Malgrange-sur-Nancy/Brancion-en-Chalon, 1985-2017. Violette kannab ühes väikeses prantsuse linnakeses surnuaia eest hoolt. Elu on kandnud naist ühest raskusest teise, kuid lõpuks on ta leidnud rahu. Kalmistul tööd jagub alates öiste külaliste hurjutamisest kuni leinajatele lohutuse pakkumiseni. Surnuaia müüride vahel peitub igasuguseid lugusid, millest kõige kurvemat teab üksenes Violette. Paika loksunud rutiini kõigutab iseäraliku sooviga saabunud politseikomissar Julien, kes jagab naisega järjekordset lugu. 

Kui mõtled, mida huvitavat kalmistuvahist kõnelevast raamatust ikka leida võib, eksid sügavalt. "Lilledele värsket vett" põimib elu ja surma ning mitmete inimeste saatused. Ma ei kujutanud ettegi, et elavate kirjast lahkumisest nii ilusalt ja tundeküllaselt kirjutada võib. Violette'i igapäeva kuuluvad leinajad, matusetalitused ja kaotusvalu, aga ta tunneb end kui paradiisis. Raskustes kasvanuna oskab ta pisiasju hinnata. Pealegi on kalmistuvaht ideaalne amet neile, kellele meeldib inimesi jälgida. Terava pilguga naise tähelepanekute kõrval selgub tasamisi tema enda muserdav minevik. Tundsin algusest peale, et kogu see jutt surmast valmistab millekski südantlõhestavaks ette, aga ma ei olnud valmis, kuidas raamat nuga haavas keerama hakkab.

Surma ja leinaga käsikäes käib armastus. Ka seda leiab teosest mitmes varjundis. On noort ülepeakaela armumist, on ettevaatlikku kompamist vanemas eas, on luhtaläinud abielu, mida mees-naine ei suuda tunnetest hoolimata toimima panna, on aastatepikkune kirglik afäär, on imelist ootamatutest oludest võrsunud sõprust. Vana päeviku kaudu avanev armastuslugu ei suutnud kõnetada, kuid oli sündmustiku sütitajana siiski väga vajalik. Teised liinid pugesid seevastu hinge ja kõlama jäi mõte, mille peategelane kohe alguses välja ütleb: "Õnnetu olek lihtsalt peab ühel hetkel lõppema."

Kui kurvad teemad, lein ja surm sind liiga rängalt ei rõhu, siis soovitan kindlasti lugeda!

Aitäh, jõuluvana, raamatu eest!

Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" viib suletud Tšornobõli, kus aset leidnud jõhkraid roimi uurivad paralleelselt ukraina politseinik ning vene detektiiv. Juba teist korda ühe kuu jooksul viis raamat mind Ukrainasse vägivalla keskele.

1986/21. sajandi algus, Ukraina/Moskva. Tšornobõli keelutsoonis tuuritav turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei tuvastab, et tegu on Venemaa endise ministri pojaga. Uurijad loodavad, et juhtumi lahendamine pakub pääseteed ääremaalt, kus keegi töötada ei ihka. Rikas papa ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab oma mehe, vene võmmi, kes on Prõpjatiga tuttav ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada, ka kiiritatud majades tuhnimiseks. Selline mees on Aleksandr Rõbalko.

"Piisavalt põhjuseid surra" teeb suletud Tsoonile enam-vähem ringi peale, tutvustades selle erinevaid külakesi ja varemeis hooneid. See on äärmiselt põnev keskkond, kuhu mõrvajuurdlus asetada. Andsin lugemise kõrval Google'i pildiotsingule kuuma, et nimetatud kohti paremini silme ette manada. Tuleb välja, et saastunud alal käib vilgas tegevus - turismigrupid, politseipatrullid, loodusvaatlejad, stalkerid, kel meeldib eikellegimaal lustida, koju naasnud kohalikud.

