Ühes Ameerika väikelinnas on suvel tegevuseta igavlevad noored välja mõelnud ohtlike väljakutsetega mängu, mida kutsutakse Panic. Osa saavad võtta kõik lõpetajad ning auhind on magus, üle 50 000 dollari, mis on kogutud aasta jooksul kooliõpilastelt endilt. Ülesanded on kõik adrenaliinirohked ja seadusevastased, sissemurdmisest vene ruletini. Igaühel on erinevad põhjused võistlusel osalemiseks, kuid siht on kõigil sama - sellest kolkast pääseda. Heather otsustab hetke ajel liituda, kuid Dodge on seda oodanud juba kaua, alates korrast, kui tema õde finaalis ratastooli jäi. Nad ei ole varem kordagi rääkinud, kuid äkki saavad noortest liitlased. Võitjaid saab siiski olla vaid üks.

Idee mulle iseenesest meeldis, filmidest, nagu Näljamängud, innustust saanud noored võiksid säärased surmamängud välja mõelda küll. Algus oli põnev ning jäin ootama, et millal ometi midagi juhtub ja ootama ma jäingi, kuni viimase leheküljeni. Nimelt jättis teostus soovida, sest niivõrd ohtlike asjadega tegeledes peaks paratamatult õnnetus juba kaugelt hüüdma.  Keegi ei saanud viga (välja arvatud mingi kodutu majakeldris, kes üledoosi oli võtnud ehk siis Panic polnud süüdi) ega karistada. Mängud toimusid väidetavalt juba mitmendat aastat, kuid politsei hakkas alles nüüd nende vastu huvi tundma, aga ei teinud lõpuks ikka mitte midagi. Lõpp oli raamatul lihtsalt kohutav, jättes mulje, et eluohtlikud mängud olid täiesti normaalne nähtus ning illegaalne tegevus ja oma eluga riskimine tasub ära. Ma ei ole sellise sõnumiga noorteraamatuga nõus! 

Eelmisel aastal lugesin samalt autorilt teost "Vanishing Girls" (blogis), mis mind rabas ning emotsioone pakkus, sest lõppes väga ootamatult. "Panic" puhul nägin vastupidiselt mitmeid loopöördeid ette ja see vähendas samuti lugemiselamust. Näiteks, kui linnas, kus toimub selline mäng, elab naine, kes peab illegaalselt tiigreid, siis arvake ise, mis saab. Ainuke asi, mis mind raamatu juures tõeliselt üllatas oligi ääretult helge lõpplahendus, kus tegelased, hoolimata oma tegudest, rõõmsalt aega veetsid. Mängude korraldaja nagu polekski oma sõpru ega teisi linna noori ohtu seadnud. Noortekale omaselt leiti lõpuks ka veel suur armastus. 

"Panic" oli mu selle aasta esimene täielik pettumus, kus idee oli hea, kuid teostus vilets ning lõpp täiesti vastumeelne. Ka üks eelmise aasta suurimaid pettumusi pärines just Lauren Oliveri sulest. Nii palju kui ma teda lugenud olen, siis pooled raamatud on meeldinud ning pooled vastukarva käinud. Ei tea, kas ikka tasub ainult pealkirja järgi raamatut valida?