juures on see, kuidas ta ei luba õnsaid hetki lugudest välja rookida. Nii leiab neist ka igapäeva, seltskonna, hea söögi või tehtud töö viljade nautimist, ilma et peaksid kramplikult tooliservast kinni hoidma, kartes et kohe-kohe sajab kuskilt vaenlane sisse ja rikub selle idüllilise momendi. Muidu koosnevad imeulmekad üksnes üksteisele järgnevatest võitlustseenidest, intriigidest või seiklustest. Minu arust Sanderson on ainuke, kes laseb neid argipäeva mõnusid maitsta. See ilmselt on üks põhjustest, miks tema raamatud nii mahukad on.

Leidsin "Elantrise" tegelastest, maailmast, süžeest mitu paralleeli "The Stormlight Archive'iga". Kõige ilmsemalt sarnanesid prints Raoden ja üks tormivalguse kangelane Kaladin. Kasvatuselt on mehed erinevad, aga mõlemad suudavad lootusetust olukorrast parima välja pigistada. Maagia osas jäi silma, kuidas täiesti erinevad süsteemid viivad sama tulemuseni, näiteks illusiooni maagia inimese välimuse muutmiseks toimis täpselt samamoodi. Tekkis kohe suur huvi, kui võtta näiteks kirjaniku järgmine hitt "Mistborn" ette, kas seal domineerivad paralleeleid või erinevused?

Tagasi Elantrise juurde tulles, paelus see maailm mind nii, et nüüd kui mured lahendatud, loeks hea meelega edasi. Arvasin ekslikult, et tegu on üksiku looga, aga siis jäi silma, et Sanderson tahab kirjutada järge, aga kuna ta tahab kirjutada ka palju teisi raamatuid, siis lihtsalt neid teoseid, mida ta prioritiseerib enne "Elantrise" teist osa on üksjagu, nii et lähimal ajal seda oodata ei ole. Oma loo saab "Elantris" jutustatud, nii et tulevaste järgede ootamine ei tohiks olla põhjus, miks seda raamatut hetkel mitte lugeda. Soovitus tuleb minu poolt igatahes!

Aitäh raamatu eest, Rahva Raamat!

Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.

2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.

"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.

Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.

Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?

Kust see üldse algab - depressioon, meie sajandi haigus? Arvan, et see algab asjaolust, et oleme hakanud elama üksi, kuubikutes, puutumas maailmaga kokku eelkõige ekraani kaudu. Minu enda depressiivsete episoodide põhjustaja on paljuski sensoorne ilmajäetus. Ma ei näe, tunne ega katsu nii palju, kui mu keha ja mõistus seda vajaksid.

Malgrange-sur-Nancy/Brancion-en-Chalon, 1985-2017. Violette kannab ühes väikeses prantsuse linnakeses surnuaia eest hoolt. Elu on kandnud naist ühest raskusest teise, kuid lõpuks on ta leidnud rahu. Kalmistul tööd jagub alates öiste külaliste hurjutamisest kuni leinajatele lohutuse pakkumiseni. Surnuaia müüride vahel peitub igasuguseid lugusid, millest kõige kurvemat teab üksenes Violette. Paika loksunud rutiini kõigutab iseäraliku sooviga saabunud politseikomissar Julien, kes jagab naisega järjekordset lugu. 

Kui mõtled, mida huvitavat kalmistuvahist kõnelevast raamatust ikka leida võib, eksid sügavalt. "Lilledele värsket vett" põimib elu ja surma ning mitmete inimeste saatused. Ma ei kujutanud ettegi, et elavate kirjast lahkumisest nii ilusalt ja tundeküllaselt kirjutada võib. Violette'i igapäeva kuuluvad leinajad, matusetalitused ja kaotusvalu, aga ta tunneb end kui paradiisis. Raskustes kasvanuna oskab ta pisiasju hinnata. Pealegi on kalmistuvaht ideaalne amet neile, kellele meeldib inimesi jälgida. Terava pilguga naise tähelepanekute kõrval selgub tasamisi tema enda muserdav minevik. Tundsin algusest peale, et kogu see jutt surmast valmistab millekski südantlõhestavaks ette, aga ma ei olnud valmis, kuidas raamat nuga haavas keerama hakkab.

