Brandon Sanderson "Warbreaker" jutustab kahest õest, kes püüavad sõda ära hoida ning oma kuningriiki päästa, ja lisaks ühest jumalast, kes otsib oma jumalikkuse mõtet. Jätkan vaikselt Sandersoni fantaasiaromaanide läbi töötamist. See on üks neist, mida saab edukalt eraldiseisvana lugeda, aga samas täiendab ta ka Cosmere'i universumit.

Idris/Hallandren. Kui Idrise kuningas ei saada oma tütart naaberriigi jumal-kuningale naiseks, puhkeb pea kindlalt sõda. Vivenna on kasvanud vaimus, et hakkab seda tähtsat rolli täitma, kuid isa otsustab loovutada hoopis noorima tütre, kes on sirgunud vabalt, ilma suurte ootuste-lootusteta. Kui Siri Hallandreni sõidab, tekib vanemal õel identiteedikriis, kuna tema suur eesmärk on kadunud. Niisiis otsustab ta õeraasu päästa. Hallist ja harilikust kuningriigist tulnuna peavad mõlemad kibekiirelt kohanema kireva võõra kultuuriga. Hallandren pakatab nii võlukunstist kui ka saladustest.

"Warbreaker" tegeleb kolmele küsimusele vastamisega. Kuidas kohaneb Hallandreni kultuuriga Siri, kes sellest midagi ei tea? Kuidas kohaneb Vivenna, kes on aastaid valmistunud? Mida üldse Hallandreni kultuur ja selle jumalad endast kujutavad? Maailm saab pulkadeks lahti võetud, sest iga tegelane näitab seda erineva nurga alt. Haritud ja kombekas õde paisatakse slummi seikluste keskele, samas kui isepäine pesamuna peab laveerima õukonnapoliitikas. Mõlemad õpivad seejuures ennast paremini tundma ja tõdevad, et ükskõik, kuidas valmistuda, ikka on neid, kes su üle kavaldavad. Hallandreni valitsevad jumalad on inimesed, kes peale kangelaslikku surma on saanud teise võimaluse elada minevikust midagi mäletamata. Nad elavad külluses, täidavad ettenähtud päevakava, kujundavad poliitikat. Lightsong on ebatavaline jumal, kes ei oska jumalikkusest mõnu tunda, kuni pole jõudnud selle tuumani.

Loo võlu ja valu seisnevad mõlemad kõike katvas saladuselooris. Mõned peidetud motiivid küll ilmnevad varem, aga järk-järguliste paljastuste asemel ootab ees suurejooneline lõppvaatus. Paraku muutis see ülejäänud teose pikaks venimiseks, mida lugesin kaks nädalat. Kui vahepeal lugu veidi särtsu sisse sai, siis vaibus elevus järgmise peatüki alguses. Fookus libises pidevalt õdede avastustelt ja arengult tagasi maailma tutvustamisele. Iseenesest on Sandersoni järjekordne üllitis väga kihvt paik, kus võlukunst vajab värve ning hingust, mida sündides on igaühel üks, kuid nende juurde kogumisega saab erinevaid võimeid alates teravamast värvitajust kuni elutute objektide ellu äratamiseni. Tavaliselt mul ei ole midagi selle vastu, kui fantaasiamaailma pikalt-laialt tutvustatakse, aga selles raamatus hakkas igav, kui ikka ja jälle tegevuse asemel tegeleti seletamisega, kuidas võlukunsti peened detailid töötavad.

Kõige rohkem huvitas mind tegelane, kellele anti kõige vähem sõna ehk vana tuttav "The Stormlight Archives'ist", kelle tausta oli põnev tundma õppida. Kahjuks oli see suurema loo sisse laiali tilgutatud ja ei hoidnud huvi üleval. Samas kui Sanderson pöörduks tagasi sellesse maailma, siis loeksin ikka meeldeldi, kuna tüütu maailmaga tutvumine on seljatatud. Pealegi pean veel kord toonitama, et romaani lõpp oli vaimustav ning vaevalist teekonda väärt.

Brandon Sanderson "Wind and Truth" on eepilise fantaasiasarja 5. raamat, mis tegeleb tõe otsimise ja paljastamisega. Sukeldusin Roshari planeedile pikemalt eelmisel aastal, kusjuures eelmise osa lõpetasin täpselt aasta aega tagasi. Kui tahad pikemalt lugeda, siis eelmised blogipostitused on siin: "The Way of Kings" ja "Words of Radiance" ning "Oathbringer", "Rhytm of War" ja lühiromaanid "Edgedancer" ja "Dawnshard".

