Kui John Tiffany, Jack Thorne'i ja J.K. Rowlingu näidend "Harry Potter ja äraneetud laps" eelmisel aastal kaante vahele sai ning müüki paisati, kuulusin minagi skeptilisse leeri. Raamat mind kohe lugema ei kutsunud. Küll aga meelitas Rahva Raamatu kaupluses peetud promoüritus, õigemini pildid sellest, sest kohale ma ei jõudnud, ei mäletagi miks. Kui nüüd välja kuulutati, et eestikeelse raamatu auks toimub sarnane üritus, siis oli selge, et sinna peab minema. See oli maru üritus: hubane õhkkond, põnev viktoriin ja maitsev tort. Raamat rändas ka loomulikult minuga koju ning sobivalt on suisa iseenesest loetud ka järgmine väljakutse punkt 42, sest just J.K.Rowling on autor, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti. 

Suurest võitlusest on möödunud 19 aastat, Harry, Ron ja Hermione on kõik suureks kasvanud ning neil on nüüd oma lapsed, kes rõõmsalt vanemate jälgedes Sigatüükas käivad. Kahe kuulsa koolidirektori järgi nime saanud Albus Severus ei ole aga sugugi nii õnnelik kui teised, sest nood ei mõista teda. Eriti pettunud on poiss oma isas ning tema püüd end Harry silmis tõestada viib kõik suurde hädaohtu. 

Lugesin kunagi üht paljudest Harry Potteri fanfiction-itest ning pean tunnistama, et rohkem kui sarja ennast, meenutas loetud näidend just seda fänni poolt välja mõeldud lugu, kus Hermione läks ajas tagasi, et päästa maailm ning armus noorde Tom Riddle'isse, põhjustades selle, mida üritas ära hoida. Kellegi peas hakkas ehk tiksuma mõte, mis oleks saanud, kui Harry Potter oleks ikkagi Slytherini sõõlatud. Ta kirjutas loo üles ning kujundas selle hoopis Harry poja Albuse ümber, kes saatis korda kõik, mis isal jäi tegemata. Iseenesest lugu mulle meeldis, eriti selle paljud mis-oleks-siis-kui-d. Ainuke detail, mis mulle kuidagi meele järgi ei olnud, oli Delphi päritolu.

Kui "Harry Potter ja äraneetud laps" suure hurraaga ette võtta kui Potteri loo jätk, võib pettuda küll, sest see on teise õhkkonnaga, mille loob dialoogil põhinev näidendiformaat. Seetõttu jääb vajaka rowlinglikest maagilistest kirjeldustest. Vorm loob ka teisi kitsendusi: lugu lendas, otsese mõttes, hüppas ühest kohast teise, ühest ajast teise ja sai liiga ruttu otsa. Kohtumine iga tegelasega oli üürike ja näiteks ülejäänud lapsed käisid vaid vilksamisi läbi. Otsides tekstist vanu tuttavaid, neid naljalt ei leia. Kõik on veidi muutunud, kes paremaks, kes halvemaks.

Olen nõus nendega, kes ütlevad, et raamatusse ei peaks suhtuma kui Harry Potteri 8. raamatusse. See on pigem lihtsalt üks näidend, kus tegelased on samad kui sarjas. Tulihingeliseks Potteri-fänniks jään ma igavesti, kuid arvan, et oleks aeg tema ja semudega hüvasti jätta. Pealegi on Rowlingu võlumaailma vallutanud uus kompu. Jah, ma räägin Newt Scamanderist! Ei teeks üldse paha järgmisena ette võtta hoopis fantastiliste elukate filmi manuskript.