Sarja võlu hakkab iga järgmise osaga hääbuma, sest kordub aina sama muster - õel on elu rööpais, aga äkitselt on vaja muutust ja suundutakse oma päritolu otsinguile, mis päädib armastuse leidmisega. Aina raskem on uskuda, kuidas kuuest ühest mitte ühelgi varem kallimat ei ole! Oleks nad siis 18-19-20, aga nad on lähemal 30-le kui 20-le. Ja miks õed omavahel pea üldse ei suhtle??? Miks nad üksi oma päritolu uurivad, mitte teiste toel??? Kuidas Tiggy oma õe endist kallimat ära ei tundnud??? 

Nende raamatust raamatusse korduvate küsimuste taustal meeldis "Kuuõde" mulle siiani kõige vähem ja kippus venima: lumi ja kassid ja kättesaamatu mõisaomanik, siis jälle flamenko, keevalised tunded, kuulsusejanu. Ma ei salli kohe üldse seda, kui draama tekib sellest, et tegelane jätab midagi rääkimata ja kogu probleemi oleks ühe kahe sõnaga saanud lahendada, aga olukord venib lehekülgede kaupa. Lucía on väga isekas tegelane, aga tema motiividest sain ma veel aru. Tiggy tundus meeldivam, aga ta teeb ühe rumala otsuse teise järel - lõhub abielu, jookseb haigena haiglast ära, paneb kogu oma pere muretsema. Lisaks pidas ta end veganiks, aga tal olid "patutoidukorrad", kus ta ei olnud vegan??? Mitte ükski vegan ei teeks iial midagi sellist, see on elustiil, mitte dieet.

Nagu ikka, kannustab minevikulugu tagant armastus, aga sel korral on armastus suunatud mitte inimestele vaid tantsule. Flamenko on selle raamatud süda ja hing, aga kuna ma seda kirge ei jaga, oli raske suhestuda. Ma vist pole kunagi korralikku flamenkotantsu näinudki. Inimestevahelist armastust on raamatus vähe. Minevikus on vanemad, kes oma lapsed maha jätavad, ja paarid, kes tunnetest hoolimata ei oska koos olla. Olevikus on aga kõige absurdsem armusuhe - esiteks on see täielik armastus esimesest silmapilgust, kus tunded ei kuskilt tärkavad, ja teiseks, nagu ma juba mainisin, on mängus abielurikkumine. Lisaks on Tiggy loos veel ahistamisjuhtum ka, mis lisas loole ainult ebamugavust, ei midagi muud.

Päästerõngaks on raamatul jällegi rikas taust. Mind võlus kontrast - kibekülm Šoti mägismaa ja päikseline Granada, uhke mõis ja viletsad koopad. Veel lisasid vürtsi Zedi kahtlane käitumine ja Hispaania kodusõda järgnenud põgenemisega. See osa tõstatab põnevaid lisaküsimusi Pa Salti, õdede kasuisa kohta. Eriti põnev detail tuleb välja Atlantises.

Maikuusse mahtus veel teinegi Lucinda Riley - "Pärliõde", neljas raamat sarjas "Seitse õde", mille esimene raamat viis Maiaga Brasiiliasse, teine Allyga Norra ja kolmas Stariga Inglismaale. Ja juunikuus tulid kurvad uudised kirjaniku lahkumisest parematele jahimaadele...

2007-2008/1906-1949, London, Edinburgh, Tai, Austraalia. CeCe tunneb, et on kaotanud kõik - oma isa, oma õe ja oma kunstiande. Talle on jäänud ainult vihjed tema päritolu kohta ning ta otsustabki Austraaliasse oma juuri otsima sõita. Hetke ajel otsustab ta vahemaandumise Tais päevase peatuse asemel mitmenädalaseks venitada, et aastalõpu tähtpäevad tuttavas keskkonnas mööda saata. Rannas kohtab ta omaette hoidvat salapärast meest, kes aitab tal endast paremini sotti saada. CeCe räägib talle oma sihtkohast ja eesmärgist leida infot Kitty Merceri kohta ning mees leiab talle esimese niidiotsa, naise elulooraamatu. Ta on lahkelt valmis düslektikust CeCele lugu Kittyst, kes sai võimaluse saatjadaamina Austraaliasse sõita ning seal armastuse ja palju muud leidis.

