Kuld pole enam ammu kõige väärtuslikum element siin maamunal, aga seda sõna kasutatakse ikka võrdlusena: must kuld, kullakallis jne.  Mindy McGinnise romaanis "Not a Drop to Drink" on suurimaks varanduseks vesi. Aeg, kus päriselt nii on, võib saabuda juba õige varsti. Puhast joogivett ei jagu praegugi kõigile, aga rahvastiku arv on ju ainult suurenemas.

Lynn ning tema ema elavad suuremast asustusest eemal. Nende elu allikaks on aias asuv tiik, mida nad iga hinna eest kaitsevad. Iga lähenev võõras saab kuuli. Ainuke inimene, keda kuidagi veel usaldada võib on naabrimees, kelle ema kord päästis. Elu on ohtlik, ringi luusivad koiotid ja meeleheitel inimesed, talv on külm ja karm. Õnnetute juhuste kokkulangemisel saab tüdruku ema aga surma ning ta jääb üksi. Lõuna pool on taevas näha ähvardavat suitsu ning lähedal ojakese kaldal on end samuti keegi elama seadnud. Lynn puutub esimest korda elus kokku teiste inimestega ning on valiku ees, kas jääda erakuks edasi või aidata hädalisi.

Teema poolest meenus mulle kohe Emmi Itäranta "Vesi mäletab", kuid probleemile on raamatus lähenetud veidi erinevalt. Üldpilt on siiski üsna ühesugune - orvuks jäänud neiu oma allikaga maailmas, kus vesi on varandus.

Tempo on üsna aeglane ning seda oli ka minu lugemine. Põnevust ja tegevust on rohkem alles lõpus, ülejäänud lugu on ühe tüdruku püüetest end elus hoida. Raamat mõjus mulle väga ehedana ning suutsin olukorda reaalselt tekkimas ette kujutada. Neile, kes otsivad tempokat ja sisutihedat lugu, see raamat sobida ei pruugi, kuid soovitan neile, keda huvitavad lood karmides tingimustes ellu jäämisest.