Superkontinent Roshar. Planeedi saatus otsustatakse kümne päeva pärast. Vaenlasel on tuhandeid aastaid kogemust, kuid ka samapalju sõjahaavu. Verinoored rüütliordud kahvatuvad oma kunagise hiilguse ja võimete kõrval, kuid paremat inimkonnal oma kaitseks pole võtta. Üle maailma punutakse peeneid plaane, peetakse karme lahinguid ja kavandatakse kavalaid manöövreid. Taplusest olulisemadki on kahe mehe teraapiasessioonid Shinovaris, maal kus tormituuled vaibuvad ja taimed ei poe peitu.

Kuidas kirjutada sarja viiendast osast nii, et sa midagi eelmiste kohta ei reeda, aga muljeid oleks ikka huvitav lugeda? No proovime, sest "The Stormlight Archive" väärib seda. Sari pakub lõputut avastusretke, kus ootamatud on nii teekond kui ka sihtpunkt.

Igas raamatus on olnud mitmeid karp-kukub-lahti paljastusi ning "Wind and Truth" sisaldab neid eriti rohkelt, sest aeg on tõega silmitsi seista. Läbiva teemana tõuseb esile minevikuga rahu tegemine. Mõni tegelane vaatab tagasi jubedustele, mida ta ise nooremana korda saatis, teist painavad temaga tehtud õudused. Sandersonile omaselt jagub kõrgete panustega sõjamanöövrite vahele rahulikke hingetõmbepause. Kusjuures mulle jäid iseäranis silma lembehetked, mida eelmistest raamatutest nii palju ei mäleta.

Vastupidiselt eelmisele osale, mille sündmustik koondus ühte kohta, oleme nüüd laiali paisatud erinevatele lahingutandritele üle maailma ja selle mitme reaalsuse. Seejuures mahutab 1300 lehekülge vaid 10 ööpäeva jagu sündmuseid, tõsi ohtrate pilguheitudega minevikku. Selle ajaga jõuab juhtuda peadpööritavalt palju!

Romaani(de)s jälgime üle 10 tegelase käekäiku, kusjuures igaüks käib oma teekonda ja areng läbi raamatute on olnud meeletu. Tugevus on siinkohal ühtlasi nõrkuseks, sest vaatenurkade rohkus venitab tegevuse välja. Fookus liigub pidevalt ühelt teisele, kuid ometi leidus neidki, kelle toimetused jäid hämarusse. Jah, ma mõtlen sellega sind, Vyre!

Hulganisti küsimusi, mis eelmise nelja lugemise käigus on kogunenud, saavad kauaoodatud vastused, mis omakorda paljastavad kui vähe me tegelikult teame. Kohati tehti asju isegi liiga puust ette ja punaseks, aga vastukaaluks oli hetki, kus oleks kasuks tulnud kõigi ülejäänute kirjaniku universumi ehk Cosmere'i raamatute lugemine. Ma ei suuda uskuda, et järgmist raamatut tuleb nüüd kaua-kaua oodata.

Kokkuvõttes tekkis soov uute teadmiste valguses uuesti otsast peale hakata ehk tuleb ilmselt riiulis ka eelnevatele sarja osadele ruumi teha. Kui oled mahuka ja fantaasiaküllase raamatusarja otsingul, siis see rännak on läbi, võta "The Stormlight Archive" jalamaid ette!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Rebecca Ross "Divine Rivals" & "Ruthless Vows" on kaheosaline fantaasiasari, mis räägib kahest noorest ajakirjanikust, kes on nii rivaalid kui ka kirjasõbrad, ja sõjast jumalate vahel. Lugema meelitas taas see, kui populaarne on duoloogia internetis. Instagram kubises positiivsest arvamusest.

Oath/Avalon Bluff, Cambria. Iris Winnow kirjutab teravaid artikleid, pürgides kolumnisti koha poole. Tema teel seisab ees vaid Roman Kitt, kes sama positsioon taga ajab ja pealegi ärritavalt nägus on. Neiul on võistlusele üha raskem keskenduda, sest teda painab mure sõtta läinud venna ning pudelisse uppuva ema pärast. Koorma kergendamiseks hakkab Iris tundeid paberile tippima ning lapsepõlve meenutades kasutab ta riidekappi postkastina. Ootamatult saabub vastus. Kirjavahetus pakub raskel ajal tuge, kuigi Irisel pole aimugi, kellega ta mõtteid vahetab. Roman teab, et läkitused tulevad rivaalilt, aga lükkab saladuse paljastamist aina edasi, ka siis kui neiu sõidab ära rindele.

"Divine Rivals" puudutab nii sõda kui leina, ent jätab lugedes ometi helge tunde. Süüdistan selles noori peategelasi, kes äratavad imetlust nii südikuse kui teineteisele toeks olemisega. Üks asi on sõprade aitamine, sootuks teine on appi tormata inimesele, kellest sul kõrge arvamus puudub. Maagiat sellesse fantaasiamaailma just ülearu ei jagu. Põhiliselt leiab seda pisiasjadest nagu Irise ja Romani maagilise ühendusega kirjutusmasinad. Loo võlu peitub hoopis tärkavates tunnetes ja eksiarvamuste purustamises. Kusjuures noormees on neiu teadmata juba varakult ülepeakaela armunud. Eriti pani heldima muidugi avameelne kirjavahetus. Lisaks valavad romaani armastust kõrvaltegelased - vahva Attie, kellega koos Iris rindele raporteerima sõidab ning südamlik Marisol, kes nad oma katuse alla võtab. 