Esimene peatükk haarab paljulubavalt kaasa, aga seejärel läheb loojärg venelase Rõbalko kätte, kes ärkab karmist joomingust, ja teda ei sallinud ma alguses üldse. Ukrainlane Melnik oli palju sümpaatsem. Mõlemal mehel on kindel siht silme ees ning päris huvitav oli jälgida, kuidas kaks uurijat eri nurkade alt juhtumile lähenesid, tegid sarnaseid avastusi või jättis üks või teine midagi märkamata. Kui juba esimesest laibast on tehtud väljanäitus, siis muidugi on tegu sarimõrvariga. Ma ei ole tegelikult eriti jäledate mõrvadega raamatute suur fänn ja lõpuks sai laipu üleliia palju. Mingi hetk jooksevad muidugi erinevad looliinid kokku ja finaalvaatus üllatas. Ma ei mõtle siinkohal mõrva lahendust, vaid seda, kuidas raamat lõppes.

Kusjuures, raamatu tegevus toimub küll Ukrainas, veidi ka Venemaal, aga selle kõik on kirja pannud prantslane. Kui võõras kirjutab võõrast maast, varitseb oht, et teos kukub välja väga pinnapealne või stereotüüpne, aga Audic jättis Tšornobõlist küll väga autentse mulje ning tundsin, et saan piirkonna ja tuumakatastroofi järel toimunu suhtes palju teadlikumaks. Vaatasin muidugi paar aastat tagasi HBO hittsarja, mis valgustas neljanda reaktori plahvatamise tagamaid ja järgnenud üliinimlikke pingutusi katastroofi likvideerimisest, ent sellest, mis seal hetkel, õieti enne 2022. aasta veebruari, toimub, polnud mul aimugi. Autor tunneb kahtlemata teema vastu sügavat huvi ja on teinud tohutu eeltöö. Mul tekkis igatahes küsimus, kust tuli idee säärane romaan kirjutada.

Soovitan, kui otsid põnevust ja ei pelga moonutatud laipu!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Aitäh, Koolibri, raamat eest! 

Veebruar algas mul prantsuse kirjandusega. Kuu teise raamatuna võtsin ette 80-leheküljelise noorte lühiromaani - Anna Gavalda "35 kilo lootust". See räägib poisist, kes 13-aastasena juba 2 korda istuma on jäänud. 

Grégoire on kuldsete kätega 13-aastane, kes armastab meisterdamist. Ta putitab meelsasti muruniidukit või tapeedib naabri seinu, aga kooli jälestab poiss kogu südamest. Talle on vastumeelt nii matemaatika kui ka kehaline kasvatus. Kehvade tulemuste tõttu on ta juba kaks korda istuma jäänud. Vanemad ei oska poega kuidagi aidata, rohkem on nad ametis omavahel tülitsemisega. Oleks see tema enda teha, veedaks Grégoire kõik päevad koos vanaisaga kuuris tööd tehes. Papa Leo näeb lapselapse andekust ja usub temasse, aga siis visatakse poiss koolist välja.

Ma ei mäleta, et oleksin varem lugenud raamatut, mille põhiteemaks on õpiraskused. Kuna mul endal pole sellega kunagi probleeme olnud, siis pole ma ka teema üle sügavamalt juurelnud. Seega oli väga huvitav poisi vaatenurka lugeda ja mõelda sellele, kuidas tänane ühiskond inimesi aina enam kindlapiirilistesse raamidesse surub. Koolisüsteem ei arvesta absoluutselt õpilaste individuaalsusega. Leidub väga andekaid poisse ja tüdrukuid, kelle tunnistus kubiseb kahtedest. Muidugi on selliseid lapsi, kelle halbade õpitulemuste taga on laiskus, aga on ka selliseid, kellele lihtsalt ei sobi traditsioonilisel viisil õppimine.

Teiseks sisendab raamat lootust. Täpsemalt on see hea näide, kuidas halb võib viia heani. Tead küll seda ütlust, et kui üks uks sulgub, avaneb mitu uut. Koolist välja viskamine ei kõla positiivse algusena, aga just seda see Grégoire jaoks on. Halvad hinded ei ole maailmalõpp, tema jaoks on siiski maailmas koht olemas. Samas ei saa jääda ootama, et õnn sülle kukuks, sest üldjuhul seda ei juhtu. Enne kui olukord saab paremaks minna, tuleb ikkagi ise see olla, kes end kokku võtab.

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see päris lõpp, kus kogu areng, mis Grégoirega toimus, justkui uuesti ära nulliti. See nõrgendas mu meelest raamatu sõnumit. Muinasjutuline "õpi hästi = vanaisa saab terveks" poleks ka sobinud, aga ma oleks tahtnud rohkem muutust.

