~1550-1600, Tallinn mõne kõrvalepõikega. Balthasar Russow' elu keerdkäigud viivad teda alatasa sündmuste keerise keskele. Juba poisipõlves, kui Tallinna linnarahvast tulevad lõbustama õhuakrobaadid, teeb krutskitest tulvil Pall Rüsso koolist poppi ning rahvamassis ülespoole vahtimise asemel nihverdab end Oleviste torni. Ka hilisemas elus viib leidlikkus teda edasi, aga  eesti juurte ja saksa kasvatuse vahel laveerides tuleb ette ka ootamatusi. Näiteks õnnestub Balthasaril Stettinis, Wittenbergis ja Breemenis kõrgema tarkuse kogumise keskel põigata kodumaale ning osaleda talupoegade mässus. Kogu ülejäänud elu hoiab ta hinge kinni, et see seos välja ei tuleks. Õpingutelt naastes tõuseb mees Pühavaimu koguduse õpetajaks, ent teda kistakse üha ja jälle võimude virvarri, nii et ta võtab pähe kirjutada Liivimaal toimuvast tõetruu kroonika.

Romaan on täis suuri ajahüppeid, kalpsates ühest olulisest episoodist teise, kusjuures võib mööduda mitu aastat, enne kui taas peategelase kannule asume. Loo teises pooles esineb ka tagasivaatamist sündmustele, mis omal ajal ei tundunud murrangulised, aga tagasivaadates omandavad kaalu. Asju, millega sammu pidada jagus külluslikult - milliste raehärrade või aadlikutega on Balthasar heas kirjas, millistega halvas; kes parasjagu Tallinnas võimule tahab saada (moskvalased, poolakad rootslased, taanlased), Pühavaimu õpetajahärra isiklikest muredest rääkimata. Kohati jälgib teos Balthasari kõrval ka teisi tegelasi. Ma ei ole kuigi osav poliitika jälgimises ja kui lisada veel religiooniteemad ning arhailine kõnepruuk, siis muutub lugemine maru aeglaseks. Ometi oli kuu aega kogu loost läbi tuhisemiseks kindlasti kõikide nüansside tabamiseks liiga kiire tempo. Igale tummisele peatükile tuleks anda vähemalt päev või siis kaks.

Loetud väljaanne koondas kõik neli köidet ning algas 10-leheküljelise detailse sisukorraga. Esmatutvus krutskeid täis Pall Rüssoga on muhe, nii tundidest viilimine kui ka kaasaegsed Jaan Roosed. Ma ei ole siiamaani saanud silme eest pilti, kuidas Oleviste tornist üle linnamüüri köis jookseb. I osast leiab koolipoisi tempude kõrvalt maal elavate sugulaste külastamise, keeleoskusega valitseja ülekohtu leevendamise, salajase põllu soosaarele rajamise ning asjatamise doktorihärraga, kel palju salasidemeid. Lõpu poole hakkab noore mehe veri vemmeldama ning viimane peatükk kõigub reaalsuse ja maagilise realismi vahel, sest naine näib nõituud ja tuppa imbub kurat. II osas liigub tegevus koos peategelasega kaugetesse paikadesse tuhteerima. Tagasi Maarjamaale jõudes õnnestub tal sattuda otse maarahva mässu keskele. III osa keskendub Balthasari tööle Pühavaimu koguduse õpetajana ning kroonika kirjutamisele, mis tekitab kõmu ja salapära, kellele ta ometi infot kogub. Selles osas on ka mitu Tallinna piiramist ja katkulainet. Kusjuures ootasin, et pealkirjas olev katk sündmustikku rohkem direkteerib, aga katkulained on pigem ajastu igapäeva osa, mis aeg-ajalt kummitama tuleb. Rohkem määrab takti ikka poliitika. IV osa kõneleb eelkõige kroonika järelkajast, aadli rahulolematusest ja Balthasari armudraamadest.

Ma ei tea, kas asi on sellest, et võtsin alguses rahulikumalt ja hiljem kiirustasin, aga mulle sümpatiseeris rohkem just teose esimene pool. Üks meeldejäävamaid seiku kogu loos leidis aset kohe I osas, kui Balthasar öösel üle jää Soome, Helsingisse ja Turku kihutab. Algus jättis peategelasest ninaka kavalpoisi mulje, aga soojenesin tema suhtes üsna kähku üles, nähes kogu indu ja püüdlikkust. III osa esiteks venis ja venis, lisaks hakkas mu arvamus Balthasarist allamäge käima, sest teemaks tuleb abielurikkumine, kui  mõlemad abikaasad üksteisest tüdivad ning hakkavad keskeakriisis teisi ihaldama. Sama teema jätkub IV osas, kus peategelane armukesi-abikaasasid kui sokke vahetab. Ma ei oodanud üldse, et raamat, küll põgusalt, aga siiski üheks saamist kirjeldab. Lisaks on tegu romaaniga, kus naised, eriti aadlisoost, nina panevad krimpsutama. See tegelane, kelle ainus eesmärk näis olevat kõiki magatada Balthasarist erinevate tähtsate ninadeni välja, oli eriti absurdne.

