Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!

Saar. Mõnel hommikul kogevad inimesed ärgates, et midagi on ööga kustunud. See tähendab, et kõik sellega seotud tunded ja mälestused haihtuvad. Vahel on kohe selge, mis kadus, vahel selgub see päevapeale. Mälust hääbunud esemed hävitatakse: visatakse jõkke või põletatakse ära, ning unustatakse seejärel sootuks. Elu liigub edasi ja kadunut jäävad leinama vaid inimesed, kes ei suuda unustada. Mälupolitsei kogub kokku nii sellised isikud kui ka hävitamata jäänud kustunud asjad. Romaanikirjanik, kelle ema hulk aastaid tagasi ära viidi, saab teada, et ohus on tema toimetaja, niisiis ehitab ta vanaonu abiga endale koju peidiku, et meest varjata.

"Kustunud mälestuste saar" kulgeb vaikselt, jättes rohkelt aega mõtisklemiseks. Iga kadunud asi viis mälestusterajale, mis mul sellega seondus. Panin tähele, millised esemed rohkem emotsioone tekitasid, millised jätsid külmaks. Mõtlesin, milline minu elu ühe või teise asjata oleks. Imestasin, kui kergelt suutsid tegelased lahti lasta. Kui varitseb oht, et homme kaob mõni armas asi koos kõigi mälestustega, eeldaks et ühiskond elab pidevas hirmus, aga seda ei ole. Raamatus kirjeldatakse üht tsirkuse ebardit, keda hoitakse kastis, kuni ta keha selle kuju võtab. Saar oli täpselt nagu see kast, painutades oma elanikke. Nad ei juurelnud, mis järgmiseks haihtub, vaid tõdesid seda hiljem, eemaldasid jäänused ja läksid eluga edasi. Isegi see ei morjenda kedagi, et ühel hommikul ärgates võib olla läinud tema elatisallikas. Mul tekitas kõik see vastupidiselt tunde, kuidas iga eset oma elus tuleks rohkem hinnata. Iga söödud mandariin võib olla viimane, viies endaga tükikese jõuluajast.

Tegevuse poolest on romaan väga rahulik. Kuigi peategelane kavaldab üle mälupolitsei, varjates üht inimest, ja mitmeid kadunud asju, siis suurt vastuhakku pole ja ükski probleem lahendust ei leia. Peidiku sisse seadmine meenutas kangesti Anne Franki päevikut, nii et ma ei imestanud üldse, kui kirjaniku tutvustusest selgus, et ta kadunud juuditüdrukuga hingesugulust tundis. Küll kummastas, kuidas mees, kelle kirjanik oma põranda alla peitis, oli varmalt valmis maha jätma oma raseda naise. Siinkohal mainin, et tegu ei ole armuasjadega, vaid ülim on kirjaniku-toimetaja liit. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas sellises ühiskonnas üldse suhteid hoida, kui järjest kaovad ühised huvialad ning jututeemad. Tajusin selgelt kui üksik on noor peategelane. Pole vanemaid, pole kavaleri, pole sõpru.

Muidugi jõuab ühel hetkel kord raamatuteni ja temperatuur tõuseb 451 Fahrenheidini. Kirjandusel pole saarel erilist kohta ka enne seda kui romaanid haihtuvad. Peategelane on kirjanik, aga lugejaid tal eriti pole. Tal on parasjagu pooleli teos masinakirjutajast, kes kaotab oma hääle. Ka varasemad romaanid on omal moel millegi haihtumisest kirjutatud. Mind see lugu paelus, eriti see, kuidas alguses kumavad õrnad seosed autori maailmaga ja hiljem kõneleks teos justkui temast endast.

Aitäh, Postimehe kirjastus, raamatu eest!

Amy Harmon "Mida tuul teab" lennutab ühe naise tänapäevast Iiri vabadussõja keskele. Asusin kaua riiulis oma aega oodanud teost lugema, kuna mulle meeldis väga Harmoni "Kus uitavad kadunud" ja tahtsin midagi sarnast lugeda.

1921/2001, Dromahair, Iirimaa. Ameerikas sirgunud Anne Gallagher on väga lähedane oma vanaisa Eoiniga. Nad mõlemad on varakult kokku puutunud kaotusvaluga ja kasvanud üles ilma vanemateta. Olgugi, et mees kannab Iirimaad südames, ei ole ta palvetest hoolimata viinud lapselast oma kunagisele kodumaale, väites et see on ohtlik. Surivoodil palub ta Anne'il viia sinna oma tuhk. Naine ei saa sugugi rahulikult vanaisa lapsepõlvemaid avastades teda mälestada, vaid satub ise aega, kui too oli alles väike poiss ning iirlased mässasid inglaste ülemvõimu vastu. Teda peetakse kadunud Anne'iks, Eoini emaks, ning doktor Thomas Smith, kes poisi eest hoolitseb, võtab ka tema oma katuse alla, hoolimata kõigist naise ilmumisega tekkinud küsimustest. Iiri ajaloost vaimustunud naine on järsku ise selle keskel.