Hoolimata sellest, et "Pärliõde" on siiani loetud sarja osadest kõige paksem, oli see esimene, mille ühe päevaga läbi lugesin. Selles raamatus liigub tegevus jälle Euroopast eemale, esmalt Taisse ja sealt edasi Austraaliasse. Mõlemad on mulle võõrad maad ning pole neist ka kuigi palju lugenud, mistõttu kõik eriti põnev oli. Kaasa haaras nii CeCe lugu olevikus kui ka Kitty oma minevikus, kusjuures pea iga kord kui aega vahetati, oleksin väga tahtnud lugeda, mis järgnevalt juhtus ning muidugi lugesin siis kibekiirelt edasi ja nii see raamat ruttu läbi saigi.

Kogu sarja juures meeldib mulle kõige rohkem vaev, mis Lucinda Riley on võtnud, et uurida erinevaid maid ja ajalugu, et neid oma jutustusse põimida. 20. sajandil oli Austraalia võimaluste maa. Kirjeldused meenutasid mulle Ameerikat - orjastatud põliselanikud, kõrgklass uhkete riiete ja pidudega. Keskkond oli aga hoopis teistsugune. Punast tolmu kirjeldati nii palju, et olin juba valmis seda oma riietelt leidma. Raamatu suurim võlu minu jaoks oli aborigeeni kunst. Põnevaid detaile ja teemasid oli veelgi - pärlipüük ja -äri, neetud roosa pärl, aborigeeni kultuur, rassisim, segarassist lapsed. Mõned neist jäid küll veidi pealiskaudseks. Kuna raamat kannab nime "Pärliõde", siis ootasin tegelikult pärlite püüdmise kohta ka pikemaid seletusi, aga piirduti pärliäriga. Eks tuleb ise Broome'i sõita ja muuseumi minna. 

Üks tuttav teema oli ka - orvud, keda Austraaliasse laevatati. Lugesin sellest liigutavat romaani "Alone on a Wide Wide Sea", mille kirjutas Michael Morpurgo. Ma küll lootsin südamest, et Kitty võtab peale kuulmist, kuidas lapsi koheldi, enda südameasjaks nende kõigi aitamise, mitte ainult kahe. Kujutasin, et ta leiab Austraalias uue eesmärgi omaenda orbudekodu rajamisega.

Romantika poolest "Pärliõde" küll ei hiilga ja jäi eelmistele raamatutele alla. Minevikulugu meenutas kangesti eelmist osa oma armukolmnurgaga ning ma ei sallinud seda üldse. Riley suutis muidugi lahendusega jälle üllatada ja korraks oli mul tunne, kas ta tõesti lahendab selle nii, aga õnneks ei lahendanud. Päris lõpp Kitty loole mulle jälle meeldis. CeCel on armastusega veel nirumad lood. See liin, mis Tais algas, jäi lõpus täiesti õhku rippuma ja ma ei saanud üldse aru, miks seda üldse vaja oli. Kogu selle Tai osa oleks võinud vabalt välja jätta.

