"Kassisilm" võtab luubi alla kogu Elaine'i elu plikapõlvest keskeani, pajatades sõpradest ja vaenlastest, häbist ja hirmust, alandusest ja kättemaksust, kodusest kasvatusest ja soovist meeldida, põhjustest ja tagajärgedest. Olin kuulnud, et romaan räägib väikeste tüdrukute õelusest ja lugu algabki pisikese Elaine'i igapäevatoimetustega. Unustage tänapäeva kirjandusele omaselt äärmuslikud deemonlapsed. Atwoodi eesmärk ei ole šokeerida ning ta suudab end väljendada ka jubedusi ritta ladumata. Vastik maik jääb ka siis, kui osa Elaine'i läbielatust jääb ridade vahele. 

Olin valmis, et romaan rabab mind, aga mitte selleks kui õõvastavalt tavaline sündmustik näib. Tõeliselt õelad mängud on maskeeritud sõpruseks, kus kõik toimub kiusualuse hüvanguks. Raamatu toimumisajast on pea sada aastat möödas, aga midagi ei ole muutunud. Võin omast kogemusest öelda, et vähemalt minu lapsepõlve pisikesed plikad olid täpselt samasugused. Igalpool leidub Cordeliaid, kes piire tahavad katsetada ja mängukaaslasi oma tahte kohaselt voolida.

Lapseiga moodustab vaid osa raamatust, kuid jääb lugejaga ülejäänud aja samamoodi kaasas käima kui peategelasega, kelle elu see mõjutab.  Paralleelid mineviku ja oleviku vahel on seda mõjusamad, et neid ilmestab veelgi tema venna kiindumus füüsikasse ning komme õde aeg-ruumi teemal harida. Lapsepõlv ja naise käitumine on lahutamatult läbi põimunud, nagu ilmneb selgelt tema maalidest. Mind paelusid romaanis kujutatud käitumismustrid väga.

"Kassisilm" kätkeb ka toredaid mälestusi, aga mulle ei meenu, et oleksin lugedes kordagi rõõmu tundnud. Kõige rohkem läks korda see hetk, kui rollid ümber pöördusid, sest see ei toonud endaga kaasa mitte mingisugust õnnetunnet, vaid näitas halastamatult, kuidas lapsepõlve deemonitel olid oma deemonid. Kõik ei ole kunagi must-valge. Lihtsat ja lõbusat lugemist sellest romaanis ei leia ja ka lõpp ei anna rahu, ainult hulganisti mõtlemisainet. 

Aitäh, Postimees Kirjastus, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Kas oled kogenud tunnet, kuidas tahad, et mingi raamat sulle väga-väga meeldiks, aga see lihtsalt ei istu sulle mitte kuidagi, ja see on veel selline raamat, mille kohta ei julge halvasti ka öelda ja üritad seda mitte jutuks võtta. Selline on minu suhe Margeret Atwoodi “Teenijanna looga”. Lugesin seda veel originaalkeeles ja no ei saanud pihta, miks seda nii väga kiidetakse. Ometi võtsin kätte ka "Testamendid", mis on nii enne kui ka peale selle ilmumist 2019. aastal pakkunud palju kõneainet. Seda ei juhtu ju kuigi tihti, et raamat saab üle 30 aasta pärast ilmumist järje.

Gilead/Kanada. Kolm naist jutustavad oma lugu, sündmustest, mis aitasid kaasa ühe ühiskonna lagunemisele. Daisy on neiu Kanadas, kes on Gileadist õppinud koolis ja kuulnud kogu elu meediast. Agnes on noor neiu ühes lugupeetud Gileadi perekonas, kes on peagi jõudmas kosimisikka. Tädi Lydia on olnud Gileadi asutamise juures ning aidanud seda vormida selliseks nagu see on täna.

Kuna “Teenijanna lugu” jäi minu jaoks teiste düstoopiate varju ja tugevaid tundeid ei tekitanud, siis ei osanud ma järjest midagi oodata ega arvata. Üllatusin positiivselt. Eriti meeldis mulle raamatu mitu vaatenurka, mis näitasid, kuidas eri positsioonil naised olukorda tajusid. Otsisin kogu aeg vihjeid, kuidas jutustajad omavahel seotud võiksid olla. Kui "Teenijanna lugu" jättis mulje, nagu Gilead oleks terve maailm, siis siit selgus, et kogu muu maailm on ka ikka olemas.

Kõige rohkem meeldis mulle tädi Lydia elukogenud vaatenurk. Ühest küljest oli tal teistest rohkem võimu, aga teisest küljest oli naine veelgi rohkem piiratud. Tema meenutused näitavad, kuidas ja miks Gilead üldse sündis. Teised kaks peategelast on alles teismelised ja annavad raamatule tüüpilise noortele suunatud düstoopiaromaani maigu. Just nemad on võtmeks ühiskonna murendamisel, selle huku kiirendamisel. Imetlesin Atwoodi annet loo vestmisel. Kuigi see kulges üsna aimatavas suunas, oli see tulvil põnevust: vahelejäämise hirm, pisikesed detailid Gileadi toimimisest, šokeeriv algus, kontrast Kanadaga. Küll ei jäänud ma kuidagi rahule teose totralt lihtsavõitu lõpuga. Nii lolli moodi nüüd küll vedada ei saa.

Margaret Atwood on 1939. aastal sündinud Kanada kirjanik. 12. eluaastani käis ta koolis ainult osaliselt, kuna kasvas entomoloogist isa töö tõttu üles metsades. Temast sai kirjanik 16-aastaselt, kui jalgpalliväljakut ületades sündis ta peas luuletus. Naine on avaldanud raamatuid väga paljudes žanrides ja pälvinud hulgaliselt auhindu. Fännid on kaua oodanud, et "Teenijanna lugu" saaks järje. Üks põhjus, miks see varem ei sündinud, on, et Atwood ei suutnud Offredi vaatepunktist edasi kirjutada. "Teenijanna lugu" on kirjutatud, et vastata küsimusele, milline näeks välja totalitaarne režiim USA-s. 1984. aastal, kui naine seda kirjutas, oli neid, kes arvasid, et naistelt tuleks 70-tel saadud õigused ära võtta. Hiljem ei tundunud teema enam relevantne, mis on teine põhjus, miks järge ei ilmunud. Ühiskond liikus Gileadist aina kaugemale, kuni tegi kannapöörde. Atwoodil tekkis idee kirjutada järjes edasi Gileadi lugu, kuidas süsteem kokku kukub. Ta hakkas raamatu kallal töötama veidi enne "Teenijanna loo" teleseriaali algust ning hoidis selle kirjutajatega tihedat kontakti, et looliinid sassi ei läheks. (allikad: 1, 2, 3)

"Testamendid" paljastab, kuidas romaanis "Teenijanna lugu" kirjeldatud Gileadi ühiskond tekkis ning hiljem lagunes. Mind jättis "Teenijanna lugu" ise külmaks, aga "Testamendid" pakkus mõnusat lugemiselamust. Mulle meeldisid erinevad vaatenurgad, eriti naiselt, kes ühiskonda kujundada aitas. Küll kritiseeriksin, et süžee poolest oli lugu üsna noorteromaanilik ning selle lõpp oli väga naiivne. Soovitan, kui sulle meeldib lugeda erinevatest düstoopilistest ühiskondadest!

• Sõber raamat
• Bukahooliku märkmed
• Kruusatee
• Eesti Päevalehe raamatublogi