Lähitulevik. Mees ärkab koomast teadmata, kes, kus ja miks ta on. Ta on voolikuid täis topitud ja robotkäte hoole all. Ümbrust uurides selgub kaks asja. Esiteks viibib ta kosmoselaeval ning teiseks on seal ihuüksinda, kuna teised kaks meeskonnaliiget ei elanud reisi üle. Kildhaaval hakkab ka tema mälu tagasi tulema. Mehe nimi on Ryland Grace ja ta on ainus, kes saab päästa inimkonna ähvardava jääaja eest. Mida rohkem meenub detaile missiooni kohta, seda enam saab selgeks, kui palju on kaalul ja kui väike on šanss õnnestuda.

"Ave Maria" alguses on kõik üks suur müsteerium. Kuna saladuseloori kergitamine on üks teose võlusid, jään oma postituses napisõnaliseks, et mitte kellegi lugemisrõõmu vähendada. Põnev oli koos peategelasega avastada, kes ta on, kus ta täpsemalt on, kuidas ta sinna sattus ning muidugi miks. Kusjuures mõned olulised infokillud tulevad välja alles üsna lõpus.

Mälukaotusest üle saamine on alles esimene proovikivi probleemide jadas, millega mees rinda peab pistma. Nagu esmaklassilises seiklusjutus ikka, ei kulge asjad plaanipäraselt. Ette tuleb igasuguseid ootamatusi ja samal ajal lähevad panused aina kõrgemaks. Õnneks on kosmosesse saadetud mees nagu orkester teaduslabor, kel igas vallas teadmised tagataskust on võtta. Nautisin väga Rylandi leidlikust keeruliste situatsioonide lahendamisel ning seda, kuidas Weir mõnuga tema katsetamist ja lahenduskäike kirjeldab. Lugejale tehakse kõik puust ette ja punaseks. Mulle meeldib loogika ja kuigi "Ave Maria" tiirleb kosmoseavarustes, seisab see ka mõnusalt kahe jalaga maa peal. Kui übermensch peategelane kõrvale jätta, olen valmis uskuma, et kõik romaanis kirjeldatud võiks päriselt aset leida.

Lugematult on teoseid sellest, kuidas inimkonda ähvardab pihuks ja põrmuks teha suur kivimürakas, mille trajektoorile me juhuslikult jääme, või tulnukad, kes meie armast koduplaneeti endale sooviks, aga kirjaniku versioon on värskendav ja elegantne. Veel nautisin paralleele Robinson Crusoega. Muidugi ilmub välja ka ustav Reede, kes on ilmselt iga lugeja lemmik. Ma ei ole endiselt suurte kosmoselahingute fänn, aga selliseid seikluslugusid, eriti kui kamaluga füüsikat ja matemaatikat lisatakse, loen iga kell hea meelega. Andy Weir läheb lemmikute nimekirja.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Frank Herbert "Düüni messias" on muidugi Düüni sarja teine osa. Mul on nii hea meel, et Varrak on võtnud nõuks kogu sari uuesti välja anda. See kujundus kutsub palju rohkem lugema kui vana oranž. Olen siin veidi hoogu võtnud sarja edasi lugemiseks. Esimest osa "Düün" lugesin eelmise aasta alguses. Siit ja sealt on silma jäänud, et esimene osa on küll priima, aga järjed ei kõlba lugeda. Kuna mulle see kõrbeplaneedi lugu meeldis, tahtsin ikka oma pilgu peale visata. Kui nüüd neljas osa mulle riiulisse jõudis, oli paras aeg teine kätte võtta.

Sina seisad düünidevahelises orus. Mina olen luiteharjal. Mina näen seda, mida sina ei näe. Ning muuhulgas näen ma kaugust varjavaid mägesid.

Möödunud 12 aastat on läinud täpselt nii, nagu Paul Atreidese nägemustes. Tema tõusmisega imperaatoriks pääses valla džihaad, mis on levinud pea terves universumis, põrmustades miljardeid inimesi. Paul ei suutnud seda vältida ning on võimetu käima lükatut peatama Tulevikus näeb ta vaid veel hullemat hävitustööd. Lisaks kaasneb suure võimuga muidugi ka palju vaenlasi. Ei salli teda abikaasa, ei Gild ega benegesseriitlased. Üheskoos hauvad nad plaani, kuidas imperaatorist lahti saada, aga konks peitub muidugi selles, kuidas vandenõud varjata mehe eest, kes näeb tulevikku ette.

