Seda soojust, mis tekib südamesse, kui kirjanik soovib, et just mina tema raamatut loeksin, ei saa millegagi võrrelda. Ühest küljest ihkasin Mae Lenderi "Minu lõunamaa. Klantspildi taga" kohe käsile võtta, teisalt aga tahtsin seda maiuspalaks hoida.

Mae kirjutab oma lõunamaa reisidest, ootustest ja reaalsusest. Raamat viib nii lähemale Prantsusmaale, Kreekasse, Portugali, Türki kui ka kaugemale Singapuri, Mauritiusele, Brasiiliasse, Indoneesiasse ja Kuubale. Kirja ei saa sugugi mitte kõik ilus ja vahva, vaid omajagu pettumusi ja äpardusi.  

Ma võiks lõpmatuseni reisimuljeid kuulata, eriti kui pildimaterjal ka kõrval on. "Minu lõunamaa" avab Minu-sarja jälle uuest vaatenurgast, täiesti tavalise huvireisija silme läbi, ja viib koguni üheksasse riiki. Mõnest on rohkem lugusid vesta, teised muljed mahuvad ühte peatükki. Lugedes oli igatahes tunne nagu autor päriselt ise pajataks mulle kogetust, sest jutt oli nii muhe ja vahetu.

Sihtkohad on raamatus kauged, soojad ja põnevad. Esimene peatus, Nice, Prantsusmaa, pakkus äratundmismomenti. Muidugi esiti juba seetõttu, et see oli ainuke paik, kus ka mina olen käinud, aga kogu see situatsioon, kus oled enda arust hullult kaval ja leiad otsetee, aga see lõppeb tupikus, tuli kordi tuttavam ette, kuigi ma konkreetset näidet kohe ei oskagi tuua. Edasi järgnesid kõik võõrad paigad ja elamused. Kui enamik reisikirjandust ajab kadedaks, siis siin on ikka momente, kus mõtlesin, et hea et mina seal ei olnud. Teos mind siiski ära ei hirmutanud ja ühtki sihtkohta ma kuskilt maha ei tõmmanud, olgugi et Mae ausalt kõik ebaõnnestumised letti laob.

Liigagi kiirelt sai raamat otsa. Kas võib järge oodata? Kuidas oleks põhjamaadega? Muidugi sobiks ka idamaad või hädapärast ka läänemaad.