Louise O'Neill on tuntuks saanud tänu oma ühiskonnakriitilistele teemadele, eriti vägistamiskultuurist kõneleva raamatuga "Sai mis tahtis". Autori debüütromaan "Igavesti vaid sinu" räägib patriarhaalsest düstoopiast, kus naised on meeste mängukannid, kes peavad olema üksnes ilusad, sünnitama palju poegi ja muudel teemadel suu kinni hoidma. O'Neilli terava sule rünnaku all on sund üksteisega välimuse pärast konkureerida.

Sünnikontroll on viinud selleni, et loomulikul teel enam tüdrukuid ei sünni, vaid neid tuleb eraldi disainida. Plikad saadetakse 4-aastasena spetsiaalsesse kooli tulevikuks valmistuma. freida (kõik naistenimed on teoses väikese algustähega, et rõhutada nende tähtsusetust) on lõpuklassis. Aasta lõpus ootab teda ning teisi tema aastakäigu tüdrukuid tähtis sündmus, sest otsustatakse, kas neist saavad kaasad, konkubinid või siivsad ehk järgmiste põlvkondade õpetajad. Peagi on kooli tulemas kamp noormehi, kelle otsustada tüdrukute tulevik on. freida unistab kaasa staatusest, kus ta saaks veeta aega oma parima sõbranna isabeliga. Neil oleksid ühevanused pojad, kes oleksid samuti parimad sõbrad ning elu oleks lill. Paraku on isabel muutunud. Ta hoiab juba kooliaasta algusest saati eemale ning ei hooli enam oma välimusest ega edetabeli tipus troonimisest. freida tunneb end maha jäetuna, sest peab üksi hakkama saama konkurentsis püsimise, liitlaste leidmise, kooli külastavate noormeeste võlumise ja oma üha süveneva unepuuduse virr-varriga.

See on hirmutav raamat, kus on ülerõhutatud roll ilul ja peenike olemisel. Moto, mis süžeest korduvalt läbi jookseb kõlab nii: "Alati võib veel Paremaks saada!" Selline üles paisutamine võiks olla koomiline, kui teemad poleks nii aktuaalsed. Tüdrukud võrdlevad ju ikka ennast ja teisi, mõeldes, kes näeb välja hea ja kes halb, kes on liiga pikk ja kes liiga lühike, kes on liiga paks ja kellel on liiga väikesed tissid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sotsiaalmeedia on veelgi võimendanud ideaalse naise kujutist, sest pea igal lehel võib leida retušeeritud supermodellide fotosid, mis karjuvad näkku, et sul tuleb end muuta. "Igavesti vaid sinu" jutustab loo sellest, mis juhtuks, kui perfektse naise kuvandit veelgi enam pjedestaalile tõstetaks.

Romaani "Igavesti vaid sinu" on võrreldud Atwoodi kultusteosega "Teenijanna lugu", sest mõlemad on feministlikud ning võitlevad naise õiguste eest. "Teenijanna lugu" on kahtlemata klassika ning kõrgelt hinnatud, kuid Louise O'Neill suutis minu arvates tuua lähemale tänapäeva, sest tõmbab tähelepanu just naeruväärsetele ilustandarditele ning dieetidele. Lisaks on välja toodud sotsiaalvõrgustike laiaulatuslik haare inimeste igapäevaelu üle. Eriti näitab seda peatükk, kus neiud kaotavad nädalaks privileegi neti kasutamiseks. Lugedes adusin, kui palju paistab liialduste tagant välja tegelik elu ning see šokeeris mind.

pilt autorist HeadRead festivalil 2017, autor Dmitri Kotjuh

Louise O'Neill külastas mai lõpus Tallinna HeadRead festivali raames. Vestlus temaga võeti filmilindile ning seda saab 30 päeva vaadata SIIT. Vestluses on küll rohkem juttu teemadest tema teisest romaanist "Sai mis tahtis", mis on kirjutatud hiljem, kuid eesti keelde jõudis varem. Ka see on mul läbi loetud ning blogipostitus tehtud. Nüüd on mul mõlemas raamatus ka autori autogramm olemas :)

"Igavesti vaid sinu" sai alguse, kui Louise O'Neill oli 27-aastane ning teda tabas üks stseen raamatust. Raamatu inspiratsiooniks on autori neiupõli kloostrikoolis, kogemus anoreksiaga ning töö Elle'i ajakirjas New Yorgis. Ta tahtis kirjutada oma kogemustest, kuid valis väljundiks ilukirjanduse, sest nii tundus turvalisem.

Raamatu võtsin kätte, et saada vaheldust looduslike ühendite keemia kontrolltööks lipoksügenaaside ja tsüklooksügenaaside õppimisest. Jõudsin 28nda leheküljeni, kui need samad ühendid, mille eest ma põgeneda üritasin, mind üles leidsid, sest peategelane tablettidena COX-2 ja 5-LOXi võtab. Ma küll ei oska öelda, mis eesmärk COX-2 söömisel on, sest tavaliselt on see ensüüm valuvaigistite sihtmärgiks, kuna avaldub ainult põletiku puhul. Näiteks aspiriini ja ibuprofeeni kasutatakse selle ensüümi blokeerimiseks. Samamoodi on ka 5-LOX ühend, mida üritatakse tavaliselt blokeerida, mitte sisse süüa. Ühesõnaga, teaduslikku tõde siit raamatust ei leia. Seda annab muidugi mõista ka juba seletus, miks naisi enam ei sünni.