Kokkuvõtteks, kuigi "Kolme katku vahel" käes ei lennanud, oli sündmustik huvitav ja kohati jahmatav. Samuti ehmatab ikka küll, kui kahe esimese peatükiga koguneb 40 joonealust märkust. Vanamoeline kõneviis vajas harjumist, aga miski ei tekita rohkem tunnet, et loed tõesti teisest ajastust, kui sõnavara, kuhu kuuluvad näiteks undlik, rojatama, kahmune, tuhteerima, nirss, türnus, ja hürmima. Head googeldamist!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ükssarvik on just nii imekaunis, kui kuulnud oled, ja elab täpselt sellises võlumetsas, nagu ette kujutad, kus alati valitseb kevad ning tema kohalolek muudab kõike veidi täiuslikumaks. Ühel päeval uudistab surematu olend põlislaande sattunud jahimehi ning kuuleb pealt jutukatket, et ta olevat oma liigist ainsana maamunale alles jäänud. See ei anna ükssarvikule rahu ning ta asub tõde välja selgitama. Kodusest paradiisist väljudes avastab ta esmalt, et keegi ei tunne teda ära, nähes vaid kentsakat valget hobust. Algab pikk teekond, mis toob kaasa nii hädaohte kui ka reisikaaslasi.

"Viimane ükssarvik" väärib lugemist! Esiteks on muinaslugu vapustavalt ilusalt kirja pandud ja Krista Kaera tõlge teeb eesti keelele au. Teiseks kiidan seiklust ennast, kus on klassikalist otsiretke teelt leitud sõpradega, mis on täpselt minu tassike teed, aga see on veel nii palju enamat. Ükski tegelane pole vormi järgi voolitud, vaid neil on küljes oma head ja vead. Ükssarvikule appi tõtanud võlur käkib lihtsaid loitse ega oska koorest võidki teha. Hirmus kuningas on lihtsalt kõigest tüdinud. Ja kujutage pilti, kangelane ei võidagi printsessi südant, kui mitu lohe maha lööb ning neiule nende pead toob!

Maagiast pakatava sündmustiku varjus peitub kenakesti argisust ja eksimusi. Ainsad, mis mind kaasa ei haaranud, olid värsid ja laulukesed. Lugu kätkeb mõnusalt huumorit ja oi, kui palju elutõdesid. Eriti jääb kõlama, kuidas miski pole nii nagu näib, alates ükssarvikust endast, kellest inimesed teevad oma kujutlustes valge mära. Pea võimatu on tabada asjade tõelist olemust. Kindlasti tahan kunagi teose uuesti kätte võtta ja soovitan sulle ka soojalt, eriti kui armastad "Väikest printsi"!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

"Liblikapüüdja" on õõvastav lugu vabaduse kaotusest, mis jätab siiski vangistajale mingisuguse inimliku mõõtme. Enamiku raamatust veedab lugeja Frederick Cleggi peas, kus muidugi kõik korras pole, aga toimuvat tema vaatest lugedes tekib siiski mingi väärastunud kaastunne, kusjuures ka tema enda vangil. Tuues klassik tänapäeva, saame tulemuseks Caroline Kepnes'i "Sina", mille Netflix väga edukalt adapteeris. Fowlesi romaani viimane jupp oli täpselt Joe Goldberg. "Liblikapüüdja" mõjub ajatult, kuna tegevus taandub mehe valdustesse, nagu midagi muud polekski maailmas. Ta lõikab naise kavalalt välisilmast ära, keelates ajalehed ja raadio. Lõpuks muidugi mull lõhkeb. Et tegu pole tänapäevase teosega, reedab see, kui vähe on füüsilist vägivalda. Võrreldes nende õudustega, mis moodsate naistega keldris tehakse, tundus see röövimine suisa kombekas. Võikuse puudumine rõhutas aga veel enam, kui kole on vabaduse kaotus ning lubas tegelased halastamatult luubi alla võtta.

Raamatu esimest osa lugedes oli pidevalt lavastus silme ees - nii näitlejad kui ka Kellerteatri paksude kivimüüridega saal. Kujutlusvõime ja kirjeldused täitsid puuduvad lüngad - keldri rikkaliku sisustuse, ülejäänud maja ja seda ümbritseva masendava eraldatuse. Mind üllatas, kuidas etenduses liblikanimede teksti pikkimisega kõhedust tekitati, aga raamatus jäi kollektsioonile rohkem ülekantud tähendus. Muidu kulges tegevus truult mööda tuttavat rada, mõne üksiku kõrvalpõikega, kuid juba enne poole raamatu peale jõudmist kattus see teatri lõpustseenidega. Seejärel saab sõna Miranda, röövitud neiu, kes keldris päevikut peab. Lavastuses ma teda ei mõistnud, kuna see ei lasknud tema pähe kiigata, andes edasi pigem ohvrirolli ja liblikat, mida Frederick üritas vormida. Üllatusin, kuna omistasin tüdrukule sootuks teistsuguseid mõtteid. Tema sissekannetes ei ole hala. Emotsioonide välja valamise asemel leiab püüdu oma vangistajat mõtestada, kuid tabav järeldus on see, et mees on inimesekujuline tühi kott. Pikalt meenutab tüdruk enda senist elu, on mõtisklusi inimklasside ja kunsti olemuse teemadel. Viimane tekitas mul veidraid paralleele "Varedaga", kus samuti vanem mentor figureerib. Miranda mõttekäigud olid huvitavad ja unustasin kohati, et ta keldris kinni on. Ka neist tundmustest lugedes oli raske end naise kingadesse asetada. Veidi sain sotti, kuidas sündisid otsused teha just seda, mida ta tegi, ning päevik annab aimu põgenemisplaanide küpsemisest ja nii edasi, aga rohkem on see raamat siiski Fredericku lugu ja mulle tundus, et neiu ülestähendused on seal vahel, sest mees leidis need. Teadsin ju etendusest ja raamatu esimesest osas, mis saab, aga ometi lootsin lugedes, et õudset lõppu ei saabu.

