Belinda Bauer "Blacklands" püüdis mu huvi sisukirjeldusega - poiss, kes kirjutab sarimõrvarile. Varem polnud ma kuulnud sõnagi ei raamatust endast ega kirjanikust. 

Tänapäev, Shipcotti küla, Exmoori nõmm. 12-aastane Steven on võtnud nõuks oma pere õnnelikumaks muuta. Tema onu jäi lapsena teadmata kadunuks ning poiss arvab, et kui suudab leida tema säilmed, saaks kõik korda. On üsna kindel, et onu langes sarimõrvari Arnold Avery küüsi, kes oma ohvreid Exmoori nõmmele mattis, kuid osasid neist ei leitud kunagi. Nii veedabki Steven oma vaba aja auke kaevates. Ta on seda tulutult teinud juba õige kaua, kui tuleb idee vangis istuvale mõrvarile kirjutada ja küsida, kus need leidmata laibad peituvad. Mõrvar kirjutab talle vastu.

"Blacklands" on üsna muserdav raamat, aga väga kaasahaarav, sest peategelasele on võimatu mitte kaasa tunda. Mu süda valutas selle väikese poisi pärast. Tundus lootusetu, et ta võiks laialt nõmmelt ammu maetud laiba leida ja veel lootusetum, et see tõesti pere olukorda parandaks, aga elasin siiski kõigest hingest kaasa. Õhustik oli võimas. Selles loos ei ole killukestki päikest. Sama hall ja üksildane nagu Exmoori nõmm, on ka Steveni elu - kodus teda ei mõisteta, koolis ei panda tähele, pinnuks silmas on ta vaid küla kõige vastikumatele kiusajatele ja tema parim sõber on pigem isekas kui toetav. Muust sain veel aru, aga kõige hullem hoop oli Lewise hävitustöö. Kogu selle ebaõigluse peale peab ju tulema õnnelik lõpp?

Lisaks Stevenile on raamatus mõrvar, õõvastav pedofiil Arnold Avery. Vedamisi on ta trellide taga, aga see ei takista mehel meenutamast, kuidas ta väikesed lapsi jahtis. Detailid jäävad õnneks siinkohal välja. Avery üksluised vangalapäevad saavad vaheldust, kui saabub kiri Stevenilt. Mees küll ei tea kellelt see on, aga vastamine lahutab meelt. Mõlemad kulutavad palju aega vastuseid lihvides ning iga kirjaga kasvab pinge, kuhu lugu välja jõuab. Poiss on nutikas, aga Avery käes on ohjad.

Raamatu nõrgem külg on ulmeline stsenaarium. Eriti häirisid mind kaks kohta. Esiteks see, kuidas ema arvas, et 12-aastane Steven on mõne tüdruku rasedaks teinud. Kõige kahtlasem oli aga see, kuidas mõrvar kuuli sai. See oli üdini ebaloogiline ja lisaks ka tarbetu. Saan aru, et oli vaja teda süžee tarbeks nõrgemaks muuta, aga vigastada saab ka loomulikumal teel - kõrgelt kukkumine jne.

Belinda Bauer on 1962. aastal sündinud briti krimikirjanik. Ta kasvas üles Inglismaal ja Lõuna Aafrikas. Juba lapsena oli Belinda pühendunud jutuvestaja ja veetis meelsasti aega oma peas, selle asemel et õdedega mängida. Hiljem kolis ta Walesi, kus ta töötas esmalt kohtureporterina ja siis stsenaristina, mis ei läinud kuigi edukalt. 45 aastaselt võttis Belinda vaba aasta ja hakkas kirjutama oma esimest romaani "Blacklands". Ühks inspiratsiooniks oli Stephen Kingi "Salem's Lot", täiskasvanute raamat, kus laps probleeme lahendas. Tema eesmärk ei olnud hakata krimikirjanikuks, vaid jutustada lugu poisist ja tema vanaemast, kus on juhuslikult ka sarimõrvar. Samal ajal kirjutas naine veel ka põneviku "High Rollers", kuid kumbagi ei õnnestunud avaldada ja tal hakkas raha otsa saama. Sobival hetkel jäi silma avaldamata autoritele suunatud kirjandusvõistlus ja naise "Blacklands" valiti nimekirja, mis viis agendi leidmise ja teose ilmumiseni. Kirjastusega lepingut sõlmides selgus, et temalt tahetakse veel krimi, nii et Belinda pidi krimikirjanikuks hakkama. Alguses tegi see talle tuska, sest ta tahtis rääkida palju erinevaid lugusid, kuid hiljem mõistis, et seda on võimalik ka krimižanris teha. Raamatus on naise jaoks olulisim emotsionaalne teekond ja üldsegi mitte kuriteo lahendamine. (allikad: 1, 2)

"Blacklands" räägib poisist, kes tahab oma perekonda aidata ja kirjutab vangis istuvale sarimõrvarile, et abi paluda. See on tumedates toonides ängistav lugu, veidi ebareaalse süžeega. Raamat kisub kaasa, sest tahaks, et peategelasel ometi paremini läheks ja tema kirjavahetus mõrvariga tekitab parajalt närvikõdi. Soovitan, kui sulle meeldivad sünge õhustikuga lood!