2025, Tome’i mõis, Dorseti rannik. Mõisa-nimeline hotell pakub pururikastele võimalust argipäeva rutiinist eemale tõmbuda. Uue asutuse kõik toad ja majakesed on juba kaugele ette broneeritud. Esimesed külalised naudivad kauneid vaateid, hõrku toitu ja efektseid pidusid. Avamisnädal tuleb tõesti unustamatu, aga mitte selline, nagu omanik kavandas. Esiteks pole kohalikud rahul, kuidas Mõis takistab neil ligipääsu metsa ja randa. Protesteeritakse valjuhäälselt ning ellu ärkab vana legend Öölindudest, kes piirkonnas omakohut mõistavad. Teiseks varjab avanädalale kogunenud seltskonnas nii mõnigi saladusi ja kõik vanad luukered kaevatakse välja.

"Pööriööpidu" näitab vaheldumisi hukule määratud hotelli säravaid avamispidustusi ning kurjakuulutavaid minevikusündmusi, kui uhke asutuse omanik Francesca oli teismeline, kes väikese algustähega mõisas suvitas, igavaid päevi igal võimalikul kombel vürtsitades. Foley suutis mu kujutlusvõime täiskäigul tööle panna, täites pea merevaadete, šikide hotellitubade, taamal mustendava metsa ja Hitchcockist inspireeritud süngevõitu piltidega. Raamatus leidub joovastavalt palju lahendust vajavaid küsimusi, varjatud identiteete ja motiive. Ka pusletükke on kirjanik lehtedele kamaluga visanud, aga nende kokku sobitamine pole kergete killast ülesanne. Ühest küljest tuleb nuputada, kes on kes, teisalt on tarvis ritta panna saatusliku õhtu sündmused.

Peenelt punutud saladustevõrku on maandunud paras posu tegelasi. Salapärane Bella mängis kunagises tragöödias rolli ja on tulnud kindla kavatsusega panna Francesca minevikuga silmitsi seisma. Hotelli töötajaskonda on end sahkerdanud mitu kohalikku, kel rikastega omad kanad kitkuda. Isegi omaniku abikaasat, andekat arhitekti Owenit seovad Tome'iga mälestused. Hoolimata vaatepunktide rohkusest hakkas lugu kiirelt jooksma ning mida selgemaks läks pilt, seda suuremaks läks hoog. Müsteerium on siin sama grandioosne kui uhke Mõis ise ja mul jäi nii mõnigi detail tähelepanuta, nii et lasin end lõpul rabada. "Pööriööpidu" on paras põnevik, mida palaval suvepäeval rannas või sumedal õhtul lõkke ääres lugeda. 

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

"Liblikapüüdja" on õõvastav lugu vabaduse kaotusest, mis jätab siiski vangistajale mingisuguse inimliku mõõtme. Enamiku raamatust veedab lugeja Frederick Cleggi peas, kus muidugi kõik korras pole, aga toimuvat tema vaatest lugedes tekib siiski mingi väärastunud kaastunne, kusjuures ka tema enda vangil. Tuues klassik tänapäeva, saame tulemuseks Caroline Kepnes'i "Sina", mille Netflix väga edukalt adapteeris. Fowlesi romaani viimane jupp oli täpselt Joe Goldberg. "Liblikapüüdja" mõjub ajatult, kuna tegevus taandub mehe valdustesse, nagu midagi muud polekski maailmas. Ta lõikab naise kavalalt välisilmast ära, keelates ajalehed ja raadio. Lõpuks muidugi mull lõhkeb. Et tegu pole tänapäevase teosega, reedab see, kui vähe on füüsilist vägivalda. Võrreldes nende õudustega, mis moodsate naistega keldris tehakse, tundus see röövimine suisa kombekas. Võikuse puudumine rõhutas aga veel enam, kui kole on vabaduse kaotus ning lubas tegelased halastamatult luubi alla võtta.

Raamatu esimest osa lugedes oli pidevalt lavastus silme ees - nii näitlejad kui ka Kellerteatri paksude kivimüüridega saal. Kujutlusvõime ja kirjeldused täitsid puuduvad lüngad - keldri rikkaliku sisustuse, ülejäänud maja ja seda ümbritseva masendava eraldatuse. Mind üllatas, kuidas etenduses liblikanimede teksti pikkimisega kõhedust tekitati, aga raamatus jäi kollektsioonile rohkem ülekantud tähendus. Muidu kulges tegevus truult mööda tuttavat rada, mõne üksiku kõrvalpõikega, kuid juba enne poole raamatu peale jõudmist kattus see teatri lõpustseenidega. Seejärel saab sõna Miranda, röövitud neiu, kes keldris päevikut peab. Lavastuses ma teda ei mõistnud, kuna see ei lasknud tema pähe kiigata, andes edasi pigem ohvrirolli ja liblikat, mida Frederick üritas vormida. Üllatusin, kuna omistasin tüdrukule sootuks teistsuguseid mõtteid. Tema sissekannetes ei ole hala. Emotsioonide välja valamise asemel leiab püüdu oma vangistajat mõtestada, kuid tabav järeldus on see, et mees on inimesekujuline tühi kott. Pikalt meenutab tüdruk enda senist elu, on mõtisklusi inimklasside ja kunsti olemuse teemadel. Viimane tekitas mul veidraid paralleele "Varedaga", kus samuti vanem mentor figureerib. Miranda mõttekäigud olid huvitavad ja unustasin kohati, et ta keldris kinni on. Ka neist tundmustest lugedes oli raske end naise kingadesse asetada. Veidi sain sotti, kuidas sündisid otsused teha just seda, mida ta tegi, ning päevik annab aimu põgenemisplaanide küpsemisest ja nii edasi, aga rohkem on see raamat siiski Fredericku lugu ja mulle tundus, et neiu ülestähendused on seal vahel, sest mees leidis need. Teadsin ju etendusest ja raamatu esimesest osas, mis saab, aga ometi lootsin lugedes, et õudset lõppu ei saabu.

Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" viib suletud Tšornobõli, kus aset leidnud jõhkraid roimi uurivad paralleelselt ukraina politseinik ning vene detektiiv. Juba teist korda ühe kuu jooksul viis raamat mind Ukrainasse vägivalla keskele.

1986/21. sajandi algus, Ukraina/Moskva. Tšornobõli keelutsoonis tuuritav turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei tuvastab, et tegu on Venemaa endise ministri pojaga. Uurijad loodavad, et juhtumi lahendamine pakub pääseteed ääremaalt, kus keegi töötada ei ihka. Rikas papa ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab oma mehe, vene võmmi, kes on Prõpjatiga tuttav ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada, ka kiiritatud majades tuhnimiseks. Selline mees on Aleksandr Rõbalko.

"Piisavalt põhjuseid surra" teeb suletud Tsoonile enam-vähem ringi peale, tutvustades selle erinevaid külakesi ja varemeis hooneid. See on äärmiselt põnev keskkond, kuhu mõrvajuurdlus asetada. Andsin lugemise kõrval Google'i pildiotsingule kuuma, et nimetatud kohti paremini silme ette manada. Tuleb välja, et saastunud alal käib vilgas tegevus - turismigrupid, politseipatrullid, loodusvaatlejad, stalkerid, kel meeldib eikellegimaal lustida, koju naasnud kohalikud.

Esimene peatükk haarab paljulubavalt kaasa, aga seejärel läheb loojärg venelase Rõbalko kätte, kes ärkab karmist joomingust, ja teda ei sallinud ma alguses üldse. Ukrainlane Melnik oli palju sümpaatsem. Mõlemal mehel on kindel siht silme ees ning päris huvitav oli jälgida, kuidas kaks uurijat eri nurkade alt juhtumile lähenesid, tegid sarnaseid avastusi või jättis üks või teine midagi märkamata. Kui juba esimesest laibast on tehtud väljanäitus, siis muidugi on tegu sarimõrvariga. Ma ei ole tegelikult eriti jäledate mõrvadega raamatute suur fänn ja lõpuks sai laipu üleliia palju. Mingi hetk jooksevad muidugi erinevad looliinid kokku ja finaalvaatus üllatas. Ma ei mõtle siinkohal mõrva lahendust, vaid seda, kuidas raamat lõppes.

Kusjuures, raamatu tegevus toimub küll Ukrainas, veidi ka Venemaal, aga selle kõik on kirja pannud prantslane. Kui võõras kirjutab võõrast maast, varitseb oht, et teos kukub välja väga pinnapealne või stereotüüpne, aga Audic jättis Tšornobõlist küll väga autentse mulje ning tundsin, et saan piirkonna ja tuumakatastroofi järel toimunu suhtes palju teadlikumaks. Vaatasin muidugi paar aastat tagasi HBO hittsarja, mis valgustas neljanda reaktori plahvatamise tagamaid ja järgnenud üliinimlikke pingutusi katastroofi likvideerimisest, ent sellest, mis seal hetkel, õieti enne 2022. aasta veebruari, toimub, polnud mul aimugi. Autor tunneb kahtlemata teema vastu sügavat huvi ja on teinud tohutu eeltöö. Mul tekkis igatahes küsimus, kust tuli idee säärane romaan kirjutada.

Soovitan, kui otsid põnevust ja ei pelga moonutatud laipu!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Ruth Ware "Nullpäev" pajatab turvariskidest, politsei mitte usaldamisest ning naisest, kes on oma armastatu nimel kõigeks valmis. Aasta esimeseks raamatuks sobis see hoogne lugu hästi. Varem olen kirjanikult lugenud peaaegu kõiki eesti keeles ilmunud teoseid: "See tüdruk", "Üks teise järel", "Luku taga", "Valetamise mäng", "Naine kajutist nr 10" ja "Pimedas pimedas metsas".

Tänapäev, London. Naissoost Jack ja tema abikaasa Gabe peavad huvitavat ametit. Nimelt tegeleb paar ettevõtete turvalisuse testimisega. Mees on häkker, naine tegeleb füüsilise poole ehk sissemurdmisega. Ühel õhtul töölt saabudes leiab Jack abikaasa surnuna. Kui selgub, et politsei teda kahtlustab, laseb naine jalga ja paneb kõik oma nõksud mängu, et oma armsama tegelik tapja leida.

