Mul vedas ning sain raamatukogust Marissa Meyeri sarja "The Lunar Chronicles" (Kuukroonikad) kolmanda raamatu "Cress". Kes selle sarjaga tuttav pole, siis minu arvamust esimesest osast "Cinder" saad lugeda siit ning teisest osast "Scarlet" siit. Seekord lisab autor oma värvikasse maailma Rapuntsli ehk siis Cressi. Tulevikumaailmas saab kõrgest tornist ümber Maa tiirlev tehiskaaslane, kuhu kangelane neiut päästma peab minema.

Cinder kogub endale Kuu õela valitsejanna vastu võitlemiseks kaaslaseid. Tal on abiks juba kapten Thorne, Scarlet ja Wolf ning vigase isiksuskaardiga tehisintellekt Iko. Koos otsustataksegi Cress kampa võtta. Tüdruk on juba aastaid olnud vangistatud satelliidile, kus ta üle interneti Maal toimuvat jälgib. Ta on võimekas häkker, kes töötab kuninganna soovide järgi, kuid kui saabub käsk selgitada välja Cinderi asukoht, ei taha Cress teda välja anda, vaid võtab hoopis temaga ühendust. Nii sünnibki idee tüdruk tehiskaaslaselt ära tuua, kuid plaan ei lähe päris nii, kui peaks, sest sekkuvad kurjad käsilased. Kõik pääsevad küll eluga, kuid Scarlet langeb vangi ning kapten Thorne põrutab koos Cressiga satelliidis maa poole, langedes kuskile Sahara kõrbe. Paar pääseb küll eluga, kuid mees kaotab peatrauma tagajärjel nägemise ning esmakordselt Maa pinnal viibiv neiu peab teda üle lõputute liivaväljade juhatama. Teised peavad neid hukkunuks ning otsivad abi vanalt liitlaselt doktor Erlandilt.

Mulle meeldib, kuidas sarja tegevus toimub kõikjal üle maa, alates Aasiast, liikudes läbi Prantsusmaa ning jõudes nüüd otsaga Aafrikasse. Üks suuri plusspunkte Kuukroonikate juures ongi see vaev, mis autor on maailma ehitamisse pannud. Teiseks on sarjas meeldivad tegelased. Kui nii Cinder kui ka Scarlet olid rohkem elukarastunud, siis Cress lisab kompotti oma naiivsuse. Tal on ju aastaid seltsiks olnud vaid tehnika ning nii on tüdruk veidi inimvõõras. Eriti nauditav on tema kontrast kapten Thorne'iga, kellesse neiu armub veel enne mehega kohtumist.

Tuhkatriinu ning Punamütsikese lugudega olen ma rohkem tuttav, kui Rapuntsliga ning nii tuli mitu seika mulle üllatusena. Näiteks ei olnud mul aimugi, et neiut päästma läinud noormees nägemise kaotas. Loo üldjooned on mulle siiski teada ja nii sai mitu süžeepööret ette arvatud. Järgmiseks osa jaoks jäeti lugu muidugi põneva koha peal pooleli. Ma küll eeldan, et lõpuks headus võidab, aga mis veel enne seda juhtuma hakkab, ei oska ma küll pakkuda.

Sarja kolmandas osas on kõike, mida eelmisteski: seiklusi ja armastust, õnnestumisi ja ebaõnne, kaotusvalu ja võidurõõmu. Kangelased jõuavad võidelda nii kurja kuninganna kui ka laastava katku vastu ning samal ajal veel päästa süütuid inimesi. Ühesõnaga on "Cress" õige 21. sajandi muinasjutt.

Kuukroonikate sari on puhas meelelahutus ning soovitan kergemaks lugemiseks kõigile, kes veidi ulmemaigulist tulevikumaailma ei pelga. Eriti sobilik on see muidugi neile, kellele meeldivad muinaslugude ümberjutustused.

Läksin raamatukokku kohe mõttega laenutada Marissa Meyeri noortekale "Cinder". Eelmised teosed tagastatud, suundusin kohe õige riiuli juurde ja pettusin, sest seda seal polnud. Veidi raamatukogus ringi seigelnud nägin seda aga tagastatud raamatute virnas. Jess, vedas!!!

Kui "Cinder" oli tulevikulugu tuhkatriinust, siis "Scarlet" on autori variant punamütsikesest. Scarlet on punapäine näitsik, kes töötab oma vanaema farmis. Tema armas grandmere haihtub ühel päeval nagu vits vette ning mõni päev hiljem kohtub neiu võõraga, kel hüüdnimeks hunt. Tüdruk seostab kahtlast tänavavõitlejat kohe oma isikliku katastroofiga ning too ongi esimeseks niidiotsaks, mis vanaemani viib. Ühel hetkel ristub tema teekond ka eelmise raamatu peategelase Cinderiga, kes on tagaotsituim isik Maal. 