Lucinda Riley oli 1966. aastal sündinud iiri kirjanik. Lapsena meeldis talle väga lugusid välja mõelda ning ema vanade ballikleitidega printsessi mängida. 14. aastaselt kolis Riley Londonisse, kus ta õppis draamat ja balletti. Kaks aastat hiljem sai ta oma esimese suure telerolli ning jätkas näitlejakarjääri, kuni Epstein-Barri viirus ta 23. aastaselt maha niitis. Voodis olles pöördus ta taas oma kujutlusvõime poole ja kirjutas oma esimese romaani. Suureks üllatuseks pakuti talle kohe raamatulepingut ning naine avaldas Lucinda Edmonsi nime alt kokku 8 romaani, enne kui laste kasvatamiseks pausi tegi. Kui noorim kooli läks, pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. 2012-2013 aastavahetusel tabas kirjanikku öötaevast vaadates inspiratsioon kirjutada raamatusari, mis põhineks Seitsme Õe tähtkuju ümbritsevatel legendidel. Kreeka mütoloogias on Celaeno loo ja iseloomu kohta kõige vähem infot. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Pärliõde" on neljas osa raamatusarjas, kus kuus lapsendatud õde otsivad oma juuri. See pakub põnevat reisi Austraaliasse, vahepõikega Taimaa paradiisiranda. Neljas õde CeCe on ebakindel düslektik, kes on toetunud isale, õele Starile ja oma kunstiandele, kuid nüüd tunneb end kõigist kolmest ilmajäänuna ja peab end uuesti leidma. Romantikaliinid jäid nõrgaks ja natuke oleks võinud siit-sealt üleliigset kärpida, aga muidu oli väga nauditav lugu. Eriti võlusid mind koloniaalne Austraalia ja aborigeenide kunst. Soovitan, kui jumaldad ajaloolise taustaga romaane, milles on kergitamist vajavad saladuseloorid!

Peale õudset krimipõnevikku ihkab hing ikka midagi helget. Mis oleks sobivam, kui ajalooline ajaviiteromaan enese leidmisest ning oma perekonna mineviku radade avastamisest? Just seda pakub Lucinda Riley "Varjuõde: Stari lugu", kolmanda õe teekond sarjas "Seitse õde", mille esimene raamat viis Maiaga Brasiiliasse ning teine Allyga Norra.

2007/1909, London, Lake District, Kent, Inglismaa. Star ja CeCe on õdedest kõige lähedasemad, sukk ja saabas, kes on terve elu teinud kõike koos. Star on vaikne ja häbelik, CeCe valjuhääne ja särav. Nad elavad koos Londonis, kuhu CeCe on äsja uue korteri ostnud. Star tunneb, et käes on aeg, mil ta tahaks avastada, kes ta üksi on. Ta on viimaks valmis uurima isa jäetud vihjeid oma päritolu kohta, mis juhatavad ta ühte vanasse raamatupoodi Londonis. Selle omanik Orlando on veidi omamoodi. Ta pakub naisele töökohta ning võtab ta kaasa oma sünnikoju, inglise maamõisa, kus Star tutvub ka tema sugulaste - venna Mouse'i, nõo Marguerite'i ning väikese Roryga. Seal jätkuvad naise juurte otsingud, lugedes Flora MacNicholi saja-aastaseid päevikud, mis jutustavad looduslembelisest neiust, kes abiellumisest midagi ei pea, aga siis pöörab ootamatu armumine ning Londoni kõrgklassi sekka sõitmine kõik pea peale.

Inglismaast on alati huvitav lugeda ja paeluvad olid nii Stari lugu olevikus kui ka Flora oma minevikus. Kuigi kõigis sarja raamatutes on olulisel kohal eneseotsingud, siis Stari puhul on need veel eriti tähtsad, kuna ta on terve elu end õe CeCe kaudu defineerinud, loobudes isegi kohast mainikas ülikoolis, et talle lähemal olla. Ehkki isa jäetud vihje näitab vanale raamatupoele, mis asub seal samas nende kodulinnas Londonis, ei tihka Star sinna kohe minna. Saatus toob ta aga aina uuesti poe ette, mis on just see tõuge, mida naine vajab, et alustada teekonda minevikku ning tulla viimaks õe varjust välja. Kui vihjed oleks Stari kuhugi kaugele suunanud, siis ma isegi kahtlen, kas ta oleks retke ette võtnud.  Kuigi pole reisimist maailma teise otsa, on tal siiski pikk teekond ees.  Tema püüdlusi oma häbelikkusest üle olla ja arengut oli väga nauditav jälgida. Vahepeal tegi naine paar sammu tagasi, tõmbudes uuesti mugavustsooni. Ergutasin talle mõttes kaasa ja juubeldasin iga kord, kui tal õnnestus sellest uuesti välja murda.

