Satu Ramö “Hildur” jutustab lastekaitsele spetsialiseerunud islandi politseinikust, kelle argitööd segab sarimõrvar. Valisin selle krimka oma Islandi reisi esimeseks lugemiseks.

November 2019, Ísafjörður. 25 aastat tagasi kadusid koduteel jäljeltult kaks tüdrukut. Nende vanemast õest Hildurist sai politseinik, kelle südameasjaks on laste aitamine. Tema igapäeva vürtsitavad kadunud või ülekäte läinud teismelised, peretülid ning lahingud hooldusõiguste üle. Mõistagi lööb naine kaasa ka muude juhtumite juures ning määratakse uue kolleegi, Soomest tulnud praktikandi ülemuseks. Jakob ei jõua igapäevarutiini vajudagi, kui ilmneb midagi ootamatut - laviini alla mattunud majast ellujäänuid otsides leitakse laip, mille surm kuidagi loodusjõududega seotud pole.

“Hildur” sobib hästi esmatutvuseks Islandiga - põnev krimka sarimõrvariga, mis ei keskendu roimade jõhkrusele, vaid ühe saarenurga eluoludele ja kohalikele kommetele. Mina lugesin seda raamatut enda jaoks ideaalsel ajal. November ja Island - pihtas-põhjas. Paar tunnikest tuulises Reykjavikis jalutamist ja juba mõjuvad kõik ilma kirjedused hoopis teisiti. Lisaks tegelane, kes nii hoogsalt kampsunit koob, et paneb näpud sügelema ja tekitab kange isu lõngapoest üks roostekarva isend üles otsida, kuigi vaevalt mõned tunnid tagasi lõpetasid enda kudumiga. Ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud ja sedavõrd loo sisse läinud, et on tõesti tunne, nagu piiluks tegelastel üle õla. Isegi esimene õhtusöök oli “Hildurist” mõjutatud - kuna kirjeldus ajas isu peale, sõin oma elu kalleima, umbkaudu 20-eurose supi ja ei pidanud pettuma. Lisaks otsisime poest üles raamatus mainitud rohelises paberis jõulukoogi.

Hildur on selline Pipi-tüüpi iseseisev ja sõnakas naine, kes hobuse tõstmise asemel surfamas käib. Tuletan meelde, et endiselt on juttu Islandist ja novembrikuust. Lisaks on tal kuues meel, mis põhjustab halba enesetunnet enne iga halba sündmust. Kiirelt saab sümpaatseks ka Soomest saabunud nägus Jakob, kes märkab islandlaste muumiarmastust, ei lase nõmedal eksil end maha murda, vaid laseb teraapiaks varrastel käia. Põnevaid tegelasi on veel ja üldse haarab tegevus Läänefjordides endasse. Islandil ei lange tegelikult inimesi loogu nagu krimkades, seega rõõmustasin, et ometi leidsin ühe, kus politsei teeb argiselt masendavat ja üüratult tänuväärset tööd. Müsteerium keerleb siiski ümber sarimõrtsuka ja mõistagi ainult laipadest ei piisa, vaid neile on vaja juukseid suhu toppida. See teatraalsus tundus liiast, aga iseenesest oli lahendus huvitav ja õpetas midagi islandlaste kohta.

Kõrvalseisja pilk saadab kogu raamatut, tutvustades saart ja sealseid kombeid. Kui autor lõppsõnas seletab, kuidas ta üliõpilasena saabus, loksus kõik mu jaoks paika, kuna täpselt selliseid tähelepanekuid võib leida vahetusõpilaste kirjutistes. Näiteks pööratakse tähelepanu kiiruspiirangutele maanteel, jalgrataste talvisele hoiupaigale, iseloomulikule kõnepruugile, suvemajadele, kus talvel elada ei tohi. Toitu mainitakse samuti ohtralt - magusroog konservpirnidest ja aftereight šokolaadist, hõrgutavad supid, rupskivorst, kuivatatud kala, Hilduri lemmiksnäkk - kuivatatud mango. Tänavusel Iceland Noir festivalil (kust ma seda postitust kirjutan) tuli kohalike krimikirjanike mõtetest välja, et paljudel on sihiks välispublik ja nii pikivad tegelikult ka nemad oma teostesse ohtralt seletusi. Satu romaanide islandi versioonides tehti seevastu kõvasti reha, aga tuli ka midagi kohalikele lisada - täpsustavaid kohanimesid, sest igal kivil on nimi ja see on väga oliline.

Soovitan novembris Islandile lennates lennukilektüüriks! 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" viib suletud Tšornobõli, kus aset leidnud jõhkraid roimi uurivad paralleelselt ukraina politseinik ning vene detektiiv. Juba teist korda ühe kuu jooksul viis raamat mind Ukrainasse vägivalla keskele.

1986/21. sajandi algus, Ukraina/Moskva. Tšornobõli keelutsoonis tuuritav turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei tuvastab, et tegu on Venemaa endise ministri pojaga. Uurijad loodavad, et juhtumi lahendamine pakub pääseteed ääremaalt, kus keegi töötada ei ihka. Rikas papa ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab oma mehe, vene võmmi, kes on Prõpjatiga tuttav ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada, ka kiiritatud majades tuhnimiseks. Selline mees on Aleksandr Rõbalko.

