Arvan, et minu armastus Kreeka müütide vastu pärineb Heraklese multikast, mis tõele au andes pole sugugi faktitruu. Kreeka jumalatest ja kangelastest olen lugenud siit ja sealt ning muidugi võtsin plaani uue ja imelise kujundusega Stephen Fry "Kreeka müüdid". NB! Heraklesest raamatus juttu ei ole!

Kaos - Kangelaste ajastu, Kreeka, Tessalia, Pieria, Aioolia, Lüüdia jpt kohad. Kõik algas Kaosega. Kaosest sündisid esimesed olendid, jumalate esimene põlvkond. Kõige esimesena tekkisid Erebos ja Nyx - pimedus ja öö, seejärel Gaia ja Tartaros - maa ning maa-alused sügavikud ja koopad. Ürgsetest jumalatest siginesid hiljem kõik teised Kreeka müütide jumalad, kangelased ja koletised. Gaiast ning tema pojast Uranosest, taevast sündis omakorda jumalate teine põlvkond, titaanid. Järgnes jumalate kolmas põlvkond, olümplased. Olümplastel aga hakkas igav ning nad lõid endale mängukanniks inimesed.

Kreeka müüte loen ma alati hea meelega. Enamik neist on mulle ammu ühel või teisel moel tuttavad, aga raamatus oli ka lugusid, mida ma varem kuulnud ei olnud, nagu Arachne ja Athena võidukudumine või Hyakinthose saatus. Raamat aitab hästi lahti harutada ka seda sasipundart, milleks on Kreeka jumalate põlvnemine. Ma ei mäleta kunagi, kes on kelle vanem, abikaasa, laps jne. Asja ei tee sugugi lihtsamaks see, et kellegi eostamiseks ei ole sugugi vaja traditsioonilisi meetodeid, vaid piisab näiteks jumala ihuvedelikest, mis kuhugi maha tilguvad. Inimesed on muidugi voolitud savist, aga ka näiteks sirgunud põllule külvatud koletise hammastest. Kõik need lood tegi veel huvitavamaks, kuidas autor nende absurdsuse üle mõnusalt nalja viskas või muul moel kommenteeris. Ma ei teadnud varem, kui palju eksisteerib sõnu, mille juured on Kreeka jumalate nimedes: geograafia, senaator, kiropraktik. 

Vahepeal läks raamat isegi veidi liiga detailseks, sest toodi välja kõik najaadid ja keerid ja hoorid ja kariidid, ühesõnaga igasugused vähetuntumad jumalate järeltulijad. Kõiki neid nimesid suudavad muidugi meeles hoida vaid asjaarmastajad. Mul ununesid need kohe peale lugemist. Vahepeal, kui neid tegelasi eriti palju juurde tuli, edenes lugemine ka üsna aeglaselt. Kummalisel kombel kulgesid pikemad lood kiiremini, sest neis ei olnud nii palju uusi nimesid.

Alguse saamise müüdid olid iseäralikumad, aga hilisemates oli palju korduvaid detaile: küll oli Zeusil vaja kedagi vallutada ja lapsi juude teha, küll sai kellelegi saatuslikuks piltilus välimus, küll solvas mõni surelik jumalaid ja vajas karistust. Kõige rohkem meeldivad mulle vist müüdid, mis seletavad millegi tekkimist, näiteks kust tulid aastaajad või miks on olemas kõrbed ja jääväljad.

Kuigi minul seostuvad Kreeka müüdid Heraklese multikaga, siis see raamat kindlasti lastelugusid täis ei ole, lendab verd, muid kehavedelikke ja suguelundeid. Rääkimata siis igasugustest võrgutamistest ja paaritumistest.

