19. Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole. Maaks on Malaisia ning raamatuks Tan Twan Engi romaan"Õhtuste udude aeg". Olin sellest head kuulnud ka varem, kuid tõeline lugemissoov tuli HeadRead festivalil, kus raamatu autor esines. Ostsin sealt ka raamatu (muide, viimase, selle sama, mis esinemise ajal laval oli) ja sain pühendusega autogrammi. Käisin Kadrioru Jaapani aias koos raamatuga jalutamas ning jagan ka aia pilte, kus praegu, novembri keskel (!) on erkroheline muru.
II maailmasõda ja sellele järgnev aeg, Malaia. Jaapani okupatsiooni ajal viidi Yun Ling koos õega džunglis asuvasse salajasse vangilaagrisse. Tüdrukute katsumusi leevendas unistamine jaapani aiast. Laagrist pääses vaid Yun Ling, kes tõotab endale, et laseb õe mälestuseks rajada aia, millest nad koos unistasid. Ta reisib Cameroni mägismaale, et paluda abi Nakamura Aritomolt, kes kunagi oli keisri aednikuks. Mees keeldub talle aeda rajamast, kuid on nõus võtma naise endale õpipoisiks.
II maailmasõda ja sellele järgnev aeg, Malaia. Jaapani okupatsiooni ajal viidi Yun Ling koos õega džunglis asuvasse salajasse vangilaagrisse. Tüdrukute katsumusi leevendas unistamine jaapani aiast. Laagrist pääses vaid Yun Ling, kes tõotab endale, et laseb õe mälestuseks rajada aia, millest nad koos unistasid. Ta reisib Cameroni mägismaale, et paluda abi Nakamura Aritomolt, kes kunagi oli keisri aednikuks. Mees keeldub talle aeda rajamast, kuid on nõus võtma naise endale õpipoisiks.
Lugu, mida romaan pajatab, jättis väga tervikliku mulje. Teemasid, mida puudutati, kasvõi põgusalt, oli palju, kuid ometi oli kõik tasakaalus. Malaisia on küllaltki kauge ja võõras maa, mille ajaloost polnud mul enne raamatu lugemist halli aimugi. Kerge pilguheit ühte verisemasse perioodi sai tehtud. Tegevus toimub kolmes ajaperioodis, mis on omavahel hästi seotud. Kõige varasemaks perioodiks on Jaapani okupatsioon, mis piirkonda laastas ja oma jälje jättis. Paralleele võib tõmmata nõukogude okupatsiooniga Eestis, millega kaasnesid samamoodi küüditamised ja vangilaagrid. Enamik tegevusest toimub aga okupatsioonijärgsel maal, kus pole ikkagi rahu, vaid käib sissisõda. Lõpuks on Malaisia iseseisvunud.
Aga kuidas vaikust paberile jäädvustada?
Peategelane paljastab oma vangisoleku ajal juhtunu alles üsna lõpus, mistõttu oli lugedes pidevalt õhus pinge. Pisikeste paljastuste abil saab küll aimu, et naine on midagi traumeerivat üle elanud, kuid see vai õhutas põnevust. Loo rääkimine oli kindlast raamatu haripunkt. Mulle meeldis väga, et kuigi autor kirjeldab jaapanlaste poolt korda saadetud õudusi okupatsiooni ajal, siis ometi ei ole kõik jaapanlastest tegelased halvad, vaid lausa vastupidi: Aritomo, ehe jaapanlane, on üks sümpaatsemaid karaktereid. Väga lihtne oleks olnud kõik jaapanlased koletisteks muuta. Sellesse ämbrisse on astutud ka eesti kirjanduses, kus kurjamiteks on ikka venelased.
Romaani võluks oli kindlasti jaapani aed ning selle rajaja Aritomo, kes oli mõnusalt salapärane. Ma ei osanud arvata, et ühe aia rajamise kirjeldused, kasvõi tiigi süvendamine, niivõrd paeluvad võivad olla. Samas, ainult aia ehitamine oleks ilmselt igavaks kiskunud, kuid autor ei lasknud seda juhtuda, vaid vürtsitas pilti sõjaga. See kontrast oli väga mõjus. Uduse aia ilu oli mul küll pidevalt silme ees. Kui lugemise ajal ei olnud ma ise veel ühtki Jaapani aeda külastanud, siis nüüd on see viga juba parandatud.
Istusime verandal, kumbki omaenda mälestuste meelevallas, sellal kui me tee oma kuumust aeglaselt mägiõhule loovutas.
Nagu ma juba mainisin, siis teemasid, mida raamatus puudutati, oli tohutult. Väga huvitav oli kuulda horimono tätoveerimiskunstist või siis jaapani puulõigetest. Neist üht kuulsaimat, mis kujutab merd, on kindlasti paljud näinud. Puulõike mõiste oli mulle võõras ning seda pilti ma selle terminiga seostada ei osanud, kuid nüüd olen jälle targem.