"Mida tuul teab" pakub sulnist Iirimaad, ajas rändamist ja malbet armastuslugu. Nii jutustus ise kui ka tärkavad tunded kulgevad aeglaselt. Ajaränd põhjustab alguses tegelastele tublisti segadust. Nagu paljudel teistel lugejatel, meenusid mullegi Claire ja Jamie Fraser, aga kahe loo vahelised sarnasused ei mõjutanud kuidagi lugemist. Anne'i kohanemine uue keskkonnaga vaheldub sissekannetega doktor Smithi päevikust, andes sündmustele teise vaatenurga. Romaan ei keskendu aga pelgalt mehe ja naise vahelisele armastusele, vaid kujutab ka vanaisa ja lapselapse vahelist kiindumust, mis oli eriti liigutav. Ainsana häiris, kuidas Anne'il olevikus oma elu kui sellist peale Eoini surma ei ole. Teda ei takista miski 20. sajandi Iirimaale andumast, ainult saatus loobib kaikaid kodaraisse.

Ikka ja jälle leian end Iirimaast lugemas, sest lugudele ehitatud maal on nii palju pakkuda. Muidugi on teoses koht nii legendidel kui ka Yeatsi luulel. Nautisin eriti, kuidas romaan tutvustas iiri ajalugu, põimides väljamõeldu ning tõeliselt aset leidnud sündmused ja ajaloolised isikud. Kõik see oli minu jaoks uus, mistõttu oli keeruline järge pidada, kes on päris ja kes mitte. Siinkohal olin eriti õnnelik, et tempo kiirem polnud, kuna muidu poleks ma mitte tuhkagi aru saanud. Kuna peategelane on kirjanik, keda see ajastu väga huvitab, on tal kõik selge, aga mulle jäi lõpuni mulje, et ma ei saa pihta, kui murrangulisele perioodile ta tunnistajaks sattus ning mis rolli kõik need inimesed mängisid. Ühesõnaga, eelteadmised oleks kasuks tulnud.

Midagi jäi romaanis siiski minu jaoks puudu. Võib-olla see, et ma ei tajunud kordagi, kuidas midagi suurt on kaalul, aga võib-olla midagi muud. Ma tõesti ei oska täpselt öelda, mis vajaka jäi. "Kus uitavad kadunud" läks palju rohkem hinge. Kindlasti hoian kirjanikul silma peal. Mõlemad teosed näitavad, kuidas Amy Harmon oskab suurepäraselt võtta huvitava ajalooperioodi ning sellest hariva ja ilusa armastusloo kirjutada. Kui sulle meeldivad rahulikult kulgevad romaanid, siis kindlasti soovitan!

Alice Hoffman “The River King” jõudis minu riiulisse kuskilt teise ringi poest sentide eest ja on seal juba aastaid istunud. Raamat jäi mulle uuesti silma, kui valisin lugemist palverännuteele kaasavõtmiseks, sest mõtlesin, et võin ta koti kergendamiseks mõnda tänavaraamatukokku jätta, aga lugemiseks leidsin lõpuks aega alles tagasilennul.

Tänapäev, Massachusetts. Otse jõe kaldal asub Haddan, prestiižne erakool, mille privilegeeritud õpilasi ootab helge tulevik. Carlin ja Gus on kaks uustulnukat, kes ülejäänutega kokku ei klapi. Tüdruk õpib stipendiumiga, armastab olla etteavamatu ja metsik. Poiss on kaua otsinud enda kohta maailmas, kuid ei leia seda ka siit, jäädes oma põhimõtetega teistele jalgu. Nad leiavad ühise keele, aga see dünaamika saab lõpu, kui jõest leitakse ühe õpilase surnukeha. Kohalikule politseiuurijale ei anna teismelise surm rahu ja ta hakkab oma nina kooli asjadesse toppima, armudes fotograafiaõpetajasse. Jaoskond on juhtumi juba enesetapuna lõpetanud ja rõõmustab uue hoone üle, mida linna kooli rahadega ehitama hakatakse. Politseinik pole ainus, kellele kadunuke rahu ei anna. Vahel leiab tema parim sõber oma taskust jõekive ja kalakesi või avastab, et iste tema kõrval on ühtäkki ligumärg.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest! 