Surma ja leinaga käsikäes käib armastus. Ka seda leiab teosest mitmes varjundis. On noort ülepeakaela armumist, on ettevaatlikku kompamist vanemas eas, on luhtaläinud abielu, mida mees-naine ei suuda tunnetest hoolimata toimima panna, on aastatepikkune kirglik afäär, on imelist ootamatutest oludest võrsunud sõprust. Vana päeviku kaudu avanev armastuslugu ei suutnud kõnetada, kuid oli sündmustiku sütitajana siiski väga vajalik. Teised liinid pugesid seevastu hinge ja kõlama jäi mõte, mille peategelane kohe alguses välja ütleb: "Õnnetu olek lihtsalt peab ühel hetkel lõppema."

Kui kurvad teemad, lein ja surm sind liiga rängalt ei rõhu, siis soovitan kindlasti lugeda!

Aitäh, jõuluvana, raamatu eest!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Ühest küljest ajendas Evelyn Hugo lugu uuesti kätte võtma minu viimane väljakutse teema, teisalt ei mäletanud ma pealkirjas mainitu kõrval sisust suurt midagi ja tahtsin teada, kuidas romaan ajahambale vastu on pidanud. Meeles püsis, kes oli Evelyni eluarmastus, aga ülejäänud süžeest polnud halli aimugi. Ajan selle puhtalt audiovormi kaela. Lõpetasingi nende kuulamise ära, kui panin tähele, et lood vupsavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

"Evelyn Hugo seitse abikaasat" võlus endiselt oma elujõulisuse, skandaalide ja ühiskonna normide raputamisega. Kui eelmistest muljetest kumab nimitegelase sihikindluse imetlust, siis teisel lugemisel tõusis ta rohkem esile antikangelannana, kes lükkab-tõmbab, et ainult oma tahtmist saada. Silma jäid külmad sõnavõtud, näiteks et lahutus pole midagi muud kui ainult sõnad paberil. Hoolimata kohutavas koguses isekusest elasin ikka kaasa, sest naine olla on nii keeruline. Pideva enesetõestuse teel jõuab Evelyn lõpuks küsimuseni, mis on tegelikult elus oluline. Ta ei kohku millegi ees, on meister meediaga manipuleerimises, aga sellegipoolest ei ole kuidagi võimalik saavutada seda, mida ta kõigest hingest ihkab.

Kuna ka eelmine raamat, mida lugesin ehk Jennette McCurdy elulugu "Mul on hea meel, et ema ära suri" kõneles näitlemisest, siis hakkasid kaks teksti omavahel resoneeruma. Välja mõeldud superstaari ja endise lapsnäitleja lood olid muidugi tohutult erinevad, aga sama rusuvad. Mõlemad teosed kirjeldavad, kuidas tippu jõudmiseks peab kõigeks valmis olema, sealhulgas iseenda kaotamiseks. Kuulsus ei ole meelakkumine.

Vahepeal lugesin läbi ka Jenkins Reidi järgmise raamatu "Daisy Jones & The Six", mis jättis täiesti külmaks, nii et oli meeldiv tõdeda, et asi ei olnud tõlkes. Ju siis rokkstaarid ei lähe mulle nii korda kui filmitähed. Olen üpris veendunud, et katsetan veel sama autori raamatutega. Nii põnev, kumba spektri otsa järgmine paigutub!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1992-2019, California. Väike Jennette ei unista näitlejaks saamisest, vaid see tung tuleb emalt, keda ta idoliseerib. Naisel on lihtne tütart oma soovidele vastavaks voolida. Esimese rolliga katsub pisipiiga õnne 6-aastaselt. Seejärel upitab ema teda karjääriredelit pidi üha kõrgemale, kuni tütrest saab Sam Puckett, kes Nickelodeoni sarjas "iCarly" miljoneid noori naerutab. Teismelisest Jennette'ist on saanud staar, kes teenib oma perele kena kopikat, aga tema austajad ei tea, et kaadri taga on neiu kimpus nii psüühika kui ka söömishäiretega ning ema kontrollib endiselt iga tema liigutust.

