Täna oli mul viimane eksam ja läbi sai ka viimati raamatukogust võetud seitsmest raamatust viimane. Kuigi see noortekas mulle väga meeldis, siis tahaksin nüüd veidi žanrist irduda. Lubasin ju aasta alguses, et loen rohkem erinevaid raamatuid!

Melina Marchetta nimi on goodreads-is ja raamatuteemalistest tumblr-ites korduvalt silma jäänud, kuid eelmine tema paljukiidetud romaan "Saving Francesca" mulle nii väga ei meeldinudki. Seevastu "Jellicoe Road" jättis mulle üllatavalt sügava mulje.

Ema hülgas Taylor Markhami, kui ta oli 11-aastane ning sellest ajast saadik on tüdruk õppinud internaatkoolis, kus ka paljud teised lapsed on probleemsed. Näiteks on seal mitu süütajat. Neiu üritas ühe korra ka minema joosta, kuid toodi tagasi. Igal aastal tulevad kooli lähistele telkima Kadetid ning toimuvad sõjamängud territooriumi üle. Taylor valitakse oma kooli esindama, kuid tal on ka teisi muresid. Üks vähestest täiskasvanutest, keda ta usaldab, on kadunud ning neiu ihkab teda iga hinna eest leida. Vastuseid otsides leiab tüdruk aga vihjeid oma enda mineviku kohta.

Mulle meeldis raamatu müsteerium, mis küll poole pealt juba ilusti välja joonistus, kuigi Taylor ise oleks võinud ka asjast veidi varem aru saada. Selliseid saladusi ei oleks tohtinud tema eest õieti hoidagi. Samuti tundusid põnevad sõjamängud, mis küll veidi muu loo kõrval tahaplaanile jäid.  Veidi nooremale lugejaskonnale saaks juba luuramiste ja vallutuste põhjal väga nauditava loo. Territooriumitest rääkimise juurde oleks muidugi ilusti passinud ka kaart. 

Ükskõik, kui probleemne ja murtud oli peategelane, siis tegelikult oli lugu positiivse alatooniga ning keskendus leinale, lootusele, sõprusele ning sihikindlusele. Raamatut lugedes tajusin, kuidas halvast saab sündida hea. Lõpu poole liikudes tuli küll rohkelt kurbust ja poetasin isegi paar pisarat, isegi mitte nukrusest, vaid lihtsalt olin Taylori loost liigutatud.

Palju mul praegu aega lugemiseks pole, aga need kaks veidi õhemat raamatut said sel nädalal läbi loetud. Üks neist läheb ka väljakutse alla kirja, kui noortekas.

Melina Marchetta on austraalia kirjanik ning "Saving Francesca" on tema teine noorteromaan. 

Francesca on teismeline, kes on äsja läinud uude kooli, mis siiani oli mõeldud vaid poistele, kuid avas nüüd uksed ka tüdrukutele. Uues keskkonnas kohanemise ning sõprade leidmisega kaasnevad omad mured, aga kõige suurem probleem on neiul kodus. Nimelt on tema ema langenud depressiooni ja seetõttu kannatab terve pere. Francescat koheldakse kord lapse, kord täiskasvanuna ning tüdruk ei tea enam, kes ta on.

Mulle väga meeldis, et teose fookus oli perekonnal ning teisele kohale jäi sõprus, sest enamik tänapäeva noortekaid kipuvad keskenduma esimese armastuse teemale. Ka siit ei puudunud veidi romantikat, aga sel oli väga väike osa. Lugu mõjus väga reaalsena, sest kõik tegelased olid usutavad, eriti poisid, kellest ükski polnud unistuste prints. Teismelistele soovitaks lugeda küll ning miks mitte ka vanematele.

Shirley Jacksoni teosed jäid mulle pildilt kas Instagramis või Tumblris silma ja nii uurisin kohe, kuidas tema teoste saadavusega Eestis on. Goodreadsi andmeil on eelmisel sajandil elanud ameeriklanna olnud õuduskirjanduse vallas mõjukas, kuid meie keelde teda tõlgitud pole. Raamatukogustki sain vaid ühe teose kätte. 

"The Haunting of Hill House" ilmus esmakordselt juba 1959. aastal ning selle põhjal on tehtud ka kaks filmi (1963 & 1999). Juba pealkiri annab aimu, mis raamatus toimuma hakkab, luues ettekujutuse suurest tühjast häärberist, kus kummitab. Enam-vähem nii ongi, selles majas pole aastaid keegi elanud rohkem kui paar päeva, enne kui välja kolib ning üle elatu kohta sõnagi ei lausu. Hoonest kuuleb õpetlane Dr. Montague, kes just otsib kummitavat maja, mida teaduslike meetoditega uurida. Ta üürib Hill House'i suveks ning kutsub endale appi erinevaid inimesi, kes paranormaalsete nähtustega kokku puutunud on. Majja koguneb 4-liikmeline seltskond: lisaks doktorile on seal hoone tulevane pärija Luke, üksik neiu Eleanor ning salapärane Theodora.

Dr. Montague'l on erinevate nähtuste selgitamiseks teooriaid, näiteks uksed sulguvad ise, sest majas on kõik ehitatud veidi viltu, nii et silmaga ei näe, aga inimene tajub, et midagi on valesti. Kõike aga ei saa teaduslikult seletada. Lisaks kipub Eleanor, kelle läbi sündmustik on jutustatud, tihti unistama jääma ja tähelepanu hajudes ei saagi enam aru, kas loetu on nüüd tegelik sündmus või pelgalt mõttelend. See teos paneb kujutlusvõime korralikult tööle, mis muudab lugemise väga nauditavaks. Kõhe tunne tekkis küll, aga kohti, mille tõttu öösel magada ei saaks, minu jaoks ei olnud. Soovitan neile, kellele Poe' teosed meeldivad!