John Dos Passos "USA triloogia II: 1919" oli teine raamat, mis minuga Ameerikas ringi seikles. Sarja avaosa "USA triloogia I: 42. laiuskraad" (loe blogipostitust) andis aimu suurriigist sajandivahetusel ja mulle meeldis väga, et see enne reisi loetud sai. Järjega alustasin küll alles lennukis tagasiteel Eestisse.

20. sajandi algus, USA ja Euroopa. Joe, Dick, Eveline ja Anne on ameeriklased, kes erineval moel leiavad oma koha Esimeses maailmasõjas. Igaühel on oma roll, kes on eesliinil, kes tagalas, kes seilab merd kaubalaevastikus. Nende kodumaal kogub endiselt hoogu töölisliikumine, kuigi selle juhte karistatakse karmilt, samuti nagu patsifiste. Ben on ameeriklane, kes ei sõida üle Atlandi ookeani, vaid vaimustub revolutsioonijuttudest ning võtab aktiivselt meeleavaldustest osa. 

"USA triloogia II: 1919" jätkab sealt, kus eelmine osa pooleli jäi - algab I maailmasõda. Eeldasin millegipärast, et rohkem on juttu sellest, kuidas see mõjutab elu Ameerikas, aga põhitegevus viis hoopis Euroopasse, Pariisi ja Rooma. Kui eelmises raamatus olid tegelased üle Ameerika laiali, siis siin on nad rohkem koos, lubades nende lugudel omavahel põimuda. Euroopasse jõuavad ka juba tuttavad Janey, Ward ja Eleanor, aga nende toimetusi näeb ainult teiste tegelaste pilgu läbi.

Üllatav oli ka see, et sõjategevusele endale teos ei keskendu. See on lihtsalt taustaks. Rindel käib peategelastest vaid üks ja temagi ei lähe sinna sõdima. Rohkem saab lugeda sellest, kuidas ameeriklased rahulepingu allkirjastamist ootavad, kõvasti pidu panevad, armuvalus piinlevad, satuvad sekeldustesse ja rabelevad neist välja. Mul ei tekkinud ühtki lemmikut, kellele ma väga kaasa oleks elanud, aga endiselt oli huvitav lugeda, kuidas erinevad tegelased läbi elu kulgesid. Veidi küll tekitas tülgastust, kui palju oli juttu igaühega voodisse heitmisest, suguhaigustest ja rasedate hülgamisest.

Stiililt on triloogia teine osa täpselt samasugune nagu esimene ehk vahelduvad eri tüüpi peatükid. Mulle küll tundus, et oli rohkem romaaniosa ja vähem pealkirjade, uudisekatkete ja lauluridade ning mõttejoru virrvarri, sekka parajalt ülevaateid tuntud inimeste elulugudest. Kui jutustavad peatükid jälgivad peategelasi Euroopas, siis kontrastiks on pilguheidud töölisliikumisele Ameerikas, kus pea iga punane aktivist trellide taha saadetakse. Toonilt on raamat eelmisest süngem - taustaks olev sõda, jõhkrad kokkupõrked töölisliikumise ja selle vastaste vahel ning mitu peategelast leiavad õudse lõpu.

Sain eelmisel suvel sünnipäevaks raamatupoe Püant kinkekaardi, (aitäh, Kati!), mille eest ostsin kaks Loomingu Raamatukogu raamatut. Gabriel García Márquez "Väljakuulutatud mõrva kroonika" on esimene, mille neist ette võtsin, et täita #kikael2022 väljakutse 6. teema - raamat, millel on alla 100 lehekülge.

Santiago Nasar ärkab hommikul vara ning suundub linna peale toimetusi ajama. Juba varavalgest käivad ringi kaks venda ja kuulutavad kõigile, kuidas nad tahavad teda ära tappa, kuna mees olla nende õe ära teotanud, nii et peig ta peale pulmaööd koju tagasi tõi. Pea igaüks linnast kuuleb sellest, aga keegi ei võta midagi tõsiselt ette ning jutt ei jõua hukule määratud Santiago enda kõrvu ja paar tundi hiljem ta mõrvataksegi.

"Me lihtsalt otsime teda, et ta tappa."

"Väljakuulutatud mõrva kroonika" on huvipakkuv lühiromaan, seda enam, et põhineb tõestisündinud lool. Kui ma kuuleks, et kedagi plaanitakse mõrvata, siis mu esimene instinkt oleks muidugi ohvrit hoiatada ja võime informeerida. See lugu toob välja terve müriaadi motiive ja kokkusattumisi, miks tapmist ära ei hoitud, alates sellest, et ei usuta mõrvarite kavatsusi kuni vana hea selgituseni: "Ma arvasin, et keegi teine juba tegi seda". Teistsuguseks lõpuks oleks piisanud vaid mõnest väikesest muutusest.