Kui hakkad mõtlema ameerika lapstähtede peale, siis kui palju meenub neid, kes on kimpus erinevate ainete ja karile jooksvate suhetega, pahuksis skandaalide ja seadustega? Jennette'i raamat teeb puust ette ja punaseks, miks üha ikka ja jälle nii läheb. Tema lugu on õõvastav, aga hästi kirja pandud, täis tooreid emotsioone. Naiivse pilgu ja tumeda huumori kombineerimine tabab korraga nii autori noorema mina sinisilmsuse kui ka vanema versiooni hingehaavad. Filtrita ausus pani kohati tundma, kuidas ma ei peaks seda kõike autori kohta teadma: ema toksilisus, tema enda purjutamine ja näppude kurku lükkamine, esimesed kogemused meestega, kadedus teiste laste kui konkurentide suhtes. Raske on valida, mis kogu kompotis kõige rohkem šokeeris. Head kandidaadid on prügisse mattunud lapsepõlvekodu (!), kuidas ema nõudis, et saaks 16-aastast tütart duši all pesta (!) või tema anoreksiat tagant õhutas (!).

Pealkiri seab õigustatud ootuse, millal ebajumalast ema troonilt kukutatakse. Kui manipuleerija kammitsad on kadunud, peavad asjad ju ometi ülesmäge liikuma hakkama. Lühike vastus oleks aga: "Ei". Kuna ema oli Jennette'i universumi keskpunkt, ei oska ta tema gravitatsiooniväljata edasi liikuda ning kõik läheb hoopis veel rohkem käest ära. Raamatu teise poole vahetu ausus rabas mind rohkemgi kui kõik need lapsepõlveõudused. See ei ole "ma läksin teraapiasse ja mul hakkas parem", vaid "ma läksin teraapiasse ja see ei toiminud, ma ei saanud hakkama, see oli raske, ma tulin ära". Korduvate tagasilöökide kujutamisest kumas läbi ka uhkust, et minevik on seljatatud. Selle kõige üle elamine ja kogu maailmale lugeda andmine väärib imetlust. Jennette ütleb üsna raamatu alguses, et talle meeldib kirjutada, aga ema seda hobi ei soosi. Mul on hea meel, et ta selle kire taas leidis ning loodan, et see ei jää tema esimeseks ja viimaseks raamatuks.

Eelmainitud podcast lahkab lapsnäitlejate vorpimisest tulenevaid probleeme süvitsi. Jennette ei analüüsi, vaid näitab otse, kuidas rollist rolli astuval lapsel ei kujune minapilti ega tervislikku suhet oma kehaga, kui tuleb võidelda naiseks saamisega, et vastata paremini noorematele rollidele. Võttepaigad ei valmista ette päris eluks ega anna haridust. Järgmine kord filmi vaadates on hoopis teine tunne lapsi ekraanil näha ja ei kipu kiruma, et keskkooliõpilasi mängivad küpsed 30-aastased, mitte piinatud 14-aastased. Jennette'i mõtetest jäi kõige rohkem kõlama see, kuidas teda defineeritakse millegi kaudu, mida ta tegi lapsena. Kujuta ette, kui sind kirjeldaks miski, mida tegid 13-aastasena, ja ükskõik, kuhu sa edasi arened, taandud alati sellele asjale minevikus.

Pärast "Mul on hea meel, et ema ära suri" lõpetamist kummitab peas vaid üks mõte - miks üldse keegi näitlejaks tahab saada, rääkimata oma laste sellele rajale suunamisest. Kui rasked teemad sind ei häiri, siis palun loe!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1986/1995/2004/2018, Farm Pretoria lähistel. Swartid on valge privilegeeritud perekond, kel on justkui kõik olemas - tore majapidamine kõrge tara taga, hea sissetulek, kolm pärijat. Kõik hakkab allamäge minema, kui pereema Rachel peale pikka võitlust vähile alla jääb. Enne surma palub ta abikaasal tõotada, et too annab naist põetanud mustanahalisele teenijannale tänutäheks majakökatsi, milles too elab. Manie ei taha seda hiljem kuidagi mäletada. Aastad aina mööduvad, lapsed lähevad oma teed. Vaid pesamuna Amor hoiab lubadust kiivalt meeles.

