Jørn Lier Horst "Kuritahtlikkus" ja "Juhtum 1569" on mõlemad krimkad, kus uute sündmuste valguses tuleb uurida vanu toimikuid. Esimene on kurikavala sarimõrvari lugu, teises on esmapilgul ilmselge lahendusega juhtum, mille uurimisel tehti hirmpalju vigu. Peategelane William Wisting sai mulle sümpaatseks raamatuga "Katharina kood" ja Horsti järgmised raamatud ootasid juba ammu riiulis, millal ühe õige detektiivika isu tekib.

Tänapäev, Larviki vald, Norra. Neljandat aastat trellide taga istuv sarimõrvar Tom Kerr on viimaks valmis avaldama, kuhu ta peitis oma kolmanda ohvri, kuid ta tahab isiklikult teed juhatada. Politsei on valmis põgenemiskatseks ning kasutusele võtnud mitmed abinõud, kuid ometi kavaldab kurjategija nad üle ja pääseb putku. Arvatavasti on mängus tema algne abiline See Teine, keda varasemalt pole õnnestunud tabada. Muidugi jõuab kõik meediasse ja William Wistingul tuleb silmitsi seista faktiga, et naisi julmalt piinanud mõrtsuka põgenemine ja mitme politseiniku haavatasaamine jääb tema kraesse.

Tänapäev, Larviki ja Porsgrunni vallad, Norra. William Wisting ei saa isegi puhkust rahulikult veeta. Esiteks hoiab ta silma peal, kuidas edeneb kadunud kohaliku naise otsimine. Teiseks potsatab mehe postkasti napp kiri, mis viitab mingisugusele vanale juhtumile numbriga 1569. See ei jää ainsaks omataoliseks. Muidugi ei suuda politseinik uudishimust võitu saada ja otsib vanad toimikud üles. Tegu pole isegi lahendamata juhtumiga. 17-aastane neiu tapeti, kui ta töölt koju sõitis. Tema endine poiss-sõber mõisteti süüdi, kuna kõik asitõendid näitasid talle. Ometi avastab Wisting sügavamale kaevates, et üht-teist jäi uurimisel siiski tähelepanuta.

"Kuritahtlikkus" viib lugeja tüüpilise skandinaavia krimka pärusmaale, kus tegutsevad sarimõrvarid, kes oma ohvreid jubedalt piinavad. Romaan on tempokas, panused aina tõusevad ja pinge krudib. Muide, selle raamatu põhjal on tehtud sarja "Wisting" teine hooaeg! Kui sa lugesid mu postitust "Katharina koodist", tead, et esimese Wistingu romaani puhul mulle just meeldis, et seal ei olnud äärmuslikke mõrvu. Vanade tolmuste toimikute kallal askeldamine kutsub mind hoopis rohkem, mistõttu "Juhtum 1569" meeldis mulle kahest romaanist enam, kuigi ka seal on üks päris võigas surm, mis mind mitu päeva kummitas. Juba ammu olen aga täpselt sellise lõpuga lugu igatsenud. Ei tahakski väga rohkem midagi sisu kohta reeta. Üks Horsti krimka ootab mul veel riiulis maiuspalana lugemist.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatute eest!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Järjekordselt raamaturiiuli ees seistes lugemist valides püüdis mu tähelepanu millegipärast Maria Grund "Surmapatt", mis mõni aeg tagasi kirjastuselt minuni jõudis. Kaanekujundus on küll üpriski eemaletõukav, aga sisukirjeldus seitsme lapse ja seitsme patuga kutsus lugema.

Tänapäev, saar Rootsi idarannikul. Kriminaalkomissar Sanna on uurijana tasemel, kuid isiklik elu on peale lähedaste hukkumist rööbastelt maha jooksnud. Naise partner on pensionile minemas ja mandrilt saabub asendajaks Eir, kes loodab peagi hea soovitusega tagasi kriposse suunduda. Juba esimesel tööpäeval tuleb väljakutse veega täitunud karjääri juurde, kust leiti neljateistaastase Mia Askari surnukeha, randmed läbilõigatud, ilmselge enesetapp. Järgmisel päeval leitakse jõhkralt mõrvatud rikas vanaproua. Juhtlõngu eriti pole, kuid tolle ratastoolis abikaasa on kui maa alla vajunud. Ei möödu kuigi palju aega, kui ilmub järgmine laip, täpselt sama jõhkralt tapetud, kui eelmine. Tuleb välja, et mõrvadel on seos Miaga ja edasi uurides ilmneb pidepunkte veelgi.

"Surmapatt" on üks õige põhjamaade krimka, milles on kuritegude kõrval fookuses uurijad ise, kellel leidub oma probleeme pea sama palju kui juhtumis endas. Niidiotsi ajavad taga kaks naispolitseiniku, üks keerulisem kui teine, aga mõlemad väga tahtejõulised. Sanna minevikus on suur tragöödia. Eiri probleemid on olevikus. Üks naine leinab meest ja last ning haub kättemaksuplaane karistuseta jäänud süütajale. Teine on keerulise iseloomuga ja peab sõltlasest õe eest hoolt kandma. Nad moodustavad küll huvitava duo, aga vahelduseks oleks mõnus lugeda mõnest komissarist, kelle elus kõik tip-top on.

Romaan ei olnud just kõige tempokam lugemine. Põiked uurijate eraellu võtavad hoogu maha ning väga palju on pimedas kobamist, enne kui õigele rajale jõutakse. See ei olnud päris see, mida ootasin. Kuna kirjeldus räägib seitsmest patust ja seitsmest lapsest, eeldasin, et nad kõik tulevad mängu, aga nii ei olnud. Ei ole rituaalmõrvu, mis pattudega seotud oleks või seitset surnud last. Võigast vägivalda on sellegipoolest. Lisaks eeldab autor, nagu teaks kõik lugejad une pealt, mis need seitse surmapattu on, ning täpsemaid seletusi ei paku. Mina nendega kursis ei olnud, aga google aitas muidugi hädast välja. Üle kivide ja kändude jõuab lugu rabava lõpuni, mis tekitas isu järje järele.

Maria Grund on rootsi kirjanik ja stsenarist. Ta on sündinud ja kasvanud Stockholmi külje all. Ta on pikalt töötanud filmi- ja meediamaastikul, elades nii Londonis kui ka New Yorgis. Nüüd resideerub ta Gotlandil. "Surmapatt" on naise debüütromaan. (allikad: 1)

"Surmapatt" on krimilugu kahest naispolitseinikust, kes Rootsi saarel mõrvarit püüavad tabada. Mõlemad on huvitavad tegelased, kelle eraelu probleemid samuti romaanis kajastuvad. Juhtumi uurimine edeneb üsna visalt ning ma ei leidnud surmapattude osas päris seda, mida ootasin. Ootamatu lõpp tegi siiski vahepealsed puudused tasa ja pani järge ootama. Soovitan põhjamaade krimkade huvilistele!

• Lugemissoovituse blog
• Martinson ja sõbrad

• Martinson ja sõbrad
• Siiliste raamaturiiul
• Kirjakoi