Carl Mothander "Kulinaarsed vested" annab võimaluse kiigata baltisaksa kaotatud paradiisi - mõisarahva ellu ning toidulauale. Seda raamatut on korduvalt mu Instagrami väljakutse erinevate teemade raames soovitatud ning seetõttu ostsin ta endale viimasel raamatumudijate kokkusaamiselt mälestuseks.

20. sajandi algus, Tohisoo mõis & Toompea. Kõik elu mured ja rõõmud lunastatakse rikkaliku või vähem rikkaliku pidusöögiga: Suupistelauad. Ainuõigel viisil valmistatud kohv. Segaliha. Värsked aiasaadused. Koduvein. Seened. Rammusad võileivad. Bool. Kanapojad. Kompott. Kilu ja heeringas. Köömnejuust. Vähid. Supp. Tilk Madeirat teeb kõik paremaks.

"See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrma ümber mässida!"

"Kulinaarsed vested" jutustab muheda kõnepruugiga mõisarahva elust, kuhu kuuluvad suplus ja värskendav bool, külaskäigud ja võõrustamised, piinav flirdipõud, lauda ehtivad lilleõied (aga mitte vaasis, et vaadet segada!), jääle serveeritud külmad toidud, tants grammofoni saatel, luuletuste lugemine, neidude mehele panek, saanisõit aurava glögiga. Kui oled kunagi mõelnud, mida saksad sõid, siis leiad viimaks vastuse. Lisaks saab veel teada: Mida teha, kui külla saabub krahvinna, aga koer on just õhtusöögiks mõeldud liha nahka pistnud? Kuidas napsiga liialdanud sõber enne Kalli Kaasa saabumist elule turgutada? Kuidas kostitada hädamaandunud lendureid? Milline kodumaine vili ananassimaigulise veini valmistamiseks sobib? Mis on piisavalt romantiline, sentimentaalne ja pikantne magustoit kihluspeoks? Miks on krahvinna soolapulkade söömine tabu? Kuidas kõik tüdrukud mehele saada? Kuidas peaks poissmees endale süüa tegema õppima? Järelsõnast selgus küll, et kirjaniku elu nii roosiline ei olnud, näiteks härrastemaja asemel elas mees hoopis valitsejamajas, seega puhta kullana ei maksa iga sõna võtta.

Kui ma oleks ise köögis usinam, siis leiaks raamatust väga põnevaid ideid, mida süüa teha. Oma erilisi lemmikuid korrutab Mothander peatükist peatükki, nagu ainuõiget viisi kohvi valmistamiseks või milline delikatess on külma vahustatud võiga artišokid. Toredaks avastuseks olid veel Reine-Claude'i ploomid ehk renklood, mille üle tundis suurt uhkust kokk hiljuti loetud "Tormi märkides". Minu vaieldamatu lemmik kogu raamatus oli aga väljend "vaimne kardemon", mida Mothander kirjandusliku meelelahutuse kohta pruugib. Kavatsen selle oma sõnavarasse juurutada.

"Me ei saa sellest rikkamaks, kui kardinad ette tõmbame või köögis sööme."

Sain eelmisel suvel sünnipäevaks raamatupoe Püant kinkekaardi, (aitäh, Kati!), mille eest ostsin kaks Loomingu Raamatukogu raamatut. Gabriel García Márquez "Väljakuulutatud mõrva kroonika" on esimene, mille neist ette võtsin, et täita #kikael2022 väljakutse 6. teema - raamat, millel on alla 100 lehekülge.

Santiago Nasar ärkab hommikul vara ning suundub linna peale toimetusi ajama. Juba varavalgest käivad ringi kaks venda ja kuulutavad kõigile, kuidas nad tahavad teda ära tappa, kuna mees olla nende õe ära teotanud, nii et peig ta peale pulmaööd koju tagasi tõi. Pea igaüks linnast kuuleb sellest, aga keegi ei võta midagi tõsiselt ette ning jutt ei jõua hukule määratud Santiago enda kõrvu ja paar tundi hiljem ta mõrvataksegi.

"Me lihtsalt otsime teda, et ta tappa."

"Väljakuulutatud mõrva kroonika" on huvipakkuv lühiromaan, seda enam, et põhineb tõestisündinud lool. Kui ma kuuleks, et kedagi plaanitakse mõrvata, siis mu esimene instinkt oleks muidugi ohvrit hoiatada ja võime informeerida. See lugu toob välja terve müriaadi motiive ja kokkusattumisi, miks tapmist ära ei hoitud, alates sellest, et ei usuta mõrvarite kavatsusi kuni vana hea selgituseni: "Ma arvasin, et keegi teine juba tegi seda". Teistsuguseks lõpuks oleks piisanud vaid mõnest väikesest muutusest.

Kuigi raamatuke oli õhuke, ei suutnud ma seda ühe ropsuga läbi lugeda. Lehekülgede arvu kohta oli võõrapäraste nimedega tegelasi väsitavalt palju. Santiago Nasari viimast hommikut taastatakse piinava detailsusega, ka verist mõrva ennast, aga kuna ma ei teadnud, mis sorti mees ta oli, polnud mul ka sooja ega külma, kas ta sureb või mitte. Täpselt kirjeldatakse, mis ohvril seljas oli, kellega ta kohtus jne, aga tema enda isikust saab mingi pildi kokku alles loo lõpuks. Kusjuures esmalt jäetakse temast pigem negatiivne kuvand, hiljem kirjeldatakse meest süütukesena, nii et see, kas mees üldse väärib surma, jääb mõistatuseks. Paeluv oli see, kuidas kirjanik hoidis üleval pinget, kuigi algusest peale on teada, kuidas lugu lõppeb. Iga lisandunud tegelasega mõtled, et tema ju ometi ütleb või teeb midagi, et mõrva ära hoida, aga ikka ilmneb mingi takistus, miks Santiago Nasar jääb hoiatamata.