2025, Tome’i mõis, Dorseti rannik. Mõisa-nimeline hotell pakub pururikastele võimalust argipäeva rutiinist eemale tõmbuda. Uue asutuse kõik toad ja majakesed on juba kaugele ette broneeritud. Esimesed külalised naudivad kauneid vaateid, hõrku toitu ja efektseid pidusid. Avamisnädal tuleb tõesti unustamatu, aga mitte selline, nagu omanik kavandas. Esiteks pole kohalikud rahul, kuidas Mõis takistab neil ligipääsu metsa ja randa. Protesteeritakse valjuhäälselt ning ellu ärkab vana legend Öölindudest, kes piirkonnas omakohut mõistavad. Teiseks varjab avanädalale kogunenud seltskonnas nii mõnigi saladusi ja kõik vanad luukered kaevatakse välja.

"Pööriööpidu" näitab vaheldumisi hukule määratud hotelli säravaid avamispidustusi ning kurjakuulutavaid minevikusündmusi, kui uhke asutuse omanik Francesca oli teismeline, kes väikese algustähega mõisas suvitas, igavaid päevi igal võimalikul kombel vürtsitades. Foley suutis mu kujutlusvõime täiskäigul tööle panna, täites pea merevaadete, šikide hotellitubade, taamal mustendava metsa ja Hitchcockist inspireeritud süngevõitu piltidega. Raamatus leidub joovastavalt palju lahendust vajavaid küsimusi, varjatud identiteete ja motiive. Ka pusletükke on kirjanik lehtedele kamaluga visanud, aga nende kokku sobitamine pole kergete killast ülesanne. Ühest küljest tuleb nuputada, kes on kes, teisalt on tarvis ritta panna saatusliku õhtu sündmused.

Peenelt punutud saladustevõrku on maandunud paras posu tegelasi. Salapärane Bella mängis kunagises tragöödias rolli ja on tulnud kindla kavatsusega panna Francesca minevikuga silmitsi seisma. Hotelli töötajaskonda on end sahkerdanud mitu kohalikku, kel rikastega omad kanad kitkuda. Isegi omaniku abikaasat, andekat arhitekti Owenit seovad Tome'iga mälestused. Hoolimata vaatepunktide rohkusest hakkas lugu kiirelt jooksma ning mida selgemaks läks pilt, seda suuremaks läks hoog. Müsteerium on siin sama grandioosne kui uhke Mõis ise ja mul jäi nii mõnigi detail tähelepanuta, nii et lasin end lõpul rabada. "Pööriööpidu" on paras põnevik, mida palaval suvepäeval rannas või sumedal õhtul lõkke ääres lugeda. 

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Lucy Foley "Korter Pariisis" jäi mulle silma, kuna selle kirjaniku varasemaid raamatuid on palju kiidetud ning mulle väga meeldis Riley Sageri "Lukusta kõik uksed", mis ühe New Yorki kortermaja saladustest rääkis. Olin põnevil, mis müsteeriume peidab Pariis.

Jess pole kunagi välismaal käinud, aga kui tal Brightonis jalgealune kuumaks muutub, sõidab naine Pariisi, kus vend on valmis teda hädapärast võõrustama. Kuigi Ben lubas õe saabumiseni üleval olla, ei vasta ta enam kõnedele ega uksekellale, kui too kohale jõuab. Jess on osav ja tal õnnestub siiski korterisse sisse saada, aga venna asemel tervitab teda üksnes kass. Kui esmalt köida tähelepanu, kui uhke on korter, siis peagi jääb silma, et kummalisel kombel on Ben lahkudes jope ja dokumendid maha jätnud. Õde ei jäta asja sinnapaika ning asub uurima, kuhu mees kadunud on. Ülejäänud kortermaja elanikud ei taha naisele kuidagi abiks olla ja nii süveneb üha veendumus, et temaga on midagi kohutavat juhtunud.

"Korter Pariisis" on korralik tänapäevane põnevik, kus on nii mõnigi üllatus ja majatäis tegelasi, keda kahtlustada. Selles raamatus ei olnud midagi erakordselt meeldejäävat ega midagi ärritavalt mõistusevastast. Kui mõni kirjanik suudab ka tegevuspaiga tegelasena ellu äratada, siis Foley oma Pariisi kortermajale hinge anda ei suuda. Tundsin väga puudust majaplaanist. Isegi sellest ei saanud aru, mis pidi U-kujuline hoone tänava suhtes paikneb, rääkimata korterite asetustest. Minu loogikale käis kõige rohkem vastu aga see, kuidas majas peituva salakäigu potentsiaali ära ei kasutatud. Peategelane leiab selle varakult, aga siis justkui unustab?

Ebaloogilisi detaile oli veel, aga rohkem jäid meelde ägedad loopöörded, mida ma ei suutnud ette näha. Eriti rabas mind see, kuidas tegelased omavahel seotud olid ning samuti lõpp. Mulle meeldis, et lahendust ei võetud õhust, vaid kõik oluline oli läbi loo laiali puistatud. Tabasin mitut olulist detaili, aga ei osanud neid kokku viia. Igatahes kirjaniku stiil täitsa istus, nii et võib vast millalgi "Jahiseltskonna" ja "Kutsutud külalised" ka ette võtta.