Täitsa mõistan, miks see romaan eelmisega võrreldes vähem hinnatud on. Düünide vahel seiklemist ja eepilisi seikluseid selles raamatus pole. Fookus on planeedilt nihkunud inimestele. Kui eelmises armastasingi Arrakist ja tegelased jätsid külmaks, siis nüüd soojenesin peategelase suhtes üles. "Düüni messias" on eelkäijast tublisti poliitilisem, aga kuigi intriige on rohkem, siis tegevust napib. Ainsas võitlusstseenis on vastaseks harjutusrobot. Ühest küljest keerleb süžee salaplaanide haudumise ümber. Teine külg näitab, et jumal ei ole sugugi lihtne olla. Tuleviku nägemine kammitseb Pauli, kuna kaovad tema vaba tahe ja valikuvõimalused, sest kõik alternatiivsed rajad viivad ainult veel suurema kaoseni. Mehe nõrkuste näitamine muutis ta palju huvitavamaks. Eelmises osas oli ta külm ja kauge, aga nüüd leidsin end talle kaasa elamast.

Pauli kõrval on palju juttu tema õest Aliast, kellest ma veel väga midagi arvata oska. Ta ei tekitanud minus küll absoluutselt mitte mingeid tundeid. Sama lugu oli ka Chaniga, kes on Paulile kõige olulisem isik, aga selle suhte sügavus ei tule romaanist kuidagi välja. Tegelane, kelle käekäiku huviga jälgisin, oli hoopis Hayt. 

Huvitavaim osa raamatus oli uus inimrühm, kes mängu tuleb - Tleilaxu planeedi asukad, näotantsijad. Ma ei mäleta, et neis eelmises osas sõnagi juttu oleks olnud, aga siin on nad kandvaks jõuks. Tleilaxud valitsevad inimkeha üle, valdavad keerulist geneetiliste muudatuste kunsti. Näotants tähendab välimuse muutmist, mis võimaldab haaravat vaatemängu, aga ka esmaklassilist spionaaži. Lisaks suudavad nad reanimeerida surnuid. Üks eelmises raamatus hukkunud tegelane tuleb siin tagasi, mis tõstatatab huvitavaid identiteedi küsimusi.

Ma ei ole kunagi kosmosepoliitika fänn olnud, aga midagi selles loos köitis mind.  Lõpp mulle ka meeldis, aga kohe kolmanda raamatu järgi ei haara.

10191-10193, kõrbeplaneet Arrakis. Planeet Maa on kauge ajalugu, inimkond on ammu levinud üle kosmose. Arvutid ja tehisintellekt hävitati ususõdade käigus, asendati kõrgelt mõtlema ja arvutama koolitatud inimestega. Neil on siiski oma piirid, mille ületamiseks on vaja meelemürke. Neist väärtuslikeim on melanž, vürts, mida leidub vaid Arrakisel, planeedil, mille pinda katab vaid kõrb. Seal puudub voolav vesi ja ei saja kunagi. Iga tilk vett on arvel. Varitsevad igasugused ohud alustades liivatormide ja lõpetades hiiglaslike ussidega, mis kõrbes maandunud kosmoselaeva tervelt alla võivad neelata. Vürtsi kaevandamist on pikalt juhtinud Harkonennide koda, kuid nüüd määratakse selle haldajaks hertsog Leto Atreidese kojast. See on lõks, et Atreidese kojale lõpp teha, kuid vaenlased alahindavad hertsogi poega, keda Bene Gesserti õpetuse saanud nõid, tema ema, on kogu elu ette valmistanud millekski enamaks.