"Piisavalt põhjuseid surra" teeb suletud Tsoonile enam-vähem ringi peale, tutvustades selle erinevaid külakesi ja varemeis hooneid. See on äärmiselt põnev keskkond, kuhu mõrvajuurdlus asetada. Andsin lugemise kõrval Google'i pildiotsingule kuuma, et nimetatud kohti paremini silme ette manada. Tuleb välja, et saastunud alal käib vilgas tegevus - turismigrupid, politseipatrullid, loodusvaatlejad, stalkerid, kel meeldib eikellegimaal lustida, koju naasnud kohalikud.

Esimene peatükk haarab paljulubavalt kaasa, aga seejärel läheb loojärg venelase Rõbalko kätte, kes ärkab karmist joomingust, ja teda ei sallinud ma alguses üldse. Ukrainlane Melnik oli palju sümpaatsem. Mõlemal mehel on kindel siht silme ees ning päris huvitav oli jälgida, kuidas kaks uurijat eri nurkade alt juhtumile lähenesid, tegid sarnaseid avastusi või jättis üks või teine midagi märkamata. Kui juba esimesest laibast on tehtud väljanäitus, siis muidugi on tegu sarimõrvariga. Ma ei ole tegelikult eriti jäledate mõrvadega raamatute suur fänn ja lõpuks sai laipu üleliia palju. Mingi hetk jooksevad muidugi erinevad looliinid kokku ja finaalvaatus üllatas. Ma ei mõtle siinkohal mõrva lahendust, vaid seda, kuidas raamat lõppes.

Kusjuures, raamatu tegevus toimub küll Ukrainas, veidi ka Venemaal, aga selle kõik on kirja pannud prantslane. Kui võõras kirjutab võõrast maast, varitseb oht, et teos kukub välja väga pinnapealne või stereotüüpne, aga Audic jättis Tšornobõlist küll väga autentse mulje ning tundsin, et saan piirkonna ja tuumakatastroofi järel toimunu suhtes palju teadlikumaks. Vaatasin muidugi paar aastat tagasi HBO hittsarja, mis valgustas neljanda reaktori plahvatamise tagamaid ja järgnenud üliinimlikke pingutusi katastroofi likvideerimisest, ent sellest, mis seal hetkel, õieti enne 2022. aasta veebruari, toimub, polnud mul aimugi. Autor tunneb kahtlemata teema vastu sügavat huvi ja on teinud tohutu eeltöö. Mul tekkis igatahes küsimus, kust tuli idee säärane romaan kirjutada.

Soovitan, kui otsid põnevust ja ei pelga moonutatud laipu!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Elo Selirand "Tormi märgid" jutustab kadripäeva maskeraadiks mõisa kogunenud inimeste saladustest ja talutüdrukust, kes lahendab mõrvamüsteeriumit. Romaan püüdis mu tähelepanu eelkõige sellega, et tagakaas võrdleb peategelase teekonda mu lemmiku, kääbiku omaga.

November, 19. sajandi keskpaik, Eestimaa kubermang. Von Tuve mõisarahvas otsustab sõbrad-tuttavad külla kutsuda ja korraldada kadripäeval karneval, kus saksad end talupoegadeks maskeerivad. Ettevalmistused on uhked, kuid lõbusalt alanud õhtu teeb peagi kannapöörde. Väljas möllab maru, jõgi lõikab mõisa muust maailmast ära ning tagatipuks on seltskonnas mõrtsukas. Hommikuks koguneb laipu veelgi. Mõisa appi palgatud Ann Meister, 17-aastane talutüdruk tundub olevat ainus, kel on piisavalt nutti, et olukord lahti harutada.

Üks tähtsusetu eesti mõis on just see koht, kuhu peitu pugeda, kui sul midagi varjata on. Peolaua taha koguneb 14 inimest, kellele lisaks toimetab lehtedel mõisa tööliskaader. Kamba peale kokku jagub saladusi uhkesti. Esimene peatükk on 50 lehekülge pikk ning annab endast parima, et kõiki tegelasi tutvustada. Väga ägedalt mõjusid teksti kõrval olevad siluetid koos lühitutvustustega, mille juurde hiljem tagasi tulin, sest tükk tegu oli meeles pidada, kes on kes. Lisaks pakub "Tormi märgid" maiuspala neile, kes armastavad kaardil näpuga järge ajada. Välja on toodud nii mõisavalduste kui ka härrastemaja plaanid.

"Kääbikust" oli kahjuks asi kaugel. Mu lemmikraamatu hubastest seiklustest pole novembrikuisel Eestimaal haisugi. Ainsa sarnasusena oskan välja tuua, et peategelane kistakse kodusest mugavustsoonist otse sündmuste keerisesse. Esimene pool romaanist pajatab ettevalmistustest, millega umbes nädalake enne kadripäeva pihta hakatakse. Kusjuures Ann, kelle ülesanne on kostüümid meisterdada, ei jätnud endast kohe meganutikat muljet. Kahtlemata on mõisas midagi kahtlast teoksil, kuna talutüdruk koperdab ühest kummalisest vahejuhtumist järgmisse, kuid kõik on marusegane. Esimene takistus on tegelaste rohkus. Teiseks tuleb harjuda raamatu kirjakeele ning sõnavaraga, mis täidab eesmärki viia ajaloolisse keskkonda, aga ei aita eriti kaasa toimuva selgitamisel.

Kui viimaks karnevalini jõutakse, läheb märksa põnevamaks, aga toimuvast ei saanud ma endiselt ööd ega mütsi aru. "Tormi märgid" on üks neist krimkadest, kus ise lahenduseni ei jõuagi, sest lihtsalt nii palju leiab korraga aset. Lõpus tuuakse tegelased kokku, et Ann Meister saaks poirot'likult saladused päevavalgele tuua. Kõigi nende paljastuste peale tahtsin hüüda: "Braavo!" ja käsi kokku lüüa.