Stephen Fry on 1957. aastal sündinud inglise koomik, näitleja ja kirjanik. Tema esimene romaan ilmus 1991. aastal. Ta arvab, et kuulis esimest Kreeka müüti väikese poisina emalt unejutuna. Rohkem mäletab ta, kuidas teda vaimustasid lood, mida kooliaasta lõpus ladina keele õpetaja luges. Eriti paelus teda Theseus. Kreeka müüdid on Fry arvates ka tänapäeval relevantsed, kandes inimkonna iseloomujooni, nii et paraleele saab praegugi tõmmata - Pandora laegas ja internet; tuli, mille Prometheus inimkonnale andis ja tehisintellekt.  Oma lemmikjumalana nimetab Fry Hermest ning jumalannana Athenat. (allikad: 1, 2)

"Kreeka müüdid"on lõbusalt hariv või harivalt lõbus lugemine, pilguheit Kreeka müütide rikkalikku maailma. Selles on nii tuttavamaid kui ka vähemtuttavaid nimesid ja lugusid, vürtsitatud Stephen Fry humoorikate kommentaaridega. Kõige rohkem meeldis mulle, et seletati arusaadavalt ära jumalate põlvnemine. Kindlasti soovitan seda raamatut lugeda, aga hoiatan, et tegelasi on siin üüratult palju ja enamik lood ei ole sugugi lapsesõbralikud!

Madeline Milleri ümberjutustused vanakreeka müütidest on mulle internetiavarustes kõlava kiidulaulu tõttu ammu silma jäänud. Ma ei teadnud, et "Achilleuse laul" juba eesti keelde on tõlgitud ning üllatusin, kui seda raamatupoe uudisriiulil märkasin. Sel päeval jäi ta minust küll poodi, aga süda ei andnud rahu ning vormistasin peagi Koobakese kirjastuse veebilehel tellimuse. Kardan, et raamatu tagasihoidliku kujunduse tõttu jääb ta kahetsusväärselt paljudel märkamata.

Mõni aeg enne Trooja sõda kuni mõni aeg pärast Trooja sõda, Phthia, Pelioni mägi, Trooja jne. Patroklos saadetakse lapsena pagendusse, kuna ta tapab kogemata eakaaslase. Ta asub elama Peleuse, Phthia kuninga juurde, kus elab palju temasuguseid poisse. Nad kõik imetlevad prints Achilleust. Patroklosest saab Achilleuse lähim kaaslane, kuigi printsi jumalannast ema seda sugugi heaks ei kiida. Koos saavad poistest kentaur Cheironi õpilased ning viimaks minnakse koos ka Trooja sõtta.

"Achilleuse laul" kulgeb aeglaselt, jutustades poiste kasvamisest, armastusest ja sõjast. Mulle meeldis väga algus, mis rääkis Patroklose lapsepõlvest ning kasvamisest koos Achilleusega. Põnev oli ka õpipoisipõlv Cheironi juures. Neist aastatest ei olnud ma varem lugenud. Pikk ja verine trooja sõda oli tuttavam teema, lugedes meenusid kõik põhilised sündmused. Juba raamatut alustades teadsin enam-vähem, kuhu lugu lõpuks välja jõuab ning mis teel ette tuleb. Ma ei teadnud aga seda, et noorukid on juba varakult armastajad ning nende suhet kirjeldatakse sensuaalselt ja intiimselt, kuid maitsekalt, see ei ole porno. Nagu kõikide suurte armastuslugudega, on kirg seda palavam ja tunded tugevamad, kuna iga hetk võib tulla lõpp - surm. 

Erinevaid tundeid on raamatus üldse palju: uhkus ja au, kõrkus ja hulljulgus, isekus ja isetus, lein ja kättemaksuiha, halastamatus ja andestamine. Siiski ei suutnud see mind emotsionaalselt endasse haarata. Arvasin, et olen juba südametu, kuni romaani lõpp mul selle rinnast kiskus. See oli ju kohe teada, et kumbki kangelane ei tule sõjast eluga välja (see ei ole isegi spoiler), aga ometi olin täis viha ja ahastust ja muidugi kurbust. Minu päästikuks oli ebaõiglus. 

Ma ei olnud valmis ka selleks, kui jõhker oli tolleaegne elu. Raske on ette kujutada, kuidas mehed aastate kaupa võitlesid, rüüstasid külasid ja vägistasid naisi, ilma et see neid kuidagi Trooja vallutamisele lähemale oleks viinud. Ohverdati loomi ja ohverdati inimesi. Selle raamatu naised olid kas sõjasaak või ohvriand. Kõik see on tänapäeval mõeldamatu. 