Frank Herberti loodud maailm, kõrbeplaneet oma unikaalse ökosüsteemiga vastas täpselt mu maitsele ja ahmisin huviga endasse detaile. Keskkonna ettekujutamine ei olnud sugugi lihtne, sest kogu kõrbespetsiifiline sõnavara oli võõras. Pealegi olen ise vaid korra düünide vahel käinud. See vaid võimendas vaimustust kõrberahva fremenite elukorralduse suhtes. Kujuta ette maailma, kus vesi on suurim rikkus ja tilkagi ei tohi raisata. Pisaraid ei valata ja üldse on kogu oma kehavedeliku veeks ümbertöötamiseks spetsiaalne kostüüm. Kui hõimlane sureb, lastakse ka tema kehamahlad teiste tarbeks välja ja töödeldakse tagasi veeks. Kas meie maailmas liigituks see teguviis kannibalismiks? 

Kõrbeplaneedi ja kõrberahvaga maailmaloome ei piirdu. Ühiskonnakorraldus on küllaltki keeruline. Mitmete organisatsioonide olemus jääb esmatutvusel varjatuks. Üks paeluvamaid on Bene Gesseriti ordu, kus koolitatakse naisi nõidadeks. See nimetus on küll pigem halvamaiguline hüüdnimi, aga selgitab kõige paremini koolituse saanute vaimseid ja kehalisi ülivõimeid. Näiteks suudavad nad hääletooni abil inimeste tegusid mõjutada. Benegessetilaste puhul on põnev teema ka ettekuulutused. Kas ettekuulutus on võime tulevikku näha või tulevikku luua?

Tegevust oli tegelikult raamatus üllatavalt vähe, pigem oli palju juttu, mida tegelased mõtlesid, tundsid, arutlesid, plaanisid. Lugedes kõike, mida Paul tulevikus nägi, tekkis tunne, et see ei mahu raamatusse ära. Selleks on muidugi järjed.  Kuigi teos oli täis Pauli mõtteid, tundus ta kaugena ja mulle eriti sümpaatseks ei muutunud. Kummaline oli, kuidas poliitilika ja usuintriigide kõrval puudus argielu ja igapäevased inimsuhted. Eriti, kuna lugu kulges küllaltki lineaarselt, ilma suurte ajahüpeteta. Eks seda, milline tulem on tema püüdlustel fanatismi ära hoida, näebki alles järgmises raamatus. Kui ma üldse selleni kunagi jõudma peaks. Lõpus sai küll ikka veidi sõda ka.

Loo kulgemine jättis mind üsna külmaks. Mul ei tekinud huvi ühegi tegelase käekäigu vastu, pigem jälgisin lihtsalt kõrvalt, mis toimub. Ma ei tajunud ei romantikat ega sõprust, kuigi olid olemas nii armastatu kui ka ustavad kaaslased. Tunnetest on kõige rohkem esindatud hoopis viha.

Kosmosepoliitika fänniks ma ka ei saanud. Ma ei mõista viha, mis on nii suur, et kogu suguvõsa on vaja põrmustada, aga ometi ei anta sellele ühtki head seletust. "Pahad" ei ole ju ainult sellepärast pahad, et nad on pahad. Harkonennidel ei ole aga ühtki head külge, ainult suur võimujanu ja põlastus kõigi vastu, kes on neist madalama seisusega. Nende võimuintriigid käisid mul küll üle pea ja kogu see suurejooneline plaan Atreideste kõrvaldamiseks tundus liiga keeruline. Kas tõesti ei olnud lihtsamat viisi kui anda neile valitseda oluline planeet, lennutada kaaskond läbi kosmose, et siis reetur saaks mängu astuda.

"Düün" heidutas veel oma argooga. Raamatu lõpus olevast sõnastikust oli abi (ja olge tänatud, et alguses sellele vihjate!), aga ikka kulus pool lugu end võõrastest terminitest läbi närimiseks - häil, kandur, siitš, umma, safo, geriaatriline, fofrelutšid, erg, kanli, ornitopter, šai-hulud, tšaumas jne. Osadest sai küll teksti kontekstis enam-vähem aru, aga teised ei jäänud meelde ka peale korduvalt sõnastikus otsimist. Kõigile minu jaoks tundmatutele sõnadele, nt kinžall, ma siiski seletust ei leidnud. See on ilmselt enda sõnavara viga. Kui sina ka sama harimatu oled, siis tea, et kinžall on Pärsia pistoda.