Kuigi raamatuke oli õhuke, ei suutnud ma seda ühe ropsuga läbi lugeda. Lehekülgede arvu kohta oli võõrapäraste nimedega tegelasi väsitavalt palju. Santiago Nasari viimast hommikut taastatakse piinava detailsusega, ka verist mõrva ennast, aga kuna ma ei teadnud, mis sorti mees ta oli, polnud mul ka sooja ega külma, kas ta sureb või mitte. Täpselt kirjeldatakse, mis ohvril seljas oli, kellega ta kohtus jne, aga tema enda isikust saab mingi pildi kokku alles loo lõpuks. Kusjuures esmalt jäetakse temast pigem negatiivne kuvand, hiljem kirjeldatakse meest süütukesena, nii et see, kas mees üldse väärib surma, jääb mõistatuseks. Paeluv oli see, kuidas kirjanik hoidis üleval pinget, kuigi algusest peale on teada, kuidas lugu lõppeb. Iga lisandunud tegelasega mõtled, et tema ju ometi ütleb või teeb midagi, et mõrva ära hoida, aga ikka ilmneb mingi takistus, miks Santiago Nasar jääb hoiatamata.

John Dos Passos "USA triloogia I: 42. laiuskraad" on üks neist raamatutest, mida ma ilmselt kunagi poleks kätte võtnud, kui kirjastus seda mulle saatnud poleks. Ma ei olnud varem kuulnud ei romaanisarjast ega kirjanikust. Lisaks ei püüa kujundus eriti tähelepanu. Sisukirjeldus äratas aga huvi - paljude hinnanguil kõigi aegade suurim Ameerika romaan.

19. sajandi lõpp - 20. sajandi algus, Ameerika Ühendriigid. Mac, Janey, Ward, Eleanor ja Charley on ameeriklased, kes kõik püüavad leida oma kohta selles suures arenevas riigis. Nad vahetavad ameteid, elukohti, kaaslasi, reisivad ringi, vaid paar münti taskus, rabavad tööd teha, teenivad ja kaotavad raha. On üleminekuperiood, mil valitseb kapitalism, aga üle maa levib tööliste liikumine. Prinditakse lendlehti ja peetakse miitinguid. 

Seda raamatut on raske kokku võtta, kuna oluline on üldpilt, mida kogu lugu tervikuna edasi annab, mitte see, mis täpselt kellegi konkreetse elus sünnib. Romaan jutustab USA arenemisest 20. sajandi algusaastatel. Tõdesin korduvalt, kui vähe ma Ameerikast tean ja tundsin, kuidas loetu mu maailmapilti avardab. 

Teose ülesehitus ei ole sugugi traditsiooniline. Jutustavatele peatükkidele lisaks on nummerdatud "Kaamerasilm" ja "Ringvaade". Esimene esitab mingi episoodi mõttejoruna. Ei ole kirjavahemärke, tihti algab uus mõte enne kui eelmine lõpeb. Teine koosneb pealkirjadest, uudistekatketest ja lauluridadest. Ka selles jäävad tihti laused pooleli. Alguses oli veidi raske sisse elada ja tahtsin neist poolikute lausetega peatükkidest diagonaalis üle libiseda. Need on aga lugemist väärt, et saada aru, mis on päevakajaline või mis aastatest täpsemalt juttu on. Enamik uudiseid olid mulle võõrad, aga mõni tuttav oli ka - Titanic ja Robert Scott näiteks.

Veel on raamatusse pikitud peatükid, mis annavad ülevaate mõne kuulsa inimese elust surmani. Need lühikesed köitvad elulookirjeldused olid mu lemmikud. Jällegi oli mulle tuttav ainult üks nimi - Thomas Alva Edison. Teistest sain aru, et ju see mingi ajalooline suurkuju on, aga kuulnud neist polnud. Kauge maa see Ameerika ikkagi. 

Suurema osa romaanist moodustavad tavainimeste lood - eri klassidest ning eri paigust meeste ja naiste argipäev. Alguses ei seo neid miski peale selle, et keegi ei suuda paigal püsida. Lõpupoole tegelaste rajad ristuvad vilksamisi. Ringi rändamist oli ohtralt: töö otsimist, leidmist, uue ja veel parema otsimist. Suhted ei ole püsivad. Otsused on isekad. Mees jätab abikaasa ja lapsed, et liituda kommunistidega. Naine ei kutsu venda külla, kuna too ei sobi seltskonda. Sõbrad tulevad ja lähevad, vabameelselt vahetatakse abikaasasid. Üheks läbivaks teemaks on töölisklassi liikumine, elagu sotsialism. Ka see kõik oli võõras, tegelaste käitumismallid ei tekitanud mingit samastumistunnet, aga nii-nii paeluv oli lugeda.

Raamatu tempo on kiire ja seda saadab kajana rahutus. Sel lool oli mingi müstiline jõud, hoog, mis tõmbas kaasa ja andis indu. Olin üllatunud, kui väga romaan mulle muljet avaldas. Võtan peagi kätte ka järje, et lugeda, mis saab edasi. Muide, üsna lõpus on üks üllatus varuks. Nimelt käib lehtedelt läbi üks eestlane. Mul iga kord süda hüppab, kui mõnes raamatus Eestit mainitakse.

Lumiste ilmadega on muidugi ideaalne lugeda elust lõõskava päikese all. Karen Blixen ja tema autobiograafiline teos "Aafrika äärel" on mu huviorbiidis olnud ajast, kui lugesin naisest Kankimäki raamatust "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" ja peategelane Aafrika on mind paelunud juba kaua-kaua.