Muidugi ei puudu romaanist ka vanakreeka jumalad, kes pole sugugi sõbralikud. Oluline on võita nende poolehoid ning vältida raevu. Ometi taandub lõpuks kõik saatusele, sest kõik on ette kuulutatud. Ennustusi oli teoses mitmeid ning lugejana on lihtne ära arvata, kuidas need teoks saavad. Osasid teadsin juba varem ka, millele miski vihjab.

Mind üllatas, et raamatus polnud kordagi juttu Achilleuse kannast. Kusjuures, pidin seda postitust kirjutades mitu korda üle vaatama, et ise kogemata teose pealkirjaks Achilleuse kand ei kirjutaks, kuna see sõnapaar on levinud.

Madeline Miller on 1978. aastal sündinud ameerika kirjanik. "Achilleuse laul" on naise debüütromaan, mida ta kirjutas 10 aastat samal ajal keskkoolis õpetades. Peale esimest viite aastat alustas ta otsast peale. Teos ilmus 2011. aastal. Inspiratsiooni sai Miller Platonilt. Idee, et Achilleus ja Patroklos olid armastajaid on vana ning seda on nii kujutanud mitmed kreekarooma autorid. Miller kasutas oma romaani kirjutamisel mitmete klassikaliste tekstide abi. Ta on neljas kirjanik, kes oma debüütromaani eest Orange'i kirjandusauhinna on saanud. (allikad: 1, 2)

"Achilleuse laul" on romaan Achilleuse ja Patroklose suurest armastusest ja Trooja sõjast. Lugu on tuttav ja lõpplahendus teada, aga ometi suudab see raamat tekitada tugevaid emotsioone. Ülejäänud lugu mind küll väga kaasa ei haaranud, aga lõpp pani küll südame valutama. Teos võiks minu arvates vabalt gümnaasiumi kohustuslikku kirjanduse kavasse kuuluda. Minult sai romaan maksimumhinde ja jääb üle öelda ainult üht - soovitan! Hoiatan siiski, et romaan on ajastutruu - palju on vägivalda ja muud julmust.

Käisin üle pika aja raamatukogus (mitte, et mul kodus lugemine otsa oleks saanud). Mul tekkis nimelt tunne, et oleks aeg edasi lugeda, kuidas läheb Kreeka jumalate pooleverelistel lastel. Percy Jacksoni seiklused algasid minu jaoks eelmise aasta mais, kui neist ka kirjutasin. Nüüdseks on loetud ka 2.-4. osa: "Koletiste meri", "Titaani needus" ja "Labürindilahing". Nende autor Rick Riordan oskab igatahes müüte väga nutikalt tänapäeva maailma põimida.

New Yorgist Bermuuda kolmnurka. Seitsmes klass möödus Percy jaoks üllatavalt rahulikult ning suvevaheaeg Poolevere laagris on juba käega katsutav. Ööl vastu viimast koolipäeva näeb ta luupainajat ning saab aru, et ta sõber saatür Grover on hädas. Emalt kuuleb poiss hommikul, et ka laagris on probleemid ning oma turvalisuse huvides ei saagi ta kohe sinna sõita. Morjendunud Percy suundub tundidesse, kuid juba enne koolipäeva lõppu jääb ta koletistega kimpu. Õigel hetkel ilmub välja Annabeth, päästab oma sõbra ja räägib poisile, mis Poolevere laagrit painab. Nimelt on keegi mürgitanud selle piire kaitsva Thalia puu. Koos vastleitud liitlasega suundutakse laagrisse ning sealt edasi retkele, et päästa nii Grover kui ka Thalia puu. Tee viib neid koletiste merele, mis on tuntud ka kui Bermuuda kolmnurk.

"Koletiste meri" tutvustab müütidest tuttavaid koletisi nagu hallid õed, kellel kolme peale üks silm ja hammas on, hiiglaslikud Laistrügoonid, lihasööjad Stymphalose linnud, Charybdis ja Skylla, sireenid, Kirke ja kükloop Polyphemus. Lisaks ilmub välja ka ootamatuid liitlasi, nagu näiteks Percy poolvend, kes mulle kohe sümpaatseks sai. Veel meeldis mulle kohtumine Hermesega ning peatükk merisigadega. Seevastu Tantalos, kes Chironi asemel laagri eest vastutama pandi, käis mulle täiega närvidele. Kõige suurem üllatus ootas ees aga raamatu lõpus, mistõttu asusin kohe kolmanda raamatu kallale.