Mõtteainet ja küsimusi pakkus romaan igatahes hulganisti. Samuti leidus seal palju huvitavaid mõtteteri. Eriti meeldisid mulle printsess Irulani tsitaadid, millega iga peatükk algab. Vahel andsid need hästi aimu, mis järgmisena juhtuma hakkab, vahel oli seos õige õrn.

Kõige rohkem erines romaan varasemalt loetud ulmest selle poolest, kui olulisel kohal olid vaimsed võimed ja nende koolitamine. Selles tulevikumaailmas täidavad inimesed arvuti rolli, teostavad keerulisi arvutusi ja tuletuskäike toetudes loogikale. Tavaliselt rõhutakse ikka tipptehnoloogiale või kuskilt mujalt pärit võimetest. "Düün" püstitab aga hüpoteesi, et kõik on inimeses endas olemas, lihtsalt me ei oska seda potentsiaali kasutada. Oma vaimu arendamine, mediteerimine ja jooga, koguvad praegu hoogsalt populaarsust, nii et ehk oleme sinna poole teel.

Frank Herbert (1920-1986) oli ameerika ulmekirjanik. Pärast II maailmasõda astus ta ülikooli, kus kohtus oma tulevase abikaasaga. Kraadi mees kätte ei saanud, kuna tahtis õppida vaid seda, mis teda tõeliselt huvitas ja nii jäid osad ained sooritamata. Ta töötas erinevate ajakirjade juures. Herbert sai ülesandeks kirjutada artikkel Oregoni düünidest. Ta sattus hoogu ja kogus kaugelt rohkem infot, kui selleks vaja oli. Artiklit ennast ei kirjutanud mees kunagi, kuid sellest materjalist sai alus tema romaanile "Düün". Kirjutamiseks läks Herbertil 6 aastat. Kuigi sellest on saanus enimmüüdud ulmeromaan, ei saanud raamatust kohe bestsellerit, mille tulu lubaks autoril täiskohaga kirjanikuks hakata. (allikad: 1, 2)

"Düün" on klassikaline ulmeromaan, mis jutustab poliitilistest intriigidest kõrbeplaneedil. Mulle meeldis väga iseäralik maailm, kus tegevus toimub, kuid raamat võib heidutada oma keerulise sõnavara ja poliitiliste intriigidega. Lisaks oli raske tegelastega lähedaseks saada. Heale ulmele kohaselt tõstab teos muidugi hulganiselt küsimusi, mille üle arutleda. Soovitan, kui sind huvitavad vaimsed võimed, elu kõrbes ja kosmosepoliitika!

Amie Kaufman & Jay Kristoff  "Illuminae" vaimustas mind nii väga, et võtsin pärast selle lõpetamist kohe käsile järje "Gemina". Mõlemad raamatud õnnestus mul endale krabada raamatuvahetus.ee lehelt.

2575, Hüppejaam Heimdall. Kuigi kapteni tütrena saab Hanna nautida igasuguseid privileege, ei ole ta vaimustuses elust Heimdallis, sest see asub ülejäänud maailmast kaugel. Õnneks on Hannal seltsiks nunnu kavaler, kelle abil saab ta seigelda ka neis jaama osades, kuhu isa teda ei luba. Lisaks teevad elu talutavamaks ained, millega varustab neiut Nik, nooruk pardal tegutsevast kartellist. Ainus Kerenza rünnaku üle elanud kosmoselaev Hypatia on teel Heimdalli poole, kaasas uudised BeiTechi reeturlikkusest. Suurkorporatsioon loodab ikka veel kogu loo kinni mässida ning järgmiseks sammuks on vaigistada Heimdall. Nende õnneks on jaam pidustuste tõttu pooltühi ning hambuni relvastatud löögirühm vallutab selle kiirelt. Hanna ja Nik ei ole nõus oma kodu lihtsalt sissetungijatele loovutama ning alustavad sissisõda. Neil on varuks mitu trumpi, millega BeiTech ei oska arvestada, nagu Niki superhäkkerist nõbu ning parasiidid, mida jaama pardal aretatakse.