Üks väike tore kokkusattumus juhtus lugemise ajal ka. Vahetult enne seda, kui jõudsin loos kohani, kus mõisakokk hakkab sufleed küpsetama, oli selle keerulise magustoidu valmistamine Masterchef Eesti uue hooaja ülesandeks, nii et teadsin täpselt, mis katsumus kokal mõtteis mõlgub.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1930ndad, Marchbolt, Wales. Bobby Jones mängib parasjagu doktor Thomasega golfi, kui kuuleb karjatust. Veidi hiljem leiavad nad kaljuäärelt alla kukkunud mehe, kes toob viimaseid hingetõmbeid tehes kuldavale: "Miks nad ei kutsunud Evansit?". Surnu tuvastamisega pole probleemi ja tema hukkumine loetakse kahetsusväärseks õnnetusjuhtumiks. Kui Bobbyle veidi hiljem mehe kummaline küsimus meenub, satub ühtäkki tema elu ohtu. Koos lapsepõlvesõbra leedi Francesega otsustatakse välja uurida, kes on Evans ja kas mehe kukkumine oli ikka õnnetus.

"Miks nad ei kutsunud Evansit?" pakub muhedat lugemist toredalt naiivse peategelaste duoga. Bobby on vankumatult lojaalne ja veidi ohmu maapoiss. Leedi Frances on vastupidiselt särtsakas ja isepäine aadlipreili. Muidugi on poiss valmis iga neiu soovi täitma. Nad mõtlevad välja pöörase plaani ja asuvad seda ellu viima, mõtlemata ohtudele ning tehes ekslikke järeldusi nagu algajatele kohane. Erinevalt kangelastest endist juurdlesin tunduvalt rohkem nende käekäigu üle, kui pöörasin tähelepanu juhtumi lahendamisele. Mulle meeldis nostalgiline õhustik, mille raamat tekitas. Kujuta ette, et oli aeg, kui auto maksis kümme naela ning aadlik oli valmis ühe ostma, et see sodiks sõita. Autoõnnetus ja Evansi leidmine tulid kusjuures tuttavad ette, nii et täitsa võimalik, et olin seda juttu juba kunagi lugenud. Lahendus samas meelde ei turgatanud, mis näitab omakorda kui hea kirjanik on Christie. Loe, oota kuni lõpp on ununenud, loe ning naudi uuesti ja nii mitu korda!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Jørn Lier Horst "Kuritahtlikkus" ja "Juhtum 1569" on mõlemad krimkad, kus uute sündmuste valguses tuleb uurida vanu toimikuid. Esimene on kurikavala sarimõrvari lugu, teises on esmapilgul ilmselge lahendusega juhtum, mille uurimisel tehti hirmpalju vigu. Peategelane William Wisting sai mulle sümpaatseks raamatuga "Katharina kood" ja Horsti järgmised raamatud ootasid juba ammu riiulis, millal ühe õige detektiivika isu tekib.

Tänapäev, Larviki vald, Norra. Neljandat aastat trellide taga istuv sarimõrvar Tom Kerr on viimaks valmis avaldama, kuhu ta peitis oma kolmanda ohvri, kuid ta tahab isiklikult teed juhatada. Politsei on valmis põgenemiskatseks ning kasutusele võtnud mitmed abinõud, kuid ometi kavaldab kurjategija nad üle ja pääseb putku. Arvatavasti on mängus tema algne abiline See Teine, keda varasemalt pole õnnestunud tabada. Muidugi jõuab kõik meediasse ja William Wistingul tuleb silmitsi seista faktiga, et naisi julmalt piinanud mõrtsuka põgenemine ja mitme politseiniku haavatasaamine jääb tema kraesse.

Tänapäev, Larviki ja Porsgrunni vallad, Norra. William Wisting ei saa isegi puhkust rahulikult veeta. Esiteks hoiab ta silma peal, kuidas edeneb kadunud kohaliku naise otsimine. Teiseks potsatab mehe postkasti napp kiri, mis viitab mingisugusele vanale juhtumile numbriga 1569. See ei jää ainsaks omataoliseks. Muidugi ei suuda politseinik uudishimust võitu saada ja otsib vanad toimikud üles. Tegu pole isegi lahendamata juhtumiga. 17-aastane neiu tapeti, kui ta töölt koju sõitis. Tema endine poiss-sõber mõisteti süüdi, kuna kõik asitõendid näitasid talle. Ometi avastab Wisting sügavamale kaevates, et üht-teist jäi uurimisel siiski tähelepanuta.

"Kuritahtlikkus" viib lugeja tüüpilise skandinaavia krimka pärusmaale, kus tegutsevad sarimõrvarid, kes oma ohvreid jubedalt piinavad. Romaan on tempokas, panused aina tõusevad ja pinge krudib. Muide, selle raamatu põhjal on tehtud sarja "Wisting" teine hooaeg! Kui sa lugesid mu postitust "Katharina koodist", tead, et esimese Wistingu romaani puhul mulle just meeldis, et seal ei olnud äärmuslikke mõrvu. Vanade tolmuste toimikute kallal askeldamine kutsub mind hoopis rohkem, mistõttu "Juhtum 1569" meeldis mulle kahest romaanist enam, kuigi ka seal on üks päris võigas surm, mis mind mitu päeva kummitas. Juba ammu olen aga täpselt sellise lõpuga lugu igatsenud. Ei tahakski väga rohkem midagi sisu kohta reeta. Üks Horsti krimka ootab mul veel riiulis maiuspalana lugemist.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatute eest!