Karen Blixen pidas 20. sajandi alguses Nairobi lähedal kohviistandust. Taanist pärit naine hoolis väga Aafrikast, selle põliselanikest ja puutumatust loodusest. Farmi pidamine polnud lihtne, aga ta leidis alati aega ka kohalikke aidata või külalisi vastu võtta. 17 aasta jooksul, mil Karen Keenias elas, toimus üht ja teist. Tema mälestustes on olulisel kohal inimesed, keda ta seal kohtas, nii aafriklased kui ka eurooplased. Kesise saagi ja kohvi hinna languse tõttu langes farm võlgadesse ja Karen pidi sellest lõpuks loobuma.

"Aafrika äärel" jutustab maailmast, mida enam ei eksisteeri, koloniaalaja Aafrikast. Blixeni mälestused on kaunilt kirja pandud ja mõjuvad armastuskirjana maale ja selle inimestele. Jutustus ei kulge lineaarselt, vaid vahelduvad erinevad sündmused, mis autorile jälje on jätnud. Istanduse argipäev seguneb tähelepanekute ja mõtisklustega. Teos on äärmiselt kirjeldusterohke ja kulgeb seega aeglaselt, nagu päevad, mil saab lihtsalt päikesepaistes uneleda, sest kuhugi pole kiiret. Igast leheküljest õhkus kirjaniku armastust Aafrika vastu, igatsust möödunud aegade järele. Nautisin seda raamatut väga, eriti looduskirjeldusi.

Teos on jagatud viieks kergelt temaatiliseks osaks. Kahes esimeses on peategelaseks põlismaalased, kikujud ja masaid, kellega Karen lähemalt kokku puutub ja suhtleb. See on pilguheit hääbuvasse maailma, kohalike hõimude kultuuri. Kolmas osa pajatab erinevatest külalistest, kes istandusest läbi käivad. Mu lemmik osa oli neljas, mis erineb teistest, koosnedes lühematest lugudest, mis hoolimata oma pikkusest olid väga kõnekad. Viies ehk viimane osa on nukker. Sõbrad surevad, Karen peab Aafrikast lahkuma. Mulle läks eriti hinge see, et vanaättidel ei lubatud talle tantsida. See oli kuidagi lõplik, andis surmkindlalt mõista, et see on raamat ajast, mida enam ei ole ega tule.

Üht-teist jätab Karen raamatus rääkimata. Aafrika elu varjupooltest ta eriti ei kirjuta, armastus teeb ju pimedaks ja argimured sellesse nostalgilisse käsitlusse ei sobi. Veel ei puuduta naine oma tervisemuresid, abikaasat, lahutust ega seda, kuidas ta Aafrikasse sattus. Ilma selle taustainfota on võib-olla veider lugeda, kuidas valge taanlanna üksi Aafrikas farmi peab. Seega olin väga rahul, et mul "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" varasemalt loetud oli. Soovitan seda järjekorda, kuna hea on olla Kareni elulooga enne tema kirjutiste lugemist juba tuttav.

Kui lugemise väljakutset eest vedada, siis eeldaks, et võiks ise ka kaasa lüüa. Iga kuu võtsin hoogu, aga alles viimase kuu viimasel päeval sain hakkama. #kikael2021 väljakutse 12. teema ehk keelatud raamat - D.H. Lawrence "Lady Chatterley armuke" tekitas kõmu sündsustunde tõttu ja jõudis seetõttu kohtusegi. Kolm süüdistust olen välja toonud ka postituse pealkirjas - abielurikkumine, pornograafia, obstsöönne sõnavara. Minust oli see teos küll kuidagi täiesti mööda läinud. Ei mäleta, et sellest enne ilmumist midagi kuulnud oleksin.

Constance "Connie" Reidist saab Lady Chatterley, kui ta abiellub Cliffordiga. Mees suundub üsna pea sõtta ja naaseb alakehast halvatuna. Abikaasa kaugeneb naisest ka emotsonaalselt ning muutub Conniele vastumeelseks. Ka Chatterley suguvõsa häärber Wragby muserdab teda. Naisel on mitu armukest, kuid ta pole ikka õnnelik, kuni tutvub lähemalt nende metsniku Mellorsiga ja tema enda armukeseks võtab. Mees õpetab talle, et armastuses on kehaline pool sama oluline kui hingeline.

"Lady Chatterley armuke" kippus mul venima, eriti vaevaliselt läks esimene pool. Eeldasin keelatud raamatust sisututvustuse tõttu, et raamat keerlebki ainult seksi ja abielurikkumise ümber, aga alguses ei toimu eriti midagi. Ei paistanud ka midagi sündsusetut, mida oleks tsenseerida tahtnud. Vahepeal tegin pausi ja lugesin läbi "Armastus jõuluturult". Kummalisel kombel oli mõlemal raamatul sama nimega peategelane - Connie.

