1939-1940, Tallinn. Proua Kuke härrasmeesteklubi kolib Veerenni tänavalt peenesse mõisa, mille lahkuvad sakslased salapärasetel põhjustel maha on jätnud. Bordellis töötab viis erineva taustaga tüdrukut: Renate, Monika, Anastassia, Vivian ja Linda. Peagi lisandub veel neidusid, kes majja oma saladused kaasa toovad. Klubi külalisteks on kõrgem klass, kuid ajad on muutumas ja nii asenduvad välismaa diplomaadid ja baltisaksa aadlikud vastloodud nõukogude baaside juhtidega. Külalistelt kuuleb voodis nii mõndagi. Nõukogude võim tegelikult härrastemaju, kui selliseid, ei aktsepteeri ning tüdrukutele leitakse ka teine amet.

Mulle meeldis, kuidas raamat annab huvitava nurga alt edasi ajaloolisi sündmusi. Härrasteklubi on justkui filter, andes kaudselt aimu muutuvast maailmast. Sündmuste õhustik kumas romaanilehtedelt hästi läbi, kogu see ootus tundmatuse ees. Koolis õpitu kipub ununema ning kõige parem on möödunud sündmusi meelde tuletada just seda laadi ilukirjanduse abil. Oma ajalugu võiks ju teada. Lisaks tundusid sündmused lugedes lähemal olema, kuid ikka on raske ette kujutada, et selline nägi kunagi reaalselt välja argipäev. Oli huvitav, aga ka kurb ja kohati suisa naljakas. Kõige meeldejäävam stseen oli muidugi ball Ohvitseride kasiinos, kus vene prouad kombineesid kannavad. Kuigi raamat oli põnev, jäi midagi puudu. Tegelased ei saanud südamelähedaseks. Oleksin tahtnud tüdrukutega lähemalt tuttavaks saada ning rohkem tutvuda nende elu varjukälgede ja muredega.

Lugemise väljakutse grupis jäi mulle silma Mart Sanderi ulmeromaan "Lux Gravis ehk Raske Valgus". Mind huvitas väga, milline on autori fantaasialend ning loodud ulmemaailm. Nii haarasingi teose raamatukogus käies riiulilt kaasa.

383, 1037, 1691, 2345, klooster Inglismaal. Üksik Rooma leegionär Octavianus avastas Inglismaa pinnal rännates koopa kummalise kiviga, millest tulvas tumedat valgust. Hiljem ehitatakse selle koha peale klooster, mille asukad teenivad kivi ja kaitsevad selle saladust. Raskes valguses viibides on võimalik tajuda minevikku või tulevikku, aga ainult 654,321 aastase vahega. Mungad annavad edasi infot minevikku ja võtavad seda vastu tulevikust. Nad ei sekku ajaloo kulgu, kuni keegi otsustab süsteemi rikkuda. Nimelt on tulevikus punkt, mida kutsutakse nullpäevaks, sest sellest alates ei tule tulevikust enam teateid.

Kas võivad inimesed, keda eraldab rohkem kui tuhat aastat, saada aru üksteise mõtetest, isegi kui nad räägivad sama keelt?

Autor ise võtab romaani väga tabavalt kokku: "Tahaksin selle romaaniga rõõmustada eelkõige neid andunud ulmefänne, kes tunnevad mängureegleid ning ei põrku tagasi ka keerukalt konstrueeritud jutustuse ees, mis nõuab aktiivset kaasamõtlemist ja tähelepanu." 

Raamat nõudis tõesti kaasamõtlemist ja rohkelt tähelepanu, sest tegevus liikus sajandite vahel ning tegelasi (muide, kõik on mehed!) ja süžeeliine oli palju. Žanrilt on Sanderil õnnestunud segada ajalooline põnevik ning ulmeromaan. Mul oli süvenemisega raskusi, sest lugu oli parajalt segane ja ükski tegelane ei suutnud võita mu poolehoidu. Kõige huvitavam tundus tuleviku-utoopia, kus autori fantaasialend oli kõige kõrgem: ajuporteerumine, kurjust alla suruv hingemasin, titaankoopad. Sellest oli aga tunduvalt vähem juttu kui kloostri intriigidest ja vandenõudest. Osavalt kaasati romaanis reaalseid ajaloolisi isikuid, näites Isaac Newtonit, ning mulle meeldis väga, et lõpus tutvustati neid põgusalt. Nii sai aimu, kes oli päris ja kes mitte, ning mida nad päriselt korda saatsid. Igatahes, lugemine venis ja otsustasin vahepeal midagi kergemat käsile võtta. Kui see läbi sai ning uuesti "Lux Gravis" avasin, siis said põhipunktid selgeks, lugemine läks kiiremalt ja lugu paelus juba rohkem. 

Raamatu puhul on tähelepanuväärne veel see, et Mart Sander kirjutas ta originaalis ingliskeelsena ning seda ilmus vaid 300 eksemplari. Illustratsioonid raamatus on autori enda tehtud. Ühe eksemplari sai endale Elisabeth II, kui Eestit külastas. Leidsin osta.ee lehelt ka paar pilti. Eestikeelse versiooni jaoks töötas autor romaani ümber ning kirjutas 100 lehekülge veel juurdegi. Ka sellest ei puudu illustratsioonid ning esikaanel ilutseb samuti Mart Sanderi joonistus.

Mart Sander on kahtlemata multitalent ning on kirjutanud korraliku ulmeromaani. "Lux Gravis ehk Raske Valgus" võiks olla huvitav lugemine ajaloo- ja ulmefännile. Minu jaoks jäi ta siiski veidi segaseks, kuigi lugu oli kahtlemata põnev. Ei oska öelda, mis mind häiris, kas ma ei tundnud ajalugu ning esinenud isikuid piisavalt, või sai määravaks vähene keskendumine.