Stacy Willingham "Vilksatus pimeduses" räägib kadunud teismelistest, sarimõrvarist ja paranoilisest naisest, kes peab uuesti üle elama oma lapsepõlvetrauma. Võtsin üle pika aja jälle käsile ühe psühholoogilise põnevikku ja kuigi see ei hiilanud just millegi originaalsega, nautisin põnevust.

1999/2019, Breaux Bridge/Baton Rouge, Louisiana osariik. Chloe maailm varises kokku päeval, kui ta isa tunnistas end süüdi 6 tüdruku kadumises nende kodulinnast. Ta oli siis vaid 12-aastane plikatirts ja see, kes leidis asitõendid, mis mehe trellide taha saatsid. Ärevus ja stress on ka 20 aastat hiljem naise igapäevased sõbrad, kuid ta on õppinud neid õhtuste veiniklaaside ja endale retseptiravimite välja kirjutamisega kontrolli all hoidma. Chloe on minevikutrauma suisa enda kasuks tööle pannud, töötades psühholoogina, kes väga hästi patsientide, eriti noorte neiudega, suhestuda suudab. Naine planeerib parasjagu pulmi, kui minevik ta kätte saab. Nimelt ilmub välja ajakirjanik, kes tahab 20. aastapäeva puhul vanast tragöödiast lugu teha. Tagatipuks hakkavad jälle ümbruskonnas kaduma teismelised tüdrukud, kellest üks on Chloe patsient. Esmalt üritab naine sellest kõigest eemale hoida, aga talle tundub üha enam, et kuriteod on temaga seotud.

"Vilksatus pimeduses" on tubli debüütromaan, mille fookus on peategelase sisekaemusel ning minevikul. Korraga toimub nii mõndagi - esile kerkib mitmeid saladusi, hulk kahtlusaluseid, omadega pisut sassis peategelane. Tahaksin öelda, et olen vilunud põnevike lugeja ja arvasin kohe lõpu ära, sest nutikad saavad sellega kahtlemata hakkama, aga minu esimene kahtlus osutus valeks. Niidiotsad on loos ilusti olemas, aga ma ei osanud neid üles korjata ega kokku siduda. Kirjanik suutis päris hästi eksitada, tubli debüüt. Puudust tundsin ainult argielust ja kõrvalliinidest, kuna teos on nagu üks suur ämblikuvõrk, kus kõik on keskse krimilooga kokku põimitud. Lisaks, mõni välja tulnud saladustest ei olnud ka just kõige loogilisem.

Esimene pool teosest on rahulik, keskendudes küsimusele, kas Chloe on nii sassis, et kujutab ette, kuidas uued kadumised on kuidagi tema ja ta isa kuritegudega seotud, või peaks ta oma sisetunnet usaldama. Igal juhul teeb naine rumalaid otsuseid, topib oma nina sinna, kuhu ei peaks ja on sunnitud uuesti minevikuga silmitsi seisma. Kadunud tüdrukute leidmisest saab säärane kinnisidee, et kogu tema ülejäänud elu jääb seisma. Ma ei ole just suurim fänn süžeedel, kus alkoholist ja ravimitest abi otsiv naine leiab, et peab kuriteo uurimise enda kaela võtma, aga siin põhjendas kirjanik ilusti ära nii selle, miks peategelane meelemürke tarvitas kui ka tema kinnisidee juhtumi suhtes. Vastumeelsuse asemel tundsin kurbust, et pärast pikka rabelemist kindla jalgealuse nimel see tal taas jalge alt tõmmatakse ning naine kaotab usalduse oma kõige lähedasemate vastu. Rohkem kui lahendust tahtsin, et ta leiaks rahu.

"Vilksatus pimeduses" käsitleb mitut psühholoogiliste põnevike meelisteemat: tsiviilisik omapäi uurijatööd tegemas, väikelinn ja kaduvad tüdrukud, ebastabiilne peategelane. Minu jaoks eristas seda teistest omataolistest lapsepõlvetrauma mõjude fookusesse võtmine - millise jälje Chloe minevik talle jätnud on, kuidas ta on õppinud traumaga elama, kuidas kõik uuesti pinnale ujub, mida ta tunneb, mida ta mõtleb. Ja noh, iga teine põnevik ei alga ka sellega, et peategelase isa, üks tema suurimatest eeskujudest, osutub koletiseks, kes mõrvade eest vangi mõistetakse. Mulle see rohkete saladuste ja loopööretega lugu meeldis, aga kindlasti kallutab kõrget hinnangut see, et ma polnud tükk aega taolist psühholoogilist põnevikku kätte võtnud.

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

2014-2015, London. Büroo on edukate juhtumitega kuulsust kogunud ning tööst puudust pole. Abi tuleb paluma Edie Ledwell, üks populaarse joonissarja "Tintmust süda" autoritest. Naine on kimpus anonüümse isikuga, kes peitub internetis aliase Anoom taga ja õhutab tema vastu viha üles. Pool internetisensatsioonile siginenud fännibaasist on keeranud naise vastu. Kuna detektiividel on käed-jalad tööd täis ja neil puudub kogemus online-kuritegudega, ei võta Robin ja Strike uut juhtumit vastu. Siis aga Edie mõrvatakse ja tuleb uus palve välja selgitada, kes on Anoom, seekord naise agendilt. Üha enam näib, et vihaõhutaja võib olla ka mõrvar.