Süžee poolest on "35 kilo lootust" minu meelest rohkem lastekirjandus kui noortekas, aga soovitan seda lisaks kõigile, kes tahaksid lapsi paremini mõista. 80-leheküljeline lühiromaan ei tohiks küll kellelgi üle jõu käia. Ma ise ei loe nii õhukesi raamatuid just kuigi tihti ja üllatusin, kui kõnekas see siiski oli. Samas oli lugu nii lühike, et peategelase nimi mulle meelde ei jäänud.

Aitäh, Varrak, raamatu eest! 

Eelistan iga kell pikema pealkirjaga raamatut ühesõnalisele. Virginie Grimaldi "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" püüdis mu tähelepanu veel sisututvustusega. Matkaautoga Skandinaavias seiklemine, et peremuresid lahendada kõlab ju vingelt. 

Anna on võlgades üksikema. Ta on viimased aastad hommikust õhtuni tööd rüganud ja tunneb, et lapsed üha kaugenevad temast. Isa elab Marseilles' ja ei toeta neid rahaliselt. Kui naine koondatakse, otsustab ta võlgade maksmise asemel tütardega koos matkaautoga Skandinaaviasse põrutada, lootes, et ühine reis neid taas lähendab. 17-aastane Chloé on koolile käega löönud ja otsib armastust, aga pettub järjest poistes. 12-aastane Lily on omamoodi tüdruk, keda klassikaaslased ei mõista, mistõttu teda kiusatakse. 

"Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" on raamat aja maha võtmisest, perekonnast ja suhetest. Sõna saavad kõik kolm - Anna, Chloé ja Lily. Igaühel on omad mured ja mõtted, kuigi Anna ja Chloé sulasid veidi kokku. Kõige rohkem meeldisid mulle Lily muhedad päevikukanded. Tema elurõõm ja postskriptumid tõid pidevalt muige suule. Üldse oli lugu hästi soe ja südamlik, puudutades pinnapealselt ka kurbi teemasid. Nauditav oli jälgida tegelaste arengut ja perekonna dünaamikat. Ühegi tegelasega ma küll ei samastunud. Ma olen liialt kohusetundlik, et käituda nagu Anna ja kahtlen, et päriselus selline teguviis nii positiivse lõpuga oleks. Chloé mured jäid veidi segaseks.

Suhete kõrval moodustab reis ise suure osa raamatust. Mulle meeldis väga, kuidas teoses võrreldi elu bussisõiduga, kus vahel teed ristuvad ja keegi sõidab koos sinuga, vahel hoopis hargnevad ja keegi läheb bussi pealt maha. Perekond juhtub kokku teiste matkaautodega, kel kõigil sama sihtmärk on ning lüüakse kampa. Seltskond on kirju. Äge oli see, et mitmed kohad, kust perekond läbi vurab, olid mulle juba tuttavad, näiteks Vigelandi park Oslos. Selle raamatu järgi võiks lausa reisimarsruudi paika panna, sest huvitavaid paiku külastatakse palju. Eriti paelus mind Norra oma mägede ja fjordidega. Natuke valmistas pettumust, et Soomet mainiti vaid möödaminnes, nagu seal peale jõuluküla midagi muud vaadata polekski.

Virginie Grimaldi on 1977. aastal sündinud prantsuse kirjanik. Ma ei ole varem tema raamatuid lugenud. Eesti keelde on tõlgitud ka "Küll sa suuremana aru saad". "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" on naise neljas romaan. (allikas: 1)

 Soovitan romaani neile, kellele meeldivad südant soojendavad õnneliku lõpuga lood!

Mulle naeratas loosiõnn ning võitsin Pierre Lemaitre' kriminaalromaani "Alex". Ma ei ole kirjastuselt Salv midagi varem lugenud, aga see jäi kohe silma huvitava kirjelduse ning kõrgete hinnangutega. 

September 2007, Pariis. Valge kaubikuga mees röövib tänavalt naisterahva. Alex saab jõhkralt peksa ning pistetakse kitsukesse puuri, kus pole õieti ruumi istumiseks ega lamamiseks. Üksik pealtnägija helistab politseisse ning uurijad jõuavad kiirelt sündmuspaika, aga nad ei leia ühtki juhtlõnga, millest kinni võtta. Vähe sellest, et tuleb tuvastada kurjategija, nad ei tea ka seda, kes on ohver. Lisaks tegeleb komissar Camille Verhoeven isikliku traumaga. Hiljuti sattus inimröövi ohvriks tema enda abikaasa ja mehel ei õnnestunud teda päästa. Pärast seda taandus ta politseitööst ja nüüd tagasi olles on tal vaja tõestada, et on ikka tasemel. 