Taustal olev sõda näib teisejärguline ja jääb alguses abstraktseks. Kauged uudised pealinna ei kõiguta ja olenemata Irise isiklikust mõõtmest pole selge, mida see endast kujutab, kui vägesid juhivad jumalad. Kui noored reporterid rindejoonel kaevikuid väisavad, ei kohta suurejoonelisi lahinguid, vaid olukord on rohkem läänerindel muutuseta. Tõsi, fantaasiamaailm lisab pomme pillavad koletised. Miks üldse mingid jumalad omavaheliste arvete klaarimiseks inimesi värbavad, selgub killukeste kaupa ning enamik küsimusi jääb järgmise raamatu vastata.

Kuni ehmatava lõpuni liigub "Divine Rivals" mööda küllaltki sirgjoonelist rada, teejuhiks noor armastus. "Ruthless Vows" toob esiplaanile sõja. Kui loed selle sisukirjeldust, võid aimata, kuhu esimese lõpp tüürib. Ühesõnaga selle postituse edasi lugemine on omal vastutusel!

Oath/sõjarinne/Dacre valdused, Cambria. Kaks nädalat tagasi kiskus sõda Irise ja Romani lahku. Neiu on pealinnas, noormees rindel kadunud, kuni selgub et ta seisab nüüd vaenlase leeris ja raporteerib taas oma vanale ajalehele. Ühised mälestused on Romani peast pühitud, kuid tal on alles üks vanadest kirjutusmasinatest, nii et Irisel õnnestub talle kirjutada. Roman ei tea, kes talle läkitusi saadab, kuid need aitavad meenutada killukesi minevikust. Tema valitseja Dacre väed marsivad pealinna suunas ning ootamas on jumalate viimane kokkupõrge.

Kui esimeses raamatus anti rahulikult aega teineteise tundma õppimiseks, siis "Ruthless Vows" tõstab tempot ja loobib mõnuga kangelastele kaikaid kodaratesse. Nii Irist kui ka Romani ootab ees keeruline teekond. Olin eriti põnevil nende taaskohtumise pärast vaenlastena, kuid Rebecca Ross eelistas pettumustvalmistavalt minna konflikti loomise asemel kõikvõitva armastuse teed. Sellegipoolest jagus raamatusse pingeid, kui lahingud ähvardavad jõuda koduukse alla ning vaenlased vajavad peatamist. Lisaks seletab teos lahti jumalate poliitika ja sõja olemuse. 

Saan hästi aru, miks eelmine raamat lugejaid rohkem paelub, sest kaks osa keskenduvad erinevatele asjadele. Ka mind võlus noorte õrn armastus rohkem kui sõjakeeris.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatute eest!

New York on linnana küpseks saamas, sünnitanud hulga avatare ning võitnud esimese raundi kaugelt tulnud vaenlasega, kes end selles maailmas Valge Naisena näitab. Enamik metropoli kehastustest ühines ähvardavate jõudude tagasi löömiseks ning nad sunniti taanduma, aga mitte kuigi kaugele. Vastase kants R'lyeh paistab üle lahe, heidutades igapäevaselt oma kohaloluga. Lisaks sigineb Valgele Naisele ootamatuid liitlasi New Yorki olemuse õõnestamisel, kui valged mehed uue linnapea valimise eel oma uhkust ja üleolekut näidata soovivad. Maailma päästmiseks ei pruugi piisata kogu linna ühinemisest, vaid tuleb veenda iidsemate asulate avatare, et oht on päris.

Mul oli raske selle raamatu kohta midagi öelda, kui ma ta lõpetasin ja nüüd mitu kuud hiljem ei ole see ülesanne sugugi lihtsamaks läinud. Jemisin viib võrratult veidrasse alternatiivmaailma, kus paksu ulmekihi all peitub suurlinnade olemus ja mured, millest meil siin kodumaises konnatiigis halli aimugi pole. Esimene osa "The City We Became" vaimustas sellega, kui intiimselt tutvustati New Yorki ja selle jagude iseärasusi, andes igaühele näo, õieti kogu keha - avatari. Manhattaniks sai Manny, noor sisserännanud rahahai. Bronxi kehastas Bronca, seitsmekümnendates kunstikeskuse direktor. Brooklyn ongi Brooklyn, endine räppar, praegu aga jurist. Queensiga ühtis Padmini, matemaatikalembeline magistrant, kes immigreerus linna ainult õppima ja seda sugugi ei salli. Staten Island ei saa olla keegi muu kui Aislyn, valge naine, kes ülejäänud linna pelgab. Kogu linna sümboliseerib Neek, kodutu tänavakunstik. 