Haaran kohe härjal sarvist - jah, "Tintmust süda" pakub üle 1000 lehekülje lugemisrõõmu, tuletades meelde, miks ma pakse raamatuid armastan. Kui seal on tegelased, kellest lugemist ma naudin, siis pole vahet, kas pidevalt toimub midagi põnevat või on lihtsalt vaikne kulgemine. "Tintmust süda" kaldub sinna viimase poole. Sellise paksusega on aega iga kahtlusalust põhjalikumalt tundma õppida. Muidugi on neid palju. Nautisin väga aeglast jälgimisprotsessi, aga lõpp oli mu jaoks liiga järsk ja dramaatiline.

"Tintmust süda" segab kompotiks internetikiusu, tohutu fänluse, kunstikommuuni ja terroristirühmituse. Strike ja Robin sukelduvad internetiavarustesse, et tabada internetitroll, kelle tulemüüride taha politsei pole pääsenud. Ka lugejale antakse valus ninanips, et tuleks olla hoolas, mida internetis jagada. Saada jälile kellelegi, kes toimetab virtuaalmaailmas, pole lihtsate killast. Detektiivid asuvad Twitteri säutsudest vihjeid otsima ning püüavad pääseda mängu, mille Anoom "Tintmusta südame" põhjal on loonud. Osa raamatust ei olegi tavaline romaan, vaid internetivestluste lõim.

Raamatus on nii palju viha. Viha Edie Ledwelli vastu, viha naiste vastu. Suurema osa lugemisest mõtlesin, kuidas Galbraith elu antud sidrunid käiku laseb. Pole just palju isikuid, keda internet rohkem vihkaks kui J.K. Rowlingut. Sel raamatulgi on palju ühetärni arvustusi, mil pole teose sisuga mingit pistmist. Mida teeb tema? Kirjutab selle oma uude krimkasse sisse. Edie Ledwell on ikoonilise joonissarja looja, keda fännid vihkavad ja internetis lakkamatult sõimavad, näiteks seetõttu, et ta ei tegele piisavalt rassismi, puuete jms küsimustega.

Detektiividuo on sarja edenedes teinud läbi võrratu arengu. Tundeid teineteise vastu ei suuda nad muidugi endiselt tunnistada. Mulle on nad igatahes armsaks saanud ja lugesin meeleldi nii mehe kui naise eramuredest. Strike teeb jälle liiga palju tööd ja vaevab oma jalakönti. Robin tõestab oma nutikusega taas et on detektiiviks loodud. Mäletan, kuidas esimest osa lugedes tundusid detektiivid mulle õudselt vanad, aga nüüd äkki avastasin, et hakkan Robiniga samasse ikka jõudma. 2015. aasta, milles enamik raamatust toimub, tundub terve igavik tagasi olevat.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Kiewarra, Austraalia. Väikelinn vaevleb kohutava põua küüsis. Aaron Falk naaseb üle 20 aasta kunagisse kodulinna, kust ta teismelisena koos isaga põgenes. Nimelt pöördusid kohalikud nende vastu pärast nooruki sõbranna surma. Noort Falki peeti süüdlaseks, kuid tema sõber Luke andis talle alibi. Nüüd on Luke surnud ja Aaron ongi teel tema matustele. Kiewarras ollakse varmad uskuma, et tema farmi kehv seisukord viis mehe nii meeleheitele, et ta mõrvas oma pere ja lasi siis ennast maha, jättes ellu vaid pisitütre. Aaron, kes töötab Melbourne'i föderaalpolitseis finantsidega, lubab Luke'i vanematele, et uurib mehe rahaasju. Ta satub kokku kohaliku šerifiga, kes mainib, et kõik detailid surmade juures ei klapi enesetapu teooriaga ning nad alustavad koos mitteametlikku juurdlust. Linnas on palju neid, kes pole sugugi rahul et Falk tagasi on ja mehele ei anta 20 aasta taguse surma tõttu asu.

Algus käib tuttavat rada. Peategelane naaseb oma kunagisse kodulinna ning hoolimata möödunud aastatest, ei jäta ammused sündmused teda rahule. Kuigi tema eesmärk ei ole vanu tonte taga ajada, kukub välja nii, et korraga asutakse uurima kahte kahtlast suitsiidi, mille vahel on 20 aastat. Mis te arvate, kas kumbki neist on päriselt enesetapp?

Mul on väga kahju, et "Põud" ei olnud minu esimene kokkupuude kirjanikuga. See on suurepärane krimka mitme kokkupõimuva looliini, sümpaatse kangelase, eksitavate detailide ja meisterliku lõpplahendusega. Siiski jätsid teised kaks Jane Harperi romaani sügavama mulje, mistõttu ma ei anna maksimumhinnet. Taustaks olev põud ei läinud nii hinge, loo eri tahud ei moodustanud nii vapustavat tervikut. 

Muudmoodi sarja vales järjekorras lugemine midagi ära ei rikkunud. Teadsin küll ette, et Falk saab kõrvetada, aga ma ei teadnud, kuidas. Mees oli igatahes juba sümpaatseks saanud, mistõttu kurvastasin, kuidas kodulinna kogukond teda kohtles nii tänapäeval kui ka 20 aastat tagasi, kui ta sõbranna just surma oli saanud. Kõige nukram oli muidugi veel mehe isa reaktsioon. Olin üllatunud, et mehe suhteid isaga nii vähe mainiti, kuna see on oluline teema ka järgmises raamatus. Jään pikisilmi järgmist Harperit ootama!