Kuna ükski tegelane mind ei kõnetanud, proovisin rohkem tähelepanu pöörata muudele detailidele - kõrgklassi igapäevaelule, Inglismaa loodusele, söekaevandamise hingitsemisele. Sain juba peaaegu raamatuga samale lainele, aga siis jõudsin afäärini. Selle suhte algust ei saa kuidagi normaalseks pidada. Kirjeldus meenutas kangesti vägistamist. Naine küll omapoolset huvi välja ei näidanud, vaid lasi lihtsalt mehel teha, mis tahtis. Õigupoolest enamiku raamatust Connie lihtsalt oli ja midagi toimus.  Tunnetest tuli juttu palju hiljem ja siis sain juba aru, miks see teos nii skandaalne omal ajal oli. Seksi üle arutlemine on raamatu huvitavaim osa. Connie nimetab seda algul tüütuks kohustuseks, mis ilmselt peagi evolutsiooniga kaob. Hiljem hakkab ta seda nautima.

Mulle meelepäraseks see raamat ei meeldinud, aga lõpu poole nautisin rohkem vestlusi, mis Conniel ja Mellorsil omavahel olid. Üks huvitav arutelu oli raha üle: kuidas inimesed ei oska elada, vaid selle asemel teenivad ja kulutavad raha. Kui nad oskaksid elada, saaks nad palju vähema rahaga hakkama. Enamiku ajast ei tundunud küll ükski asi loomulik, mis neil suust välja tuli. Ma ei tea, kas tõesti inimesed rääkisid nii. Tõlge oli igatahes priima. Mulle meeldis, kuidas Mellorsi sõnu rahvapärasemaks oli muudetud.

Ajastu hõngu on tekstis tugevalt tunda. Mitmed detailid, millele palju tähelepanu pööratakse tunduvad hetkel tühised. Kui Connie lõpuks oma afäärist õele ja isale räägib, siis mõlemat šokeerib ainult see, et tema armuke on alamast klassist. Kõrgklassi ja tööliste võrdlemine ongi üks olulisemaid teemasid. Connie on ju ikkagi leedi ja Mellors lihtne tööline. Seda ilmestab seegi, et mehest rääkides kasutatakse perekonnanime. Vahepeal ma isegi ei mäletanud, mis ta eesnimi oli. 

Kõige veidram osa raamatust oli lõpuosa, kus lord Chatterley mingiks veidraks lapsmeheks muutub.

"Lady Chatterley armuke" on olnud sündsustunnet riivavate teemade tõttu mitmel pool maailmas keelatud. Peategelane Lady Chatterley tunneb end halvatud abikaasa kõrval üksildasena ja leiab mehe, kes talle naudingut valmistab - metsavaht Mellorsi. Romaan annab hästi aimu ajastust, milles tegevus toimub ja rõhk on hoopis teiste nurkade peal, kui tänapäevastel teostel. Mul kippus teos venima, tegevusel läks kaua aega, et käima minna ja lisaks ei läinud mulle ühegi tegelase käekäik korda. Peategelane oli äärmiselt passiivne ja armastus tundus pealesurutud, mitte loomulik. Lõpu poole oli mitmeid huvitavaid arutelusid seksi ja  klassivahe üle. Eeldasin veel, et kogu see afäär lõpeb suurema pauguga, aga lõpp on maru rahulik.

Aitäh, kirjastus Postimees, raamatu eest!

Üritan igal aastal lugeda uute kõrvale ka natuke klassikalist kirjastust, vähemalt paar raamatut. Seetõttu olin väga rõõmus, et kirjastus mulle Albert Camus' romaani "Katk" saatis ja võtsin selle kohe käsile. Alustasin lugemist kerge aukartuse ning ootusärevusega, nagu klassikute puhul ikka. Ma ei osanud väga midagi ette arvata, sest ei olnud enne kuulnud teiste arvamusi teose kohta. 

1940ndad, Oran, Põhja-Aafrika. Kõigepealt tulevad rotid. Varem neid linnas nagu näha ei olnudki, aga siis leitakse siit-sealt näriliste laipu ning äkki immitseb neid juba kõigist pragudest. Rotid tulevad välja, et tänavatel kõngeda. Seejärel hakkab inimeste seas levima jube katk ning kogu linn pannakse karantiini. Keegi ei ole haiguse eest kaitstud. Osad üritavad oma igapäevatoimetusi jätkata, teised proovivad nõu ja jõuga katku vastu võidelda, kolmandad otsivad meeleheitlikult viise linnast põgenemiseks.

Kui pea kõikides tänapäevastes viiruselugudes kruvitakse pidevalt pinget, elu ripub juuksekarva otsas, kogu aeg on vaja kuhugi tormata, midagi teha, kedagi päästa, siis "Katk" kulgeb üsna rahulikult ja mõtlikult. Muidugi ei saa ilma, et tänapäevaga paralleele tõmbaks. Oran pannakse küll karantiini, nii et keegi sisse ega välja ei pääse, kuid muidu tundub, et elu jätkub üsna nii nagu ikka. Inimesed liiguvad tänavatel, jätkavad oma igapäevarutiiniga, käivad tööl, väljas söömas ja meelt lahutamas. Kõik see toimub kuumal aastaajal ning kirjeldustest kangastusid mullegi päikselised, tolmused tänavad. Lehtedelt ei õhkunud mingit paanikat isegi siis, kui juba inimesed nagu kärbsed langesid ja surnukehade käitlemisega tekkisid probleemid. Jutustaja pilk on nagu erapooletul kõrvalseisjal, kes toimuvat lihtsalt tõdeb. Lisaks olen ma vist nii palju jubedaid põnevikke ja krimilugusid lugenud, kus pidevalt pead, veri ja muud kehavedelikud lendavad, nii et katkuhaigete kirjeldused ega surmaagoonia ei pannud silma ka pilkuma.