Inglismaal endaski oli avastamist küllaga, sest lugu liikus Järvedemaalt Londonisse ja Kenti, tuues mängu erinevaid tegelasi ajaloost - Beatrix Potter, Alice Keppel ja Bertie. Kõrgklassi elu on küll ka huvitav ja tõi silma ette palju eri filmidest nähtud kaadreid, aga ajalooliste aspektide poolest olid küll eelmised kaks raamatut veidi ligitõmbavamad. Potteri roll oli veel üsna kõrvaline ja raamat oleks kenasti loetav, kui ta üldse välja oleks jäetud. Flora enda lugu oli aga väga kaasahaarav ning keerdkäike täis. Kirjanik suutis mind mitu korda üllatada ning klišeesid ei olnud liiast.

Esimesest kolmest raamatust sai "Varjuõde" mu lemmikuks, sest selles oli nii palju soojust ja armastust - kiindumust loomade ja taimede vastu, inglismaa võlu, hõrgu toidu ning selle valmistamise nautimist, hea kirjanduse hindamist, tahet olla raamatute keskel, üksteise eest hoolitsemist, eneseohverdamist ja muidugi romantikat. Ma küll selle fänn ei olnud, et nii mineviku- kui ka olevikuliinis oli armukolmnurk. Samas oskas ta need suhtesasipuntrad eri viisil lahti harutada. Ma ei osanud üldse oodata, et Riley aseksuaalsuse kaardi välja käib. Stari ja Orlando klapp oli nii hea. Kogu selle romantilise liini lõpplahendus oli küll veidi tobe, kuigi noh, ma ilmselt Stari olukorras häbeneks ka.

Kriitilised toonil jätkates, siis suurim pind mu silmas oli sama, nagu eelmiste puhul. No ei tunne ma selles õdede sarjas õdede vahelist lähedust. Star ja CeCe pidid olema väga lähedased, aga pigem jäi mulje, et CeCe on väga klammerduv. Üldse jäi neljandast õest väga ebasümpaatne kuvand, mistõttu tekkis muidugi kange kihk järgmisena kohe tema lugu ette võtta. Kahjuks olin küll just selle raamatu välja laenanud. Teiseks jõudsin selle raamatuga mõttele, kui veider on see, et kõik õed on siiani olnud üksikud, ilma abikaasade või elukaaslasteta. Armumisest on muidugi tore lugeda.

Kätte jõudis aeg lugeda järgmist raamatut Lucinda Riley sarjast "Seitse õde". Esimesest osast kirjutan siin. Teine osa kannab pealkirja "Tormiõde: Ally lugu". Ema tegi mulle head reklaami, et see on eelmisest etem.

1875/1936/2007. Egeuse meri/Atlantis/Christiana/Bergen/Leipzig. Ally, teine Pa Salti kasutütardest, on kirglik purjetaja. Hobi viib ta kokku Theoga ning kohe on tunda vastastikust tõmmet. Nad on koos merel, õnnelikud ja armunud, nii et muu maailm ununeb, mistõttu on Ally viimane, kes kuuleb oma isa surmast. Muidugi lendab ta siis viivitamatult koju õdedega kohtuma. Oma päritolu ei huvita Allyt algul mitte üks teps, sest tal on tulevikuplaanid paigas, aga siis tuleb elu ja keerab kõik pea peale. Ta tunneb, et on vaja üksinda kõigest eemale saada ning otsustab järgida isa jäetud vihjet, mis ta Oslosse juhatab. Tema juured on seotud Edvard Griegi ja "Peer Gyndi" esimese lavastuse kummituslaulja Annaga. Naise ning helilooja jälgedes taasavastab Ally ka oma armastuse muusika ning flöödimängu vastu.

Ka selles postituses olen kõik sisu reetvad laused kirjutanud valge tekstiga - kui tahad neid lugeda, tõmba hiirega tekst aktiivseks.

Ta polnud enam naiivne laps, kes uskus armastusse, vaid naine, kelle lauluanne võis anda talle kõik, mida ta vajas.