Võrreldes sarja esimese osaga, ei jätnud teine enam mulle niivõrd sügavat muljet. Autor suutis küll taas üllatada ning vanast klassikust nauditava uue variandi teha. Kõige toredam oli muidugi see, kuidas Cinder ja Scarlet seotud on. See oli ka peaaegu kohe ära arvatav, kuid loos oli ka üllatavaid nüansse, mis kerge lugemise nauditavamaks muutis. Mind häiris aga see, et vaatepunkt hüples paljude tegelaste vahel ning Scarletiga ei tekkinud mul mingisugust kontakti. Põnev oli siiski ja võimalusel haaran raamatukogust ka kolmanda osa. 

Sarja soovitan neile, kellele meeldivad noortekas ja eriti muinasjuttude ümberjutustused!

Lõpuks jõudsin ka mina sinnani, et lugesin läbi Marissa Meyeri popi ja noorteka fantaasiaromaani "Cinder". Marianne soovitas seda kunagi väga-väga ammu, aga see oli raamatukogus alati välja laenutatud ja kui aus olla, siis ei tundunud mulle ka eriti huvitav. Robotid? Väkk. Oi, kuidas ma üllatusin.

Loo skeletiks on Tuhkatriinu-muinasjutt: orvust tüdruk, õel kasuema, kaks kasuõde, orjatöö, prints, ball, pilkupüüdev sisenemine. Tegevus toimub tulevikus peale neljandat maailmasõda. Cinder on küborg - pooleldi inimene, pooleldi masin, ning temasuguseid ühiskond üldiselt põlgab. Tüdruku adopteerinud mees suri maad laastavasse katku ning jättis lapse jälestava kasuema hoole alla. Masinaid Cinder tunneb ning temast saab seetõttu tunnustatud mehaanik. Nii juhtubki, et ühel päeval ilmub tema töökotta prints Kai palvega üks android korda teha. Peagi on palees tulemas ka suur ball, milleks neiu kasupere hoolsalt valmistub. Orjastaatuses olevat Cinderit nad muidugi kaasa ei taha võtta, kuid loo arenedes saab ta suisa printsilt isikliku kutse. Kleidi pärast muretsemiseks tüdrukul aega ei jää, sest maad külastab valitsejanna kuult.

Raske on hoida lugu ja tegelasi originaalsetena ning samas järgida kõigile tuntud muinasjutu jooni, kuid Marissa Meyer on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Cinder on võrratu tegelane, vaikne kannataja, aga hakkamist täis. Ta ei vaja isegi haldjast ristiema appi. Kasuema on täpselt nii õel ning prints nii nunnu kui vaja. Veidi kannatas küll tulevikuühiskonna ülesehitus, aga mind see ei häirinud, sest olin kõigest muust niivõrd võlutud.

Ulme osa ehk Cinderi küborgi pool ei olnud õnneks liiga keeruliseks aetud, vaid igale lugejale mõistetav. Samas oli kahju, et tema mehaanilisi oskusi rohkem ei näidatud. Tüdruk parandas ühe roboti, millega teised tehnikud hakkama ei saanud, tõmmates välja ühe lisakaardi ja saab tahvelarvuti töökorda, lüües seda. Nende töövõtete järgi küll ei ütleks, et ta parim mehaanik on. Kuigi ta sai sõidukõlblikuks vana sõiduauto, ei kirjeldatud seda protsessi üheski peatükis, ainult viidati, et öösel vaeva nägi. 

Eriti põnev oli muidugi lõpp, mis jättis kõik niidiotsad lahtiseks. Praegu on küll selline tunne, et olen suisa kohustatud edasi lugema.

Arvasin, et see raamat ei suuda mind üllatada, sest loo kulg oli etteaimatav, muinaslugu on ju teada-tuntud, kuid siiski rabas ta mind oma erinevustega positiivselt. Nautisin igat peatükki ja lugesin teose peaaegu ühe jutiga läbi.  Lõpupööret ootasin juba algusest peale ning seda andis alles oodata. Mind ei häirinud see, et ma ta ära arvasin, vaid pigem imestasin, et peategelane ise selle peale ei tulnud. 

Mulle meeldis, kuidas Tuhkatriinu lugu moodsamasse keskonda oli põimitud. Soovitan!