Hjorth, Rosenfeldt põnevik "Mees, kes jälgis naisi" on järg sarja esimesele osale "Mees, kes polnud mõrtsukas". Sebastian Bergmani, endisest uurijast antikangelase seiklused jätkuvad ning põnevust jagub. Kui juba eelmises osas kiitsin tegelasi, siis nüüd ülistan neid veelgi.

2010, Stockholm. Sebastian Bergman oli kunagi sarimõrvarite ekspert. Tema tähelend algas Edward Hinde tabamise ning trellide taha saatmisega. Psühhopaadil oli kindel rituaal naiste tapmiseks, mille pisiasju teadsid vaid vähesed. Kuigi kurjategija istub juba 14 aastat kindlalt trellide taga, ilmub vaeval kuu ajaga välja kolm naist, kes on tapetud täpselt Hinde stiili järgides. Keskkriminaalpolitsei ei suuda tuvstada ohvrite vahel ühtki sarnasust. Just kui võluväel ilmub välja Sebastian ning nõuab isiklikku eesmärki taga ajades endale tööd, teadmata juhtumist veel midagi. Kuuldes sarimõrvarist, keda mõrvar jäljendab, ei suudaks teised parima tahtmisegi juures teda loost eemal hoida. Sebastian selgitab õige pea välja, et tegu on temale suunatud kättemaksuga.

Selle sarja puhul meeldib mulle, et tegelasi on palju ning kõik tunduvad ehtsana, sest juttu on ka nende eraeludest. Billy on lahe, aga Ellinor ja vanglaülem käisid mulle täiega närvidele. Kaasa elasin ka Trollele ning mul oli temast ääretult kahju. Erinevalt esimesest osast anti tapja identiteet väga lihtsalt kätte. Algul anti veidi vihjeid ning niipea, kui mees pildile ilmus oli ilmselge, et see on tema. Oleksin eelistanud veidi kauem selle üle nuputada. Pettumus ei kestnud aga kaua, sest edasi saab juba lugeda psühhopaadi enda vaatenurka, mis oli huvitav. Põnev oli romaan igal juhul, sest mitmed tegelased käisid noateral ja said ka viga. Eriti pingeline oli raamatu lõpp.

"Mees, kes jälgis naisi" meenutas mulle Keplerit, täpsemalt romaani "Uneliivamees", sest ka seal tõmbas nööre trellide taga istuv sarimõrvar. Eelistan siiski krimiromaane, kus saab koos uurijatega nuputada, kes kahtlusalustest on süüdi.

Autorite duo on pärit rootsist. Michael Hjorth on filmi- ja telepordutsent ning Hans Rosenfeldt on stsenarist, kelle loomingusse kuulub sari "Sild". Ta on muide üle kahe meetri pikk. Sebastian Bergmani sari sai alguse 2010. aastal ning koosneb hetkel viiest raamatust, millest juba neli on ka eestikeelsena olemas.

Sebastian Bergmani sari on põnev ning tegelastele on lihtne kaasa elada. Soovitan neile, kellele meeldib, kui krimiromaani uurijad on inimlikud, isiklike murede ja eesmärkidega!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt on kirjutanud põneva krimiromaani "Mees, kes polnud mõrtsukas", mis on mul juba tükk aega riiulis lugemist oodanud. Isegi pildid said blogi jaoks juba mitu kuud tagasi tehtud, kuid vahepeal ei olnud mul teps mitte mõrvalugude tuju. Raamatu kaas juba vihjab sellele, et midagi eriti võigast on tulemas. Kuritöö oligi muidugi kole nagu nad ikka on, kuid romaani võlu peitus hoopiski omanäolistes tegelastes.

Västerås, Rootsi. Mitu päeva kadunud olnud kuueteistaastase Rogeri surnukeha leitakse soisest metsast. Teda on korduvalt pussitatud ning mis kõige hullem - poisi süda on kehast välja lõigatud. Kohalik politsei usaldab juhtumi kohe keskkriminaalpolitseile, kes tegemata tööd kiruvad ning asja uurima hakkavad. Ohver on salapärane ning juba tema viimaste tundide lahti harutamine pakub pinget. Uurijatele asub appi endine psühholoog, kunagine kolleeg Sebastian Bergman, keda juhtum tegelikult ei huvita, vaid ta tahab saada ligi politsei andmebaasidele. 

Skandinaaviamaad on heade kriminullide poolest rikkad ning "Mees, kes polnud mõrtsukas" pole siin mingi erand. Õhkkondki on tuttav ja muidugi tuleb mõrvar välja sealt, kust sa teda kõige vähem oodata oskad. Kes aga palju detektiivilugusid on, võib seda aimata. Mina näiteks olin nii-nii lähedal, aga miks ja kuidas jäid puudu. 

Omanäoliseks muudab romaani Sebastian Bergman, ekstsentriline uurija, kes tunneb inimesi suurepäraselt ning seetõttu ka lõpuks juhtumi lahendab, kuid see ei muuda teda meeldivaks. Mees on antikangelane. Ta käitub ebasündsalt ja isekalt, seab kaaslasi piinlikesse olukordadesse ning magab ühe kahtlusaluse emaga! Pilguheit mehe minevikku seletab osa tema käitumisest, kuid kaugeltki mitte kõike.