Raamat algas täpselt sama moodi, nagu eelmine - üks õdedest kuuleb, et kasuisa on surnud ning pöördub tagasi lapsepõlvekoju. Tuleb jurist, kes neile testamendi ette loeb ning iga õde saab juhtnöörid, mida järgides on tal võimalik oma juuri minna otsima. See algus oli isegi liiga samasugune ja korduv, lisanduvad vaid mõned üksikud detailid võrreldes esimese raamatuga. "Tormiões" oli õdede vahelist lähedust isegi veel vähem, sest Ally saabub viimasena ja lahkub Atlantisest ruttu, et järgmiseks purjeregatiks valmistuda ning uue kallimaga aega veeta. Kujutan ette, et kui sarja raamatuid väga järjest lugeda, siis see kordumine võib väga ära tüüdata, eriti kui sa juba kuuendat korda loed, kuidas õed isa surmast kuulevad ja lapsepõlvekoju sõidavad. Samas meeldisid mulle põgusad kokkupuutekohad lugude vahel, kerged  vihjed järgmiste raamatute kohta.

Kui tüütu algus möödas oli, läks lugu paremaks ning täitsa nõustun, et "Tormiõde" oli avaloost parem. Minevik ja olevik paelusid võrdselt ning peategelane sümpatiseeris oma kange iseloomuga.  Ally elu oli kõvasti tormilisem kui Maia oma ning tema kallim meeldis mulle ka. Kuigi see oli ikka veider, et ka selles raamatus toetus ta leinas uutele tuttavatele, mitte õdedele. Isegi oma kallimast ei rääkinud ta neile. Teine kummaline asi oli see, kui familiaarne oli naine kohe mehe vanematega.

Kui kaht liini võrrelda, siis oleviku omas oli palju rohkem etteaimatavat. Üsna kohe sain aru, et Ally ja Theo suur armastus kaua kesta ei saa.  Mida rohkem oli juttu ohtlikust regatist, seda selgem oli, et mees seal hukkub. Ka see, et naisele jääb midagi armsamast alles, paistis kaugele. Olen sellist mees-sureb-ära-naine-avastab-et-on-rase lahendust mitmes raamatus kohanud. Esimene kord võttis küll pisara silma, aga nüüd on see võte pigem vastumeelne. Mineviku liinis oli raskem midagi ette näha. Lugudel on mitu põlvkonda vahet, mistõttu ei arva mitte üks teps kohe ära, kuidas Anna ja Ally omavahel seotud on. Kui eelmises osas hüppasid peatükid rohkem mineviku ja oleviku vahel edasi-tagasi, siis siin anti minevik edasi kahe suure portsuna. Seetõttu sai palju rohkem minna loo sisse. Anna jutustus haaras kohe kaasa ja meenutas Shaw näidendit "Pygmalion". Maatüdruk, kes mägede vahel lehmadele laulab, ei oska unistadagi, et on peagi suures linnas kahe väga kuulsa autori teose esietendusel. Vahepeal näidendid vahetuvad ja Elizast saab Solveig. Pimeda armastuse tõttu teeb Anna elu veel ühe kannapöörde ja suurele edule järgneb langus. Imetlesin väga Riley eeltööd, sest 19. sajandi Norra ärkas lehtedel ehedalt ellu. Nägin kontrasti maa- ja linnaelu vahel, "Peer Gynti" proovide saginat, virelemist näruses võõrastemaja.

Kui Rios ma käinud ei olnud, siis Oslo reisist ei ole üldse kaua möödas ning põgusalt külastati ka raamatus tuttavaid kohti. Ibseni muuseum meeldis mulle väga ja soovitan seda teistelegi. "Tormiõde" tekitas muidugi veel isu minna Griegi majamuuseumisse ja ega ma ülejäänud Norras käinud ei olegi. "Peer Gynt" on loomulikult kohustuslik romaani lugemise taustaks mängima panna.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Lucinda Riley "Seitse õde: Maia lugu" on mulle viimasel aastal mulle korduvalt silma jäänud. Kui nüüd imekaunis uus trükk ilmus otsustasin, et on aeg ise ka see ette võtta