Sain ühe toreda raamatupaki, millest valisin esimesena  lugemiseks Glendy Vanderah "Kus mets kohtub tähtedega", sest seda on võrreldud Delia Owensi hittromaaniga "Kus laulavad langustid", mis mu eelmise aasta TOP5 kuulus. Seetõttu tundus Vanderah' romaan ideaalse teosena, millega lugemisaastale punkt panna.

Tänapäev, Illinoisi maapiirkond. Ornitoloog Jo uurib oma doktoritöö tarbeks lindude pesitsemist. Ta üürib üksinda maja ning töötab varavalgest pimedani. Ühel õhtul ilmub tema juurde väike tüdruk, pidžaamas ja paljajalu, kes ütleb, et tuli tähtedelt ning lubab ennast nimetada Ursaks, tähtkuju Ursa Major (Suur Vanker) järgi. Ükskõik, kuidas naine ka ei pinni, tüdruk jääb ikka oma loo juurde. Ta on ebaloomulikult tark ning lubab ära joosta, kui Jo politsei peaks kutsuma. Naisel ei jää muud üle kui lasta tüdrukul enda juures elada, kuni ta välja mõtleb, mida edasi teha.

"Kus mets kohtub tähtedega" haaras kohe esimesest leheküljest kaasa. Mulle meeldis väga Ursa kogu oma tulnukajutuga. Imetlesin tüdruku nutikust ja kujutlusvõimet. Ma ei suutnud võtta seisukohta, kas ta on tõesti tulnukas või on tema sinikatele mingi teine selgitus. Kohati olin veendunud, et ta on tõesti surnud tüdruku keha üle võtnud, siis jälle otsisin maisemaid põhjuseid. Sarnasused langustide raamatuga on tõesti olemas - looduslähedus, müsteerium ning armastusväärne vanemateta laps.

Ornitoloogiat tutvustab romaan ka. Lindude vaatlemise kirjeldusi oleks võinud isegi rohkem olla. Peategelaseks on ju naine, kes hommikust õhtuni sellega tegeleb. Kui romaani põhiteemaks on Ursa ja tema salapärane päritolu, siis selle kõrval on teisteks teemadeks vähk, depressioon ja armastuse leidmine. Mul oli natuke raskusi Jo ja Gabe'i ja nendevaheliste suhete uskumisega. Mõlemal oli selja taga raske elu ja katsumused, aga see ei paistnud nende käitumisest välja. Mulle tundus veider, et naine tahtis oma ellu kogemusteta meest ja veel väikest tüdrukut. Sellest küljest on mõistetav, et ta ise enam lapsi ei saa saada ja lapsendamine on ainuõige variant. Aga kas mees ei taha oma lapsi? See tundus kuidagi liiga kodu mängimisena.

Raamatut, mis nii sooja ja positiivse tunde tekitaks, ei ole mulle ammu kätte sattunud. Heldisin lugedes, kuidas Ursa nimetas imedeks üsna tavalisi asju. Nii oluline on osata rõõmu tunda väikestest detailidest ning hea on, kui keegi seda meelde tuletab. Loos on ka vägivalda ja võitlust haigustega, kuid kõik halvad asjad maetakse armastuse alla. 

Glendy Vanderah on ameerika kirjanik. Ta kasvas üles Chigacos, tundes, et on suurlinna lõksu püütud looduslaps. Seetõttu valiski ta ülikoolis erialaks ökoloogia, etoloogia ja evolutsiooni ning avastas välitöödel, et teda paeluvad linnud. Samuti lapsepõlvest saati on naise kireks olnud raamatu, nii lugemine kui ka kirjutamine. Koduse emana, kui ta enam nii palju välitöödele ei jõua, leidis ta lõpuks aega kirjutamiseks. "Kus mets kohtub tähtedega" on naise debüütromaan. Ta alustas oma lõbuks fantaasialugude kirjutamisega ning otsustas seejärel liikuda kaasaegse ilukirjanduse juurde. Lugu tuli temani osade kaupa, alustades keskkonnast, eraldatud uurimismajast, kus ta kunagi ise elas ja töötas. Romaani põhiidee sündis Guillermo del Toro filmist "Paani labürint", kus laps võtab appi fantaasia, et sõjakoleduste eest põgeneda. Peategelane Ursa kasvas valje Glendy enda keerulisest lapsepõlvest. (allikad: 1, 2, 3)

"Kus mets kohtub tähtedega" räägib naisest, kes vähi seljatamise järel naaseb doktoritöö juurde, aga leiab lisaks linnupesadele salapärase tüdruku. Romaanis on lindude uurimist, end tulnukaks nimetava lapse müsteeriumi lahendamist ning raskuste ületamist. Mulle küll tundus see rohkem kodu mängimise kui tõsiselt võetava suhtena. Teos pakub igatahes mõnusalt helget lugu, kus armastus võidab ja pisiasjad valmistavad palju rõõmu. Soovitan, kui vajad midagi tujutõstvat!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest! 