"The World We Make" tõstab üleloomulike jõudude varjust esile taas inimesed, kel teispoolsusega rähklemisega paralleelselt käsil isiklikud võitlused - kes kandideerib linnapeaks, keda ähvardab riigist välja saatmine. Linna antud võimed kipuvad alt vedama. Vaenlane ei maga, töötades usinalt selle nimel, et suurest säravast õunast saaks ussiauke tulvil viss. Kui New York poleks enam ameerika unistus, mille poole miljonid õhkavad, oleks teda palju lihtsalt teelt koristada. Viimaks selgub ka põhjus, miks NYC üldse Valgele Naisele ning tema hõimlastele pinnuks silmas on. Kusjuures linna olemuse määrimiseks pole üldse teise dimensiooni esindajaid vaja, inimesetel on enda anti-newyork: vanade väärikate hoonete asemele näotute uusarenduste kerkimine, oranžinäoline poliitika, valge inimese heaolu eest seisvad uhked mehed, rassism päise päeva all.

Algul plaanis Jemisin kirjutada kolm raamatut, kuid toob järelsõnas välja, miks ta nüüd piirdub kahe osaga. Nimelt muutus päris maailm liiga hirmsaks. Ühest küljest mõistan, aga üüratult kahju on ka, et see seiklus juba läbi sai. Oleksin hea meelega edaspidigi New Yorki ja muude suurlinnade olemust avastanud ning probleeme lahanud. Siin raamatus tutvume nii mõnegi teisega ja need kohtumised olid kindlasti mu lemmikosa teosest. Jälgin põnevusega, mis kirjaniku sulest veel ilmub ning õnneks ootab mind endiselt "Lõhenenud maa triloogia" (I - "Viies aastaaeg", II - "Obeliskivärav") viimane osa. Loodetavasti ei ole eesti keelelt inglise keelele üleminek liiga järsk.

Kas ma soovitan? Kindlasti, kui tahad midagi sootuks teistsugust, ulmet, kriitikat ja poliitikat, lahinguid inimkonna nimel, siis Jemisin on sinu kirjanik. Veel võid proovida, kui sulle sümpatiseerib New York, iseäranis tuleb kasuks, kui oled seal ise käinud. Lihtsat lugemist oodata ei tasu, pigem lähevad ajud krussi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kilahito/Torio. Painter, Maalija, Nikaro elab musta loori mattunud maailmas, kus õudusunenäod käivad kahel jalal ning temasugused kunstnikud püüavad neid piltidesse. Yumi maailmas paistab palav päike ning maapinnast õhkub kuuma. Yoki-hijona koosneb tema elu rituaalidest ning vaimude rõõmuks kividest meisterlike tornide ladumisest. Nad ei tea teineteisest midagi, kuni ühel päeval on noormees ja neiu ühte köidetud, ärgates kordamööda üksteise kehas, kusjuures selle õige omanik saab vaimuna kõrval seistes ahastades juhtnööre jagada.

"Yumi and the Nightmare Painter" on eraldiseisev romaan, killuke Sandersoni suurest Cosmere'i universumist. Kartsin enne lugema asumist, et üht-teist jääb tähelepanuta, kuna olen lugenud ainult "The Stormlight Archives'i". Kui seal midagi ka oli, siis ma ei saanud sellest absoluutselt aru. Küll aga olin õnnelik, et Stormlight loetud, sest esiteks on üks sealsetest (mu lemmik) tegelastest jutustajaks ning teiseks on viiteid Roshari nähtustele, mis muidu oleks jäänud pelgalt taustamüraks. Loo sisu mõistmiseks pole siiski seda eelnevalt vaja lugeda, need detailid on lihtsalt tore boonus.

Romaan ise oli NII hea! Mulle meeldisid hullupööra kummalised paigad ja ebatavalised ametid ja kehade vahetamine ja vau, milline loopööre. Süžee haaras kohe kaasa: võõras keskkonnas hakkama saamine, kellegi teise teesklemine, kiirkorras uue kunsti õppimine ja muidugi välja uurimine, mis toimub. Veidike liiga palju oli ainult rituaalseid vanniskäike või üldse juttu pesemisest, sest üks tegelastest pole kunagi duši kasutanud. Muidu jäid teemad, mis tavaliselt esile kerkivad, kui mees end naise või naine mehe kehas leiab, puudutamata ehk kohmetut juttu kehaosadest napib.