New Yorgist San Franciscosse. Grover vajab abiväge, et värvata kaks uut pooleverelist. Percy koos kahe teise pooleverelisega suundub talle appi. Olukord muutub ohtlikuks, sest õde-vend Bianca ja Nico on ka ühele koletisele silma jäänud. Ootamatult ilmub välja jumalanna Artemis oma küttidega ning kallutab jõudude vahekorra kangelaste kasuks, kuid koletisel õnnestub Annabeth röövida. Artemis suundub üksinda retkele ning satub samuti lõksu. Ülejäänud kamp suundub tagasi laagrisse, kus pannakse kokku 5-liikmeline rühm, kes läheb otsingumissioonile. Nad saavad oraaklilt ennustuse, mis tõotab, et kõik ei naase. 

"Titaani needus" algas üllatavalt, sest erinevalt teistest osadest ei ole Percy teel suvelaagrisse, vaid juba täidab ülesannet. Raamatus kordub päästemissiooni motiiv, sest nüüd aetakse Annabethi jälgi, aga eelmises otsiti taga saatür Groverit. Jäljed viivad kangelased risti läbi Ameerika ning teel kohatakse palju erinevaid koletisi: mantikoor, pegasused, lehm-madu-uss Ophiotaurus, üks teatud Titaan, draakoni hammastest kasvatatud sõdurid ehk Spartoi, Nemea lõvi, Nereus, Erymantose mäe metskult, pronksist hiiglase Talose prototüüp, najaadid, hesperiidid ja Ladon. Minu jaoks oli neist põnevaim Bessie, sest temast ei olnud ma varem midagi kuulnud. Suutsin kiirelt ära arvata, millise titaani järgi raamat pealkirja on saanud. Mind üllatas, millised sugulassidemed temaga seoses välja tulid, kuigi oleksin pidanud juba olema harjunud, et iga uus loossekirjutatud karakter on kellegagi sugulane.

New Yorgist Daidalose labürinti. Percy valmistub taas astuma uude kooli. Tänu ema uuele peikale on üks erakool nõus teda vastu võtma. Juuni esimesel esmaspäevahommikul toimub tutvustav ringkäik. Poiss saab teada, et samas koolis õpib ka udust läbi nägev surelik, keda ta eelmisel retkel kohtas ja mõõgaga läbi raiuda üritas. Paraku on seal ka deemonitest kisakooritüdrukud, kes kaose tekitavad ning Percy süüdlaseks maskeerivad, nii et tal põgeneda tuleb. Poolevereliste laagrisse jõudes kuuleb Percy Luke'i plaanist kasutada sissetungiks maa-alust labürinti, mille sissepääsud asuvad kõikjal maailmas. Annabethist saab retke juht, et leida labürindi ehtanud Daidalos ning saada enda kätte Ariadne lõng, mis käikude rägastikus teed aitab leida. Hoolimata sellest, et püha number on kolm, minnakse maa alla neljakesi.

Ka neljandasse raamatusse mahtus hulgaliselt mütoloogilisi tegelasi: deemonlikud empusad, kahepalgeline Janus, sajakäeline Briareos, kohutav Kampe, leiutaja Daedalus, tema poeg Ikaros, vennapoeg Perdix ja vaenlane kuningas Minos, kolme kehaga Geryon, kahepealine koer Orthos, inimsööjahobused, sfinks, telhiinid, Paan, Kalypso ja maadleja Antaeus. Mulle meeldis, et mitmetest neist tegelastest, nagu empanusad või Kampe, polnud ma varem kordagi kuulnud. Lisaks tegi mulle nalja stseen sfinksiga, kus ta oma tüüpilise mõistatuse asemel hoopis suvalisi küsimusi esitas. Raamatu vaieldamatu pärl oli aga labürint. See oli mõnusalt maagiline tegevuspaik, kus ei teadnud kunagi, mis järgmise ega ka eelmise nurga taga ootamas on.