Ware'i eelnevate romaanidega võrreldes võtab "Nullpäev" uue suuna. Selles on tublisti rohkem märulit ning enneolematult kõrged panused, kuna peategelane põgeneb politsei eest, üritades ise tõde välja selgitada, samal ajal kui tema tervis aina kehvemaks muutub. Rahu ei saa ta küll hetkekski. Arvestades nappide pääsemiste arvu, on Jackil supervõimed. Natuke raske oli uskuda, kuidas naine iseend täiesti ära kaotas, ei hoolinud absoluutselt oma heaolust ega isegi oma süütuse tõestamisest, tahtes üksnes välja selgitada, miks tema kallim surema pidi. Teiseks häiris, kuidas rõhutati, et politsei peamine huvi on kiirelt keegi süüdi mõista ja trellide taha pista. Sain aru, miks peategelane võmme ei usaldanud, aga oleks selle must-valge maailmapildi asemel veidi rohkem halle värve soovinud.

Kuna olen üksjagu Ware'i lugenud, on kirjaniku käekiri mulle tuttav. Alates hetkest, kui teda esimest korda mainiti, olin veendunud, kes on süüdlane, ja ma ei eksinud. See ei vähendanud aga sugugi põnevust, kuna autori filmilik stiil ning elukutselise sissemurdja tegutsemine klappisid hästi kokku. Eriti nautisingi neid stseene, kus Jack oma tugevaid külgi näitab ehk igasuguseid kavalaid võtteid, mis aitavad ta mängeldes kohtadesse, kuhu ta ei peaks ligi pääsema. Uksi, mis peaks jääma suletuks, aitavad avada nii kirjatarbed kui ka suruõhk. Romaan pani korralikult mõtlema nii enda toimetuste kui keskkonna turvalisuse peale. Kas sa hoiad võõrastele uksi lahti? Kas sa jälgid, kes sinu järel sisse lipsab? Kas veendud iga kord, et uks sulgub ja lukustub sinu taga? Kas aitad, kui lifti sisenejal on käsi kaela riputatud, mis põhjustab raskusi kiipkaardi leidmisega?

Aitäh, Helios, raamat eest!

Tänapäev, West Dartford, USA. Hen ehk Henrietta ning tema abikaasa Lloyd kolivad uude linna, kus nad kedagi ei tea. Põhiliselt elavad ümbruskonnas lastega pered, erandiks vaid paar nende naabermajas. Mira ja Matthew kutsuvad nad külla, et lähemalt tutvuda. Õhtusöök kulgeb toredalt, kuigi ei tundu, et neist suured sõbrad saavad, aga majas ringkäiku tehes märkab Hen midagi, mis veenab teda, et tema naaber on mõrvar. Kinnisideed on varemgi naist kimbutanud, kuid ravimid peaks tema bipolaarset häiret kontrolli all hoidma. Mis sa ikka ette võtad, kui kahtlustad oma naabrit mõrvas? Lähed politseisse? Aga kui politsei sind tõsiselt ei võta?

Kui oled viimastel aastatel populaarseid põnevikke lugenud, tuleb nii mõnigi detail kindlasti tuttav ette - psüühikahäirega naine, kanged tabletid, alkoholiga liialdamine, tugev kinnisidee, amatöörlik nuhkimine. Sa ei tea, kas uskuda peategelase silmi, olles täpselt samal pulgal kui politseiuurija või abikaasa, kellele ta oma kahtlused usaldab. "Ohtlik tutvus" ei ole uus tüdruk rongis, aknal või kajutis, vaid annab lugejale kõva eelise. Nimelt saab lisaks kinnisideega kimpus naise vaatepunktile lugeda ka tema kahtlusaluse oma. Selle asemel, et juurelda, kas naisel on õigus või kannatab ta luulude all, ilmneb kiirelt, kas naaber on mõrvar või mitte. See teadmine ei vähenda aga sugugi põnevust, vaid pigem lisab seda juurde ja muidugi jätab kirjanik mõned trumbid veel varuks.

Vajaka jäi minu jaoks emotsionaalsest sidemest tegelastega. Lehekülgedel lahti läinud kassi-hiire mäng pakkus pinget ja põnevust, aga ma ei hoolinud, kas kass saab kõhu täis või pääseb hiir põgenema. Kirjanik süüvib küll nende minevikku ja isiklikesse traumadesse, andes aimu, miks nad on sellised, nagu nad on, aga sümpaatiat ei teki. Hoiatan, lisaks mõrvale leiab raamatust koduvägivalda ning räägitakse vägistamisest.  

Swansoni puhul meeldib mulle eriti, kuidas tal pole vaja iga väikseimatki detaili saladuseloori taha peita. Selle asemel näitab ta edukalt, et põnevust saab hoida ka siis, kui kurjategija isik on teada. Kõigi kolme loetud põneviku puhul selgus varakult, kes on süüdi ning fookus oli ärevusel, kuhu lugu viib.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Anthony McCarten "Kao jäljetult" räägib uue tarkvara testkatsest, mille eesmärgiks on tõestada, et see suudab ükskõik kelle ükskõik kust üles leida. Põhimõtteliselt on tegu märulipõnevikuga, kus mängitakse peitust.