"Gemina" ei meeldinud mulle pooltki nii palju kui "Illuminae". Mõlemad raamatud järgisid väga sarnast ülesehitust - on kosmoselaev/-jaam, on tüdruk ja poiss, ebatõenäoline paar, on ründav BeiTech, on teistlaadi oht, mis jaamas sees ähvardab. Kuigi uudsuse võlu oli puudu, siis dokumentide formaat oli ikka sama äge. Eelmisest osast tuttavatele sõnumivahetustele, kaameravõtete tõlgendustele ja muule, on lisatud ka uusi faile. Mulle meeldisid väga Hanna joonistused ja skeem, mis näitasid, kuidas BeiTechi tiimi liikmeid elimineeriti.

Lool endal ei olnud ka midagi viga. Kosmosejaama kaaperdamine ning järgnenud sissisõda olid väga pingelised. Põnevust lisasid muidugi veel juurde järelvalveta jäänud parasiidid. Kõik see jäi aga varju, sest ma ei sallinud üldse, kuidas Nik ja Hanna sõnumite vahendusel lõõpisid. Nende ümber oli palju surma, aga vestlus jätkus täpselt samal toonil nagu see oli enne laeva vallutamist. Kuskil ei saanud aimu, et nad leinaks või et parasjagu on käsil meeleheitlik võitlus oma kodu pärast.

See raamatu naljaviskav toon kuidagi ei istunud mulle. Lisaks Niki ja Hanna mänglevatele vestlustele, tögavad üksteist ka Nik ja nõbu Ella. Isik, kes kaamerapilti tõlgendab, teeb seda ka väga mahlaka sõnavaraga. Lisaks ajab muigama arvutiviirus, mis iga helifaili pulgakommi-laulu vastu vahetas.

"Gemina" sisaldab samuti teismeliste armulugu. Mind tegelikult ei vaimustanud, kuidas peategelastest paar sai ning äkitselt ei saanud nad üksteiseta elada. Jah, ühised läbielamised lähendavad, aga mulle ei tundunud see toimiva suhtena. Miks ei võiks lugu olla hoopis parimatest sõpradest või kasvõi lihtsalt lähedastest nõbudest kes oma kodu päästavad? Piilusin juba, et kolmandas osas on jälle kaks uut peategelast, uus poiss ja uus tüdruk, nii et võib eeldada kolmandat paari. Eks näis, mis sellest arvan. Kindlasti loen, aga millal raamat kätte satub, seda ei oska ma öelda.

"Gemina" on järg kosmosesõjale, mis algas raamatus "Illuminae". Kaks teismelist peavad sissisõda sõdalastega, kes nende koduks oleva kosmoselaeva on vallutanud. Lugu on põnev, aga mulle olid vastumeelt armulugu ja läbiv tögav-naljatav toon. Dokumentidest koosnev formaat pakkus aga sama ägedat viisi jutu edasi andmiseks, nii et soovitan muidugi ikka!

Vahel ikka kiikan raamatuvahetus.ee lehele, et näha, kas mõni minus huvi äratav raamat on pakkumisele tulnud. Viimane kord vedaski ja krabasin endale Amie Kaufman & Jay Kristoff "Illuminae" ja lisaks veel selle järje.

2575, planeet Kerenza IV, kosmoselaevad Alexander ja Hypatia. Kady on just oma peika Ezra maha jätnud, kui BeiTech korporatsioon nende koduplaneeti ründab. Noortel õnnestub põgenevale laevastikule evakueeruda, kuid nad saadetakse erinevatele alustele. Vaenlaste sõjalaev Lincoln on neil kannul. Ka pardal on probleemid, kuna kaitsevõime on ainult Alexanderil, kuid laeva AI süsteem on viga saanud ning tundub, et ta on segaseks läinud. Laevastikku kuuluval Copernicusel levib aga õhu kaudu viirus, mis suletud keskkonnas kiirelt muteerub. Keegi ei ole päris kindel, kuidas tegutseda ning inimesi hoitakse teadmatuses. Kady paneb mängu oma häkkimisoskused, et selgitada välja, mis õieti toimub. Tal on selleks hädasti vaja Alexandri pardal oleva Ezra abi.

