Uus aasta tähendab minu jaoks kindlasti ka uusi raamatuid. Kui eelmise aasta väljakutse jäi lõpetamata, siis tuleb sel aastal rohkem pingutada. Teemad loosisime välja facebookis, kus on väga tore grupp, kus jagatakse kõikvõimalikke lugemiselamusi ja muud kirjanduslikel teemadel. Kui on soov väljakutsega ühineda, siis soovitan kindlasti ka see grupp üles otsida.
Selle aasta esimene raamat sobis ilusti ka väljakutse raamatuks. Laini Taylori romaan "Dreams of Gods and Monsters" on triloogia viimane osa, 600 lehekülge täis põnevust. Alla ei jää ka sarja kaks eelmist osa, mis 2015 loetud sain.
Lugu algab Prahas, kus elab Karou - müstiline sinijuukseline teismeline, kellel on palju saladusi, millest unistadagi ei oska. Näiteks valdab ta kümneid erinevaid keeli ning osad neist pole pärit meie maailmast. Triloogia avaosa "Tütar suitsust ja luust" kirjeldus on üsna hägune ning ei suuda murdosagagi edasi anda kuivõrd kaasahaarav ning keerulisi nüansse täis pikitud lugemine see on. Sündmusi ette aimata on läbi terve sarja äärmiselt raske, pidevalt paisatakse lugejale uusi ja uusi üllatusi. Mis siis ikkagi toimub?
Sinipäine Karou on asjaga seotud rohkem, kui keegi, ta ise kaasa arvatud, aimatagi oskab. Tema jaoks saavad seiklused alguse Akivast, kummalisest noormehest, kelle just kui saatus tema juurde on toonud. Noorteromaanile kohaselt on õhustunda romantikat, kuni šokeeriva lõpuni välja.
Teises osas "Days of Blood & Starlight" on valdavaks emotsiooniks igatsus ning teemaks sõda. Lembelisi õhkamisi on siin vähe, kuid see-eest on autor hakkama saanud võimsa maailmaarendusega. Mulle meeldis keskmine raamat kolmest kõige rohkem.
Soldiers and children do as they're told. Children grow out of it, but soldiers just die.
Kui esimese raamatu saab kokku võtta sõnaga armastus ning teise sõjaga, siis "Dreams of Gods & Monsters" näitab, et maailmas on asju, mis on neist mõlemast ülevamad. Ma ei taha midagi olulist välja anda, niisiis jääb see arvustus napisõnaliseks. Triloogia kõige paksema raamatuna jättis ta kohati venitatud tunde ning ma ei sallinud uut tegelast Eliza, kes mängu toodi ning lõpus olulisse rolli tõsteti.
Palju oli pingelisi kohti, kus autor andis mõista, et midagi olulist juhtus, aga täpsemalt võis teada saada alles paari peatüki järel. See muidugi täitis soovitud efekti ja hoidis mind poole viieni öösel üleval, sest põnevus ei lasknud raamatut käest panna. Vahepealsed peatükid, mis suuresti just Elizast rääkisid, tekitasid frustatsiooni: "Mis mõttes ma pean temast lugema, kui teised tegelased ohus on?!"
Ma mainisin ka triloogia teise osa juures, et maailmaarendus oli tohutu, see jätkus ka siin, sukeldudes nüüd minevikusaladustesse ning tutvustades inglite alamrassi, kes teiselpool maakera elas.
Põnevuse poolest raamat mulle pettumust ei pakkunud, aga küll tegi seda veidi lõpp. Kõik nagu viitas uuele suurele ja otsustavale lahingule, aga selle asemel saabus happy middle, mis iseenesest on hea viis sarja lõpetamiseks, andes võimaluse järje kirjutamisele või siis lasta lugejal ise see välja mõelda, aga ma olin nii valmis võimsateks lahingukirjeldusteks, mida rohkesti sarja jooksul ette oli tulnud ning mis tänu autori lüürilisele kirjaviisile väga nauditavad olid.
Kokkuvõtteks võin fantaasiafännidele seda sarja kindlasti soovitada, julgen isegi öelda, et sobib pea igale vanusele alates keskmisest koolieast.
- 19:17
- 2 Comments