Percy Jacksoni sari põimib suurepäraselt kokku Kreeka müüdid ja tänapäeva, mistõttu saab mängleva kergusega selgeks, kust tulid kükloobid või kes on kentaur Chironi isa. Tegevus on väga tempokas ja nii jõuab iga osa lehtedelt läbi käia terve müriaad koletisi. Neilt lehtedelt õhkab noorust, hakkamist, seiklusjanu, lusti ja huumorit. Tundsin end lugedes lausa vanana. Igav ei hakka lugedes hetkekski, kuid mind hakkas vahepeal tüütama muhe toon, millega tegevusi kujutati. Kujutage näiteks hetkeks ette pulmakleiti kandvat saatüri.

Romaanid on tulvil seiklustest, kamraadlusest, põnevatest paikadest ja surmavatest koletistest. Soovitan sarja lugeda, kui on isu millegi veidi absurdse järele! Boonusena õpetab Percy Jackson tundma Kreeka mütoloogiat. 

Enamik teavad inglise kirjanikku Neil Gaimani kui mõnusa kiiksuga ulmelugude autorit. Blogis olen varem tutvustanud tema romaane "Eikusagi", "Ameerika jumalad" ja Terry Pratchettiga kahepeale kirjutatud "Head ended".  Mehe uusim raamat "Põhjala müüdid" on midagi hoopis muud, sest Gaiman on enda õlule võtnud ülesande jutustada ümber, nagu pealkiri lubab, Põhjala müüdid, kus figureerivad tegelased nagu Odin, Thor ja Loki.

Enne algust - Ragnarök, üheksa maailma: Asgard, Alfheim, Nidavellir, Midgard, Jötunheim, Vanaheim, Niflheim, Muspell ja Hel. Enne algust olid vaid udu- ja tulemaailm, mille vahele tekkis elu - hiiglane Ymir. Odin oma vendadega tappis hiiglase ning tegid temast maailma. Näiteks hiiglase ajud said taevasse pilvedeks. Üheksas maailmas on jumalatel mitmeid seiklusi enne, kui kätte jõuab Ragnarök ning nad hukkuvad.

Minu varasem kokkupuude Põhjala müütidega on olnud põgus. Muidugi teadsin põhilisi tegelasi: Odinit, Thori ja Lokit. Ma ei tea küll nende Marveli tausta, aga olen lugenud ilukirjandust, millest esimesena meenub Joanne Harrise fantaasiaromaan "Ruunimärgid". Lähemalt tuttavaks ma nende jumalatega siiski ei saanud, samas kui Vana-Kreeka ja Vana-Rooma iidsed lood on üldtuntud. Geograafilises mõttes asuvad need ju hoopis kaugemal. Seega rõõmustas Gaimani raamat mind väga, sest andis võimaluse Põhjala müütidega lähemalt tutvuda. Mulle tundusid lood küll vanade ja ehedatena, mitte uusversioonidena. Kirjaniku roll tundus olevat vaid lood nii sõnastada, et nüüdisaegne lugeja teksti võimalikult hästi mõistaks. Kohati tabasin aga ära ka gaimanliku huumori, nagu näiteks seal, kus selgitati halva luule tagamaid.

"Põhjala müüdid" on raamat, mis lausa lendab käes, sest peatükid on lühikesed, kuid tegevust täis. Lugude järjestus on loogiline, paljastades esiteks, kuidas tekkis maailm ja kust tulid jumalad. Alles seejärel saab selguda, mis hinna eest Odin tarkuse sai või kes meisterdas Thori haamri. Ma ei oska välja tuua, milline lugu mulle kõige rohkem meeldis, kuid kõige rohkem emotsioone tekitas "Balderi surm". Oleksin hea meelega sukeldunud sügavamale aaside ja vaanide maailma, kuid jäin siiski rahule ka selle valikuga ugudest, mille Gaiman oma raamatusse on sidunud.

Tasub tähele panna, et kirjanik ei ole müüte ümberjutustades midagi ilustanud ega pehmendanud. Esineb palju vägivaldseid stseene ning kindlasti jääb meelde, kuidas Loki oma meheliiget kasutades köievedu pidas.

