Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.

2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.

"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.

Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.

Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?

Kust see üldse algab - depressioon, meie sajandi haigus? Arvan, et see algab asjaolust, et oleme hakanud elama üksi, kuubikutes, puutumas maailmaga kokku eelkõige ekraani kaudu. Minu enda depressiivsete episoodide põhjustaja on paljuski sensoorne ilmajäetus. Ma ei näe, tunne ega katsu nii palju, kui mu keha ja mõistus seda vajaksid.

Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" viib noore giidi sirgumise radadele metsikule, ohtlikule ja saladuslikule Naissaarele. Huvitaval kombel alustasin ja lõpetasin mai saareraamatuga.

"Minu Naissaar" tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal hetkelgi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.

Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees - miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus. Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega. Ma ei ole kade, jagan mõnda sinuga ka.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Inga Lunge "Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire" tutvustab üht Tartu linnaosa ning selle inimesi. Minul Karlovaga isiklikku seost ei ole, aga üks või teine koht tuli tänu geopeitusele või aasta alguses loetud-nähtud "Taevatrepile" siiski tuttav ette.

2008-2023, Tartu. Inga ei arva enne Karlovasse kolimist sellest suurt midagi. Suur on naise üllatus, kui tuleb välja, et tema juured ulatuvad otsapidi just sellesse Tartu linnaossa. Tuleb välja, et elul häda midagi, kui meri pole kiviviske kaugusel ning puudub pealinna sagin. Inimesed on omad, tänavanurgad on omad, sündmused on omad.

Karlova on juba teine Tartu linnaosa, mis on oma minu-raamatu saanud. Olen kunagi Supilinna oma ka lugenud, aga mäletan sealt vaid plastraamidega akende kritiseerimist. Millal on aeg Tallinna linnaosade lugudele?

Inga Lunge Karlova on lühidalt öeldes kohad ja inimesed. Selles raamatus ei olnud Minu-sarjale iseloomulikku kõrvalseisja pilku, vaid Karlova tervitab uusi elanikke ja Inga on hästi omaks võetud. Ka tükk aega pärast lugemist tuleb teost vaadates meelde, kui palju positiivset autoril oma kodukandi kohta öelda on. Ei tea, kas nüüd kohaliku kinnisvara hinnad kerkivad, sest ta teeb sellele mõnusa elukohana head reklaami.

Ülesehituselt oli "Minu Karlova" tiba ebaühtlane. Algus kippus laiali valguma ning teine pool koosneb puha erinevate kohtade tutvustustest, kus appi on võetud ka pikema staažiga kohalike intervjueerimine. Nii talletab autor enda mälestuste kõrvale ka teisi. Ülevaade linnaosast sai siiski päris hea, oli parajalt ajalugu ja tänapäeva.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Käisin raamatuesitlusel Susannat kuulamas ning seal kõrvu jäänud vaimustus kandus täpipealt edasi ka raamatu lehtedele. Tema Iraan on tulvil maagilisi hetki ja erakordseid kogemusi, mis igaühele osaks ei saa. Vastukaaluks leiab teosest seiklusi ja olukordi, millesse sattuda kuidagi ei sooviks. Raamat hoiab kauget maad tutvustades hästi tasakaalu isikliku mõõdu, hariva-huvitava ning soovituste jagamise vahel. Lugesin, nautisin, imestasin, vaimustusin.

Kui nuriseda, siis kordused jäid silma ning see ei selgunudki, milline koht Susanna jaoks see kõige-kõige oli. Iga teise linna ja paiga kohta ütles ta, et see on lemmik. Erinevatest islamimaadest kõnelevad raamatuid on varemgi kätte sattunud, aga ma ei mäleta, et enne Iraani oleksin sattunud. Kultuurišokke tuli teoses ridamisi. Kõige rohkem ei üllatanud mind mitte ranged reeglid, vaid inimeste piiritu lahkus.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Tahtsin midagi kiiret ja kerget lugeda, sestap pöördusin oma Minu-sarja riiuli poole. Mul seal veel paar lugemata raamatut on. Kõige rohkem tõmbas seekord Enn Kaup "Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud". Mõtlesin küll, kuidas ma siin kevadel nüüd sellist lumist ja külma raamatut tutvustama hakkan, aga näe, kohe oli lumetorm platsis.