Mida sina teeksid, kui saaksid kaks tundi, et jäljetult kaduda? Minu esimene mõte on sarnaselt peategelasele suunduda telgi ja magamiskotiga ürglooduse rüppe. Teine pähe kerkinud idee oli samuti raamatus esindatud - peituda suurlinnas kodutute sekka. Kõige rohkem meeldiski mulle, kuidas teos näitas kõiki kümmet kadujat, nende erinevaid strateegiaid ja ka seda, mis viis nende tabamiseni. Mõned nabiti väga kärmelt kinni, teised pidasid sutsu kauem vastu. Osavamate tabamiseks kasutatud tehnoloogia kaldus omadega juba ulme valdkonda. Näiteks ühe osaleja reetis see, et ta vaatas (isegi mitte ei ostnud!) poes liiga kaua oma lemmiksnäkke.

Muljetavaldav jälitusatribuutika pani mõtlema, millise andmehulga iga inimene endast iga päev maha jätab. Teiseks esitab raamat muidugi küsimuse, kas jälgimisühiskond oleks põhjendatud, kui see aitaks terrorismi vähendada? Millise piirini on okei, et valitsus kodanikke monitoorib? Usun, et mida äärmuslikemaid võtteid kasutatakse millegi kontrollimiseks, seda leidlikumaks muutuvad need, keda kontrollitakse. Sellega seoses meenus üks teine märulipõnevik Simon Mayo "Noateral", kus terroristid suutsid edukalt leida need suhtlusvahendid, mida ei jälgitud.

Kadujate kõrval on esindatud ka Cy Baxteri ning tema meeskonna vaatenurk, nende põnevus, hasart ja kasvav frustratsioon, kui üks mängija nad korduvalt üle kavaldab. Oli selgelt aru saada, et kirjanik on ühtlasi stsenarist, kuna raamat keskendub tegevusele, jättes tegelased tagaplaanile. Mul ei tekkinud mitte kellegagi emotsionaalset sidet. Võib-olla on mängus ka see, et lugesin eelnevalt 1000-leheküljelist romaani, kus keskenduti põhjalikult tegelaste iseloomustamisele. "Kao jäljetult" puhul oli mul aga täiesti ükskõik, kas eesmärgi saavutab Baxter või salapärane raamatukoguhoidja. Lihtsam oleks olnud kaasa elada, kui naine oma motiivi nii kaua poleks varjanud ja ma oleks teadnud, mis on kaalul. Kokkuvõttes, süžee oli põnev, aga säärane ülesehitus mulle ei sobinud. Samas kujutan, et kui näitlejad tegelastele elu sisse puhuvad, võib teos ekraanil päris kaasahaarav olla. Stseenid ärkasid küll lehtedelt ellu, ilmudes kaadrikaupa silme ette. Soovitan, kui sulle meeldivad tegevuserohked põnevikud!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

2007-2020, London & Šotimaa. Amelie ja Adami abielu hakkab karidele jooksma. Naine töötab loomade varjupaigas, mees on kuulus stsenarist. Nõustaja arvab, et neile võiks kasuks tulla aja veetmine teises keskkonnas. Nagu tellitud, võidab naine loteriiga nädalalõpu Šotimaal. Nad ei tea, mida oodata ja leiavad eest ümberehitatud kabeli ja täieliku eraldatuse. Tihenev lumetorm ähvardab paari muust maailmast sootuks ära lõigata ning lisaks ei paista koht sugugi külalislahke. Kohe algusest peale tundub midagi viltu olevat, kuid kes on selle taga - Amelie, Adam või keegi kolmas?

Romaan on kokku kirjutatud prosopagnoosiast ehk näopimedusest, stsenaristi püüdlustest karjääriredelil, möödunud abieluaastate kirjadesse talletamisest ja kabelis lahti rulluvast lõppmängust. Alice Feeney ei raiska aega ja annab kohe mõista, et tema tegelased on valelikud ja varjavad teineteise eest nii mõndagi. Tõele heidavad valgust vahelduvad vaatepunktid ning naiselt mehele pulma aastapäevadel kirjutatud kirjad, mis paljastavad, kuidas Adam aina rohkem tööle pühendub. Mulle polnud ükski tegelane sümpaatne. Midagi on nende abielus ikka väga valesti, sest mõlemal käib peast läbi mõte, et nädalalõpu elab üle vaid üks. Ootasin seega lugedes kogu aeg, millal tuleb pauk, kuid ka lugejat hoitakse kaua teadmatuses. Vahepeal oli lausa tunne - no kaua võib.

Õigetele detailidele tähelepanu pöörates kahtlustasin mõnda asja varakult ja väga mõnus oli tõdeda, et mul oli õigus, kui lõpus paljastuste trall lahti läks. Jahmatavaid käänakuid jagus. Ja kui tundus, et kõik on läbi, oli tegelastel veel oma lõppsõna öelda ja kõik ei olegi enam nii selge. Lõpplahendus on uhke, aga kogu plaan, mis paljastus, tundus mulle üsna kipakas. Kui tegelased oleks natuke teistmoodi käitunud, poleks see läbi läinud. Lisaks ei saa ma aru, miks nad ei alustanud lukus uste lahti murdmisest, kohe kui tundus, et kabeliga on midagi mäda. See ei ole esimene põnevik, kus ma seda viga kohtan. 