Raamatu peategelane ei ütle kohe, mis rolli tema epideemia ajal mängis, vaid see tuleb välja hiljem. Põhiliselt jälgib lugu erinevaid mehi, kes igaüks omamoodi katkuga toime tuleb. Üks on arst, kelle naine on tervise tõttu linnast välja sanatooriumi sõitnud ning mees pühendub haigete ravile. Teine on ajakirjanik, kes on pärit teisest linnast ning jäi Oranisse lõksu, kuna karantiin kehtestati väga äkitselt. Tema üritab linnast eri teid pidi välja saada. Kolmas on samuti sisserännanu, kes vabatahtlikult katku vastu võitlemisel appi läheb ning teisigi kaasab. Neljas on preester, kes hädas jumala poole pöördub. Viies mees on vist ainus linnas, kellele katk ja karantiin rõõmu valmistavad, sest ta on seadusega pahuksis ning olukord lükkab sellega tegelemist edasi. Mul oli raske nendega suhestuda ja tundus, et koge see olukord ei lähe mulle üldse korda, aga märkamatult olid ühel hetkel pisarad silmis. Tuli välja et lugu oli end tasapisi mulle otse südamesse puurinud.

Albert Camus (1913-1960) oli prantsuse kirjanik ja filosoof. Ta sündis ning kasvas üles Alžeerias vaeses naabruskonnas. Hiljem kolis mees Pariisi. Oma loomingu jagas mees kolmeks tsükliks, millest igaüks sisaldas romaani, esseed ja näidendit. "Katk" kuulub teise tsüklisse, mille teemaks on mäss. Romaani lähtematerjaliks on 1849. aasta kooleraepideemia, mis tappis suure osa Orani tollasest elanikkonnast. 44-aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia. (allikas: 1, 2)

"Katk" pakub vaikset kulgemist läbi katkuepideemia ühes kuumas Põhja-Aafrika linnas. Kui raamatule mõtlen, meenuvad mulle esmalt kuumus ning rahulik toon, millega sündmusi edasi anti. See oli nii erinev kõigist teistest epideemiaraamatutest, mida ma varem lugenud olen, pakkudes tegevuse asemel mõtteid. Kuna põhitegelasteks on mehed, siis oli mul raskusi samastumisega, aga märkamatult sai nende käekäik siiski oluliseks. Soovitan, kui sul on see klassik veel lugemata! 

10191-10193, kõrbeplaneet Arrakis. Planeet Maa on kauge ajalugu, inimkond on ammu levinud üle kosmose. Arvutid ja tehisintellekt hävitati ususõdade käigus, asendati kõrgelt mõtlema ja arvutama koolitatud inimestega. Neil on siiski oma piirid, mille ületamiseks on vaja meelemürke. Neist väärtuslikeim on melanž, vürts, mida leidub vaid Arrakisel, planeedil, mille pinda katab vaid kõrb. Seal puudub voolav vesi ja ei saja kunagi. Iga tilk vett on arvel. Varitsevad igasugused ohud alustades liivatormide ja lõpetades hiiglaslike ussidega, mis kõrbes maandunud kosmoselaeva tervelt alla võivad neelata. Vürtsi kaevandamist on pikalt juhtinud Harkonennide koda, kuid nüüd määratakse selle haldajaks hertsog Leto Atreidese kojast. See on lõks, et Atreidese kojale lõpp teha, kuid vaenlased alahindavad hertsogi poega, keda Bene Gesserti õpetuse saanud nõid, tema ema, on kogu elu ette valmistanud millekski enamaks.

Frank Herberti loodud maailm, kõrbeplaneet oma unikaalse ökosüsteemiga vastas täpselt mu maitsele ja ahmisin huviga endasse detaile. Keskkonna ettekujutamine ei olnud sugugi lihtne, sest kogu kõrbespetsiifiline sõnavara oli võõras. Pealegi olen ise vaid korra düünide vahel käinud. See vaid võimendas vaimustust kõrberahva fremenite elukorralduse suhtes. Kujuta ette maailma, kus vesi on suurim rikkus ja tilkagi ei tohi raisata. Pisaraid ei valata ja üldse on kogu oma kehavedeliku veeks ümbertöötamiseks spetsiaalne kostüüm. Kui hõimlane sureb, lastakse ka tema kehamahlad teiste tarbeks välja ja töödeldakse tagasi veeks. Kas meie maailmas liigituks see teguviis kannibalismiks? 

Kõrbeplaneedi ja kõrberahvaga maailmaloome ei piirdu. Ühiskonnakorraldus on küllaltki keeruline. Mitmete organisatsioonide olemus jääb esmatutvusel varjatuks. Üks paeluvamaid on Bene Gesseriti ordu, kus koolitatakse naisi nõidadeks. See nimetus on küll pigem halvamaiguline hüüdnimi, aga selgitab kõige paremini koolituse saanute vaimseid ja kehalisi ülivõimeid. Näiteks suudavad nad hääletooni abil inimeste tegusid mõjutada. Benegessetilaste puhul on põnev teema ka ettekuulutused. Kas ettekuulutus on võime tulevikku näha või tulevikku luua?