Louise O'Neill kirjutab häid raamatuid, mida ei saa käest panna, enne kui lõpplahendus on teada. Soovitan kindlasti mõlemat tema teost lugeda, kuid hoiatan, et õnnelikke lõppe pole mõtet oodata! "Igavesti vaid sinu" ei ole üks neist düstoopiatest, kus peategelane suudab maailma parandada.

Louise O'Neill esitab lugejale väljakutse oma romaaniga "Sai mis tahtis". Emma ei ole meeldiv peategelane, see ei ole meeldiv raamat, aga ta on ilustamata. Aines on võetud reaalsetest juhtumitest ning eelkõige on ta hoiatuseks.
18-aastane Emma O'Donovan on Iiri väikelinna ilusaim neiu, keda kõik imetlevad ja kadestavad. Ta ei ole sümpaatne: tüdruk on isekas, edev ja litsakas, valetaja, varas, aga ka vägistamisohver. Nimelt läheb üks järjekordne pidu üle käte ning neiu leitakse järgmisel päeval teadvuseta oma maja verandalt. Emma ei mäleta möödunud ööst midagi, tal on valus ja paha olla. Facebookis levivate fotode vahendusel teab aga juba terve linn, mis neiu korda saatis. Tüdrukule oli ilu tõttu rohkem lubatud kui tavalisele inimesele, kuid ühel hetkel sai inimeste heausklikkus otsa. Ta on kohutavas olukorras, kuid keegi pole tema poolt.

"Sai mis tahtis" kompab piire vägistamise ja seksi vahel. Mis on vägistamine? Peategelane  Emma riided olid väga napid, ta jõi liiga palju ja võttis narkootikume. Kas see tähendab, et ta tahtis seda? Alguses tundus ka mulle lugedes, et mida muud tüdruk oma käitumisega õieti ootas, sest autor teeb lugejale väga hästi selgeks, milline tüdruk Emma on. Neiule meeldis väga poisse võrgutada, teda häiris kui ruumis viibis vastassoost isik, kes temast ei mõelnud. Ta tegi küll palju valesid valikuid, kuid kristiseerima peaks siiski ühiskonda, kus naise üheks peamiseks väärtuseks on olla vastassoole atraktiivne. Noored neiud pingutavad võidu, et üksteist seksikusega üle trumbata, ning üldiselt kannustatakse neid tagant. Ka Emma ilu "haibiti" üles.
See ei tohiks olla tähtis, mida üks tüdruk teeb enne või pärast vägistamist. Ohver on siiski ohver. Poisid nägid soodsat võimalust ja kasutasid teda ära, tegid teadvusetu tüdruku kehaga kõike, mis pähe tuli. Neiu on see, kellel jäävad nelja poisi tõttu traumad kogu eluks, kuid süüdistatakse teda ennast väljakutsuva käitumise tõttu ning kaastunnet ei jagu kellelgi. Emmat isegi vihati, sest vägistamissüüdistus rikkus ära ühiskonnas armastatud poiste elud. Nad olid ju pärit korralikest peredest, spordistaarid, staarilootused. Nad läksid ju kogemata üle piiri.

Romaani stiil oli veidi ähmane, hüpeldes kergelt mineviku ja oleviku vahel ning kohati oli raske jälgida. Eriti tundsin segadust esimestes peatükkides. Haripunktiks jäi saatuslik pidu, misjärel Emma elu üksluiseks muutub, päevad korduvad. Läbiv joon on tema süütunne. Neiu tunneb end vastutavana kõigi: nii asjaga otseselt kui ka kaudsemalt seotud inimeste elude rikkumise ees.

Lugesin romaani läbi ühe jutiga, sest mind huvitas, mis lõpuks saab. Loo arenedes leidsin end aina rohkem Emmale kaasa elamast, tundsin iga järgneva lehega siirast õudu tema olukorra üle. Ma ei olnud tüdruku otsusega absoluutselt rahul, mu süda karjus õigluse järele, aga tegelikult oli see raamatu kokku tõmbamiseks igati sobiv lõpp, andes palju mõtteainet. Miks oli Emma selline nagu ta oli? Miks ta käitus litsakalt ja riietus napilt? Üks põhjus on kindlasti tema ilu, mida korduvalt rõhutatakse. Teised kannustasid tüdrukut tagant.

Mulle üldiselt ei meeldi kujundused, kus on suurelt naisterahva nägu kujutatud, nii ka selle raamatu puhul.  Palju kõnekam on originaal paljastatud nukujalaga.

Ma ei nautinud seda raamatut, see ei ole ilus raamat, ei ühestki otsast, aga ta on mõtlemapanev ja realistlik, suurepärane hoiatuslugu, tasub lugeda. Soovitan!