Kõige rohkem meeldis mulle romaanis loodud atmosfäär. Põnevuskirjanikud kohe armastavad lumetorme oma tegelaste muust maailmast ära lõikamiseks. Mul oli see üksik kabel nii hästi silme ees. Muidugi ei tööta telefonid, muidugi läheb elekter ära ja muidugi jääb keegi pimedasse keldrisse lõksu. Kusjuures, ainuke koht, mis mind hirmutas, oli sahver tööriistade ja hiigelsuure külmikuga. Teine paeluv aspekt oli mehe prosopagnoosia. Ta on võimetu inimeste nägusid eristama ja võrdleb neid tihti van Gogh keerlevate maalidega. Ma küll ei saanud aru, miks ta ei tundnud inimesi ära nende firmariietuse järgi, aga las see jääb.

Soovitan, kui sind haaravad põnevikud, mille põhiküsimuseks on, kui hästi abikaasad üksteist tunnevad.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Stacy Willingham "Vilksatus pimeduses" räägib kadunud teismelistest, sarimõrvarist ja paranoilisest naisest, kes peab uuesti üle elama oma lapsepõlvetrauma. Võtsin üle pika aja jälle käsile ühe psühholoogilise põnevikku ja kuigi see ei hiilanud just millegi originaalsega, nautisin põnevust.

1999/2019, Breaux Bridge/Baton Rouge, Louisiana osariik. Chloe maailm varises kokku päeval, kui ta isa tunnistas end süüdi 6 tüdruku kadumises nende kodulinnast. Ta oli siis vaid 12-aastane plikatirts ja see, kes leidis asitõendid, mis mehe trellide taha saatsid. Ärevus ja stress on ka 20 aastat hiljem naise igapäevased sõbrad, kuid ta on õppinud neid õhtuste veiniklaaside ja endale retseptiravimite välja kirjutamisega kontrolli all hoidma. Chloe on minevikutrauma suisa enda kasuks tööle pannud, töötades psühholoogina, kes väga hästi patsientide, eriti noorte neiudega, suhestuda suudab. Naine planeerib parasjagu pulmi, kui minevik ta kätte saab. Nimelt ilmub välja ajakirjanik, kes tahab 20. aastapäeva puhul vanast tragöödiast lugu teha. Tagatipuks hakkavad jälle ümbruskonnas kaduma teismelised tüdrukud, kellest üks on Chloe patsient. Esmalt üritab naine sellest kõigest eemale hoida, aga talle tundub üha enam, et kuriteod on temaga seotud.

"Vilksatus pimeduses" on tubli debüütromaan, mille fookus on peategelase sisekaemusel ning minevikul. Korraga toimub nii mõndagi - esile kerkib mitmeid saladusi, hulk kahtlusaluseid, omadega pisut sassis peategelane. Tahaksin öelda, et olen vilunud põnevike lugeja ja arvasin kohe lõpu ära, sest nutikad saavad sellega kahtlemata hakkama, aga minu esimene kahtlus osutus valeks. Niidiotsad on loos ilusti olemas, aga ma ei osanud neid üles korjata ega kokku siduda. Kirjanik suutis päris hästi eksitada, tubli debüüt. Puudust tundsin ainult argielust ja kõrvalliinidest, kuna teos on nagu üks suur ämblikuvõrk, kus kõik on keskse krimilooga kokku põimitud. Lisaks, mõni välja tulnud saladustest ei olnud ka just kõige loogilisem.

Esimene pool teosest on rahulik, keskendudes küsimusele, kas Chloe on nii sassis, et kujutab ette, kuidas uued kadumised on kuidagi tema ja ta isa kuritegudega seotud, või peaks ta oma sisetunnet usaldama. Igal juhul teeb naine rumalaid otsuseid, topib oma nina sinna, kuhu ei peaks ja on sunnitud uuesti minevikuga silmitsi seisma. Kadunud tüdrukute leidmisest saab säärane kinnisidee, et kogu tema ülejäänud elu jääb seisma. Ma ei ole just suurim fänn süžeedel, kus alkoholist ja ravimitest abi otsiv naine leiab, et peab kuriteo uurimise enda kaela võtma, aga siin põhjendas kirjanik ilusti ära nii selle, miks peategelane meelemürke tarvitas kui ka tema kinnisidee juhtumi suhtes. Vastumeelsuse asemel tundsin kurbust, et pärast pikka rabelemist kindla jalgealuse nimel see tal taas jalge alt tõmmatakse ning naine kaotab usalduse oma kõige lähedasemate vastu. Rohkem kui lahendust tahtsin, et ta leiaks rahu.

"Vilksatus pimeduses" käsitleb mitut psühholoogiliste põnevike meelisteemat: tsiviilisik omapäi uurijatööd tegemas, väikelinn ja kaduvad tüdrukud, ebastabiilne peategelane. Minu jaoks eristas seda teistest omataolistest lapsepõlvetrauma mõjude fookusesse võtmine - millise jälje Chloe minevik talle jätnud on, kuidas ta on õppinud traumaga elama, kuidas kõik uuesti pinnale ujub, mida ta tunneb, mida ta mõtleb. Ja noh, iga teine põnevik ei alga ka sellega, et peategelase isa, üks tema suurimatest eeskujudest, osutub koletiseks, kes mõrvade eest vangi mõistetakse. Mulle see rohkete saladuste ja loopööretega lugu meeldis, aga kindlasti kallutab kõrget hinnangut see, et ma polnud tükk aega taolist psühholoogilist põnevikku kätte võtnud.