1927/2007 Atlantis/Rio de Janeiro/Pariis. Ekstrentriline miljonär adopteerib lühikese vahega 6 imikut ning kasvatab nad üles kui oma tütred. Lapsed saavad nime Plejaadi tähtede ehk Seitsme Õe järgi: Maia, Ally, Star, Cece, Tiggy ja Electra. Nende koduks on Genfi järve kaldal asuv eraldatud häärber Atlantis. Kui teised õed suunduvad suureks sirgudes maailma avastama, siis Maia, vanim, elab ikka veel seal, töötades tõlgina. Kui isa sureb, kogunevad õed koju ja avastavad, et mees on oma tahtel juba maetud. Ta on igaühele jätnud kirja ja sünnipaiga koordinaadid. Maia otsustab kohe enda vihjetest kinni haarata ning oma päritolu välja selgitada. Otsingud viivad ta Brasiiliasse, aega kui Rio de Janeiros hakati püstitama Lunastaja Kristuse kuju.

Raamat jälgib paralleelselt kahte lugu: Maia seiklusi olevikus ning noort kaunitari Izabelat Rio kuldajastul. Ma ei ole Riost lugenud ega seal käinud ning esmatutvus linnaga oli mõnus. Kirjelduste abil ärkasid tänavad ellu ja lämbet kuumust kujutasin ka ette. Mulle meeldis, kuidas teosesse oli põimitud reaalset ajalugu, kuidas aristokraadid elasid lagunevates majades ja vaatasid uusrikastele ikka ülevalt alla, kuidas kohviistandustega oli võimalik rikastuda ja siis uuesti vaesusesse langeda. Lunastaja Kristuse kujust teadsin muidugi varem ka, aga mitte selle sünnilugu, kuidas kuju tükid Prantsusmaalt laevaga kohale tulid ja milline saladuseloor on tema käte ümber. Huvitav fakt oli ka see, et kuju välispind on kaetud mosaiigiga.

Romaan kohe alguses käima ei läinud. Mul oli raskusi Maiaga sideme loomisega. Koju kogunenud õed ei tundunud üldse lähedased. Nende omavaheline suhtlus oli kuidagi väga emotsioonitu ja kõik suundusid kiirelt oma muude toimetuste juurde tagasi.

Brasiiliasse jõudes läks juba huvitavamaks, aga Maiaga ei suutnud ma ikka sidet luua. Lisaks ei sümpatiseerinud mulle Floriano. Mees toppis aina oma nina Maia asjadesse ja tegelaste vahelist keemiat ei tajunud ma üldse. Tundus veider, et Maia toetus juuri otsides mehele, keda ta äsja esimest korda nägi. Naine oli küll mehe teoseid tõlkinud, kuid eraasjus nad kokku ei puutunud. Mu meelest oleks igati loogiline, et ta oleks suhelnud oma õdedega, kes sarnastel teekondadel oli või ema eest olnud majapidajannaga.

Raamatus on palju salapära, kohati isegi liiga palju. Esiteks on õdesid kuus, mitte seitse, nagu ütleb pealkiri. Teiseks müsteeriumiks on iga õe minevik, sest nad kõik on lapsendatud. Nad ei ole huvi oma päritolu või adopteerimise asjaolude tõttu tundnud. Seda oli küll veidi raske uskuda. Isegi, kui sul lapsena kõik olemas oli - armastav isa, õed mängukaaslasteks, uhke elamine - kas tõesti siis uudishimu ei ole. Lisaks ei tea õed sedagi, millega üldse nende miljonärist kasuisa tegeles või kust oma varanduse sai. See oleks usutavam olnud, kui nad kõik oleksid veel lapsed olnud, mitte täiskasvanud naised. Isa surm on ka väga salapärane ja mina kaldun küll arvama, et ta on tegelikult elus. Kui hiljem saladuseloor langeb ja kõik suurejooneliselt laheneb, siis ma müsteeriumide üle ei nurise. 

Kõige rohkem paelus mind kogu raamatus kuldajastu Rio: kogu see seisusekohase abielu teema, rikkus ja laostumine, uhked villad, aadlisuguvõsad, uusrikkad, fassaadi taga toimuv lagunemine, peod, riideproovid, kohviistandused, teenijad, salasuhted. See oli kõik osa Maia perekonna ajaloost, aga samas tundus nii kauge, sest mitu põlvkonda oli ju vahel.