1972, Enn sõidab esimest korda Antarktikasse. Ta on hakkaja noormehena rääkinud endale välja koha teadusekspeditsioonil. Eestlasi on varemgi Lõunamandril helkivaid ööpilvi uurimas käinud. Talv möödubki Nõukogude polaarjaamas ilma vaadeldes, aga veelgi kirglikumalt suhtub ta järvedesse. Järgnevatel Antarktiktise retkedel tegeleb ta juba nende ökoloogia uurimisega. 1993, Enn on vaba Nõukogude Liidu suletud teadusruumist ning osaleb Austraalia korraldatud suvisel teadusekspeditsioonil. 2018, Enn teeb giidina kaasa hiljutisel turismireisil, kus on lihtsamad ettevalmistused ja harjumatult luksuslikud tingimused.

See on mul vist kõige aeglasemalt kulgev Minu-sarja raamat, mida siiani olen lugenud. "Minu Antarktika" ülesehitus on hoopis teine - sidusa jutu asemel on palju üksikuid päevaraamatu katkeid. Ühest küljest oli huvitav teada saada, mis tundus parasjagu nii oluline, et päeva kohta üles märkida. Muidugi oli palju juttu ilmavaatlusest, krõbedatest külmakraaditest ja valjust tuulest. Aina kasvab kirg järvede uurimise suhtes ja mure, kas saaks ehk kauemaks jääda. Meelde jäi ka hetki elust polaarjaamas: napsuvõtmist, suhtlemist teiste baasi elanikega, muljeid õhtuti vaadatud filmidest, raadiogrammide vahetamine Eestiga. Teisalt polnud see vorm just kuigi kaasahaarav lugeda. Hoogu tõmbas maha ka inimeste hulk, mis lehekülgedelt läbi käib, kuna ma ei suutnud järge pidada. Eelistasin neid lõike, kus rohkem seletati, miks midagi toimus.

Mulle meeldis eriti, et raamatus on juttu kolmest erinevast reisist, mille vahel on nii palju erinevusi ja mõnus kontrast - nõukaaeg, sajandi lõpp, tänapäeva turismireis. Proportsioonid pole neil küll võrdsed ja üle poole raamatust on esimene, 1972. aasta ekspeditsioon. Eks mitmekuusest retkest on ka rohkem kirjutada kui 11-päevasest.

Ise ei ole ma kunagi mõelnud, et tahaks just Antarktikasse reisida. See on ju nii kaugel! Ja reisi pikkusega võrreldes ei tundu seal just kuigi palju teha või vaadata. Pealegi ei kutsu mind ekstreemsed külmakraadid. Lugedes olid mul pidevalt silme ees pildid sellest Lõunamandri näitusest, mis kunagi Lennusadamas oli ja Scotti ning Amundseni võidujooksu kirjeldas. See on paeluv lugu, kangelaslik ja kurb. Enn Kaup on aga raamatusse valanud oma kire Antarktika vastu ja mis seal salata, ikka tekkis ka mul soov seda kogeda - eraldatud elu baasis, vaadet puutumatutele lumeväljadele, pikka laevasõitu.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Nagu juba "Minu Muhumaa" arvustuses kirjutasin, siis sütitas see raamat huvi Katrin Pautsi ja tema käekäigu vastu ning sai kohe ka "Minu Praha" käsile võetud. 

2020, Praha. Katrin Pauts kandideeris juba eelmisel aastal loomeresidentuuri kohale Prahas, kuid teda ei saatnud siis edu. Teisel katsel võetakse avaldus vastu ja naine vurab jaanuarikuise soojalainega oma lemmiklinna. Uhke korter Kafka majas asendub küll näotu airbnb-ga, aga kes see tasuta reisi üle ikka kurdab? Pauts leiab ikka midagi kirumisväärset. Eriti jääb talle hambusse kanadalanna, kes temaga samal ajal Prahas resideerub.