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

2022, Endgame House, Yorkshire Dales. Nagu vanadel headel aegadel, koguneb perekond jõuludeks Endgame House'i jõulumängule. Lapsepõlves juhatasid vihjed kingitusteni, kuid seekord on panused kõrgemad ja mõistatuse lahendaja preemiaks on häärber ise. Lily jaoks on jõulud aeg, mil ta kaotas oma ema ning ta ei naase sugugi meelsasti kohta, kus tragöödia aset leidis. Ta loodab, et saab lõpuks mineviku selja taha jätta ning ema surmas selgust. Häärberi omandiõigus ei lähe Lilyle karvavõrdki korda, kuid ilmneb, et keegi teine ihkab võitu nii väga, et on valmis maha jätma laibarea. Ilm on Endgame House'i muust maailmast ära lõiganud, nii et ei jää muud üle kui mängida.

"Jõulumõrvamäng" pakub mitut moodi mõistatamist. Esiteks muidugi kõik need sõnamängud ja vihjed võtmetele, mida Armitage’d taga ajavad, siis juba mõrvamüsteerium ja tagatipuks on eraldi ülesanded ka lugejale. Igaüks saab ennast proovile panna tekstist anagrammide ja jõulukrimkade pealkirjade tuvastamisega. Mulle jäid silma vaid üksikud, aga ma ei pane tavaliselt tähele ka trükivigu ega kehva tõlget. Igal juhul põnev oli. Kogu selle sõnamängu tõlkimise eest müts maha!

Süžee koha pealt niimoodi kiita ei saa. Iga säärase raamatu puhul on latiks ees Agatha Christie “Ja ei jäänud teda ka”. “Jõulumõrvamäng” ei suutnud üle selle hüpata, jäädes vaid kahvatuks varjuks. Kogu kirjaniku aur on läinud sõnamängudele ja mõistatustele, nii et tegelased on kui papist, nii ühekülgsed. Ei ole huvitavaid taustalugusid ja hästi läheb ainult samasoolistel paaridel. Kohe kahju hakkas sellest perekonna mustast lambast, keda autor lehekülgede kaupa materdab, nii et ei jää kahtluseraasu ka. Mul tekkis nii palju küsimusi kogu suguvõsa omavahelise suhtluse osas. Ma ei uskunud motiivi ega tegelaste reaktsioone, kui nende nõbud surema hakkasid. Kuhu jäid emotsioonid? Tore, et neil oli jääkelder, kuhu laibad visata, et majas haisema ei hakkaks, ja saaks rahus mõisa peale edasi mängida. Kõige segadusttekitavam oli muidugi see, mis selles majas nii erilist oli, et mitu põlvkonda on valmis selle nimel tapma.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

"Kildudeks" võtab fookusesse selle, kui kõrilõikajalik on tippsport, tulvil suuri riske ja ebaausaid võtteid. Raamatus on ka paras inimsuhete segapundar, palju keerulisem kui harilik armukolmnurk. Kolmandaks kihiks on müsteerium - mis juhtus Saskiaga? Selliseid saatanlikke tüdrukuid nagu tema, kellele meeldib piire kompida ja inimestega mängida, olen raamatutes varemgi kohanud. Milla vaatepunkt maalib neiust üsna vastiku pildi, nii et tõesti on võimalik igaüht kahtlustada.

Kõigi nende teemade lahendamiseks on vaja appi võtta kaks ajaliini. Mõlemad olid põnevad, kuigi veidi rohkem paelus mind mineviku rivaalitsemine ja ohtlikud mängud. Allie Reynolds on ise ka tipptasemel lumelauda sõitnud, mis kandub ilusti raamatusse. Mina ei tea sellest alast mitte mõhkugi, aga sportlaste pingetest lugedes meenus kohe iluvõimlemist kajastav põnevik "Sa saad mind tundma". Olevikus on teistlaadi närvikõdi, kui tegelased üritavad aru saada, mis toimub. Autor kasutab suusakuurorti eraldatust loo huvides suurepäraselt ära. Lumine eraldatud ja kasvav ärevus olid nii sarnased Ruth Ware'i põnevikuga "Üks teise järel", et kohati tundsin, nagu oleksin seda lugu juba lugenud.

