39. Mõne rahva müüdid või muistendid. Selle väljakutse teemaga oli mul veidi nuputamist, kuni meenus kirjastuse Kunst sari "Muinaslugusid kogu maailmast", kus on ilmunud ka mõned muistendid. "Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid" on tõlgitud Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moe valimikust.
Norra muinasjuttudes ja muistendites rändavad ringi haldjad, maavaimud ja suured koledad trollid, keda on lihtne ninapidi vedada. Vigurväntadest, kes selleks võimelised, puudust ei tule. Nii Tuhkapoiss kui ka Peik suutsid isegi kuninga üle kavaldada. Kohata võib ka pöialpoisse, kes on päris sõbralikud, kui neile head putru pakkuda. Meremeeste lugudes on esikohal muinasmaad, näiteks Utrøst, mis ilmuvad merehädalistele või selgeltnägijatele nähtavale seal, kus mingit maad ei tohiks olla.
Mulle meeldis raamatu eessõna, mis tutvustas raamatu tausta ja põgusalt ka Norra ajalugu. 1812. aastal sündis Peter Christen Asbjørnsen ning aasta hiljem nägi ilmavalgust Jørgen Moe. Nad kohtusid Ringerikes, kus nad ühes koolis käisid. Poistest said sõbrad. Mõlemal oli huvi rahvaluule vastu ning nad hakkasid koos rändama külast külla pärimusi kogudes. Esimene muinasjutukogu avaldati 1842. aastal. Just tänu sellele hakkas kujunema norra kirjakeel. Sinnani kasutati taani oma, sest Norra oli pikalt taanlaste võimu all. Lõplikult iseseisvuti alles 1905. aastal. Hiljem pühendus Moe vaimulikukutsele, kuid Asbjørnsen andis üksinda välja veel mitu muinasjutukogu, muistendeid ja pärimusi. Kahe sõbra kogutud lood aitasid säilitada muistseid kombeid ja uskumusi, mis muidu unustusehõlma oleksid vajunud.
Raamatus on 10 muinasjuttu ning hulganisti pärimusi ja muistendeid, mis on jagatud 5 loo vahel. Nii muinasjutt kui ka muistend (lisaks ka müüdid) on rahvajuttude liigid. Nad erinevad selle poolest, et muistend kirjeldab toimunud üleloomulikku sündmust, mis on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega, aga muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatudjutustus, kus tegevuskoht ja -aeg võivad olla imetabased. Muinasjutt ei pea kujutama tõepäraselt ühtki seika, vaid pakkuma meelelahutust. Muistend see-eest on tõsielulisena võetav ning sulandub tavaliselt vestlusesse. Ka raamatus on muistendid pandud tegelastele suhu, kes toovad välja, kes täpselt seda lugu neile rääkis ja kus see toimus. Kui muinasjututüübid ja -motiivid on rahvusvahelised, siis muistend peegeldab ja seletab pigem kohalikku kogemust. (allikas: vikipeedia)
Muinasjuttudest olid mulle varasemalt tuttavad "Hiiglane, kel polnud südant rinnus" ja "Poiss, kes käis põhjatuulelt oma jahu tagasi nõudmas", sest olin sarnaseid varem kuulnud või lugenud. Ülejäänud kaheksa olid võõramad. Lemmikut ma välja tuua ei oska. Lood olid minu arvates valdavalt sünged, sest ninapidi vedamised olid päris karmid ja vahepeal lendasid lausa pead. Muistendite osa meeldis mulle rohkem, sest tegelaste poolt räägituna ei mõjunud ka koletud seigad nii raskemeelsena. Tumedat õhustikku rõhutasid ka raamatu illustratsioonid. Need jubedad pildid on üks põhjustest, miks ma väiksemana seda raamatut lugenud pole.
Norra muinasjutud ja muistendid jätsid mulle üsna sünge mulje ning ma ei saa öelda, et raamat mulle väga meeldinud oleks. Kõige rohkem rõõmustas mind hoopis eessõna, kus kiideti rahvajuttude kogujaid, kelleks olid 19. sajandil Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moe.
- 12:17
- 0 Comments