Lucinda Riley on 1966. aastal sündinud iiri kirjanik. Lapsena meeldis talle väga lugusid välja mõelda ning ema vanade ballikleitidega printsessi mängida. 14. aastaselt kolis Riley Londonisse, kus ta õppis draamat ja balletti. Kaks aastat hiljem sai ta oma esimese suure telerolli ning jätkas näitlejakarjääri, kuni Epstein-Barri viirus ta 23. aastaselt maha niitis. Voodis olles pöördus ta taas oma kujutlusvõime poole ja kirjutas oma esimese romaani. Suureks üllatuseks pakuti talle kohe raamatulepingut ning naine avaldas Lucinda Edmonsi nime alt kokku 8 romaani, enne kui laste kasvatamiseks pausi tegi. Kui noorim kooli läks, pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. 2012-2013 aastavahetusel tabas kirjanikku öötaevast vaadates inspiratsioon kirjutada raamatusari, mis põhineks Seitsme Õe tähtkuju ümbritsevatel legendidel. (allikad: 1, 2, 3)

"Seitse õde" on esimene osa raamatusarjas, kus kuus lapsendatud õde otsivad oma juuri. Raamat räägib Maiast, kelle otsingud viivad teda Brasiiliasse ning Rio kuldajastusse. Romaan on romantiline naistekas, mis põimib loosse ka ajalugu ja rohkelt salapära. Oleviku süžeest endast ma väga ei vaimustunud, küll aga paelus mind 20. sajandi Rio. Soovitan, kui sulle meeldib romantiline ajaviitekirjandus, mis viib kaugetele maadele ja tutvustab ajalugu!

Loe ka:

• Sõber Raamat
  
• Juuli raamaturiiul
  
• Heli lugemisvara

Võrreldes eelmise loetud raamatuga, kulges "Armastukiri" aeglaselt. Romaani algus oli küllaltki segane, sest lugu hakkab lahti hargnema mitme tegelase vaatepunktist. Pealegi ei ole kohe aru saada,  kuidas nad omavahel seotud on või miks nad üldse olulised on. Eeldasin sisututvustuse järgi, et juba esimeses peatükis mainitakse peidetud kirja, mille järgi raamat ka pealkirja on saanud, aga tegelikult tuli see mängu alles tükk maad hiljem. Õnneks hakkas lugemise ajal siiski vaiksel koitma, miks üks või teine tegelane oluline on ja mis tähendus on pisidetailidel. Poole peale jõudes oli igatahes põnevus juba üles kruvitud ning pinge ka peal. Hakkasin kartma tegelaste pärast ja tahtsin väga teada, millega kõik lõpeb. Nii juhtuski, et kui esimest poolt lugesin mitu päeva, siis teine pool läks ühel õhtul unetundide arvelt.

Mulle meeldiski selle romaani puhul kõige rohkem see tunne, mis mind valdas, kui lõpuks erinevad liinid kokku hakkasid jooksma. Saladuse, mis peitus armastuskirjas, arvasin küll ammu enne peategelast ära. See tundus nii ilmselge: kui see tõesti niivõrd ohtlik oli, siis mis ta muud ikka olla sai. Kuigi müsteerium jäi lahjaks, siis mahtus 479-leheküljelisse raamatusse palju teisi põnevaid teemasid. Kogu aeg saab nuputada, keda saab usaldada või kes kasutab tema käsutuses olevat informatsiooni omakasuks. Suur kaal oli muidugi romantikal ja teoses oli õige mitu paari. Paar viimast peatükki olid juba täitsa spioonipõneviku nägu ning avastasin äkki, et olin tegelastest hoolima hakanud ja valmis paar pisarat poetama. Viimane peatükk oli siiski liiga lääge ja utoopiline ja pani ainult silmi pööritama. Ma ei ole ammu lugenud raamatut, kus otsad nii konkreetselt kokku sõlmitakse.

• Sõber Raamat