Lia Louis "Kallis Emmie Blue" oli täielik üllataja. Ma ei olnud sellest ega kirjanikust enne lugemist midagi kuulnud. Sisukirjeldus lubas nagu naistekat ja kui mul romantika isu tekkis, siis võtsin selle käsile.

2004-2018, Kent, Ühendkuningriik & La Touquet, Prantsusmaa. Emmie ja Lucas on olnud 14 aastat südamesõbrad. Nende kohtumine kõlab uskumatult: kui ta oli 16 ning madalseisus, lasi neiu kooli õuelt lendu õhupalli, mille küljes oli kiri tema kontaktandmete ja suurima saladusega. Poiss leidis selle teiselt poolt La Manche'i väina ning sellest ajast ongi nad teineteise jaoks alati olemas olnud. Just tänu Lucasele on Emmie üle saanud kooliaegsetest traumadest. Just Emmie on see, keda Lucas palub oma pulma isameheks oma vaneme venna ja parima sõbra asemel. See on naisele suur au, aga ta on juba aastaid salaja unistanud, et mees hoopis tema altari ette viib.

Appi, kui raske seda raamatut kokku on võtta. Olen seda postitust juba korduvalt ringi kirjutanud.

Lugu keerleb ümber Emmie ja Emmie ümber Lucase, oma tugisamba. Naine on uskumatult naiivne ja armunud, oodates abieluettepanekut tühja koha pealt. Nad on aastaid olnud südamesõbrad, aga nende vahel pole kunagi olnud midagi romantilist. See esimene peatükk, kus Emmie on veendunud, et Lucas valmistub oma tunnetest rääkima, oli veidi valus lugeda, aga tead ju küll, kuidas armununa silmarõõmu tegudest ja sõnadest vihjeid leitakse. Imestasin, et sõbranna Rosie Emmiet tagant kannustas, mitte maa peale ei toonud, sest halloo, kutil on 14 aastat võimalus olnud. Sõbrad, kes alati sinu poolt on, on toredad, aga need, kes julgevad tunnistada, et sa eksid, on veel olulisemad.

Üldiselt on Emmiel siiski sõpradega vedanud ja sellisest tugevast sõprusest, nagu raamatus, on alati südantsoojendav lugeda. Eriti, kui sinna kõrvale käivad süngemad teemad: ema, kes on kogu aeg ära; isa, kellest ei ole midagi teada; klassikaaslased, kes päevapealt selja keeravad. Vahepeal tuli pisar silma, sest ma ei salli üldse, kui ühele tegelasele niimoodi kaikaid kodaratesse loobitakse, aga valitsev toon oli siiski lootusrikas ning positiivne ja naerda sai muidugi ka. Mul oli väga hea meel, et Emmie ja Lucas teineteist teismelistena leidsid.

Raamatu olulisim mõte oli minu jaoks see, et unistustesse ei saa elama jääda. Mõistsin Emmie hirmu ja ebakindlust ja elasin talle kaasa. Ta teeb loo jooksul läbi tubli arengu, olles sunnitud muutma, kui maailm tema ümber sama teeb. Kuigi ma ei tabanud üht olulist detaili kohe, kulges raamat üsna etteaimatavalt. Oli romantikat, mida ma otsisin, aga ka südamevalu. Dramaatilisust oli täpselt parajalt ja silmi ei pidanud ma kordagi pööritama.

Lia Louis on töötanud copywriter-i ja korrektuurina. Hetkel elab ta abikaasa ja kolme lapsega Suurbritannias. Ta on alati kirjutanud, küll mitte romaane, aga see on teda alati aidanud ning elus edasi viinud. Raamatute kirjutamise alustamist inpireeris laste sünd ja õppimine, kui hinnaline on aeg. Louis tahtis ära kasutada kõik need väikesed hetked, mis tal endale olid, ning täitis need kirjutamisega. Ta võitis 2015. aastal ELLE ajakirja kirjutamisvõistluse. Naise debüütromaan "Somewhere Close to Happy" ilmus 2019. aastal. "Kallis Emmie Blue" on tema teine romaan. Inspiratsioon tuli kooliajast, kus tal kunagi lapsena õhupalli lendu laskis, kuid keegi ei leidnud seda kunagi. Idee jäi idanema, aga pikka aega ei teadnud naine täpselt, millest raamat räägiks, kuni korraga välgatas loo lõpp. (allikad: 1, 2, 3, 4) 

"Kallis Emmie Blue" räägib naisest ja mehest, kes kohtusid teismelistena tänu lendu lastud õhupallile ja said parimateks sõpradeks. Seda on raske kirjeldada, aga ma ütleks, et see on arenguromaan, milles Emmie õpib unistustest lahti laskma ja päris maailmas elama. Peategelane oli küll naiivne, aga lugu ei olnud imal, vaid selles oli mõnusalt romantikat, südamevalu, saladusi, huumorit aga ka tõsisemaid teemasid. See on raamat, mida lugeda, kui otsid õnneliku lõpuga lugu!