Nautisin eriti kontrastide maiuspala, mida valgusküllase ja pimedusse mattunud maailmade vahel pendeldamine pakkus. Kirjeldused viisid fantaasia lendu, nii türkiissiniste ja erkroosade energiajoontega linnatänavatele siksakitama kui ka külavahele, kus tulikuum maapind sunnib taimi õhus hõljuma. Põneval kombel kannab mõlemas maailmas kunst tähtsat rolli, kuigi vormid on väga erinevad. Nägin pintslitõmbeid ja nägin kivide ladumise kunsti (guugelda "rock balancing"). Mõlemad peategelased defineerivad end oma ande kaudu ja muu kõrval pakub lugu veel kunsti väärtuse teemalist avastusretke. Nikaro kutsub end lausa sünninime asemel ametinimetusega, kuid samas tunneb end tähtsusetuna. Yumil ei lasta tema olulisust unustada, kuid neiu tahaks vahel tunda ka teistsugust elu. Liigutav oli lugeda, kuidas nad koostööd õppisid tegema ning üksteise ebakindlusi lappisid.

A kiss doesn't need to be good to be valuable. It doesn't serve any real purpose. It's valued solely because of the person you share it with.

Things only have the value we give them And likewise, actions can be worth whatever we decide them to be worth.

And so, to these two, that kiss was priceless.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

V.E. Schwab "The Fragile Threads of Power" viib taas nelja Londonisse seiklema - punasesse, halli, valgesse ja musta. See on järg suurepärasele "Võlukunsti varjundite" triloogiale ("Võlukunsti tumedam pool", "Tihenevad varjud", "Valguseloits") ja noh, see ei tule ilmselt Kellilegi üllatusena, et ma Schwabi loomingut jumaldan. Kuna kahtlen sügavalt, et see eesti keelde jõuab, võtsin inglise keelse raamatu ette.

Must/Valge/Punane/Hall London. Sellest, kui Oberon üritas maailma vallutada on möödunud seitse aastat ja erinevate Londonite vahel enam läbikäimist ei toimu. Mustas ja hallis Londonis on kõik vanaviisi. Valge on uue valitseja, lapseohtu Antari Kosika kätes õitsele puhkenud, kuid väe hoidmine nõuab ohvreid. Punases Londonis toimub vastupidiselt allakäik, tundub et maagia hääbub vaikselt ning rahvas pöörab pilgud ilma võimeteta kuningale. Kui siis ujuvalt turult, mis peaks kõigi varguste eest kaitstud olema, pannakse pihta artifakt, mis võib palju halba külvata, on Lilal ja Kellil taas aeg maailma päästma asuda. Segaduse keskele satub Tes, neiu, kel on eriline võime väeniite näha ja põimida.

Olin veendunud, et "The Fragile Threads of Power" pakub hubast fantaasiaküllast seiklust ja täpselt seda see tegigi. Minu suureks rõõmuks käib tegevus läbi kõigist neljast Londonist, keskendudes muidugi Punasele ja Valgele. Teos balansseeris mõnusalt vanade armsate tuttavatega aja veetmise ning uute kangelaste tutvustamise. Muidugi ootasin Kelli, Lila, Rhy ja Alucardi järgmistest seiklustest lugemist, aga ette tuleb ka ootamatuid kohtumisi teiste eelmise sarja osalistega, mis olid täpselt sama südantsoojendavad. 

Senitundmatud tegelased lisasid värsket verd, kohati lausa sõna otseses mõttes, ning maailm saab ka põnevat täiendust. Mulle meeldisid nii Kosika kui ka Tesi taustalood, põnevad võimed ja sekeldused, mida need need pakkusid. Selle kõrval mõjusid triloogiast edasi kandunud teemad, nagu Lila seiklusjanu, Kelli killustunud maagia või Luci vaen vennaga, isegi veidi iganenult, kuna neis puudus nooruse uljus. 

Nagu triloogiagi puhul, valdas mind lugedes tunne, et lugu võiks kesta igavesti. Romaan pakub küllalt seiklust ning müsteeriume, mida laiali harutada, ja uue sarja avaosana jääb mitmelt saladuselt veel loor kergitamata. Põhiküsimused on muidugi, kuhu kaob Punase Londoni maagia ja kas Valge London jääbki lokkama? Ma söön oma mütsi ära, kui ühe õnn teise õnnetusega seotud ei ole.

Selle sarja puhul ei saa ma üle ega ümber nimedest. Olgugi, et olen sellega harjunud, kriibib Kell ikka veidi kõrva ning uues teoses ajas itsitama, kuidas luudest öökull sai nimeks Vares, mis kohalikus keeles printsi tähendab. Tesi nimi võiks vabalt olla Tass, nagu ma seda postitust kirjutades näpuka tegin.