"Minu Muhumaa" valmistas mind hästi ette Pautsi stiiliks. Ta ütleb kõik otse välja, midagi häbenemata ja valab veel kuhjaga kriitikat peale. Prahas jäävad turmtule alla näiteks turistilõksud, eriti kafkakultus ja muidugi see kanada kirjanik. Mind üllatas väga, kui palju on linnas asju, mis on ainult turistidele mõeldud ja ei ole sugugi autentsed. Eriline Kafka-fänn ma pole, aga võtan teadmiseks, et kui peaksin tema austajaks saama, siis Prahasse tema tõttu sõita pole mingit mõtet. "Minu Praha" tekitas küll linna vastu huvi, aga see ei ole see raamat, mida reisijuhina kasutaksin. Minu huvid on nimelt Katrini omadest küllaltki erinevad (restoranid ja muuseumid!!). Kõige kasulikum nipp kõrva taha panemiseks oli ilmselt youtube'i kanal Honest Guide.

Kui kõik see kirumine kõrvale jätta, siis üle kõige naudib Pauts pikki jalutuskäike ja kesklinnast kaugemal kondamist. Ringi kondamisest on kohe mõnuga kirjutatud. Nii põnev on ju hüpata mõne bussi või trammi peale, sõita kuhugi ja lihtsalt ümbrust avastada. Linna tutvustamisel võtab naine appi ka kuulsad tšehhi kirjanikud ning raamatu lõppu on lisatud lausa soovituslik jalutuskäik kirjandushuvilistele. Seega tuleb hakata tšehhi kirjandust lugema. Mulle pole igatahes seni kätte sattunud ei Hašek ega Kundera. Lisaks tuleb välja, et Pauts on Prahast ühe raamatu veel kirjutanud, nii et mu niigi pikk lugemislist täienes igatahes korralikult.

"Minu Praha" on kahest kuust, mille Pauts Prahas loomeresidentuuris veetis, temaga samas programmis osalenud kanadalannaga kembeldes. Veel on raamatus linna peal uitamist ning turistilõksude kirumist. Soovitan, kui tahad lugeda, kuidas kirjanik oma päevi veetis ja mis mõteteni jõudis! Boonuseks saab veel mõnusa kirjandusliku jalutuskäigu teha.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Mille järgi sina Minu-sarja raamatuid lugemiseks valid? Kas pigem autori või koha tõttu? Ise lähtun enamasti just kohtadest, millest rohkem teada tahaksin. Eestis paelub mind saarte elamine ja olemine. Seetõttu ootaski Katrin Pauts "Minu Muhumaa" mul juba suvel riiulis. Kui nüüd sinna kõrvale veel tema "Minu Praha" ka ilmus, siis teadsin, et selle kena kollase raamatu aeg on kätte jõudnud.

1974-2018, Edela-Muhumaa. Katrin Pautsi ema kolib koos oma vana ema ning 3 lapsega Võrumaalt Muhusse. Algus läheb üle kivide-kändude ja ega neid hiljemgi omaks võeta, vaid pidevalt tuletatakse meelde, et nad on sisserändajad. Kolm aastat hiljem sünnib Katrin ja kuigi tüdruku isa on põline muhulane, kandub tagakiusamine ka talle üle. Kuigi muhulastega ta läbi ei saa, siis saart armastab naine ikka.

Ah, et selline on Katrin Pautsi Muhumaa. Kui viimasena Minu-sarjast loetud "Minu Pariis" oli hästi positiivse suhtumisega, siis "Minu Muhumaa" on selle täielik vastand. Juttu on sellest milline oli Muhu kunagi ja milline on praegu, mis on muutunud ja mis mitte. Katrini Muhumaale jõudmise lugu oli huvitav, aga väga-väga nukker. Imetlen naise julgust see paberile panna, arvestades, mis on eestlase lemmiktoit. Koolikiusamise osa läks väga hinge.  Kogu see lugu tekitas igatahes veel suurema tahtmise "Minu Praha" veel enne aasta lõppu kätte võtta, et Katrini elukäigust edasi lugeda.

Pautsi enda loo kõrvale saab veidi ikka Muhumaast ka kõrva taha panna, aga see on pigem teisejärguline.  Näiteks tutvustatakse muhu toite, mis küll ükski sööma ei kutsunud ja seetõttu ma neist ilmselt varem kuulnud polnudki. Küll jäi aga meelde Muhumaa kurioosne esimene krimikirjanik, muidugi jälle oma kurva saatusega.