"Lubadus" on rusuv romaan, mille edasiviiv jõud on surm ning kuhu ei mahu ühtki rõõmsat seika. Sündmustik liigub ühe matuse juurest teise juurde, sest see tundub olevat ainus, mis perekonna kokku toob. Teos kasutab toimuva edasi andmiseks eksperimenteerivat mõttejada, kus lugeja sööstab tuulena tegelaste vahel, vahetades seejuures mina-sina-tema vorme. Vahepeal võib mõte rändama minna ja teha täiesti suvalise kõrvalpõike, jälgides kedagi, kes loo seisukohast üldse oluline pole, kuni kommenteerib, et ups selle osa oleks võinud vahele jätta. Sellist hoogu läinud ning rajalt eksima kalduvat jutustajat ma varem kohanud polnudki ja mulle täitsa meeldis, eriti Bob, kes nägi meie maailmast enamat.

Peatükke kui selliseid pole, selle asemel jagavad umbes 10-aastased ajahüpped raamatu neljaks. Lisaks puudub teoses ka jutumärkidega eraldatud kõne. Will Selfi "Vihmavari" on mu taolisteks katsetusteks hästi ette valmistanud. Andke mulle ainult lõigud ja ma olen eluga rahul. Kusjuures vastu vestlusõhtut oli veel üle poole raamatust lugemata, aga see kulges üllatavalt kiirelt.

Tuulena ringi ekslemine viis toimuvast kaugele. Jälgisin, kuidas elud põrmu varisevad, aga mind see ei raputanud, sest ühegi tegelase käekäik ei läinud korda. Ootasin kirjeldusest, et esiplaanil on purunenud unistused, aga Salome jäi varjudesse nagu tubli vaikne teenija, nii et isegi talle oli keeruline kaasa elada. Teisest küljest lasi eriskummaline stiil kogupildil särada. Erinevad surmad, usud ning matused joonistavad mustreid. Samal ajal lipsavad taustalt vargsi läbi Lõuna-Aafrika jaoks murrangulised hetked - ajalooline ragbimatš, apartheidi lagunemine. Tegelasi need teemad justkui ei huvita, nad on hädas oma tillukeste eludega.

"Lubadus" ei tekitanud positiivseid tundeid ja ma ei armastanud ühtki tegelast. Samas kõneles teos huvitavalt Lõuna-Aafrikast ja lugemine sujus kiirelt hoolimata tavatust stiilist. Mõtteainet pakub romaan kindlasti, naudingut mitte nii väga.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Tänapäev, Tōkyō. Sentarō valmistab pisikeses kondiitriäris oamoosiga koogikesi. Mees ei ole ameti suhtes kuigi kirgilik, kuid see oli ainus koht, kuhu ta pärast vanglast vabanemist sõbra toel võeti. Ühest päevast hakkab poes käima Tokue, vanaproua, kes pakub end tööle, kuni mees leebub ja ta hoolimata vanakese väändunud sõrmedest palkab. Naine õpetab Sentarō imelist oamoosi valmistama ja kokakunstist rõõmu tundma. Uue retseptiga hõrgutised tõmbavad rohkelt kundesid ligi, aga paraku on õnnehetk üürike, kuna Tokue minevik tuleb kollitama.

Jaapani kirjandus seostub mulle vaikselt kulgeva tegevuse, rohkete kirjelduste, eraklike peategelaste ja nukrusega. Esmajärjekorras ma selle järgi ei haara, aga mõni on ikka kätte sattunud. Ütlen julgelt, et kümnekonna loetud teose seast sai "Oamoos" kohe lemmikuks ja soovitakski just sellega varbake esmakordselt jaapani kirjanduse vetesse kasta. Selles on kõik eelmainitu olemas, samas kui üleliigne on välja roogitud ja kurbuse kõrval tõstab pead lootus. Kui mõni jaapanlane jätab peale lugemist segaduse, mida teos öelda tahtis, siis "Oamoos" on konkreetne ja kergelt jälgitav. Lisaks on siin imelised toidukirjeldused, kuigi oamoosi pean allergia tõttu vahele jätma.

