See on ammu teada tõde, mida teevad mänguasjad, kui inimesed ei vaata - elavad oma elu. Selle raamatu tegelasteks on värvikas kamp, kelle omanikud on juba suureks kasvanud ja nii saavad nad mängumajas omapäi tegutseda. Kaksikud Põssa ja Possa otsivad seiklusi, mängukoer Siiri teeb kõva trenni, karumoor Berta laseb tihti kõhutuult. Kardetakse tuttavalt territooriumilt lahkuda. Viimati julges toa peale rändama minna Jõumees, kuid ta pole siiani naasnud. Toa teises nurgas kõrgub suur kapp, kus teatavasti elab Kaltsu-Kaie, keda teised mänguasjad kardavad, sest just tema vedas Jõumehe oma urkasse.

Raamatu suurimaks plussiks on värvikad tegelased, kes on iseloomult ning käitumiselt kõik erinevad. Minu lemmikuks oli luulelembeline hiir, kelle ühekäeliseks jäämise lugu ka kõige paremini meelde jäi. Miinuseks ei istunud mulle teose huumor, sest naljad olid küllaltki labased, eriti see pidev peeru laskmine. Ma ei ole küll ammu lasteraamatuid lugenud ning ei ole seega pädev neid võrdlema, kuid teos jättis keskpärase mulje. Tegevus oli väga ühelt teemalt teisele hüplev ning nalja tegemise kõrval hakkas tegelikult igav. See-eest täiendasid juttu suurepäraselt muhedad pildid. 

Arvan, et raamat meeldiks kõige rohkem sihtrühmale 5-7 aastastele, kellele juba puuksutamised nalja teevad, rääkimata siis kamba ülejäänutest seiklustest. Siiski oli tore vahelduseks lihtsat lugu lugeda.

PS! Vaadake vaid seda vahvat järjehoidjat, mille ma pepe.ee veebipoest sain.