Loe ka: "Kadunud mees", "Looduse jõud".

Clare Mackintosh "Viimane pidu" on kriminaalromaan, milles vana-aastaõhtul mõrvatakse Inglismaa ja Walesi piiril kohalik kuulsus, nii et kahe piirkonna uurijad peavad juhtumit lahendades koostööd tegema. Teos oli minu esmatutvus kirjanikuga.

Tänapäev, Peegeljärv Walesi ja Inglismaa piiril. Cwm Coedi elanikud leiavad uut aastat traditsiooniliselt suplusega vastu võttes järvest hulpiva surnukeha. See on vastaskaldal asuva uusarenduse eestvedaja Rhys Lloyd. Mees ei olnud kohalike seas armastatud, vaid otse vastupidi. Kahtlusaluseid on palju, sest kadunu korraldas oma viimasel õhtul enda pool suure peo, kust terve küla läbi käis. Kuna järv, millest laip leiti, jaguneb Inglismaa ja Walesi vahel pooleks, määratakse mõlemast piirkonnast vastutav detektiiv. Ffion Morgan tunneb Cwm Coedi hästi, kuna on seal üles kasvanud. Naine peab juhtumi lahendama ja kandma hoolt, et uurimise käigus ta enda saladused välja ei tuleks. Inglane Leo Brady tahab samuti end tõestada, kuna on ülemuse pilkealuseks.

"Viimane pidu" on huvitavalt üles ehitatud. Vahelduvad olevik ja minevik ja erinevad vaatenurgad. Minevikus liigub aeg esmalt tagurpidi ja hakkab siis tagasi selle saatusliku vana-aastaõhtuni tiksuma. Neil peatükkidel on üks kindel eesmärk - näidata, et igal tegelasel on põhjus Lloydi vihata. Pea kogu küla saab sõna! Mu meelest läks kirjanik veidi üle piiri surnu ebameeldivaks muutmisega. Mehel ei olnud ühtki head ega isegi mitte halli omadust. Lloyd oli läbinisti vastik tegelane. Ma olin valmis uskuma, et ta oma teismelised lapsed tegid talle lõpu peale.

Romaanis on sümpaatne uurijate duo, waleslane ja inglane. Eriti nautisin nende vahelist keemiat. Ma ei ole ammu niimoodi itsitanud, kui sel momendil, mil nad surnukuuris kohtusid. Lloydi surma uurimise kõrvale mahub parajalt Ffioni ja Leo eraelu ning isiklikke probleeme. Naine on kergelt salapärane. Mees on esiti möku, aga areneb loo jooksul kõvasti. Üksiku krimiromaanina oli "Viimane pidu" hea, aga kuna see on uue sarja esimene osa, siis oli veidi imelik. Ma ei kujuta ette, kuidas järgmistes osades sellisele uurijale kaasa elada, kes isiklikes huvides asitõenditega jamab jne. Pigem tekkis huvi teiste Mackintoshi põnevike vastu.

Kõige rohkem meeldisid mulle romaani juures lõbus kokkusattumus alguses ning maaliline tegevuspaik. Kohe ei meenugi ühtki teist loetud raamatut, mille tegevus toimuks Walesis. Peegeljärve ümbruses tahaks isegi elada.

Postituse lõpetuseks väike Photoshop, mis sai tehtud raamatu kaanekujunduse avaldamiseks.

Ma ei ole see lugeja, kes võtab ette ühe kirjaniku ja loeb läbi kõik tema kirjutatud raamatud. Küll on mul kirjanikke, kelle puhul rõõmustan, kui järgmine tõlgitud teos ilmub. Sinna kategooriasse kuulub ka Jane Harper "Looduse jõud", kuigi lugesin alles teist naise romaani. Tema "Kadunud mees" (loe blogipostitust) kuulus mu eelmise aasta lemmikute hulka.

Tänapäev, Giralangi mäestik, Austraalia. Suhete parandamiseks ja tiimitöö edendamiseks saadab suurlinna ettevõte osad oma töötajatest nädalavahetuseks metsikusse loodusesse matkama. Teele asub kaks erineva marsruudiga gruppi, ühes 5 naist, teises 5 meest. Neil tuleb 3 päeva hakkama saada vanamoeliselt kaardi järgi orienteerudes, telefonid on keelatud ja neist poleks levi puudumise tõttu niikuinii tolku. Esimene päev läheb kenasti, aga teisel päeval eksivad naised teelt ja väga ruttu muutub olukord põrgulikult halvaks. Võpsikust jõuab välja vaid neli neist ja nemadki on kehvas seisus. Uurijatel on veel eriti kiire kadunud Alice'i üles leidmisega, kuna ta kogus neile oma tööandjate kohta musta materjali.