Eelkõige räägib "Oamoos" eelarvamustest, sõpruse väest ja igihaljast küsimusest - kus peitub elu mõte. Raamat illustreerib suurepäraselt, kuidas hea loo jutustamiseks ei ole üldse palju vaja, ei tegelasi, sündmustikku ega lehekülgi. Enamik tegevusest koondub pisikesse ärisse, kus valmistatakse vaid ühte toodet, dorayakisid, oamoositäidisega pannkooke. Võõras keskkond paelus. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, oamoosi valmistamisest võiks lugema jäädagi, need kirjeldused haaravad endasse: kuidas Sentarō alguses odavat masstoodangut kasutab, kuidas mees Tokue kirglikku toimetamist kõrvalt jälgib, kuidas ka tema õpib hingega maiustusi tegema. Kokakunsti kõrvale tekib raamatus veel teine huvitav, seejuures ahastamapanev teema, mis avardab maailmapilti ja puudutab sügavalt hinge.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2025, Tome’i mõis, Dorseti rannik. Mõisa-nimeline hotell pakub pururikastele võimalust argipäeva rutiinist eemale tõmbuda. Uue asutuse kõik toad ja majakesed on juba kaugele ette broneeritud. Esimesed külalised naudivad kauneid vaateid, hõrku toitu ja efektseid pidusid. Avamisnädal tuleb tõesti unustamatu, aga mitte selline, nagu omanik kavandas. Esiteks pole kohalikud rahul, kuidas Mõis takistab neil ligipääsu metsa ja randa. Protesteeritakse valjuhäälselt ning ellu ärkab vana legend Öölindudest, kes piirkonnas omakohut mõistavad. Teiseks varjab avanädalale kogunenud seltskonnas nii mõnigi saladusi ja kõik vanad luukered kaevatakse välja.

"Pööriööpidu" näitab vaheldumisi hukule määratud hotelli säravaid avamispidustusi ning kurjakuulutavaid minevikusündmusi, kui uhke asutuse omanik Francesca oli teismeline, kes väikese algustähega mõisas suvitas, igavaid päevi igal võimalikul kombel vürtsitades. Foley suutis mu kujutlusvõime täiskäigul tööle panna, täites pea merevaadete, šikide hotellitubade, taamal mustendava metsa ja Hitchcockist inspireeritud süngevõitu piltidega. Raamatus leidub joovastavalt palju lahendust vajavaid küsimusi, varjatud identiteete ja motiive. Ka pusletükke on kirjanik lehtedele kamaluga visanud, aga nende kokku sobitamine pole kergete killast ülesanne. Ühest küljest tuleb nuputada, kes on kes, teisalt on tarvis ritta panna saatusliku õhtu sündmused.

Peenelt punutud saladustevõrku on maandunud paras posu tegelasi. Salapärane Bella mängis kunagises tragöödias rolli ja on tulnud kindla kavatsusega panna Francesca minevikuga silmitsi seisma. Hotelli töötajaskonda on end sahkerdanud mitu kohalikku, kel rikastega omad kanad kitkuda. Isegi omaniku abikaasat, andekat arhitekti Owenit seovad Tome'iga mälestused. Hoolimata vaatepunktide rohkusest hakkas lugu kiirelt jooksma ning mida selgemaks läks pilt, seda suuremaks läks hoog. Müsteerium on siin sama grandioosne kui uhke Mõis ise ja mul jäi nii mõnigi detail tähelepanuta, nii et lasin end lõpul rabada. "Pööriööpidu" on paras põnevik, mida palaval suvepäeval rannas või sumedal õhtul lõkke ääres lugeda. 