Ma ei mäleta ühtki teist põnevikku, kus ma iga loopöörde ära olen arvanud. Teiste arvamusi lugedes tundub, et raamat ei olnud äärmiselt etteaimatav, vaid lugu jälgis ilmselt lihtsalt minu loogikat. Kui püss on laval, peab sellest ju millalgi pauku ka tulema. Olin algusest peale kindel ka selles, kes niite tõmbab. Sellest hoolimata oli nauditav lugemine, kuna see pakkus mõnu, et kõik täpselt nii läks, nagu arvasin. Ainuke asi, mida ma ära ei arvanud, oli motiiv. Lõpp oli ühest küljest vaimustav, teisest debüütautorilikult muinasjutuline. See me-pole-kümme-aastat-sõnagi-vahetanud-aga-ma-armastan-sind-ikka pani silmi pööritama.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäeva Ameerika unistus, mida raamatutes tihti taga aetakse, on saamine eliitülikooli. Eelmisel aastal sattusin Netflixis dokumentaalile (Operation Varsity Blues), kus rikkad ja ilusad oma lastele ülikooli kohti ostsid. Sarnast sahkermahkrit näitab ka "Kõik tahavad olla meie moodi". Romaanis jäetakse küll vanemad kõrvale ja privilegeeritud noored haaravad ohjad oma kätte. Nende lapsepõlve süütud, muretud mängud kujutavad endast hunnikut alandavaid ja/või ohtlikke katsumusi. Pingutuste vääriline tasu ongi muinasjutuline abi tippülikoolidesse saamisel, testivastused (sest küsimusi ei uuendata kunagi?) ja muidugi võim teiste üle. Koolis, kus kõik on rikkad, ei saa ju auhinnaks raha pakkuda.

Korduvalt tehakse juttu, kui palju tuleb Tegijaks saamise nimel ohverdada, aga päris ohvreid ei näita teos kunagi. Katsed meenutavad klassikalist rebaste retsimist erinevusega, et kogu see värk kestab terve kooliaasta. Enamik neist ülesannetest või Tunnikatest, nagu nad neid ise nimetavad, kaasavad kanged joogipoolised. Minu jaoks läks kirjanik alkoholi kogusega üle piiri. Ei olnud nagu tore lugeda, kui üle poole süžeest moodustavad alaealiste peod.

Palju huvitavam oli jälgida peategelase püüdlust tõde välja selgitada. Neiu on kolme aastaga jõudnud punkti, kus ta heitleb endaga. Jilli taldrikul on palju - aktiivne osalemine Tegijate ettevõtmistes, pinge ülikooli saamise pärast. Ühest küljest tahaks ta, nagu kõik teised, heita möödunud tragöödia peast, aga teisalt tekitab väike tõuge vastupandamatu kihu mängida amatöördetektiivi ning me kõik teame, et sedasorti kinnisideed lõppevad alati hästi. See oli küll äärmiselt ebaloogiline, et raamatu tegevus algab kolm aastat pärast seda, kui Jilli parim sõbranna suri ning tema poisssõber end süüdi tunnistas. Selle ajavahe ära jätmine oleks romaani mitu korda paremaks teinud. Kuidas siiamaani olid kõik varmad uskuma, et see kutt on mõrvar, ja ühe kõne peale mõtles peategelane ringi?

Erinevatest noorteromaanidest, kus ohtlike mänge mängitakse (meenuvad nt Üks meist on järgmine, Panic), on "Kõik tahavad olla meie moodi" kõige nõrgem. Raamat küll räägib igasugustest pöörastest ülesannetest, aga nende läbi viimist otse ei näidata. Ei ole närvikõdi, ei ole pinget. On ainult Jilli kasvav vastikkus ülesannete korraldamises osalemise suhtes. Lisaks on raamatus kõige kohutavam täiskasvanute järelvalve üldse. Esiteks pigistab kogu linn silma kinni selle koha pealt, et lapsed üksteist piinavad, ja teiseks on lapsevanematel täiesti ükskõik, et nende poeg trellide taha saadetakse?! Oli aru saada, et tegu on debüütromaaniga. See oli toores. Tegelikku süüdlast oli lihtne ära arvata. Ja raamatu pealkiri on täiesti vale - ma ei taha neist kellegi moodi olla!

Kuigi raamatus polnud ühtki sümpaatset tegelast, haaras "Kõik tahavad olla meie moodi" endasse ja ahmisin kogu draama ühe päevaga endasse. No nii paeluv on lugeda, kuidas teismelised käituvad nagu teismelised ikka - rumalalt. Ma lihtsalt soovin, et raamat oleks keskendunud rohkem müsteeriumile ja jätnud mõned peod ära.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Catriona Ward "Needless Streeti viimane maja" on segane romaan kadunud tüdrukust ja poolearulisest mehest. Teos ei oleks ilmselt poes mu tähelepanu püüdnud, kuid uute raamatute nimekirjas jäi ebatavalise kirjeldusega silma. Esiteks, piiblit lugev kass, ja teiseks lubas teos, et eksin, kui püüan ära arvata, mis selles majas toimub. Võtsin väljakutse vastu ja muidugi põrusin!

Tänapäev. Needless Street on tupiktänav, mille lõpus elab Ted Bannerman, eraklik meesterahvas, kes jagab maja kassiga. Aeg-ajalt ilmub külla ka teismeline tütar. On ilmselge, et Tedil pole peas kõik korras, mis on ka põhjus, miks ta sattus kahtluse alla, kui 11 aastat tagasi kadus lähedal asuva järve äärest väike tüdruk. Juhtum jäigi lahendamata. Kadunud tüdruku õde pole siiani rahu saanud ning uurib omapäi kõiki kahtlusaluseid. Tal õnnestub hankida Tedi aadress ning naine kolib kõrvalmajja, kaljukindla kavatsusega mees vahele võtta.