"Looduse jõud" on mõnus kombo ellujäämisloost ja kadumisjuhtumi lahendamisest, peategelaseks halastamatu loodus. Kui "Kadunud mees" rääkis lageda kõnnumaa kuumusest, siis "Looduse jõud" pakub vastupidist keskkonda - paks padrik ja paduvihm. Värskelt pärast Erna matka ärkas keskkond lehtedelt eriti teravalt ellu. Teadsin täpselt, mis tunne on märjas metsas külmetada. Võrreldes meie võsas müttamisega tundus firma korraldatud retk käkitegu - kott on võrdlemisi kerge, toit ja vesi ootavad laagriplatsidel ees, jaluta ainult mööda rada kohale. Samas on see ikkagi Austraalia, kus iga nurga taga võib oodata mürgine elukas, ja ei ole sugugi palju aega möödas sellest, kui mäestik oli sarimõrvari mängumaa. Lisa valemisse veel linnavurled, üks viga kaardilugemisel ja ongi katastroof käes. Mind üllatas, et matka korraldajatel ei olnud plaanis mingitki ruumi eksimisele, isegi mitte juhiseid, mida hätta sattudes teha.

Meeste grupp jõuab ilusti sihtkohta ja rohkem neid ei mainita. Naiste viisik, kes teelt eksib, on üks paras ussipundar - juhtkonna liige ja tegevjuhi õde Jill, ülejäänutest tublisti nooremad kaksikud Bree ja Beth, kes omavahel läbi ei saa, Lauren, kel juba mõnda aega keeruline kodune olukord töötegemist segab, ja Alice, kes kõigile pinnuks silmas on. Peatükk haaval selgub, kuidas nad võpsikus aina rohkem hätta satuvad, langetades ühe halva otsuse teise järel. Pinged aina kogunevad ja vana vimm tuleb pinna alt välja. Matk pidi suhteid parandama, aga ilma söögi ja joogita muutuvad eksinud kiirelt sama metsikuks kui loodus nende ümber. Eriti intensiivne oli stseen, kus janused porilombi kallale asusid. Võpsik, kus nad ekslevad, on heidutav, aga eelistan iga kell seda päikese käes kõrbemisele. 

Kuna "Looduse jõud" räägib untsu läinud tööüritusest, meenus Ruth Ware'i põnevik "Üks teise järel" ja kirjaniku kommentaar, kuidas ta tahtis kirjutada põnevikku inimestest, kellega me kõige rohkem aega koos veedame, mitte perest ega sõpradest, vaid töökaaslastest. Loo edenedes ilmnes, et kolleegidest rääkimise kõrval on "Looduse jõud" sama hästi ka perekonnadraama, hõlmates mitut perekonda.

Romaan võiks sama hästi kanda pealkirja "Kadunud naine", sest kogu lugu tiirleb padrikus kaduma jäänud Alice'i ümber. Matka kulgu jälgivad peatükid vahelduvad otsijate pingutustega tema leidmiseks. Muidugi lootsin lugedes, et naine ilmub elusana välja, isegi kui ta iga leheküljega aina ebasümpaatsemaks muutus. Variante, mis võis temaga juhtuda, on palju ja kõik tunduvad reaalse võimalusena. Kas ta jalutas ise minema, on see seotud tööl nuhkimisega või sai matkakaaslastel temast villand? Uurides lähemalt teist nelja naist, tuleb iga ümberpööratud kivi alt välja saladusi ja motiive. Lõpplahendus oli keeruline ja meisterlik ja nii valusalt eluline. Mu süda valutas mitme tegelase pärast. Täpselt nagu eelmise Jane Harperi romaani puhul, rabas mind, kui terviklik kogu lugu oli. Detailid asetusid paika nagu pusletükid. Ja kuigi mõned küsimused jäävadki vastuseta, siis üldpilti näeb ka ilma puuduvate tükkideta. Soovitan, kui sulle meeldib krimi, aga ei meeldi verised laibad!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Agatha Christie "Kesktalvised mõrvad" koondab 12 talvist lugu. Lehekülgedelt käivad läbi nii Poirot kui ka Miss Marple, aga ka vähetuntumad tegelased. Mulle on Christie alati meeldinud, aga olen viimastel aastatel teda häbiväärselt vähe lugenud. Eelmisel suvel ma päikesealuste mõrvadeni ei jõudnudki. Tänapäevaste tegevusrohkete ja pingest laetud põnevike kõrvale on nii mõnus lugeda krimikuninganna aeglaselt kulgevaid lugusid.

Lumi, tormituul ja krõbe külm, kaminas praksuv tuli. Kontvõõras, kes palub ilma eest peavarju. Haigevoodisse naelutatud detektiiv ja tema ainus eksimus. Šokolaadikarp ja jõulupuding. Kartuliretsept ja lastesalmike. Vana-aastaõhtuks kokku tulnud sõbrad. Peod, mis lõppevad koletu roimaga. Uljad autosõidud libedatel teedel. Kummalised kokkusattumused, lahenduseta jäänud müsteeriumid ja värsked mõrvad, mida jõululauas arutada.

Sissejuhatuseks saab lugeda, kui suurepärased olid Agatha Christie lapsepõlve jõulud - Victoria-aegne häärber, kingikuhjad, kõikvõimalikud hõrgutised, õnnis loidus rikkaliku eine järel. See tekitas täpselt õige meeleolu, nii et oli soe ja rahulik, isegi kui raamatus möllas maru. Sarnaselt eelmise loetud kogumikuga "Viimane vaimudetund", meeldis mulle siingi kõige rohkem lugude erinäolisus. Lund ja mõrvu oli tegelikult vähem, kui ootasin. Mõne loo puhul oli talvetemaatika üsna vaevuaimatav ja lahendamist vajas mõnda teist sorti kuritegu või müsteerium. Mulle meeldis selline kergelt temaatiline lühilugude kokkupanek rohkem, kui näiteks ainult Poirot' lugudega raamat. Kontrastide tõttu saavad lood rohkem särada. 