"Alex" on mitmetahuline romaan, milles vahetuvad Alexi ning teda otsiva kriminaalkomissari peatükid. Lugedes tekib küsimusi küsimuste otsa. Kui kaua Alex vastu suudab pidada? Kes ta röövis? Miks? Kas uurijad jõuavad ta päästa või jäävad hiljaks? Kui tundub, et mõned asjad hakkavad selgemaks saama, keeratakse kogu lugu hoopis pea peale. Inimrööv on alles algus, sest see laheneb niivõrd-kuivõrd esimeses kolmandikus. Ilmneb terve jada järgmiseid kuritegusid, tegevus läheb segasemaks, põnevamaks ja õõvastavamaks. Alguses olnud peksmine ja passiivne piinamine kahvatub selle kõrval, milline vägivald, väärkohtlemine ja laibakirjeldused tulevad hiljem. Kõik küsimused, mis mul tekkisid, ei saanudki lõpuks vastust, aga need ei olnud tegelikult loo seisukohast esmatähtsad ning lüngad saab oma fantaasiaga täita. Midagi ilusat nendesse tühimikesse igatahes panna ei õnnestu. Võib-olla ongi parem, et kirjanik kõike välja ei kirjutanud. Tülgastavaid detaile ikka jagus. Kõvasti plusspunkte rõveduse skaalal teenib Lemaitre "Alex" kindlasti.

Kui sind jõhkrus ei häiri ja tahad veel midagi sama mitmekihilist, siis mul meenus kohe üks teine kriminaalromaan, õieti terve triloogia, milles iga osa eelnevas toimunut teistmoodi mõistma paneb - Erik Axl Sund "Varesetüdruk". Teine krimka, mida "Alex" veidi meenutas, täpsemini see esimene kolmandik, kus naist puuris hoitakse - Jussi Adler-Olsen "Naine puuris".

Juba ammu käib hea kriminaalromaani juurde köitev uurija. Komissar Verhoevenist oli väga nauditav lugeda tema omapärase karakteri tõttu. Kõige paremini sobivad mehe iseloomustamiseks kaks sõna: lühike ja sõnakas. Ka ülejäänud kaks liiget tema tiimis on värvikad ja meeldejäävad. Lemaitre on neist veel paar raamatut kirjutanud ja loodan, et need ka tõlgitakse, sest loeksin meeleldi.

Pierre Lemaitre on 1951. aastal sündinud prantsuse kirjanik ja stsenarist. Kirjutama hakkas ta alles viiekümnendates, enne seda asutas ta koolitusagentuuri ning koolitas raamatukoguhoidjaid ameerika ja prantsuse kirjanduse alal. "Alex" on tema neljas romaan, teine komissar Verhoevenist rääkivas sarjas. (allikad: 1, 2, 3)

"Alex" on köitev kriminaalromaan, milles komissaar Camille Verhoeven üritab leida Alexit, naist, kes rööviti, peksti läbi ning pisteti puuri surma ootama. See on alles algus ning koorub välja veel terve kuritegude jada.  Raamat on väga mitmetahuline ning mängib lugejaga. Põnevus ei rauge hetkekski ning segadust on palju. Komissaar ning tema tiim, kes juhtumiga tegelesid oli väga sümpaatsed. Nõrganärvilistele vägivalla rohkuse tõttu ei soovitaks, küll aga kõigile, kes armastavad petlikke krimkasid ja põnevikke!

Aitäh, kirjastus Postimees, raamatu eest!

Üritan igal aastal lugeda uute kõrvale ka natuke klassikalist kirjastust, vähemalt paar raamatut. Seetõttu olin väga rõõmus, et kirjastus mulle Albert Camus' romaani "Katk" saatis ja võtsin selle kohe käsile. Alustasin lugemist kerge aukartuse ning ootusärevusega, nagu klassikute puhul ikka. Ma ei osanud väga midagi ette arvata, sest ei olnud enne kuulnud teiste arvamusi teose kohta. 