Ma ei jaksa Schwabi raamatuid ära soovitada, aga enne selle kallale asumist tasub ikkagi alustada "Võlukunsti varjundite" triloogiast. Ise jään kannatamatult järge ootama ja tõenäoliselt loen vahepeal veel mõne senilugemata teose tema repertuaarist.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2004/2019, New York City. Eva kirjutab edukat erootilist fantaasiasarja ning kasvatab üksinda varaküpset teismelist, varjates elu halvavaid migreene. Shane on olnud pahuksis nii sõltuvuse kui ka seadusega, ent tema sulest on ilmunud mitu väärt romaani ning nüüd on mees viimaks puhas. Eva ja Shane kohtusid keskkoolis, leides teineteises viimaks kellegi, kes nende valu mõistaks. Noored põgenesid nädalaks reaalsuse eest, unustades neid painavad mured. Peale seitset õndsat päeva uimastiuimas peavad nad tagasi maa peale tulema, kuid koos veedetud aeg jättis mõlemale sügava jälje. Möödub viisteist aastat, enne kui Eva ja Shane üksteist uuesti näevad. Kuhu viib välja taaskohtumine ja järjekordsed seitse koos veedetud päeva?

Kui lugesin tagakaanelt unustamatust nädalast teismeeas, siis ei oodanud ma midagi nii ekstreemset. Mõtlesin, et ees ootab midagi süütut, nagu Yooni "Päike on ju samuti täht", aga selle asemel on katkised teismelised, kelle probleemide, valu ja narkouima taga oli raske näha armumist. Seetõttu ei suutnud ma mineviku peatükkidega kuidagi suhestuda. Kontrast omadega niivõrd puntras inimeste ning nende hilisema kuulsuse vahel oli iseenesest paeluv ja millisele raamatusõbrale ei meeldiks lugeda kahe kirjaniku vahelisest romantikast. Kogu noorpõlve hullust nad aastatega igatahes kaotanud ei olnud. Keskse romantikaliini kõrval puudutati teisigi teemasid, nagu kohutavate peavaludega elamine või enda ja lapse heaolu vahel tasakaalu leidmine. Mu jaoks jäi puudu peategelaste arengust, sest kogu traumadega tegelemine jäi lehtedelt välja, ning põnev oleks olnud lugeda ka väljavõtteid nende romaanidest.

Kõige rohkem meeldis mulle, kui palju kasutas Tia Williams viiteid kirjandusele - mustanahalistele autoritele, nagu Zadie Smith või Chimamanda Ngozi Adichie, aga ka kaasaegsetele menukitele Harry Potterist tüdrukuni rongis. "Seven Days in June" puudutab erinevaid kirjandusmaailma tahke: fänniüritus, auhinnatseremoonia, vestlusõhtu, kus kerkis üles, kuidas valged võivad kirjutada ükskõik, millisest elulisest probleemist, ent mustad peavad edu saavutamiseks kirjutama üksnes neile spetsiifilistest teemadest. Tundsin, et romaan ise tegi täpselt seda - rääkis tumedanahaliste probleemidest kirjandusmaailmas. Kui sõnum on see, et pole tähtsust, kas keegi on must või valge, vaid kaalu kannab lugu ise, siis tundus väga stereotüüpne, et siinsed tumedanahalised tegelased tulevad majanduslikult kehvadest oludest.

Soovitan, kui uimastid ja enesevigastamine ei ole sinu jaoks tabuteemad, ning tahad lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse.

Masadonia. Penellaphe on jumalate poolt Väljavalitu, Neitsi, mis tähendab, et tal ei ole millegi üle oma elus otsustusõigust. Ta ei tohi näidata oma nägu, ei tohi kellegagi suhelda, ei tohi sobimatuid raamatuid lugeda, ei tohi omapäi kuskile minna. Teda hoitakse vati sees, valmistudes neiu 19. sünnipäevaks, kui selgub, kas ta on ikka jumalate vääriline. Nagu teismelised ikka, tahab Penellaphe elu kogeda ja tal on kujunenud komme teha asju, mis on talle keelatud. Näiteks meeldib talle üht nägusat valvurit piiluda.

OMG! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi nii ebaloogilise ja segase algusega raamatut lugenud. Kui sa ei loe sisukirjeldust, siis alustad raamatut sellest, kuidas mingi noor neiu on kahtlases asutuses, kus ta ei tohiks olla, ning satub peidukohta otsides kahekesi ruumi ühe võõra mehega ja selmet tunda ohtu, lahkuda, karjuda, laseb ta tollel uskuda, et on keegi teine ning ennast suudelda (see on ta esimene kord). Mul oli iga lause järel tunne, mida ma just lugesin. Tunduvalt hiljem, kui Penellaphe või Poppyga, nagu teda kutsutakse, rohkem tuvunud olin, siis sain osaliselt tema motiividest aru - neiu, kellele on kõik keelatud, avastab maailma, aga sel hetkel oli ta mu jaoks täiesti tundmatu. Ühesõnaga, kui tavaliselt pigem soosin raamatute algust keset tegevust, siis selle puhul oleks tahtnud pikemat sissejuhatust.

