Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ma ei ole nii ammu ühtki lasteraamatut lugenud, et isegi ei mäleta, millal seda viimati tegin. Kuni ühest raamatupakist tuli üllatuslikult välja Martin Widmark "Maja, mis ärkas ellu", mis kutsus kohe nii väga lugema, et seal samas kuuse all ta läbi saigi.

Raamat räägib üksikust vanamehest Larsonist, kellest on kadunud kogu elurõõm. Tema suur maja on muutunud nii süngeks, et isegi kass on jalga lasknud. Jäänud on ainult närtsinud lilled, seisnud õhk, mälestused ja harjumus igal õhtul kõikides tubades tuled kustutada. Üks õhtu on aga teistmoodi, sest enne kui mees jõuab uinuda, heliseb uksekell. Seal on naabripoiss, kes suundub perega puhkusereisile ja soovib, et Larson nende äraoleku ajal tema potilille eest hoolitseks. Ta ei taha seda sugugi teha, aga ei suuda ka poisile ei öelda ega veel vähem teda kurvastada.

Mind võlusid raamatu juures kõige rohkem imelised illustratsioonid. Just kaanepilt rohkete treppidega oli see, mis kohe lugema kutsus. Selle ja pealkirja järgi ootasin tegelikult veidi maagilist lugu, kus maja sõna otseses mõttes ellu ärkab. Treppidel ronivad väädid muutusid mu vaimusilmas roheliseks ja puhkesid õide. Päris lugu seisis siiski rohkem kahe jalaga maa peal, kuigi oli siiski sama maagiline. Tuleb välja, et vaja on ainult üht väikest poissi, et üks vastik vanamees uuesti elust rõõmu tundma panna.

Veidi meenutas "Maja, mis ärkas ellu" Disney multikat “Up”.  Ma ei ole ei varem ega hiljem niimoodi kinos nutta lahistanud, nagu selle filmi algusstseenide ajal. Raamatu algus suures maja üksi elava Larsoni ja tema minevikumeenutustega tekitas sarnast emotsiooni, puudutades südant, aga seekord ma pisaraid päris ei valanud. Kui multikas läks edasi eriti lapselikult, siis raamatus pööraseid seiklusi ei tule, aga iga lehekülg muutub helgemaks. Täitsa huvitav oleks teada, mida lapsed sellest loost arvavad. Täiskasvanutele läheb igatahes hinge.