1940ndad, Oran, Põhja-Aafrika. Kõigepealt tulevad rotid. Varem neid linnas nagu näha ei olnudki, aga siis leitakse siit-sealt näriliste laipu ning äkki immitseb neid juba kõigist pragudest. Rotid tulevad välja, et tänavatel kõngeda. Seejärel hakkab inimeste seas levima jube katk ning kogu linn pannakse karantiini. Keegi ei ole haiguse eest kaitstud. Osad üritavad oma igapäevatoimetusi jätkata, teised proovivad nõu ja jõuga katku vastu võidelda, kolmandad otsivad meeleheitlikult viise linnast põgenemiseks.

Kui pea kõikides tänapäevastes viiruselugudes kruvitakse pidevalt pinget, elu ripub juuksekarva otsas, kogu aeg on vaja kuhugi tormata, midagi teha, kedagi päästa, siis "Katk" kulgeb üsna rahulikult ja mõtlikult. Muidugi ei saa ilma, et tänapäevaga paralleele tõmbaks. Oran pannakse küll karantiini, nii et keegi sisse ega välja ei pääse, kuid muidu tundub, et elu jätkub üsna nii nagu ikka. Inimesed liiguvad tänavatel, jätkavad oma igapäevarutiiniga, käivad tööl, väljas söömas ja meelt lahutamas. Kõik see toimub kuumal aastaajal ning kirjeldustest kangastusid mullegi päikselised, tolmused tänavad. Lehtedelt ei õhkunud mingit paanikat isegi siis, kui juba inimesed nagu kärbsed langesid ja surnukehade käitlemisega tekkisid probleemid. Jutustaja pilk on nagu erapooletul kõrvalseisjal, kes toimuvat lihtsalt tõdeb. Lisaks olen ma vist nii palju jubedaid põnevikke ja krimilugusid lugenud, kus pidevalt pead, veri ja muud kehavedelikud lendavad, nii et katkuhaigete kirjeldused ega surmaagoonia ei pannud silma ka pilkuma.

Raamatu peategelane ei ütle kohe, mis rolli tema epideemia ajal mängis, vaid see tuleb välja hiljem. Põhiliselt jälgib lugu erinevaid mehi, kes igaüks omamoodi katkuga toime tuleb. Üks on arst, kelle naine on tervise tõttu linnast välja sanatooriumi sõitnud ning mees pühendub haigete ravile. Teine on ajakirjanik, kes on pärit teisest linnast ning jäi Oranisse lõksu, kuna karantiin kehtestati väga äkitselt. Tema üritab linnast eri teid pidi välja saada. Kolmas on samuti sisserännanu, kes vabatahtlikult katku vastu võitlemisel appi läheb ning teisigi kaasab. Neljas on preester, kes hädas jumala poole pöördub. Viies mees on vist ainus linnas, kellele katk ja karantiin rõõmu valmistavad, sest ta on seadusega pahuksis ning olukord lükkab sellega tegelemist edasi. Mul oli raske nendega suhestuda ja tundus, et koge see olukord ei lähe mulle üldse korda, aga märkamatult olid ühel hetkel pisarad silmis. Tuli välja et lugu oli end tasapisi mulle otse südamesse puurinud.

Albert Camus (1913-1960) oli prantsuse kirjanik ja filosoof. Ta sündis ning kasvas üles Alžeerias vaeses naabruskonnas. Hiljem kolis mees Pariisi. Oma loomingu jagas mees kolmeks tsükliks, millest igaüks sisaldas romaani, esseed ja näidendit. "Katk" kuulub teise tsüklisse, mille teemaks on mäss. Romaani lähtematerjaliks on 1849. aasta kooleraepideemia, mis tappis suure osa Orani tollasest elanikkonnast. 44-aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia. (allikas: 1, 2)

"Katk" pakub vaikset kulgemist läbi katkuepideemia ühes kuumas Põhja-Aafrika linnas. Kui raamatule mõtlen, meenuvad mulle esmalt kuumus ning rahulik toon, millega sündmusi edasi anti. See oli nii erinev kõigist teistest epideemiaraamatutest, mida ma varem lugenud olen, pakkudes tegevuse asemel mõtteid. Kuna põhitegelasteks on mehed, siis oli mul raskusi samastumisega, aga märkamatult sai nende käekäik siiski oluliseks. Soovitan, kui sul on see klassik veel lugemata! 

• Sõber Raamat
• Triinu raamatublogi