Tegevust oli tegelikult raamatus üllatavalt vähe, pigem oli palju juttu, mida tegelased mõtlesid, tundsid, arutlesid, plaanisid. Lugedes kõike, mida Paul tulevikus nägi, tekkis tunne, et see ei mahu raamatusse ära. Selleks on muidugi järjed.  Kuigi teos oli täis Pauli mõtteid, tundus ta kaugena ja mulle eriti sümpaatseks ei muutunud. Kummaline oli, kuidas poliitilika ja usuintriigide kõrval puudus argielu ja igapäevased inimsuhted. Eriti, kuna lugu kulges küllaltki lineaarselt, ilma suurte ajahüpeteta. Eks seda, milline tulem on tema püüdlustel fanatismi ära hoida, näebki alles järgmises raamatus. Kui ma üldse selleni kunagi jõudma peaks. Lõpus sai küll ikka veidi sõda ka.

Loo kulgemine jättis mind üsna külmaks. Mul ei tekinud huvi ühegi tegelase käekäigu vastu, pigem jälgisin lihtsalt kõrvalt, mis toimub. Ma ei tajunud ei romantikat ega sõprust, kuigi olid olemas nii armastatu kui ka ustavad kaaslased. Tunnetest on kõige rohkem esindatud hoopis viha.

Kosmosepoliitika fänniks ma ka ei saanud. Ma ei mõista viha, mis on nii suur, et kogu suguvõsa on vaja põrmustada, aga ometi ei anta sellele ühtki head seletust. "Pahad" ei ole ju ainult sellepärast pahad, et nad on pahad. Harkonennidel ei ole aga ühtki head külge, ainult suur võimujanu ja põlastus kõigi vastu, kes on neist madalama seisusega. Nende võimuintriigid käisid mul küll üle pea ja kogu see suurejooneline plaan Atreideste kõrvaldamiseks tundus liiga keeruline. Kas tõesti ei olnud lihtsamat viisi kui anda neile valitseda oluline planeet, lennutada kaaskond läbi kosmose, et siis reetur saaks mängu astuda.

"Düün" heidutas veel oma argooga. Raamatu lõpus olevast sõnastikust oli abi (ja olge tänatud, et alguses sellele vihjate!), aga ikka kulus pool lugu end võõrastest terminitest läbi närimiseks - häil, kandur, siitš, umma, safo, geriaatriline, fofrelutšid, erg, kanli, ornitopter, šai-hulud, tšaumas jne. Osadest sai küll teksti kontekstis enam-vähem aru, aga teised ei jäänud meelde ka peale korduvalt sõnastikus otsimist. Kõigile minu jaoks tundmatutele sõnadele, nt kinžall, ma siiski seletust ei leidnud. See on ilmselt enda sõnavara viga. Kui sina ka sama harimatu oled, siis tea, et kinžall on Pärsia pistoda.

Mõtteainet ja küsimusi pakkus romaan igatahes hulganisti. Samuti leidus seal palju huvitavaid mõtteteri. Eriti meeldisid mulle printsess Irulani tsitaadid, millega iga peatükk algab. Vahel andsid need hästi aimu, mis järgmisena juhtuma hakkab, vahel oli seos õige õrn.

Kõige rohkem erines romaan varasemalt loetud ulmest selle poolest, kui olulisel kohal olid vaimsed võimed ja nende koolitamine. Selles tulevikumaailmas täidavad inimesed arvuti rolli, teostavad keerulisi arvutusi ja tuletuskäike toetudes loogikale. Tavaliselt rõhutakse ikka tipptehnoloogiale või kuskilt mujalt pärit võimetest. "Düün" püstitab aga hüpoteesi, et kõik on inimeses endas olemas, lihtsalt me ei oska seda potentsiaali kasutada. Oma vaimu arendamine, mediteerimine ja jooga, koguvad praegu hoogsalt populaarsust, nii et ehk oleme sinna poole teel.

Frank Herbert (1920-1986) oli ameerika ulmekirjanik. Pärast II maailmasõda astus ta ülikooli, kus kohtus oma tulevase abikaasaga. Kraadi mees kätte ei saanud, kuna tahtis õppida vaid seda, mis teda tõeliselt huvitas ja nii jäid osad ained sooritamata. Ta töötas erinevate ajakirjade juures. Herbert sai ülesandeks kirjutada artikkel Oregoni düünidest. Ta sattus hoogu ja kogus kaugelt rohkem infot, kui selleks vaja oli. Artiklit ennast ei kirjutanud mees kunagi, kuid sellest materjalist sai alus tema romaanile "Düün". Kirjutamiseks läks Herbertil 6 aastat. Kuigi sellest on saanus enimmüüdud ulmeromaan, ei saanud raamatust kohe bestsellerit, mille tulu lubaks autoril täiskohaga kirjanikuks hakata. (allikad: 1, 2)

"Düün" on klassikaline ulmeromaan, mis jutustab poliitilistest intriigidest kõrbeplaneedil. Mulle meeldis väga iseäralik maailm, kus tegevus toimub, kuid raamat võib heidutada oma keerulise sõnavara ja poliitiliste intriigidega. Lisaks oli raske tegelastega lähedaseks saada. Heale ulmele kohaselt tõstab teos muidugi hulganiselt küsimusi, mille üle arutleda. Soovitan, kui sind huvitavad vaimsed võimed, elu kõrbes ja kosmosepoliitika!