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Manchester. "Kummaliste sõnumite" toimetuses valitseb tavapärasest tohuvabohust veelgi suurem kaos. Hannah on ootamatult tööle selja pööranud ning läinud tagasi endise abikaasa juurde, kuna mees on üleöö normaalseks muutunud. Õieti suundubki naine asutusse, kus säärane ime sündis, et seda protsessi omal nahal kogeda. Tema asemele saabub tarmukas Betty, kes ajab vaese Grace'i ahastuse äärele, kuna mainib ajalehe rahaasjade auditeerimist. Peatoimetajast pole ajalehe juhtimisel mingit tolku, kuna Banecroft on veendunud, et tema naine saadab talle teispoolsusest sõnumeid, mistõttu ei jagu tal ühegi muu teema jaoks tähelepanu. Reggie ja Ox võtavad endi õlule uurimise, kuhu kadus kolumnist, kes ajalehte vandenõuteooriatega vürtsitas. Kas mõnel pöörasemast pöörasemal lool oli tõepõhi all?

"Armastus kisub meid lõhki" kätkeb kõike, mis mind selles sarjas vaimustab - maru äge tegelaste kamp, salajane maailm, lahendust vajavad müsteeriumid, absurdsed uudised ja muud juhtumised. Nautisin väga tuttavasse maailma sukeldumist ning pöörast sündmustikku, mis laginal naerma ajas. Eelmistest raamatutest juba tuttavatele kujudele lisandus jälle paar uut, suurem pilt muutus taas veidi selgemaks. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas McDonnell toob mängu ühe klassikalise õudusromaani, aga ma rohkem sel teemal ei ütle, et mitte midagi reeta.

Kui eelmised kaks raamatut kulgesid enamvähem sirgjooneliselt, siis selles tegelased hargnevad ja lugu valgub heas mõttes laiali. Igaühel on oma rada käia, kuni need lõpuks rahuldustpakkuvalt kokku jooksevad ja isegi ajaleht saab välja antud. Kõige põnevam oli jälgida Hannah't, kuna utoopilistes asutustes (loe: sektides) on midagi äärmiselt paeluvat. Lisaks tegi romaani eriti nauditavaks, et Banecroft, keda ma siiani ei salli, oli siin teistsugune, leebem. Ootan neljandast raamatust eriti suure huviga, kas ja kuidas selle loo kogemused teda mõjutasid.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Ükssarvik on just nii imekaunis, kui kuulnud oled, ja elab täpselt sellises võlumetsas, nagu ette kujutad, kus alati valitseb kevad ning tema kohalolek muudab kõike veidi täiuslikumaks. Ühel päeval uudistab surematu olend põlislaande sattunud jahimehi ning kuuleb pealt jutukatket, et ta olevat oma liigist ainsana maamunale alles jäänud. See ei anna ükssarvikule rahu ning ta asub tõde välja selgitama. Kodusest paradiisist väljudes avastab ta esmalt, et keegi ei tunne teda ära, nähes vaid kentsakat valget hobust. Algab pikk teekond, mis toob kaasa nii hädaohte kui ka reisikaaslasi.

"Viimane ükssarvik" väärib lugemist! Esiteks on muinaslugu vapustavalt ilusalt kirja pandud ja Krista Kaera tõlge teeb eesti keelele au. Teiseks kiidan seiklust ennast, kus on klassikalist otsiretke teelt leitud sõpradega, mis on täpselt minu tassike teed, aga see on veel nii palju enamat. Ükski tegelane pole vormi järgi voolitud, vaid neil on küljes oma head ja vead. Ükssarvikule appi tõtanud võlur käkib lihtsaid loitse ega oska koorest võidki teha. Hirmus kuningas on lihtsalt kõigest tüdinud. Ja kujutage pilti, kangelane ei võidagi printsessi südant, kui mitu lohe maha lööb ning neiule nende pead toob!

Maagiast pakatava sündmustiku varjus peitub kenakesti argisust ja eksimusi. Ainsad, mis mind kaasa ei haaranud, olid värsid ja laulukesed. Lugu kätkeb mõnusalt huumorit ja oi, kui palju elutõdesid. Eriti jääb kõlama, kuidas miski pole nii nagu näib, alates ükssarvikust endast, kellest inimesed teevad oma kujutlustes valge mära. Pea võimatu on tabada asjade tõelist olemust. Kindlasti tahan kunagi teose uuesti kätte võtta ja soovitan sulle ka soojalt, eriti kui armastad "Väikest printsi"!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!