Neil Gaiman on inglise kirjanik. Ta oskas lugeda juba 4-aastaselt ning neelas noorena palju raamatuid. Sissejuhatuses selgub, et Gaiman tutvus Thoriga juba 7-aastaselt, kui luges Marveli koomiksit. Hiljem õppis ta tundma ka teistsugust Thori ja Odinit ja Lokit, kui puutus kokku müütidega. Kui kirjanik peaks valima oma lemmiku müüdikogumiku, siis olekski need just Põhjala müüdid, mille juures paelub teda kõige rohkem Ragnarök - maailma lõpp. Meest võlus, et jumalad on võimelised lahingus hukkuma.

Muide! Avastasin seda lõiku Gaimanist kirjutades, et kuigi raamatu sisukorras on kirjas: "Autorist 256", siis sellise numbriga lehekülg minu raamatus puudub.

"Põhjala müüdid" sobib hästi esimeseks tutvuseks Odini, Thori, Loki ja teiste Põhjala jumalatega. Tasub aga silmas pidada, et seda ei saa pidada lasteraamatuks. Soovitan neile, kellele meeldib mütoloogia, aga eelistavad lühikest ja kiiret kokkuvõtet pikale. Mulle see põgus pilguheit aaside ja vaanide maailma meeldis, kuid oleksin tahtnud rohkem lugusid. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

39. Mõne rahva müüdid või muistendid. Selle väljakutse teemaga oli mul veidi nuputamist, kuni meenus kirjastuse Kunst sari "Muinaslugusid kogu maailmast", kus on ilmunud ka mõned muistendid. "Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid" on tõlgitud Peter Christen Asbjørnsen ja  Jørgen Moe valimikust. 

Raamatus on 10 muinasjuttu ning hulganisti pärimusi ja muistendeid, mis on jagatud 5 loo vahel. Nii muinasjutt kui ka muistend (lisaks ka müüdid) on rahvajuttude liigid. Nad erinevad selle poolest, et  muistend kirjeldab toimunud üleloomulikku sündmust, mis on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega, aga muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatudjutustus, kus tegevuskoht ja -aeg võivad olla imetabased. Muinasjutt ei pea kujutama tõepäraselt ühtki seika, vaid pakkuma meelelahutust. Muistend see-eest on tõsielulisena võetav ning sulandub tavaliselt vestlusesse. Ka raamatus on muistendid pandud tegelastele suhu, kes toovad välja, kes täpselt seda lugu neile rääkis ja kus see toimus. Kui muinasjututüübid ja -motiivid on rahvusvahelised, siis muistend peegeldab ja seletab pigem kohalikku kogemust. (allikas: vikipeedia)

Muinasjuttudest olid mulle varasemalt tuttavad "Hiiglane, kel polnud südant rinnus" ja "Poiss, kes käis põhjatuulelt oma jahu tagasi nõudmas", sest olin sarnaseid varem kuulnud või lugenud. Ülejäänud kaheksa olid võõramad. Lemmikut ma välja tuua ei oska. Lood olid minu arvates valdavalt sünged, sest ninapidi vedamised olid päris karmid ja vahepeal lendasid lausa pead. Muistendite osa meeldis mulle rohkem, sest tegelaste poolt räägituna ei mõjunud ka koletud seigad nii raskemeelsena. Tumedat õhustikku rõhutasid ka raamatu illustratsioonid. Need jubedad pildid on üks põhjustest, miks ma väiksemana seda raamatut lugenud pole. 

Ma ei ole ammu jõudnud blogis ühtki raamatut kajastada, aga see ei tähenda, et ma neid ei loe. Umbes kuu aega tagasi võtsin lõpuks käsile fantaasiaromaani "Ameerika jumalad", mille autoriks on võrratu Neil Gaiman. Tema raamatute lugemist ootan ma alati huviga ja nii on igati õigustatud väide, et täidetud sai väljakutse punkt number 9. ehk "Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud." Lükkasin selle raamatukogust võtmist aina edasi, ilmselt tänu mahukusele. Tahtsin aga väga vaadata raamatu põhjal tehtud telesarja, nii et tuli kiiremas korras see enne läbi lugeda. Kusjuures teose sisuga ma varem kursis ei olnud.