Sotsiaalmeedias on seda teost päris palju kiidetud ning mu ootused olid seega kõrgeks kruditud. Raamat üllatas aga nii positiivselt, et lausa ületas neid. Kosmoseooperid ei ole mu esimene valik, aga vahel ikka mõni soovituste tõttu kätte satub ja vaikselt hakkan neid juba täitsa nautima. Kogu see uus tehnoloogia ja teaduslikud teooriad, mis varem eemale tõukasid, on täitsa paeluvaks muutunud. Peale "Illuminae" lugemist vaatan juba veel julgemalt kosmoselugude poole. Kõik soovitused on oodatud!

Eriliseks teeb selle raamatu kahtlemata tema ebatavaline formaat - lugu antakse edasi igasuguste dokumentide, sõnumite vahetuste, graafika kaudu. Seega ei ole "Illuminae" just kõige lihtsam lugemine, vaid tuleb lugu pusletükkidena kokku panna ning ise tühimikud täita. Minu jaoks see raskust ei valmistanud ning nautisin kogu protsessi väga. Eriti mõjus mulle, kuidas ühe laeva hukkumist tähistas mitu lehekülge hukkunute nimekirju.

Mulle meeldis väga ka lugu ise. Kuidas dokumentide abil sai jälgida, kuidas tegelased ise laeval toimuvat lahti muukisid. Kuidas korraga tuli mitmel rindel võidelda. Kuidas selle kõige keskel oli veel teismeliste armastuslugu. Raske oli käest panna, mistõttu sai raamat juba kahe päevaga loetud. Lõppes see ka veel eriti põneval noodil, nii et olin väga rõõmus, kuna saan kohe järje käsile võtta.

Amie Kaufman ja Jay Kristoff on austraalia kirjanikud. Kaufmani debüütromaan "These Broken Stars" on kirjutatud koos Meagan Spooneriga. See ilmus 2013. aastal ning sai kohe New York Times'i bestselleriks. Kristoffi debüütromaan Jaapani-hõnguline aurupunk "Stormdancer" ilmus 2012. aastal. Jay ja Amie kohtusid Melbourne'is, kui naisel oli vaja abi USA maksuvormidega. Ühest kohtumisest sai mitu ja varsti viskasid nad juba mõtteid, millest koos kirjutada. Autorid teadsid kohe, et tahavad teha midagi teistsugust ning panna loo kokku e-mailidest, aga said peagi aru, et ei pea vaid sellega piirduma. Süžee ja formaat sündisid käsikäes. Kaufman ja Kristoff hakkasid raamatut koostama oma lõbuks, teadmata, kas mõni kirjastus sellises formaadis teose üldse vastu võtaks, kuid Random House ostis "Illuminae" õigused vaid 130-leheküljelise näidise ajel. Põhiline koostöö käis pubis, kus arutati, kuhu lugu järgmise 100 leheküljega võiks suunduda ning pandi paika, kes millest kirjutab. Kady ja Ezra vahelised sõnumivahetused kirjutasid nad reaalajas omavahel vesteldes, ilma ettevalmistuseta. Ajajoone paika panemiseks kulus üks terve päev kalkulaatori ja arvutustabeliga, muidugi toimus seegi pubis. Paljud tegelased on nime saanud autorite sõprade, lemmikmuusikute, -telesaadete jne järgi. (allikad: 1, 2, 3, 4, 5, 6).

"Illuminae" räägib endisest paarikesest, kelle lahkuminekupäeval puhkeb kahe hiigelkorporatsiooni vahel kosmosesõda. Raamatu teeb eriliseks see, et lugu antakse edasi erinevate dokumentide kaudu. Mulle meeldis väga see formaat, mis sundis ridade vahelt lugema ja aktiivselt kaasa mõtlema. Lugu ise haaras ka kaasa, kuna korraga toimus nii palju. Soovitan lugeda ka siis, kui kosmoselood ei ole su lemmikud!