Mulle väga meeldis väga, kui kaunilt autor lihtsaid asju kirjeldas. Siinkohal tuleb kindlasti kiita ka tõlkijat. Lugemine oli kindlasti tänu stiilile puhas nauding. Lisaks suutis autor mind üllatada, sest ma ei osanud üldse sellist lõpplahendust oodata.
Aga kuidas vaikust paberile jäädvustada?
Peategelane paljastab oma vangisoleku ajal juhtunu alles üsna lõpus, mistõttu oli lugedes pidevalt õhus pinge. Pisikeste paljastuste abil saab küll aimu, et naine on midagi traumeerivat üle elanud, kuid see vai õhutas põnevust. Loo rääkimine oli kindlast raamatu haripunkt. Mulle meeldis väga, et kuigi autor kirjeldab jaapanlaste poolt korda saadetud õudusi okupatsiooni ajal, siis ometi ei ole kõik jaapanlastest tegelased halvad, vaid lausa vastupidi: Aritomo, ehe jaapanlane, on üks sümpaatsemaid karaktereid. Väga lihtne oleks olnud kõik jaapanlased koletisteks muuta. Sellesse ämbrisse on astutud ka eesti kirjanduses, kus kurjamiteks on ikka venelased.
Romaani võluks oli kindlasti jaapani aed ning selle rajaja Aritomo, kes oli mõnusalt salapärane. Ma ei osanud arvata, et ühe aia rajamise kirjeldused, kasvõi tiigi süvendamine, niivõrd paeluvad võivad olla. Samas, ainult aia ehitamine oleks ilmselt igavaks kiskunud, kuid autor ei lasknud seda juhtuda, vaid vürtsitas pilti sõjaga. See kontrast oli väga mõjus. Uduse aia ilu oli mul küll pidevalt silme ees. Kui lugemise ajal ei olnud ma ise veel ühtki Jaapani aeda külastanud, siis nüüd on see viga juba parandatud.
Istusime verandal, kumbki omaenda mälestuste meelevallas, sellal kui me tee oma kuumust aeglaselt mägiõhule loovutas.
Nagu ma juba mainisin, siis teemasid, mida raamatus puudutati, oli tohutult. Väga huvitav oli kuulda horimono tätoveerimiskunstist või siis jaapani puulõigetest. Neist üht kuulsaimat, mis kujutab merd, on kindlasti paljud näinud. Puulõike mõiste oli mulle võõras ning seda pilti ma selle terminiga seostada ei osanud, kuid nüüd olen jälle targem.
Mulle väga meeldis väga, kui kaunilt autor lihtsaid asju kirjeldas. Siinkohal tuleb kindlasti kiita ka tõlkijat. Lugemine oli kindlasti tänu stiilile puhas nauding. Lisaks suutis autor mind üllatada, sest ma ei osanud üldse sellist lõpplahendust oodata.
Tan Twan Eng on Malaisia kirjanik, kes on avaldanud kaks kõrgelt hinnatud romaani, millest eesti keelde on tõlgitud vaid üks. HeadRead festivalil rääkis mees, et Malaisia on väga huvitav tänu rasside ja kultuuride segunemisele. Ta ise on näiteks väinehiinlane, sest kirjaniku isa sündis väinaäärses koloonias. Hariduse sai Tan Twan Eng aga inglise keeles ning seetõttu ta ka kirjutab inglise keeles. Enne romaani kirjutamist oli mees jurist ning arvab, et juristi täpne keelekasutus aitas kaasa tema kirjanikuks kujunemisele. Peale esimese raamatu valmimist ei teadnud Tan, millest võiks veel kirjutada, kuni külastas Johannesburgi, kuhu hakati rajama jaapani aeda, aga Lõuna-Aafrika taimedega. Seal kohtas ta ka keisri aedniku ning see sõnapaar jäi teda kummitama. Mees sidus selle ideega kirjutada naisest, kes elas üle II maailmasõja. Kõik loksus ilusti paika, kuni Tan sai aru, et peab kirjutama jaapani aiast, aga ta ei tea aiandusest midagi ega salli isegi aiatööd. Õnneks otsustas ta siiski väljakutse vastu võtta ning teha palju igavat eeltööd aianduse alal.
"Õhtuste udude aeg" lubas põgusat pilguheitu Malaisia ajalukku, kus üks hiinlanna taastub Teisest maailmasõjast, toeks Jaapani keisri aednik, kes õpetab talle jaapani aia põhitõdesid. Hoolimata sellest, et ajalooperioodid, milles tegevus toimub, olid võikad ja verised, siis lugu ise seda ei olnud. Raamatus oli ilu ja valu täpselt tasakaalus. Harmoonilised aia kirjeldused vaheldusid kuulitärinaga. Mulle väga meeldis autori stiil ning Triin Taela tõlge, sest tekst lausa voogas, maalides värvikaid kujutluspilte. Igal juhul soovitan!
- 22:20
- 0 Comments