Ameerikas on jumalate vahel puhkemas sõda. Ühte leeri jäävad "vanad" jumalad - need, kes on maale tulnud koos erinevate rahvastega. Ühed tõid kohale viikingid, teised aarfikast saabunud orjad, kolmandad tulid veel varem. Kõigi saatus on sarnane: neid kiputakse unustama.  Vastased on "uued" jumalad - tehnoloogia, meedia, raha jne, keda kiputakse üha rohkem kummardama. Selle sõja keskele kistakse äsja vanglast vabanenud Shadow, kelle naine hukkus autoõnnetuses. Teel matustele kohtab endine vang lennukis üht kummalist vanameest, kes laseb end mr Wednesdayks kutsuda ja pakub Shadow'le tööd. Mees ei nõustu kohe, kuid saades aru, et tema endine elu on otsas, hakkab ta ikkagi Wednesday kannupoisiks, täites erinevaid ülesandeid ning reisides läbi Ameerika. 

Mulle meeldis väga kontseptsioon erinevatest jumalatest, kes ühel maal inimeste poolehoiu nimel võitlevad. Paljud neist, nagu Bilquis ja Anansi, olid mulle võõrad, mis raskendas teosest aru saamist. Nii lõin pea alati uue tegelase ilmumisel tema nime google otsingumootorisse sisse. Selle asemel oleks võinud raamatu lõpus olla väike jumalate käsiraamat. Nautisingi romaanis rohkem lühikesi osasid, mis olid pühendatud ühe või teise jumala Ameerikasse sattumisele või tema tegevusele sellel maal. Põhilugu ehk siis Shadow'i seiklused ning algav sõda ei tundunud minu jaoks niivõrd paeluv. Üks osa meeldis mulle siiski teistest veidi enam. Nimelt elas Shadow veidi aega väikeses linnakeses, kus olid sõbralikud inimesed ja pagana külm. Seal suutis ta ära lahendada kaduvate laste müsteeriumi.

Siiani olen sarjast vaadanud vaid esimest episoodi. Ootasin huviga, kuidas on ekraniseeritud stseen Bilquisiga ning ei pidanud pettuma. See oli täpselt nii rõve ja veider, kui seda ette võib kujutada. Üritan millalgi ära vaadata ka ülejäänud osad, kuid nii põnev veel ei olnud, et peale ühe lõppu kohe järgmise kallale asuks.

Gaiman suutis mind taas oma fantaasiaga üllatada, kuid nii hea "Ameerika jumalad" ei olnud, et minu lemmikute hulka kuuluda. 

Rick Riordani fantaasiaromaan "Välguvaras" sai omajagu oodata, et blogipostitus valmiks. Ühelt poolt segas seda lõputöö kirjutamine, teisalt tahtsin veel ka head fotot. Algul plaanisin minna mere äärde, kuid siis jäi mul üle parajalt kuiva jääd, et hoopis seda pildistamisel kasutada. Raamat ise on ka mul päris kaua riiulis oodanud. Ma ei kippunud seda üldse kätte võtma, kuna olen filmi näinud. 

Percy Jackson on 12-aastane poiss, kellel on diagnoositud nii düsleksia kui ka aktiivsus-tähelepanuhäire. Temaga juhtub alatihti imelikke asju ja nii on ta pidanud igal aastal kooli vahetama. Peagi selgub ka põhjus. Nimelt on üks Kreeka mütoloogiast tuntud jumalatest tema isa ning kõik see kuulub pooleverelise elu juurde. Selle asemel, et veeta tavalist suve koos armsa ema ning kohutava kasuisaga, satub Percy poolevereliste laagrisse, mis asub Long Islandi tipus. Ta ei jää ka sinna kuigi kauaks, sest selgub, et varastatud on Zeusi välgunool ning selles süüdistatakse just teda. Poisil ei jää muud üle, kui suunduda noolt otsima.