Teiseks, ütlen kohe ära, et ainulaadset maailma sellest romaanist otsida ei maksa. Mul oli tunne, et kirjanik viskas erinevad legendid ning neist pärit nimed ühte patta ja valis sealt siis mõned intrigeerivamad välja. Kuidas seda muidu seletada, kui kokku saavad küla nimega Pompey ja maagiline rass atlantlased. Kusjuures selle sõna taga peituvat kuldsete silmade ja teravate hammastega olendit tunnen ma küll teise nime all. Vampiire ja libahunte teistmoodi kutsumine ei muuda sind originaalseks, sorry. Ma ei salga, et olin (või olen?) Videviku saaga tulihingeline fänn. See oli kusjuures esimene sari, kus ma eisuutnud ära oodata järje tõlget ning pöördusin inglise keele poolde. Ühesõnaga keelatud armastus ja vampiirid on mul veres ja ma ei suuda ignoreerida paralleele: obsessiive kaitsev boyfriend, kuldsed silmad, "how old are you?", turjakõrgustesks huntideks muutuvad mehed.

Armastus "From Blood and Ash" kastmes on kes-lööb-see-armastab ja hullumeelselt plahvatusohtlik. Tuleb ette narrimist, manipulatsiooni, reetmist, ära kasutamist, lendavaid nuge. Tüdruk teeb oma kogenematuse tasa südikuse ja põikpäisusega. Mees on lihtsalt selline, kes alati oma tahtmist saab. Selles on omamoodi keemiat, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas romaan romantika eest goodreadsi auhinna pälvis.

Kui palgist silmas mööda vaadata, siis lugu iseenesest on kaasahaarav ja tempokas ja vürtsikuse fännidele leidub ka midagi. Olin kogu aeg põnevil, mis järgmiseks juhtub. Põhimõtteliselt tutvustatakse esimese raamatuga (sest muidugi on tegu sarja avaosaga) maailma sadasi nagu isolatsioonis elav Neitsi seda näeb ja seejärel hakatakse ükshaaval tükke ümber keerama, nii et lõpuks paljastub hoopis teistsugune pilt ja koos sellega arusaamine, kui palju on veel avastamata. Mind huvitab väga, kuhu see lugu välja viib, eriti pärast siukest lõppu. Nii et lähipäevil alustan loodetavasti järgmise raamatuga. Kas ma soovitaks seda kõigile või annan maksimumhinde? Ei.

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

Elle Kennedy "The Graham Effect" avab USA kolledžispordimaailma keskendudes hokile ning kuumadele noortele, kes voodirõõme armastavad. Parandage mind, kui eksin, aga hokiromantika on tiktoki raamatumaailmas tõeline fenomen, mis sai alguse just Elle Kennedyst ja tema 2015. aastal ilmunud romaanist "The Deal" sarjast "Off-Campus", mille mõtteline järg "The Graham Effect" on, rääkides järgmisest põlvkonnast. Ühesõnaga, tahtsin teada, millest ma ilma jään, kui trende ei jälgi.

Tänapäev, Briar University, Massachusetts, USA. Gigi Graham käib hokikuulsusest isa jälgedes. Neiu suurim unistus on pääseda ameerika hokikoondisesse. Luke Ryder on samuti kirglik hokimängija, üks oma tiimi parimaid, kuni tema ülikool suletakse ning meeskond teisega liidetakse. Mängijate vahel on palju paksu verd, mida nooruk kaaskaptenina lahjendama peab. Nagu tal oleks veel vähe muresid, õnnestub tal oma iidolile Gigi isale endast halb mulje jätta ning tundub, et unistusel vana Grahami legendaarsesse hokilaagrisse treeneriks pääseda on kriips peal. Saatus viib noored kokku ja nad sõlmivad kokkuleppe teineteise aitamiseks. Ryder annab neiule eratrenne, et tema kehvi nurki maha lihvida ning tüdruk kostab vastutasuks isale paar head sõna. Kõik sujub kenasti, aga üks hetk nad ei suuda käsi üksteisest eemale hoida.

"The Graham Effect" sisaldab tänapäeva armastusromaanile omaselt vähe mesijuttu ja palju higiseid kehasid. Kõik tegelased on noored, kuumad ja andekad, jumaldavad seksi ning sellest rääkimist. Lisaks on romaanil korralik süžee noorte unistustest ja eelarvamustega võitlemisest. Peategelased on vastandlikud nagu Romeo ja Julia, aga tegelevad täpselt sama murega, tõestamisega, et päritolu ei defineeri neid. Meil on Gigi, kelle isa aitab tal avada teistele suletuks jäävaid uksi, aga tüdruk soovib, et teda tuntaks tema enda saavutuste kaudu. Lobisemishimulisele neiule vastandub 24/7 tusane Ryder, kes armastab rääkimise asemel mühatustega suhelda. Talle üritatakse omistada "paha" poisi kuvandit, aga tema teod ning mõtted jätavad hoopis teise mulje.