Lisaks sellele, et "Needless Streeti viimane maja" on paganama segane, on see ka ääretult kurb romaan, milles on juttu laste väärkohtlemisest ning katkistest inimestest. Raske on raamatut hinnata. Algus venis, kuna ma ei saanud teose stiiliga sina peale. Mulle ei meeldinud Ted, mulle ei meeldinud Olivia, mulle ei meeldinud Lauren. Kõigi kolme peatükkides toimusid nii veidrad ja ebaloogilised asjad. Mehe puhul ei sallinud ma lisaks kontrasti lapseliku lihtsameelsuse ja alkoholiga liialdamise vahel. Eeldasin, et piiblit lugev kass meeldib mulle, aga tema puhul oli samuti kõik nii vale. Tunduvalt lihtsam oli lugeda kinnisideede küüsis vaevleva naabrinaise vaatenurka: selge, eraklik veidrik, hoiab kodus kõike seitsme luku taga, järelikult on midagi varjata ja tuleb välja selgitada, mida. 

Kogu lugemise vältel olin kindel ainult kahes asjas. Esiteks ei saa olla lahendus see, et Ted hoiab väikest tüdrukut kinni. Teiseks, ei uskunud ma hetkekski, et Lauren on Tedi tütar. Ülejäänu oli liiga veider ja mul puudusid hüpoteesid, mis Needless Streeti viimases majas päriselt aset leiab. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud lookillukesi kokku panna, ei saanud ma neid omavahel klappima. Mida rohkem pöörasin detailidele tähelepanu, seda hullemaks läks pilt. Vaip vahetab värvi, pandimajja viidud pilt ilmub tagasi seinale, matrjoškad parandvad iseenesest. Selle sasipusa sees on siiski olulised vihjed, aga et natukenegi selgust tuleks, läks päris kaua aega ja kogupildi ilmsiks tulemiseks veelgi rohkem. Ma ei olnud valmis, et lõpplahendus on nii võimas, et lausa maailmapilti avardab. Selliste pärlite tõttu tasub ilmuvate raamatute nimekirjal silma peal hoida. See raamat tõesti väärib Stephen Kingi soovitust esikaanele.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Šotimaa ja Ile de Re. Anna on seljatanud oma sünge mineviku, millest tema abikaasa midagi ei tea. Tema hoolikalt üles ehitatud uus elu kukub aga kolinal kokku, kui mees koos naise parima sõbrannaga jalga laseb, võttes kaasa ka nende kaks tütart. Nagu alati, kui tumedad mõtted kimbutavad, paneb Anna mängima mõne sünge taskuhäälingu. "Surm ja Dana" jutustab üpris värskest müsteeriumist ühe uppunud purjeka ümber: jõukas mees, kaks täisealist last, uhke pidusöök, sadamast öö varjus lahkumine ja keset merd uppumine. Juhtumit uuriti põgusalt ja vastuoluliste tõendite kiuste saadeti endine laevakokk trellide taha. Anna imestuseks kõlavad taskuhäälingus talle tuttavad nimed, nimed tema enda minevikust, mistõttu tekib naisel tugev tung õiglus jalule seada.

"Kinnisidee" oli täielik üllatus. Ootasin tüüpilist põnevikku, aga raamat eristub selgelt, kuigi algas enam-vähem täpselt samamoodi kui hiljuti loetud Rosie Walshi romaan "Minu elu armastus", tutvustades naist, kelle abikaasa ei tea tema minevikust mitte tuhkagi, isegi mitte kallima päris nime. Kaks raamatut ei saaks aga rohkem erinevad olla. "Kinnisidee" peategelane Anna on üksinda jutustaja rollis ja teeb seda ülidramaatiliselt. Raamatu esimesest poolest leiab katkeid taskuhäälingust ja harilikku amatööri nuhkimist, aga teine pool kisub üle võlli. Mingil hetkel viskasid lõputud lood isehakanud detektiividest üle, aga sellise nurga alt, kus kuritegu uuriv algaja süžee absurdseks muudab, loeksin suurima heameelega veel. Mind rabas raamatu vaimukus. Anna tegutsemine on ootamatusi täis, kihte koorub nii tema minevikult kui ka Danat ümbritsevalt müsteeriumilt. Loopöörete usutavusega ei ole siin miskit pistmist. Kui peategelane on nii jabur, siis ei häiri üle võlli paljastused sugugi. See läheb ilmselt sellesse kategooriasse, et see oli nii halb, et see oli hea. 

Kui sulle meeldivad absurdi kiskuvad põnevikud, siis soovitan ägedat seriaali "Only Murders in the Building", mida USA reisil vaatasime (Saadaval Disney+is). Ühes luksuslikus Manhattani korterelamus sureb mees ning kolm majaelanikku, keda ühendab armastus krimi-taskuhäälingute vastu, arvavad, et see on mõrv ja hakkavad asja omal käel uurima, tehes sellest oma taskuhäälingu. Teiseks tuli meelde Netflixi "The Woman in the House Across the Street from the Girl in the Window", kuna "Kinnisidee" kulges täpselt samal noodil, parajalt üle võlli.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!