"Välguvaras" on tore algus lustakale noorematele suunatud fantaasiasarjale. Kahjuks olin ma varem filmi näinud ning seega ei olnud raamatu lugemine enam niivõrd emotsioonikas. Kuigi filmi vaatamisest oli kõvasti aega möödas, tulid lugedes meelde nii mõnedki stseenid. Raamat tundus filmiga võrreldes lapsikum, sest peategelane on ju ometi 12-aastane. Jägmiste osade puhul on aga mul ees õnneks tühi leht ja ma tõesti loodan, et asun varsti ka nende kallale. Kunagi ei või aga teada, millal see aeg kätte jõuab. Õnneks pole Pegasus sarja välja andmisest veel loobunud ja alles hiljaaegu ilmus neljas osa.

Mulle meeldis, kuidas raamat tõi lähemale Kreeka mütoloogia. HeadRead festivalil küsiti ühe kirjaniku käest huvitav küsimus: "Kas me peaksime uute teoste loomise asemel hakkama klassikat tänapäevaseks ümber kirjutama?" Minu vastus oleks, et seda tehaksegi juba väga palju ning Rick Riordani sarjad tunduvad olevat üks headest näidetest. Kuigi ise olen nüüd lugenudki vaid seda üht kõige tuntumat teost, siis tean lisaks, et tal on ka näiteks Põhjala jumalatest pajatav sari "Magnus Chase and the Gods of Asgard".

Rick Riordan on endine õpetaja, kes armastab lastega töötada. Ta loobus õpetamisest, sest koormus läks liiga suureks. Percy Jackson sündis unejutuna tema pojale, kes soovis kuulda juttu Kreeka jumalatest ja kangelastest. Riordan oli kunagi kuuenda klassi õpilastega teinud projekti, kus igaüks sai luua enda pooleverelise - ühe jumala tütre või poja ning andma talle ülesande. Unejutt järgis sarnast rada ning see kõik sai hiljem raamatuna kirja. Riordani õpilased olid esimesed, kes uut raamatut lugeda said. Nad lisasid ka omapoolseid parandusi ning täiustusi enne kui autor selle avaldamiseks välja saatis.

Soovitan seda sarja lastele ja lapsemeelsetele. Lisaks sobib see hästi nooremale koolieale tutvumiseks Kreeka mütoloogiaga.

Eesti muinasjutud on hoopis teisest puust kui lastele ilusaks räägitud Punamütsike, Lumivalguke, Okasroosike. Printse ja printsesse kohtab harva, pigem rändavad ringi erinevad metsloomad-linnud, kavalad talupojad ja muidugi Vanapagan. Samas on meil olemas variante ka tuntumatest lugudest: pilvedesse kasvav oavars, söödav majake, metsas eksinud lapsed, keda vanamoor nahka pistmiseks nuumab.
Tegelased on metsaga seotud väga erineval moel: üks elab ise paksus laanes, teine eksib sinna ära, kolmanda tee viib metsast läbi, neljas tuleb abi otsima, viies saadetakse ülesannet täitma.

Häid sõnu on selle kogumiku kohta öelda palju. Mulle väga meeldis peatükkide liigendus ning eessõnad. Muinasjuttude valik oli rikkalik, lood väga erinevad: oli lollust, kurbust, kavalust, tarkust, nalja. Nii mõneski tegelases võis ära tunda iseenda või mõne tuttava. Üldiselt meeldisid mulle rohkem veidi pikemad lood ning 1-2leheküljelised nii palju emotsiooni ei pakkunud Minu vaieldamatu lemmik oli lugu kahest külmast, kes kaupmeest ning metsameest kimbutasid. 

Muinasjutte peaks minu arvates lugema paar tükki korraga, muidu sulavad kõik üheks kokku, eriti just need lühemad. Kui igal õhtu üks lugeda, siis jagub sellest raamatust ju lausa 100 päevaks! Lugeda kindlasti soovitan, sest eesti muinasjuttudega just tihti kokku ei puutu ja tore oleks, kui need rohkem leviksid. Igaüks leiab siit kindlasti mõne loo, mis teda puudutab, ajab ta siis naerma või paneb mõtlema. Metsa kõrval on eestlastele oluline alati olnud ka meri, vahva oleks ka selle teemaga muinasjutte lugeda