Mõned lood olid mulle ähmaselt tuttavad, aga enamik olid uued. Ma ei pettunud üheski ja ka üht kindlat lemmikut on raske välja tuua. Ma ei olnud varem lugenud härra Quinist ja mõlemad temaga lood olid ägedad. Muidugi pakkusid Poirot' ja Miss Marple mõnusaid arutluskäike. "Kolm pimedat hiirt" oli kõige üllatavama loopöördega ning "Kirikuõpetaja tütar" ja "Edward Robinsoni meheteod" olid lõbusad. 

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

1991/tänapäev, Gibbet Fen, Fenlands. Enam kui 25 aastat tagasi mõrvati jõhkralt kolm 11-aastast poissi. See oli üks esimesi juhtumeid, mida Matt Ballard oma politseikarjääri alguses uuris. Peamine kahtlusalune sai surma, enne kui ta süüd jõuti tõestada, ja olgugi, et tapmised lõppesid, ei suuda uurija lahenduseta juhtumit unustada. Paari kuu pärast ootab Matti pensionipõli, aga nagu välk selgest taevast saabub ümbrik fotoga, mis on ilmselgelt vana looga seotud, kuna see kujutab üht kuriteopaikadest, tehtud tõenäoliselt vahetult enne mõrva. Saabub teine ja kolmaski. Keegi mängib uurijaga, kannustatuna sügavast isiklikust vimmast. Tal on tõsi taga, leitakse järgmine mõrvatud 11-aastane.

Uue krimisarja alustamine on põnev: tegelased on võõrad, kirjaniku stiil samuti. Joy Ellisest ei olnud ma varem midagi kuulnud, aga Goodreadsis on raamatul üpriski kõrge hinnang (4.34), mis tõstis mu ootusi.

Romaanis on väga põnev kassi-hiire mäng, milles kurjam on alati politseinikust sammu või suisa kahe võrra eespool. Hirmutav oli, kuidas minevik peategelast hammustama tuli. Fotode kuhjumisega kruviti pinget aina juurde ning jäi mulje, nagu keegi oleks Matti 25 aastat jälitanud ja kättemaksu haudunud. Muidugi kerkis küsimus, mis ta ometi korda saatis, et see välja teenida. Mees seda ei aima ja ka lugejal on seda praktiliselt võimatu välja mõelda.

Huvi lisab see, et lisaks uurija vaatenurgale on ka kurjategija oma, mis ei tee müsteeriumit sugugi lihtsamaks, vaid lisab pigem segadust juurde. Üllatavaid pöördeid jagub ja ma ei suutnud sugugi lahendust läbi hammustada. Kirjanik on lisanud palju eksitavat ja vihjed on väga hästi peidetud. Kõik küsimused said vastuse, aga see stseen, kus kurjategija suure suuga kõik paljastab, oli ülepakutud ja tobedalt teatraalne, eriti see süstimine. Motiiv oleks võinud olla selgem. Pea iga raamatumõrvar sünnib väärkoheldud lapsepõlvest. Vaimustust võttis maha ka mõrvade jõhkrus. Ma eelistan neid krimiromaane, kus laipu okastraati ei keerata.

Eduka krimisarja võtmeks on sümpaatne peategelane. Matt Ballardil on pikk karjäär selja taga ja minevik on jätnud oma jälje. Juhtumi juures on abiks ka tiim - inspektor Jason, seersant Liz, nooremuurija Bryn, konstaabel Gemma. Mulle meeldis, et tegelasi oli rohkem ja huvitav oli lugeda tiimi dünaamikast, kuidas ülesandeid omavahel jagati. Küll ei meeldinud mulle, et kirjanik kohe afääri lisas. Enne oleks võinud arendada tegelaste vahelisi suhteid ja tuua see looliin sisse mõnes järgmises sarja osas. Mulle ei meeldi tegelikult üldse petmisest lugeda, aga ka selles vallas on Ellisel trump varrukast võtta.

Joy Ellis on inglise krimikirjanik. Ta on sündinud Kentis, aga veetnud enamiku täiskasvanueast Londonis ja Surreys. Enne kirjanikuks saamist töötas ta floristi ja raamatupoe juhatajana. Lugusid oli ta kirjutanud juba lapsepõlves, aga soov raamatuid avaldada tuli kirjutamise töötoast Kreekas. Tal on politseitööst lihtne kirjutada, kuna ta abikaasa on endine politseinik, tunnustatud ohvitser.  Ellise debüütromaan ilmus 2010. aastal. Seitse aastat hiljem ilmunud "Mineviku taak" on esimene osa kirjaniku kolmandast sarjast. Tal oli juba kauem kavas kirjutada ühest piirkonnast, kus eri linnades lahendavad kuritegusid erinevad uurijad, aga mõned tegelased ka korduvad. (allikad: 1, 2, 3)

"Mineviku taak" on krimiromaan, milles kurjategija võtab sihikule errumineku äärel politseiinspektori Matt Ballardi. Loosse on segatud lahenduseta juhtum mehe karjääri algusest. Teos on üsna tüüpiline tänapäeva krimipõnevik - ärev, täis üllatavaid pöördeid ja uurija eraelu. Pinget kruvib juurde see, et mõrvar on alati uurijatest mitu sammu ees ja tunneb inspektorit läbi ja lõhki. Kahtlustada tuleb muidugi kõiki. Soovitan, kui otsid uut krimisarja!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!