Peaaegu oleksin unustanud lisamast, et Pautsi olen varem ka lugenud. Täpsemalt tema Hiiumaa põnevikku "Hull hobune". Mulle meeldis, et selle sarja sünnist oli ka "Minu Muhumaas" juttu. Pani kohe teise nurga alt nägema ja tekkis huvi sarja esimene ja teine osa ka läbi lugeda.

"Minu Muhumaa" on keerulisest eluteest, tõrjutusest ja endasse tõmbumisest. Teiste Minu-sarja raamatute seast jääb see oma negatiivsusega küll meelde. Saare eripärasid tutvustab autor ka, aga need kahvatuvad tema perekonna loo kõrval. Soovitan, kui tahad lugeda päris elust, Katrin Pautsi Muhumaast!

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

2020. aastal olen korduvalt Prantsusmaale reisinud (kirjanduslikus võtmes muidugi). Suvel sai loetud Eia Uus "Minu Prantsusmaa". Samuti põikas Pariisi Lucinda Riley "Seitse õde". Linnast ei olnud pääsu ka viimati loetud Michelle Marly romaanis "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm". Mul ei saanud sellest linnast ikka küllalt ja jätkasin samal lainel, sest riiulis ootas Triin Lellep "Minu Pariis". Autorist ma varem kuulnud ei olnud, aga kaanepilt ja sisututvustus oli küll väga lugema kutsuvad. 

2013-2020, Pariis. Soovidega tasub ettevaatlik olla, sest need kipuvad täide minema. 8. klassis antud lubadus ja täituvad unelmad, Triin kolibki Pariisi. Sõber palub, et naine talle modelliks tuleks, lubades kõik kulud katta. Linn hakkab naisele meeldima ning ta otsustab sinna jääda ka siis, kui see töö läbi saab. Aastate jooksul jõuab ta elada nii nelja inimese ja kassiga koos 10 ruutmeetri peal kui ka üksinda oma unistuste kodus, käia kohalikus ülikoolis ja arendada lauljakarjääri. Lahkuma sundis Triinu koroonakriis.

"Minu Pariis" jääb meelde oma lustaka tooni ja põnevate elukirjeldustega. Triinu loost õhkab vaimustust, isegi kui kujutatu ei tundu sugugi positiivna. Pariisist maalitakse tihti kirjanduses ja kunstis pilt äärmiselt romantilisena, mistõttu on olemas lausa Pariisi sündroom, linnas sügavalt pettumine. Triinu raamatu lugemine peaks küll sellest haigusest päästma, sest ta näeb kõvasti vaeva, et kujutluspilti muuta. Saiapoes on rotid, restoranid pakuvad vaid sügavkülmutatud toite, tänavad on täis turistilõkse ja korterit otsides võid leida vaklu (!) täis toa. Lugesin ja imestasin. No nii põnev ja kaasahaarav oli, et enne ei saanud raamatut käest, kui see läbi oli. 

Nende unistusi purustavate kirjelduste kõrval on muidugi päriselt ägedaid ja muinasjutulisi momente ka. Kõige eredamalt jäi mulle meelde manifesteerimine, soovide täitumise kunst. Kujuta hästi ette oma unistuste kodu ja enne kui sa arugi saad, eladki juba seal! Just täpselt nii lihtne see ongi! Samuti see, kuidas Triin nii muuseas eriti vingetel üritustel ja salajastel pidudel käis.

Siinkohal on ilmselt paras mainida, et olen ise Pariisis käinud ja paljud turistikad on nimekirjas linnukese taha saanud, näiteks Eiffeli torn, kruiis Seine'il, Notre-Dame ja Mona Lisa. Suurt vaimustust ei tekkinud, aga arhitektuur on seal küll võimas. Varustatuna Triinu raamatust saadud teadmistega, mida vältida ja mida oodata, võiks tagasi minna küll. Kõige rohkem tahaksin külastada katakombe.

"Minu Pariis" kujutab nii Triinu kõrghetki kui ka Pariisi varjupoolt, tooni andmas modellitöö, ülikool ja laulmine. See on hoogne ja vaimukas lugemine, tulvil põnevatest faktidest ja meeldejäävatest momentidest. Enne esmakordset Pariisi külastust soovitan lugeda küll, et linnast kainemat ettekujutust saada!

Loe ka:

• Manni lugemisblogi
  
• Blogistaja