Vahelduseks oli tore lugeda esimese maailma probleemidest. Süžee keerleb ümber spordi ja suhete, õppetööd ei puudutata pea üldse. Kuigi ma pole tippsportlane ega ülikooliõpilane oli lihtne suhestuda. Eriti nautisin, kuidas saladused avaldusid piisava vahega ja polnud liialt pingutatud. Lõpp kiskus küll muinasjutuliseks, aga enamik tegevusest oli argine - tegelaste igapäevaelu trenni, sõprade, pidude ja seksiga. Just selliseid raamatuid otsisin meelelahutuseks kümmekond aastat tagasi, aga ei leidnud siis ühtegi. Ma ei mäleta ühtki teist raamatut, kus avameelselt oma intiimelust vestlemine nii tavaline oleks. Tüdrukud jutustavad sõbrannade ringis, kutid omavahel, noored ühises seltskonnas või siis neiu noormehele, kes on talle vaid paar korda hokitrenni andnud!?

Raamatus oli kohutav komme mind huvitavaid momente peatükkide vahelisse vaakumisse jätta. Alguses ma neid nii väga ei täheldanud, ju harjusin ära, situatsioonidega, millest sai lugeda nii Gigi kui ka Ryderi mõtteid ja tundeid, aga lõpu poole sigines aina rohkem kohti, kus tõotas põnevat või armast stseeni, aga järgmine peatükk hakkas juba kuskilt mujalt. Ma oleksin väga tahtnud lugeda näiteks Gigi emotsioonidest, kui Ryder talle autogrammiga plakati hankis.

Võrreldes teise hiljuti loetud spordiromantika ehk Grace Reilly "Stealing Home'iga" meeldis "The Graham Effect" mulle tunduvalt rohkem, kuna selles leidus rohkem kirge nii spordi suhtes kui tegelaste vahel. Stiililt ja vormilt olid kaks romaani äärmiselt sarnased, kasutades mehe ja naise vahelduvaid vaatepunkte. Ma eelistan pigem ühes peas püsimist ja pinget, mille tekitab juurdlemine teise poole tunnete üle. Selle asemel võib korduvalt kuulda, kuidas Ryder Gigi pringist pepust mõtleb. Kokkuvõttes mulle siiski Elle Kennedy teos meeldis ja ehk loen temalt midagi tulevikus veel.

Aitäh, Apollo ja Yaga, raamatu eest!

1926, New York City. Evie varjab saladust, võimet esemetest minevikku lugeda. Ta kasutab seda teiste saladuste paljastamiseks ning korraldab kodulinnas skandaali, mistõttu vanemad pagendavad neiu mõneks ajaks onu juurde New Yorki. Evie eelistabki igavale Ohiole suurlinna melu: Broadway show'sid, jazzi, salabaare. Põnevust saab ta küllaga, kuna keegi või miski jätab maha moonutatud laipu. Kuna tegemist paistab olema rituaalimõrvadega, kutsutakse appi Evie onu, kes juhatab okultismi muuseumi. Politsei ei oska kahtlustadagi, et tapmiste taga on kuri vaim.

Romaani peategelane ei ole tüüpiline kangelane, kelle motivatsiooniks on maailm paremaks muuta, vaid ninakas 17-aastane, kes armastab pidutseda. Ühest küljest mõjus tema taktitundetu ja omakasupüüdlik tegutsemisviis värskendavalt, teisalt pani naiivsus korduvalt kahe käega peast haarama. Loo suurim häda oli aga maruaeglane tempo, mis pea 600 lehekülje juures kuidagi kasuks ei tulnud. Juba sisse elamiseks kulus tüütult kaua. Lisaks kasutab teos palju slängi, mis mul kui võõrkeelsel lugejal veelgi hoogu maha tõmbas.

"The Diviners" kubiseb kõrvaltegelastest ja -liinidest, mis puhuvad eelmise sajandi alguse New Yorkile elu sisse. Ühel lehel toimetab vene juurtega taskuvaras, teisel mustanahaline jooksupoiss, kolmandal imeilu esinejanna. See venitab aga põhitegevus välja ning minu jaoks kadus täiesti ära mõrvari tabamise pakilisus. Lugeja teab kusjuures juba esimesest peatükist, kes see kurjam on, nii et niidiotsade kokku viimise asemel tekitab põnevust pigem see, kuidas püüda kurja vaimu. Kuigi 20ndate New York on vaimustav, siis ei tekkinud raamatu lõpus tunnet, et tahaks kohe järge lugeda.

Soovitan, kui sind võluvad ajalugu ning raamatud, kus atmosfääri loomisel on rohkem rõhku kui tempokal tegevusel!

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!