Emily Henry "Miljon Juunit" on mul kaua riiulis õiget aega oodanud. Nüüd sügise lõpus tekkis mul kange isu lugeda ilusast ja suurest armastusest ja tundus, et see raamat võiks selle sooviga kokku minna.

Tänapäev, Five Fingers, Michigan. O'Donnelleid ümbritsevad legendid. Neil on maagiline mets ja vana maja künka otsas, kaks kummitust, maailma parimad hapukirsid ja sajandipikkune vihavaen Angertitega. On teada, et kui need kaks pere kokku puutuvad, juhtuvad halvad asjad. June ehk Jack O'Donnell IV käib viimast kooliaastat ja ootab, et saaks juba kodulinna selja taha jätta ning laia maailma seiklema minna, aga siis naaseb linna Saul Angert. Kuigi noortel on suhtlemine keelatud, ristuvad nende rajad. Ühest korrast saab teinegi ja siis ei suuda nad enam üksteisest eemal olla. Ainus võimalus on välja uurida, miks perekonnad ikkagi vaenujalal on ning üritada seda muuta.

Seda raamatut on väga keeruline lühidalt kirjeldada. Suuremas pildis on see lugu kahest perekonnast ja needusest, mis vajab murdmist. Suurepäraseks muudavad teose aga kõik need pisikesed detailid, millest ta kooseb, ja kaunid laused, millega kõik kirja on pandud. Suurepärane tõlge lasi kogu sellel maagial ja ilul särada. Eriti võlus mind kirjaniku fantaasialend: erilised hapukirsid, jalanõusid röövivad koiotthundid, asukohata O'Dang, June'i kummitused. Mulle meeldis see iseenesestmõistetavus, millega nad raamatusse olid istutatud. Tundsin, et hõljun pilvedes, samas kui jalad on kindlalt maa peal. See raamat paneb proovile uskumisvõime ja muutub eriti nauditavaks, kui lased end kirjeldustel kaasa kanda ja ei juurdle seejuures, miks asjad ikka nii on. See ei ole üldse oluline. Alati ei vaja kõik seletamist. Maagia kaotab oma võlu, kui üritada seda puust ette ja punaseks teha. 

Nagu lootsin, pakub "Miljon Juunit" tõesti ilusat armastust, mis mind hingepõhjani liigutas. Magus keelatud armastus ei ole aga sugugi põhiteema. Kõik teose suhted on ilusad ja terved - June ja tema isa,  June ja tema ema ja kasuisa ja poolvennad, June ja tema sõbranna, June ja tema keelatud armastus. Armastuse kõrval on lein, mälestused, elu ja surm. See lugu näitab, mis on tõeliselt oluline ja tundsin lugedes, et muutun paremaks inimeseks. 

Emily Henry on ameerika kirjanik. Naine on suur uskuja ning armastab seoseid ja vandenõuteooriaid. Maagiline realism tõmbab teda enda poole, sest maailm on palju suurem ja keerulisem, kui iga inimese piiratud vaatenurk. On nii palju asju, mida me ei mõista ja need tunduvad seetõttu maagilisena, kuigi võivad olla teaduslikult või psühholoogiliselt seletatavad. Oma raamatutes meeldib talle maagilisuse taha panna ka loogikat. Inspiratsiooni annab talle keskkond: Kentucky, Ohio ja Michigan, kus ta on elanud. Raamatutesse paneb kirjanik ka palju endast. "Miljon Juunit" on naise teine raamat. Ta kutsub seda oma leinaraamatuks. See lugu tärkas Henry peas pärast tema koera surma, mis teda väga raputas ning ta valas need tunded teosesse. Naine tahtis kirjutada unenäolisest armastusest ja Michiganist. Peategelane June ongi Michigani kehastus inimkujul. (allikad: 1, 2, 3)

"Miljon Juunit" on maagiline lugu kahest vaenujalal olevast perekonnast ning nende lastest, kes üritavad vana viha tagamaid lahti harutada. Selle raamatu võlu avaldub, kui sa suudad toimuvat uskuda ning ei jää sügavalt juurdlema. See oli täpselt minu tassike teed ja nautisin kogu lugu väga! Mulle meeldisid nii müstilised detailid kui ka tegeliste omavahelised suhted. Soovitan, kui sulle meeldib maagiline realism - lugu meie tavalisest maailmast, kus on seletamatud maagilised detailid!